Kui südatalvel sajab lumeasemel aina vihma,  kui teed ja tänavad litsuvad, ninad lurisevad,  viirused varitsevad ja kõik meie ümber ja  ka sees on justkui üksainus suur nohu siis tunneme tõesti  vahel ihalust pageda selle otsatu madalrõhkkonna eest kuhugi  soojadele maadele lõunasse. Nojah, aga töö, kool, lapsed, raha. Üks maailma põhitõdesid ütleb aga, et kui kuidagi ei saa,  siis kuidagi saab ikka ja tänases saates ongi meil võimalik  kanduda soojadele maadele. Telepildi vahendusel. Aafrika metsikus südames suures riftiorus paiknev šamo järv  on vaeses, korrumpeerunud ja ülerahvastatud Etioopias kui  killuke rohelist oaasi. Rahvuspargi territooriumil peaks lihtsalt olema võimalus  näha ka suuri loomi, sebrasid, jõehobusid  ning isegi krokodille. Siinsed järved pidid krokodillidest lausa kubisema. Alles mõned aastad tagasi sai üks turist siin kõrval järvel surma,  kuna krokodill pista lihtsalt nahka. Siinjärvel pidid olema sõbralikud krokodillid,  kuna siin on palju kalu. Eks me näe Kuival ajal pidid krokodillid siin kallastel lausa kümnete  kaupa lebama. Praegu näeme vaid üksikuid peanuppe. Kõhedust tekitavad on needki. Teisele kaldale jõudes näemegi pargis elavaid kohalikke. Tegemist on kutsi hõimu noormeestega, kes meile tähelepanu  ei pööra ja pigem vaikselt metsa kaovad. Minu jaoks on veel huvitavam siinne kliima,  see on hästi mõnus, selline mõõdukas, täpselt nagu Eesti suvi,  sellepärast et me asume kiltmaal. See järv asub 1200 meetri kõrgusel merepinnast  ja sellepärast, et mõnus ongi ja see, et me asume kiltmaal,  on ka asjaolu, et siin on palju endeemseid loomataimelinnuliike,  keda leidub ainult siin Etioopias. Aga lähme vaatame, keda siin metsas leidub. Näha on, et siin on loomi käinud, aga kas need on kariloomad  nagu igal pool mujal või on metsikud? Seda ma veel ei tea. Me oleme kõigest mingi paarsada meetrit kõndinud  ja me näemegi esimesed sõbrad on seal paista  ja see siin ei ole mingi tarastatud loomaaed,  vaid need ongi päris looduslikult elavad sõbrad. Äkki saame lähemale ka? Meil on vedanud, sest tihti tuleb sebrakarja pargis üles  leidmiseks kulutada tunde. Häirimatult lasevad loomad ennast imetleda. Aafrika loodusfilm on otse meie silme ees. Isegi sellist enam-vähem metsikut loodust tuleb Etioopias  tänapäeval tikutulega otsida. Üle 90 miljoni elanikuga riigis võtab põllumajandus enda  alla üha suuremad alad. Nii lihtsalt loomi näha nagu naaberriikides Keenias  ja Tansaanias pole siin enam võimalik. Inimesi kardavad siin ka inimesed ise. Meie relvastatud valvur keerab ühel hetkel Etioopia looduse  ilu filmimise ära kuigi selles on eelnevalt väikese  altkäemaksuga kokku lepitud, nagu Aafrikas kombeks. Ametlik filmimise luba alus pargis maksab uskumatu 9000 dollarit. Vaevalt et see pargisebrade kaitsmiseks tagasi jõuab. Kuna valvur on närviline ja kaugemal on tema ülemus,  peame riikliku süsteemi paranoilisuse kiuste leidma mõne uue  võimaluse selle maa pärlite tutvustamiseks. Geoloogiliselt on Etioopia suur riftiorg,  osa enam kui 6000 kilomeetri pikkusest Ida-Aafrika riftivööndist,  mis põhjas saab alguse Süürias ning lõunas ulatub mosambiigini. See on koht, kust Aafrika kahemandrilise laama teineteisest  eraldumisega aeglaselt sõna otseses mõttes lõhki käriseb. Etioopia platool kulgeva riftioru laius on umbes 80  kilomeetrit ja siin paikneb lähestikku kaheksa suurt järve,  mis kõik on ülitähtsad nii metsikule, loodusele kui aina  laienevale inimtegevusele. Läheme Avassa järvele, kus looduskaitseala pole,  seega loodetavasti saame vabalt filmida. Hommikusel paadisõidul on hästi näha, kui palju sõltuvad  kohalikud elanikud järvest. Siin pestakse ennast ja ka riideid. Siit tuleb toit ja vesi. Meie huvi on üles leida jõehobud, kelle poole teadjad  kalamehed lahkesti suunavad. Vähese otsimise ja kohalike juhendamise peal oleme vist  jõehobud üles leidnud seal kuskil selle rohu sees. Nad on. Huvitav, kas nad on ka siinsamas all kuskil  ja kui ohtlikud on? Kohe saame teada. Jõehobudel õnnestub meid üle kavaldada ja suurte loomade  asemel võime imetleda kalapüüdvat kormorani. Õhtul saame paksunahaliste asukoha kohta uue info. Meie pole siin ainukesed vaatlejad. Lõpuks me leidsime üles ka oma jõehobud ja nad on tõesti  siin kuskil jõe sees ande re Willie also. Kaugelt vaadates on tegu tõeliselt rahulike maesteetlike  ja sümpaatset loomadega. Eriti põnev on jälgida teistest märgatavalt suuremat isast,  kes jõest välja tulles meenutab oma tegevusega pigem põllu  peal askeldavat sõnnikulaotarit. Jõehobuseid peetakse Aafrikas teiseks surmarelvaks pärast malaariat,  kuna nad on tõesti väga ohtlikud ja ettearvamatud loomad. Siin selles jõesuutmes elutseb viieliikmeline jõehobude  grupp ja nad on terve oma päeva siin vee sees,  kuna nende nahk on päikese suhtes väga tundlik. Nad on tõesti suured loomad võivad olla kuskil neli meetrit  pikad ja oi-oi muutuvad juba agressiivseks,  peab siit ära tulema. Maailma suurimate rohusööjate hulka kuuluv jõehobu on  inimesele väga ohtlik kuid just inimene on oma tegevusega  nad paljudest elupaikadest välja tõrjunud. Vot sellised vastuolulised tegelased on siis jõehobud ühelt  poolt ettearvamatud ja ohtlikud, teiselt poolt ilusad vaadata. Jõehobudele meeldib vesi väga mulle tavaliselt ka,  kui see pole just sedasorti vesi, mis saabastesse imbudes  varbad märjaks teeb. Iseenesest pole vesi ei hea ega halb, tuleb lihtsalt  kummikud jalga panna. Kuid vesi võib olla vägagi eripärane. Ja eripärane, vesi suudab ajapikku luua maailmas  ka väga eripäraseid asju. Tennisliriiakad kuked on kuulsad selle poolest,  et nad suudavad kirjelda peaaegu minut aega järjest,  aga mitte nende pärast ei tule siia tennise piirkonda aastas  kaks miljonit inimest. Värisev maa ja termaalveed on koos suutnud luua sellise ime,  nagu seda on Pamuukale. Pamukale valged travertiinist terrassid on üks Türgi  populaarsemaid vaatamisväärsusi. Terrassid tekivad siis, kui termaalvesi kaotab allamäge  voolates süsihappegaasi, jättes maha lubjakivilademeid. Kuna sajandite vältel platoole ladestunud valge  kaltsiumkarbonaat näeb eemalt välja nagu puuvill  siis kutsutakse seda paika ka puuvilla lossiks. Seda, mis selle Haadese koopa põhjas tegelikult toimub,  teadsid väga täpselt antiikaja preestrid. Mina võin ainult öelda, et dermaalvee kohin,  mis maapõuest üles tuleb, on tõesti kuulda  ja õhus on ka natukene süsihappegaasi lõhna. Kohalikud armastavad öelda, et termaalvees kümblemine aitab  100 erineva haiguse vastu. Pamukale lähädal asuvas Hierapolise linnas asus populaarne  vesiravila juba helenistlikul ajastul. Linn ise langes unustusse kuuendal sajandil,  aga tema varemetele tekkinud looduslikud basseinid  meelitavad ligi turiste kõikjalt maailmast. Kui puuvillakindlus on kuulus oma liustikku meenutava  välimuse poolest, siis leidub sealsamas lähedal  ka hoopis teist karva looduse maalritöö. Kui Pamukales värvis termaalvesi kaljud valgeks,  siis siin me tegelikult näeme hoopis teistsugust pilti,  miks. Sellepärast, et erinevad, no kuna siin on 17 erinevat  allikat kõikides allikates on enamus nende levi tabelit sees,  kuid valdav osa on alati erinevaid mineraale Pamukalel,  kaltsium, aga siin on rauasisaldus nagu kõige kõrgem  ja sellepärast võibki näha siin niisugust punast,  pruuni rohekat tooni. Kuidas selle allika nimi on, tal on kindlasti midagi ilusat,  sellist türgikeelset ja, ja väga ilus nimi,  selle allika nimi on ehk siis punase veeallikas. Kas vesi, mis nendest allikatest tuleb, on kõikjal siin  enisi piirkonnas ühesuguse temperatuuriga? Ei sugugi mitte need veetemperatuuri kõikuvad 36-st kraadist  kuni 100 kraadini põhimõtteliselt seal Kleopatrabasseini  juures Pamukale mäe peal, seal on 36 kraadi  ehk inimese ihutemperatuur see kõrmusi suu,  mis siit välja tuleb, see on 56 kraadi, kui ta maapinnast  välja jõuab ja mis on 100 kraadi temperatuuris. Sellised allikad kasutatakse ära geoter maal jõujaamades  ehk siis toodetakse elektrit nendega. Praegu saavad türklased väga hästi aru, milline aare neil  Pamukala näol käes on, aga kas see on alati  nii olnud? See ei ole alati kahjuks nii olnud siin kui turism hakkas  ikkagi juba vohama 70.-te teisel poolel ja  siis suured ärimehed mõtlesid välja ikkagi geniaalselt raha,  teenimisvõimalused, et kast saaks rohkem raha teenida  ja mõtlesid just nimelt sellistesse kohtadesse ehitada hotell. Siia Pamukale mäe peale ehitati neli suurt hotelli  ja üks nendest asus seal, vaata kus need palmid praegu on. See oli hotellipark tollel ajal ja pamukale keset mäge tehti  suur autotee, kus need inimesed praegu üles lähevad,  seal on näha, inimesed käivad, sõitsid, bussid,  sõitsid hotelli usteni välja, igast muid atraktsioone oli  ka veel siin turistide jaoks olemas. Ja alles kaks üks UNESCO sai siia oma käe vahele,  öeldes, et mis te teete, rahvas, et see on ju ainulaadne  koht maailmas, eks ole. Pärast seda, kui kõik need hotellid siit ära lammutad Ja mujale siis üles ehitati, võeti see Pamukale UNESCO  maailmapärandi hulka ja rajati siia ilus rahvuspark. Ongi tänaseks lõunas ära käidud ja oleme tagasi Eestimaal. Oleme siin Eestimaal ka süda talvel koos erinevate loomade,  kalade ja lindudega. Paljud meie linnuliigid on küll parasjagu lõunas,  nokivad seal krokodille või keda, aga osa meie lindude,  st on Eestimaal niisama paigad nagu me ise nende kohta  võiksime ütelda, et nemad on eriti meie oma linnud nagu  näiteks meie tihased. Käesoleva aasta linnuks valis Eesti ornitoloogiaühing  rasvatihase kuid tutvustamist väärivad kõik meie kuus  tihaste perekonda kuuluvat liiki. Rasvatihane on neist suurim ja oma kollase kõhualusega on ta  kergesti äratuntav. Ta on talvisel ajal meie kõige arvukam linnuliik  ja söögimajades väga sage külaline. Rasvatihase toiduotsingud toimuvad koostöös teiste tihastega. Rasvatihane on sageli alatu ja röövib teiste lindude poolt  leitud toidu. Kuna linnusalga on sageli üsna suured, siis on kerge  tähelepanu hajutada. Kevadel ja suvel on toiduks peamiselt selgrootud sügistalvel  marjad ning seemned. Rasvatihane jageneb isegi oma liigikaaslastega. Võimu näitamiseks lööb rasvatihane tiivad laiali  ja väristab neid. Samuti on tal nokk lahti, justkui sooviks midagi öelda. Meil on ka kaks halli tihast põhja tihane  ja salutihane, keda on raske eristada. Salutihane on väike hallikaspruun, lind,  kellel ühtlased, hallikaspruunid, tiivad  ja saba heleallikas alapool ja läikiv must pealagi samas kui  põhjatihase pea on tuhk. Must. Salutihane on välimuselt sihvakam ja veidi pruunikam. Põhjatihane on hallim ja kohevama sulestikuga. Tal on valged põsed, samas kui salutihasel oleks need  justkui määrdunud. Häälitsuste järgi on neid lihtsam eristada. Salutihasel on iseloomulik hüüdts. Põhjatihased hakkavad kõrvu ma täni. Mina eristan neid ka kaela järgi. Põhjatihane on jässakas ja tal justkui puudub kael. Nii salutihasel kui põhjatihasel on kombeks varude toitu  ja kogutud toidu osas on neil suurepärane mälu. Põhjatihane hoiab pigem metsaligi, samal ajal kui salutihane  liigub ka asulates. Tihastest eelkõige põhjatihastest on eriti palju abi,  kui üritada läheneda mõnele teisele linnule. Nad töötavad omamoodi varjena. Kui põhjatihased sind usaldavad ja kambakesi tänitama ei tule,  on võimalik läheneda kasvõi musträhnile. Sinitihane on meie erksaim ja paljude sõnul armsaim tihane. Ta on kollase alapoole ja roheka selja sulestikuga. Pealagi, mis meenutab teklit, on silmatorkavalt lasuursinine,  saba ja tiivasuled veidikene tumedama, sinise tooniga. Ta võib pisut sarnaneda rasvatihasega, kuid on viimasest  väiksem ning sinine pealagi hakkab kohe silma. Sinitihased toituvad peamiselt putukatest  ja sellepärast me neid söögimajas väga sageli ei näe. Jahedamate ilmade korral nad pekitükist. Rasvapallidest ja pähklitest ära ei ütle. Tore on jälgida sinitihased, kuna toiduotsingutel turnivad  nad sageli ka pea alaspidi. Mida külmemad ilmad, seda rohkem tuleb välja  ka sinitihaste iseloom. Nimelt on sinitihased üsna riiakad. Tihedates kuuse männimetsades elavad kaks pisikest  ja vilgas tihaseliik. Kes naljalt linnakeskkonda ei satu? Tutttihane on mõistagi oma nime saanud iseloomuliku peakatte järgi. Nimelt on tutttihase pealael ilusa Umbes suur kolmnurke tutt, mis on ettepoole kaardus. Tutttihast jälgides olen märganud, et võrreldes teiste  tihastega veedab ta üsna suure osa ajast maapinnal söödavat otsides. Toitub ta nii putukatest kui ämblikest talvel enamjaolt  okaspuude seemnetest. Tutttihasel on minu arvates teistest tihastest üsnagi  eristuvad häälitsused, mille järgi on neid männikutest kerge leida. Tume ja vilgas must tihane on inimese suhtes usaldav  ja teiste tihastega kokkupuutumise osas tagasihoidlik. Ehk ka sellepärast, et ta on meie kõige väiksem tihane. Musttihast kutsutakse ka kuusetihaseks ikka seetõttu,  et ta pigem kuuskede tipus tegutseb. Oma üllatuseks olen ma sellel aastal kohanud rohkelt musttihaseid. Sügisel toimus suur ränne kirdest ja väga paljud jäid meile  ka talveks peatuma. Kahjuks pole see talv just kõige armulisem olnud  ning suur osa tihastest on hukkunud. Sellegipoolest jalutada lähemasse kuusikusse  ja ehk õnnestub peale rasvatihase kohata  ka teisi harvemini esinevaid tihaseid. Täna algas veebruarikuu, selle nimedeks on olnud  ka vastlakuu ja paastukuu. Kuna just enamasti veebruaris on vastlapäev,  algab suur paast. Rahvapäradeks nimedeks on ka külmakuu küünlakuu lumekuu  rohkete rajude järgi radokuu. Huntide jooksuaja järgi hundikuu ja Saksamaalt üle võetud  kassi kuu kassikuuks nimetati veebruari Saksamaal sellepärast,  et sellel ajal tuli anda kassidele ise süüa,  kuna hiiri rotte nappis. Hoidkem siis silmad lahti, et kuidas nende rajude,  huntide, hiirte ja rottidega lood looduses tegelikult on. O kolm. Osoon.
