Tunnen vahel varba, vahel imeväärset higi. See on siis, kui talvekülmad veel ei pääse ligi. See on siis, kui suveõhtu hõngab rambeid,  lõhnu see on siis, kui pole ümber viletsaid  ja kõhtu siis ma ikka kandletiivul tõusen õhku üles nagu  vana Vanemuine, kellel neiu üles tõuskem,  tõuskem taeva poole, kunglalapsed, prisked üles üles söömalauast. Kerkigu, me istmed jäägu, jäägu alla lauda mõni kiisk,  kes luine teda kaasa purpur taeva ei vii,  Vanemuine kõik tundkem varba vahel imeväärsed,  higi ei siis karmid talvekülmad pääseb meie ligi. Siis me varbaid veel ei võta. Talve kuri kalgus, sest me kuumist varbaist kiirgab meie vaimuvalgus.
