Täna on paavlipäev, mis tähistas meie saartel  ja paiguti ka Harjumaal ja Läänemaal kunagi talve keskpaika. Kalade jaoks algab talv siis, kui veekogud kattuvad jääga  ja tänavu on talve raskem ja hullem pool kalade jaoks veel ees. Kuna sügis oli veevaene ja seetõttu mitu,  on karta, et ummuksile jääb rohkem järvi kui tavaliselt. Selle vastu me ei saa. Ummuksile jäämised ja kalade hukkumised on looduses loomulik asi. Looduses on ebaloomulik asi, need paisud  ja tammid, mis me oleme jõgedele rajanud et kalad neist läbi pääseksid,  oleme ehitanud ka erinevaid kalateid ja treppe,  aga alati jääb küsimuseks, et kas ja kuivõrd need kaladele  tegelikult sobivad. Asja käis uurimas Sander Loite. Natuke vähe, natuke veel. Saame näha, kas selles mürras, mis siia kalade Päeva juurde on pandud, kas siin ka kalu on? Nii ronime, loodame, et see asi ümber ei lähe. Tõstame korraks mõrra üles, vaatame. On? Kedagi siin juba on. Siin ilusat kala küll, oo, näha on üks täpiline kala. Täitsa mitmes mõõdus kala. Kes need täpselt on, paistab, et vist üks liik kõik jah. Paistab forelli moodi küll kõik. Praegu on saak, võiks öelda ilus. Selle perioodi kohta Eesti loodushoiu keskuse ja maaülikooli jõe uurijatel on  käsil eriline töö. Tuleb selgeks teha, kui hästi on kalad omaks võtnud  vooluveekogude paisutuste juurde ehitatud kalateed. Selleks on kümnekonnale Eesti jõele üles seatud umbes 20  kaladele mõeldud ajutist kontrollpunkti. Kui nendest kalapääsudest rääkida, siis Eestis viimaste  aastate jooksul on nii usinasti neid rajama hakatud,  et kui nüüd need pooleli olevat praegu ehitusjärgus olevad  objektid ka arvesse võtta, siis aasta lõpus noks peaks neid  valmima umbes 90, kõik kokku. Ja, ja sinna on sisse investeeritud ligi 20 miljonit eurot. Nii et see vajadus selgitada välja, kui hästi nad töötavad ja,  ja kas kuskil on vaja olukorda parandada,  see on suuresti juba sellepärast vajalik. Siin nad on ja näete, üks on päris korralik suur purakas. Et kala üle mõõta, kirja panna täpselt, mida me nägime. Et kes on selle kalapääsu siis läbinud, see mõrd ongi siin  selle jaoks, et näha, kes kalapääsu läbib,  millised liigid ja kui pikad nad on ja kuna nad seda teevad. Lõug n. Konks ja. Mis see meile ütleb, see on isane kala, nagu me kuulsime. Ja see kala läheb tagasi. Tundub, et kõik on hästi. Suuruselt järgmine on siis veidi pisem. Temal, tal on ka lõukonksus, muide et isane kala,  siin on see kenasti näha ka. See on selline teravik. Terav tipp näete siin ja see on tema võitlusrelv. Et teiste isastega oma maad jagada kudemisaladele. Purtse jões sillaoru paisu juures on osa mõrda ujunud  lõhelasi sügistalvel veel kudemisrändel. Uurijad teevad kindlaks, kes nendest on saabunud mööda  kalateed kudema ja kes elavad kalateeks ehitatud tehiskärestikus. Siin on siis näha forrelli, tõenäoliselt forrelli kudepesa,  see võib olla ka ühe kudepesa, kui ta on suur. Ja siin on toimunud siis kudemine. Emaskala on tugevate sabalöökidega kruusa põhjast lahti  löönud ja oma marja väljutanud isaskalad on  selle viljastanud ja see mari lebab nüüd siin kruusa sees  ja areneb siin hapniku rikkas vees. Eesti jõgede kalade vaba liikumist ja pääsu kudealadele  takistavad tänaseni paisud sillaoru. Paisu kõrvale rajatud tehiskärestiku on kalad omaks võtnud. Enamus siin elavaid ja läbirändavaid kalu eelistavad  ka allavoolu liikumiseks kalapääsu. Nii ei satu nad tahtmatult elektrijaama turbiinidesse  ega kuku üle paisutuse serva. Kuid Eestisse on ehitatud erinevaid kalapääse  ja need kõik pole kaladele ühtviisi sobivad. Mis on tänaseks välja tulnud kalateede läbitavuse põhiprobleemid? Mida looduslikuma ilmega üks kalapääs on,  seda paremini ta töötab ja puhtalt evolutsioonilistel  põhjustel on erinevatel kalaliikidel ja ka erinevatel  arengujärkudel erinevad. Ujumisvõimekused ja, ja ka erinevad eelistused  siis muidugi see, kui palju või kui hästi  või kui hea peremehelikult see omanik suhtub oma oma rajatisse,  et kas ta sinna vett ka sisse laseb, nii et seal kalal on  kuskil ujuda. Ja ja kindlasti see, et kui, kui järsult ta  ka tehtud on, et mida, mida suurem on see kallak,  seda raskemini ta ka läbitav. Siin on näha varem ehitatud sillaoru kalatee  ja miks see nii hästi ei töötanud? Sellel on kolm põhjust. Esiteks ei olnud vooluhulk piisav. Teiseks on see liiga järsk ja kolmas põhjus võib olla kalade  jaoks kõige olulisem on see, et ta kulgeb jõe peavoolu  sängist liiga kaugel. Siin saame näha loodetavasti veel järgmisi põnevaid elukaid  ka ja loodame, et saame siit äkki jões ilmu kala kõik ju  erineva nõudlusega selle kalapääsu suhtes,  et kui ta on näiteks lõhela ja meri arelile läbida,  siis ta tingimata veel ei pruugi olla silmule läbitav  ja selle tõttu me kasutame nüüd erinevaid püügivahendeid. Lisaks mõrrale siis silmule spetsiaalselt suunatud  püügivahendeid ehk siis silmu torbikuid. Et tegelikult on see praegu esimene esimene selline moment,  kus me näeme sellel kalateel toimunud silmu rännet,  ennem ei ole siit silmu ülestulemuse tulemise fakti suutnud tuvastada. Täna on hea päev, siis tihtilugu unustatakse asja ära,  kui hakatakse kalateid projekteerima ja siis eelkõige kipub  minema nii, et mõeldakse tugevad, hea ujumisvõimega kaladele ja,  ja sellised nõrgemad unustatakse ära. Kuigi silm pole kala, vaid on sõõrsu, siis  ka temale on jõevesi äärmiselt oluline kudemiseks,  nii et kui ta oma elu meres on lõpetanud,  siis ta peab saama liikuda läbi jõe oma koelmualadele. Tegelikult peaks olema jah, nii et kus on ikka kohustus  kalade läbipääst tagada siis seal, kus ta näiteks pääsu  ebaefektiivsuse tõttu tagatud ei ole, tuleks tõepoolest  võtta midagi ette, et seda olukorda parandada. Ja nüüd siin ongi kohe selline nüanss, mille peale nagu mõelda,  et seda loodusilmelisemat või niisugust kärestiku moodi  kalapääsu on ka lihtsam parandada. Paar kivi võib-olla tõsta siia või sinna kalastikueksperdiga  koostöös on see kindlasti täitsa tehtav. Et sellised olukorrad, kus on ehitatud betoonist näiteks  selline kamber kalapääs, et seda on oluliselt raskem ümber teha,  et see eeldab suuremat sorti lammutustööd  ja pole kindlasti nii lihtne. Kalateede töökindluse hindamisel jälgivad uurijad lisaks  kalapüügile ka kalade liikumistelemeetria abil. Osa Purtse jões ujuvaid kalu on varustatud pisikese raadiosaatjaga. Selline väike saatja sees on tal siis nii palju tehnikat  ja patarei, et see signaal läheb vette ja ta paigaldatakse  kalale kõhtu. Ja siis kala ujub sellega ringi ja, ja me teame,  kus ta parasjagu on, nagu praegu ongi kuulda üks kala üks kalamärgis,  saadab meile siis nüüd signaale, see aparaat  ja ta on kuskil selles suunas. See võimaldab kindlaks teha, et kuhu suunda ta jääb,  kui me suuname aparaadi teises suunas, siis signaal jääb nõrgemaks. Nii et me teame, et see kala peaks liikuma  siis nüüd sinna kala tee suunas, kevadel me märgistasime 40 isendit. Ja siis ma Me saime väga hea pildi, et kuidas nad siin üldse liiguvad,  iga viimane kui kala, kes siin liikus, me teadsime täpselt,  kuhu ta läheb sellest sellest süsteemist siin ülihea  ülevaade tekkinud. Räägime kaluri seisukohast, kui nende jõgede läbitavus on paranenud,  kas siis on kala saaki ka rohkem? Kindlasti võiks olla, aga eks ta töötab koosmõjus muude  looduslike tingimustega ka ja näiteks lõhe on selline liik,  mida me majandame rahvusvaheliselt ja Eestil on kvoot,  mida arvutatakse tükiarvudes, et kui me suudame mõne mõne  jõe taastada, nii et seal seda suurt kala tuleb järjest  rohkem tagasi, siis tegelikult need, kes lõhet püüavad,  peaksid seda ikka täitsa selgelt tundma. Siin on täna hommikul teil veel püütud kalu,  mis kalu üldse liigub läbi selle pääsu. Kuna siin on tegemist hästi ilusa loodusilmelise  tehiskärestikulaadse kalateega siis ta on  ka väärtuslik elupaik kaladele ja osa kala. Nendest, kes siin on, ei ole siit mitte läbi rändamas,  vaid nad elavad siin, nad võtsid selle kalade endale  elupaigaks ja tunnevad siin ennast väga hästi. Ja siin on nüüd näha. Lisaks sellele silmule on siin näha lõhesid,  väikseid siis on üks suurem on meriforell,  aga selle meriforelli puhul on näha üks väike detail,  et tal puudub rasvauim, rasvauim on ära lõigatud  ja see tähendab seda, et see kala on pärit Põlula  kalakasvatuskeskusest ja on siia asustatud. Siin põhja peal on näha ka üks natuke ürgsema välimusega kala,  see on võldas ja võldas, on veel selle poolest  ka tähtis tähele panna, et et võldas on kaitsealune kalaliik,  et et see kalatee pakub ka siis võldasele elupaika  ja sobib võldasele ülihästi. Kui nüüd kalateedest laiemalt rääkida, siis igal juhul on  eelistatud sedasorti kalateed, mitte need kalatrepid  ja kamberkalapääsud vaid just sellised, mis võetakse kalade  poolt ka elupaigana omaks, et tegelikult on siin päris,  kui see pikkus, need kõik kokku võtta ja  ja arvutada, siis on siin päris ohtralt kõrgekvaliteedilist  elupaika paljudele kaladele. Kas üldjoontes on tunda, et senised kalateede ehitamised on  läinud asja ette? Ilmselgelt on läinud asja ette Ma mäletan,  kevadel, kui me alustasime, siis ühes kohas,  kus oli kalatee hiljuti valminud, siis panime sinna mõra  sisse ja jäime ootama. Esimene kord, kui läksime seda mõrda kontrollima. Ega me ei teadnud, äkki ei olegi ühtegi kala sees,  aga seal oli 921 kala, vist oli. Ja see oli üllatus ja, ja selliseid üllatusi on meil veel olnud,  et on kindlasti igal pool, kus nüüd kalateid on tehtud,  on olukord ikka selgelt läinud paremaks. Vee ääres olles meenub mulle vahel üks vene laulukene Tõlkes oleks see siis huvitav küsimus, miks olen ma veevedaja,  aga sellepärast, et ilma veeta ei saa, sinna ei saa tänna. Siiski ei leiutanud vett venelased, vaid seda,  et vett peab olema alati käepärast. Teati suurepärasest juba ammuilma, näiteks antiikajal. Esos on üks kõige paremini säilinud antiiklinnu kogu maailmas. Ta kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse  ja teda käivad vaatamas miljonid. Aga osooni jaoks on oluline see, et muistsed kreeklased,  enne kui nad midagi suurt ehitama hakkasid,  küsisid alati looduse käest nõu. Mis põhjusel ja millal rajati Efesuse linn just siia? See efesuse linn, mis siia nüüd on konkreetselt rajatud,  on juba kolmas efesuus, sest tegelikult oli kaks efesuust  veel ennem seda. Ja iidsed kreeklased oma linnade rajamisel  ja vaatasid mereasukohta, sest kõige tähtsam oli,  et oleks sadam, kogu elu käis sadama kaudu tollel ajal. Ja, ja kolmanda efesuse rääs siia selline kindral,  kes oli Aleksander suure kindral Lutsimahos kolmandal sajandil. Sellel ajal oli teise efesuse sadam juba täiskasvanud. Mis see tähendab, tähendab seda, et üleval mägedes tulevad  jõed siin üks konkreetne jõgi, mis on siis mederese jõgi  tänapäeval vanasti see oli Kaiseri jõgi toovad mägedes kaasa  ausaid setteid, pluss veel kogu linna kanalisatsioon,  vanadel roomlastel jooksis ka merre ja sajanditega,  loomulikult see sadam kasvab kinni, eks ole,  sellel ajal ei olnud ka võimalusi kaevandada neid  ja Lutsimahus siis vaatas, kuhu vaja rajada uut linna,  sest sadam oli juba hukas seal ja valis selle koha konkreetselt,  kui te vaata neid mägesid, seal mäenõlvadel oli väga mugav  ehitada elamud, kogu linn, eks olles hoidis tohutult  ehitusmaterjali kokku ja siin oli hästi mugav,  lahe sopikene, absoluutselt. Paras selleks, et siia sadama rajada. Kõik oli looduse poolt juba valmis tehtud. Aga praegu ma ei näe merd kusagil. Ja praegu siin merd enam ei olegi, sest aastatuhandetega on  meri ka siin taandunud. Kui vanasti linna peatee üks orkadani tänav viis otse  sadamasse siis täna on merepiir taandunud kuskil kuus-seitse  kilomeetrit ja praegu võib seal näha ainult soiset ala,  kuhu isegi ei ehitata midagi peale, ainult lennujaam on seal. Millest on Efesuse linn ehitatud? Efesuse linn on ehitatud kõigest käepärasest materjalist,  mis siin ümberringi leidub Türgimaa väga rikas tänase  päevani erinevate kivimite mineraalkivide marmori osas,  sinna liidub kõike ja Efesus kasutas ka kõike seda,  mis ümberringi on, kuid see efesuus. Kolmas muidugi kasutas ka eelnevate efesuste ehitisi justkui  kivi murru, et sealt ka toodi palju. Minu lemmik roosa Marmor, paljud inimesed arvavad,  et siin on tehtud nendest arheoloogilisetest leidudest kokku  tükid segatud mingi seguga ja siis tehtud uus sammas. Kuid tegelikult see on täpselt nii maa seest tulnud,  nagu ta siin on, sellepärast et see piirkond on olnud väga  maavärina tundlik läbi tuhandete aastate  ja siin on lihtsalt erinevad kivimid, maavärinate tagajärjel  seguneb ja see on kõik originaalis, nii nagu ta on  siis maast tulnud. Siin ühel peatänavatest on hästi näha, kuidas linn on  paigutatud kahe mäe külje vahele ja loodus on pool tööd  inimese eest juba ära teinud. Sinna üles jäävad rikaste terrassi tüüpi villad,  kus ühe maja katus on teise villa terrassiks  ja tavaliste inimeste majad olid kõikjal mäe külgedel. Juba 10. sajandil enne Kristust teadsid kreeklased,  et värske vesi on elu alus ja mõtlesid välja süsteemi,  kuidas oma linnuveega varustada. Kuidas Efesoses need asjad olid? Siin Efesuse linnas oli veesüsteemid väga hästi organiseeritud. Need mäed on täis mägi, jõgesid ja ka siin ümbruses on päris  palju jesusse, linna toodi vesi sisse kolmest  ja eest üks nendest oli see suur Kaiser jõgi,  seesama, mis oli vastutav lõpuks sadama ummistamise eest,  eks ju. Vesi toodi jõgedest sisse torudega. Savitoru süsteemid olid loodud nagu tänapäeva torustik  ja koondati see vesi sellisesse suurde tsisterni,  mis oli linnaserval ja seal siis ernis toimus vee jagamine  nii kreeklastel, kuid hiljem ka roomlastel,  eelkõige roomlased mõtlesid välja väga hea süsteemi,  jagati vesi kolme osa linnas, üks osa läks rikaste villadesse,  teine osa läks saunadesse, sest saunad olid väga suur osa  nii kreeklaste kui roomlaste kultuurist ja kolmas osa läks  linna fontäänidesse, kus siis need, kellel ei olnud võimalik  endale vett sisse osta, korterisse või majja said käia  siis puhast vett võtmas, nendest fontäänidest. Aga mis sai kõigest sellest mustast veest Efesuse linnas? Kõikide suurlinnatänavate all olid kloaagid kanalisatsioonisüsteemid,  mis viisid kõik reovee linnast välja. Nüüd oleme ühes osa saunadest, kui oluline koht oli vanade  kreeklaste jaoks saun. No saun oli vanade kreeklaste kui ka roomlaste jaoks väga  oluline koht, sellepärast et nende moto oli ikkagi puhtas  kehas on terve vaim ja, ja sauna, siis tuli  ka sisse üks nendest veekanalitest, kus toimus see veejaotus  linna ja siit see vesi, mis siis kõik kasutatud vesi ära läks,  läks otse edasi latriinidesse ehk siis linna tualettidesse,  kus ta viis ära kohe kogu saastatud veekloaakidesse. Omamoodi võib siis öelda, et tegemist oli juba tol ajal vee taaskasuta. Seda küll võib, võib öelda, et kasutati ära kõik ressursid viisil. Me tulime saunast ja jõudsime latriinidesse,  kusjuures need on tõesti sõna otseses mõttes WC-d. Jah, need ongi vanad roomaaegsed, avalik käimla,  ütleme üks Efesuse linna latriinidest ja siin nagu näha on,  on kõik uniseks, eks ole, mehed-naised käisid siin läbi segi  ja siin oli paras selline suhtlemiskeskkond,  see sama vesi, mis me rääkisime saunast,  eks ole, mis läks, tuli latriinidesse siitsamast pottide alt  oli jooksev vesi käis läbi, viis kõik jäägid endaga kaasa  ja seetõttu ka need latriinid ei lõhnanud halvasti,  et siin ei olnud haisu sees ees oli ka puhas esi,  mis sai siis käsi loputada ja vastavaid kohti loputada  ja mis vaja, eksole? EFsuse raamatukogu on üks ilusamaid hooneid selles linnas,  mis positsioonil ta omal ajal oli. Omal ajal oli ta ikkagi linna väga tähtis ehitis,  sellepärast et siin linnas olid väga rikkad inimesed  ja ühtlasi ka väga haritud inimesed ja, ja väga palju käidi raamatukogus,  kuid mitte ainult raamatu tuid lugemas. Siin siit raamatukogudest on tulnud ka selline väljend nagu  vasakule viskama, eks ole, mõistad, ja ja,  ja oli niisuguseid juhuseid, kus mees ja naine tulid siia jalutama,  tahtsid minna turule, mees andis naisele raha,  et mina, kallis, käi, saa turul ära, ma lähen loen  nii kaua paar raamatut raamatukogus, aga tegelikult oli  raamatukogu vastas kohe üle tee. Avalik maja. Lugumaja ja raamatukogu alt läksid salatunnel sinna avalikku  majja ja siis, kui mees läks nii-öelda raamatuid lugema,  siis ta vahepeal käis supsti ära avalikus majas  ja tuli ka ilusti pärast raamatukogu uksest välja. Me alustasime sellest, et Efesose linn rajati mereäärde,  mis sai Efesosele lõpuks saatuslikuks kas looduslikud  põhjused või pigem poliitilised. Võib öelda, et nii üks kui teine neljandal sajandil,  kui algas kristlus Rooma impeeriumis siis peale seda sai  tsentraalseks keskuseks mitte see fu linn,  vaid üks, teine koht, kuhu rajati üks väga tähtis kirik. Päris lõplikult sai saatuslikuks seitsmendal sajandil olnud  suur maavärin. Ta jäi tegelikult sajanditeks inimeste eest varju  ja arheoloogid leidsid ta alles suhteliselt hiljuti. Kuidas see juhtus? Esimene arheoloog, ütleme hobiarheoloog oli inglise mees Jon  Curl Wood, kes tuli siia 19. sajandi keskel otsima artimise  templit ja tema avastaski selle. Kõik ta leidis selle artemise templi ja avastas  ka selle linna siit. 100 aastat hiljem juba 60.-te teisel poolel hakati siin  tegema siis laiaulatuslikke väljakaevamisi. Sos on kogu läänemaailma suuremaid varemelinnu ajaloo  ja loodushuvilisele äärmiselt põnev kogemus  ja kui selle Türgi populaarse vaatamisväärsuse kohta võib öelda,  et see on inimese kätega loodud ime, mis looduse pakutud  võimalusi kõige paremal kombel arvestas siis meie retke  järgmine sihtpunkt puuvillakindlus ehk Pamuukale on  sajaprotsendiliselt looduse kätetöö. Ütlen ette ära, et Pamukale, mis türgi keeles tähendab  puuvillakindlust ei ole siiski seotud puuvillaga,  vaid hoopiski mägedest nõriseva veega, mis on aastatuhandete  jooksul kujundanud midagi täiesti erakordset. Türgis peab selle erakordsuse nägemiseks raha maksma. Aga osoonis näitame seda asja ilma igasuguse piletita. Juba nädala pärast. Täna on meil saates aga veel lugu, mida ma ei oska sisse  juhatada kuidagi teisiti kui nende värsiridadega,  mida vähemasti minu nooruses kirjutati tüdrukutele salmikutesse. Aga nimelt, kui sa mind ei armasta, sõidan ära Aafrika,  abiellun afiga. Lapsed, meil on sabaga. Aafrikas tuleb alati tähelepanelikult puu otsa vaadata,  sest iial ei või teada, kes ja millise sooviga sind sealt piilub. Ahvi nähes tõusevad suunurgad igal inimesel,  sest nähakse midagi tuttavlikku. Ahvid kasutavad neid emotsioone ära, sest heas tujus kaugelt  sugulased söögipoolise kättesaamine on nende jaoks käkitegu. Aafrikas väga levinud vervetahv kutsutakse  ka blupool mankideks. Kui te tähelepanelikult vaatate, siis neil on sinised munandid. Maakeeli pigem rohepärdikuteks nimetatud ahve on teadlased  aastate jooksul palju uurinud. Tähelepanu äratab nende inimesele küllalt sarnane käitumine. Teaduses on rohepärdikuid kasutatud näidismudelitena  katsetega on kindlaks tehtud, et neil võib esineda kõrget vererõhku,  ärevushäireid, isegi alkoholisõltuvust. Ja ega nende pereelugi lihtne pole. Ka ahvide seas on levinud üleaisa löömine,  lahkuminekud ja kärgpered. Samas võib kohata ka altruistlikku käitumist. Vaenlase ilmumisel annab üks isend hoiatus hüüuga  kaaslastele ohust märku, tõmmates nii tähelepanu endale  ja andes kaaslastele põgenemiseks eelise. Meie nägime rohepärdikute suurepärast oskust pähkleid kerjata. Kõige suurem, ilmselt dominantne isane oli kõige vilkam  ja väiksematele kaaslastele palju võimalusi ei andnud. Pähklitega armastab maiustada ka siin pargis elav teine ahviliik. Koolobuse ahvide perekonda kuulub viis erinevat liiki  ja mõned alamliigid. Need siin on vere ehk mägi kolbused. Kreekakeelne sõna kolobos tähendab lühikeseks lõigatud,  mis viitab nende ahvide iseäralikele köndimõõtu pöialdele. Golobuse ahvid on peamiselt taimetoidulised süües kõike,  alates lehtedest, õitest, viljadest kuni oksteni. Nende seedesüsteem sarnaneb mäletsejate omale. Nad on lohakad, sööjad ja seetõttu head seemnete levitajad. Koolavuse ahvidel karjajuht puudub, kõik on grupis võrdsed. Isaste karjades võib siiski ette tulla võitlusi  ja jõu demonstreerimist. Nüüd ma proovin ühte asja. Mis vist Aafrikas on tavaline? Ossa süda. Selline raske ahva mu peas. Närib pähklit. Põhiline on see, et ta tahab süüa, ega ta minu vastu erilist  huvi pole. Ja tundub, et siin pargis on need turistidega ära harjutatud ja. Vaadake, milline nägu tel on. Tal on täpselt nagu inimese käed. Haarab niimoodi teise ühe käega näpistab. Teisega kaarab pähklit. Kiriklikult on tänane paavlipäev Pauluse ümberpööramise püha. Kristlasi kiusanud saulusest sai Paulus isik,  kes on mõjutanud meie maailmataju märksa suuremal määral,  kui me oskame seda mõõta või mõista. Paulus oli Kristuse peamine ideoloog selle põhimõtete  sisemise tuumasõnastaja ja ka suunaja. Meiegi oleme oma hoiakutes väga kristlikud  ka siis, kui me ise endid kristlasteks ei peagi. Need asjad tulevad meisse läbi keele läbi kultuuri läbi meie ühiskonna. Meie saate kontekstis võiksime aga täna endil küsida,  et kas me usume progressi inimsugu, inimmõistuse,  kõik võimsust ja seda, et kõik läheb aina paremaks. Või usume, et, Inimkonda inimest ümbritsev loodus kõiksus on meist märksa suurem,  targem ja tugevam. Pange tähele, et ka selles küsimuses saavad saulustest vahel paulused. O kolm. Osoon. Siin ei ole kala.
