Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere kuulama raadio kahte, taas on alanud saade nimega puust ja punaseks ja tänaseks teemaks siin saates on elusloodust, räägime muuhulgas nii inimestest nii kaugemal kui lähemal elavatest inimestest. Räägime kodumaistest loomadest ja räägime ka kaugemal elavatest loomadest. Stuudios on Tartu Ülikooli loomaökoloog, tuul, Sepp ja raadio kahe poolelt pääsma ning järgneva tunni jooksul võtame siis ette viis erinevat teemat, tervist, tuult. Tere kuidasmoodi nüüd see loomadele, ütleme, võtame siin nüüd Eesti metsaelanikud ette kuidasmoodi neile see mõjub, et detsembrikuu oli meil selline Eba talviselt soe, vahepeal oli lausa siin seitse kuni 10 soojakraadi, purustati ka nii mõnigi rekord. Ja siis nüüd uue aastaga koos tuli selline karm pakane. Kas see nüüd tähendab seda, et mõni loom võis sellest soojast ilmast tingituna üldse mitte talveunne, võib taliuinakus minna ja nüüd tal on siis selline täbar olukord. Ma usun, et imetajatel see talveunne minek käib rohkem selliseid päeva pikkuse kui, kui, siis selle õhutemperatuuri järgi, nii et ma arvan, et need, kes hakkama pidid jääma sügisel ja neid rasvavarusid koguma talve üleelamiseks, need selle ikkagi ka sooritasid, aga keda see pehme talve algus rohkem võib mõjutada, on võib-olla rändlinnud, kellest päris paljudele on see nagu otsustamise küsimus, et kas minna selleks talveks soojemale maale või jäädes proovida siin üle elada see talv, et need võisid küll saada sellist pehmest detsembrist vale signaali selle kohta, et milline see ilm võib-olla ja aga noh, seda saab natuke leevendada, et kõige külmemate ilmadega on, on võimalik näiteks linde lisa toita. Selge see, aga mida üldse üks selline rändlind teeb, kui, kui järsku tuleb pauhti selline mitmekümnekraadine pakane, kas ta üritabki kohe siis kiirendatud korras minema lennata või ta pigem hoiab energiat kokku ja katsub kusagil soojas olla? Ei no see otsus on ikkagi juba tehtud, et ta jääb siia, et siis ongi nii, et ta lihtsalt peab üle elama selle otsuse, mille ta langetas siis talve alguses või sügisel. Selge, aga ükski karu siis ühesõnaga ikkagi niimoodi lumeta talve pärast kusagile õue ringi koperdama ei jää. Ma arvan pigem, et ei jää. Tänases saates muuhulgas räägime ka kodumaiste lindude teemal, aga me räägime aasta linnust 2016, kelleks on rasvatihane ja tema selline lind ei ole, kes meid kusagile minema lendaks, vaid püsib siin aasta ringi. Lisaks räägime veel ka sellest, et norra lastel on plaanis nüüd korraldada hundijaht. Ja seal on siis enam kui 11000 jahimeest nüüd sooviavalduse teinud 15 hundi jahtimiseks. Lisaks räägime ühest erakordselt kavalast Aafrika rästikust ning teeme juttu ka inimesest ja just nimelt siis selle poole pealt, et paar müüt, tee või paar sellist pettekujutelma nüüd kummutamist leidnud. Läheme esimese teema juurde siin juba mõne minuti pärast. Puust ja punaseks. Kuulad Radio kahte täna on stuudios tuul Sepp ja Madis Aesma ning meie jututeemaks on elusloodus. Alustame meist endast, alustame inimestest ja nüüd on siis ühes Kanada ülikoolis uurijad jõudnud sellise järelduseni, mida võib-olla ei võikski iseenesest oodata. Nimelt nad on siis Guatemalas tehtud uuringute põhjal jõudnud sellise tulemuseni, et need naised, kellel on palju lapsi, vananevad aeglasemalt, võiks ju olla. Vaata niimoodi, et tegelikult see lapse ilmale toomine ja kandmine on selline asi, mis paneb organismile ikkagi korraliku põntsu, tekitab korraliku sellise stressi. Aga tuleb välja, et vastupidi. Ja see tulemus on suhteliselt ootamatu ka selline laiemas perspektiivis, kui üldiselt arvatakse, et looduses kõik asjad on niimoodi omavahel lõiv suhtes, et kõike head korraga ei saa, et sa saad kas pika elu või palju lapsi, et vali, et ressursid on alati piiratud ja sa pead. Organism peab nii-öelda jutumärkides otsustama, millesse ta investeerib, et kas oma keha korrashoidu või siis sellesse rohkesse sigimiset, näiteks kui liikidevahelist võrdlust teha, siis eks ole, lühiealised liigid enamasti saavad kiiresti palju lapsi ja pikaealised liigid nagu näiteks elevandid saavad niimoodi võib-olla viie-kuue aasta tagant ühe poja võrreldes näiteks hiirtega, kes, Mida suurem loom, seda vähem järglasi. Ja seda pikem elu jah, aga, aga siin selles uuringus siis näidatigi, et see viidi läbi Guatemalas Indiaani naiste hulgas, kellel siis laste saamine kuidagi mingite vahenditega reguleeritud ei olnud nii-öelda looduslik inimpopulatsioon kus siis kolmeteistaastase vahega võeti neilt väike süljeproov. Et mõõta telomee rähk, mis on sellised kromosoomide otstes olevat kaitsvad DNA järjestused, mis siis iga rakujagunemisega lühemaks jäävad ja arvatakse, nende lühenemine on üks peamine vananemise põhjuseid. Mikspärast me üldse vananeme. Et kui nüüd telomeerid tänu uue lapse sündimisel rakkude jagunemisega lühenevad, siis kromosoom on kaitsmata ja vananemine toimub kiiremini. Täpselt, et iga rakujagunemisega neetult elameerid jäävad järjest lühemaks ja kromosoomid on vähem kaitstud. Nüüd leiti siis selles uuringus, et naistel, kellel oli rohkem lapsi, toimus telomeeride lõhenemine aeglasemalt kui siis naistel, kellel oli rohkem lapsi, ehk siis vananemine oli nagu aeglustanud kogu see vananemise protsess. Et see on nüüd pisut vastuolus siis kõigi nende eelnevate teooriatega, mis ütlevad, et nagu kõike head ei saa, et pikka eluiga ja palju lapsi korraga, et muidugi on, siin selles uuringus on on ka teatavaid, selliseid, võib-olla veidi kahtlust äratavaid kohti, et esiteks see, et, et nad tegelikult iga nagu isiku peal seda nüüd konkreetselt seda telo Meril lühenemise tempot ei vaadanud, vaid see oli rohkem läbilõikeline uuring, kus nad kasutanud siis neid varem ja hiljem tehtud analüüse, sellepärast et neil oli metoodilised erinevused, et alguses nad võtsid süljeproovist neid DNA analüüsi hiljemalt tekib mingisugustest rakkudest. Noh, see ka, et see artikkel ei avaldatud nüüd nii hirmus heas ajakirjas näitab ka, et, et selline maailmatasemel võib-olla uurimus siiski ei ole, aga aga nad siiski pakkusid sellise tulemusena said ja nad pakkusid sellega välja mõned võimalikud seletused. Esiteks Estradiool üks selline hormoon, mis tekib naise organismis, raseduse ajal on ka päris hea antioksüdant ja, ja just sellised reaktiivseid, hapnikuosakesed või oksüdatiivse kahjustused võivad olla nagu üks asi, mis neid telomeeride lõhenemist kiirust kiirendab. Ehk siis selle lapse ootamise ajal tekib naisorganismi sellist antioksüdantide kaitsvat ainet. Ja, ja teine põhjus, mille nad siin välja pakkusid, on selline ühiskondlik mõju, et selles kultuuriruumis olid väga nagu hoitud ja kaitstud just need naised, kellel oli palju lapsi, et neid väga toetati ja ja aidati, et, et see võis ka mõjutada seda, et nende puhul see tervis lihtsalt säiliski paremana. Aga kas see võib siis tähendada, kui siin nüüd väga lihtsustada, kas see võib siis tähendada seda ka, et kui nüüd mõni eesti naine meid kuulab, sind need kindlasti on muidugi palju-palju-palju, aga kui mõni neist mõtleb, et tahaks elada umbes 100 aastaseks, kas siis, kui me lähtume sellest, et selle uuringu tulemused on tõesed? Kas siis juhul, kui tema nüüd ütleme saab kuus või seitse last, siis see on mingisugune garantii, et ta elabki tõesti kaua sest tal tekib seda antioksüdant organismi rohkem kui muidu. Kindlasti see midagi tsiteeri, aga meie ühiskonnas ma ei ütleks ka, et nüüd need paljude lastega naised kuidagi oleks väga palju rohkem hinnatud või toetatud kui nüüd. Kui nüüd need naised, kellel on vähe lapsi, et selles mõttes selline ühiskondliku vananemise aeglustumist soodustav mõju võib-olla puudub. Aga, aga jah antioksüdandid efekt selle kohta ka ei oska öelda, kui tugev see on, kindlasti, kui ta ka on, siis on sellised lihtsalt väike osa kogu sellest vananemise protsessist, mida see mõjutada võib. Aga positiivne ikkagi kõrva taha panna on see, et see ei pea tingimata, et laste saamise eest makstakse hinda sellega, et su enda keha kiiremini laguneb. Jah, ühesõnaga ikkagi on võimalik see, et sa saad nagu kõike head, eks ole, et sa saad palju lapsi ja teoreetiliselt võid elada ka mitte nüüd sellest hoolimata, vaid selle kõrval siis ka ise väga, väga vanaks, et näha, ma ei tea, mitmendat põlvkonda. Täpselt, ja tänapäeva ühiskond on selle võrra ka ikkagi hoopis teistsugune kui see, millega looduses organismid peavad toime tulema. Et meil ei ole ressursid piiratud, et me enamasti saime kõik süüa ja kaitset kiskjate eest ja vajalikke aineid oma keha jaoks piisavas koguses, et ei ole. Ei näe, jah, me väga sellist põhjust mikspärast, meil selline piiratud ressursside olukord peaks tekkima, kus me ühe hea eest teise heaga maksma peame. Aga tuul me praegusel hetkel muidugi räägime naistest, aga meeste puhul vist mingisugust sellist garantiid küll kusagilt ei ole ühestki uuringust paistnud, et kui väga palju lapsi teed, siis elad kõrge eani. Meeste kohta kahjuks midagi lage. Täna siin saates puust ja punaseks raadi kahes elusloodusest rääkimas. Tartu Ülikooli loomaökoloog, tuul Sepp, Madis Aesma raadio kahest järgmise teemaga juba paari minuti pärast jääme siin inimorganismi juurde, nimelt üks enam kui 40 aastat vana kuid üsna laialt levinud eksiarvamus on nüüd siis ikkagi üsna veenvalt kummut. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on elusloodus, me oleme siin, vaata esimeste teemade juures. Inimese juures võib vist nii öelda ja stuudios on täna tuul Sepp Tartu ülikoolist ja Madis Aesma raadio kahest päris palju on. Ma arvan, suurem jagu meist kuulnud seda väidet, et inimkehas on igasuguseid baktereid ja mikroobe meie enda rakkudega suhtes niimoodi, et neid baktereid ning mikroobe on siis 10 korda rohkem kui meil endal meie enda keharakke, see arvamus, see kujutelm on nüüd siis põrmustatud ja mis üllatav on, selle juures on see, et tegelikult selline vale arvamus püsis niivõrd kaua, nimelt selle juured ulatuvad juba aastasse 1972 ja alles nüüd siis lõpuks otsustati asjale nagu tõsisemalt otsa vaadata ja, ja leiti, et see tegelikult ei olegi üldse tõsi. Ja, ja see on tegelikult väga huvitav näide ka selle kohta, kuidas, kui mingit ühte fakti on hakatud läbi erinevate teadusartiklite kordama, siis keegi selle algallikatena üles ei otsi, vaid hakatakse viitama järjest siis neid artikleid, mis viitavad eelmisi artikleid, mis viitavad eelmisi artikleid, et siin ongi nüüd selle uue uurimise autorid läinud siis nagu teinud see nagu väikse detektiivitöö ja läinud siis sukeldunud niimoodi üks viide kaupa järgmisse viitesse, kuni nad on jõudnud siis välja selle algallikani artiklini, kus esimest korda kirjeldada bakterirakke on inimese kehas 10 korda rohkem kui, kui inimese enda rakked. Seda algset artiklit on viidatud suhteliselt vähe, rohkem on viidatud kõiki neid järgmisi artikleid, mis seda viitavad, sinna hulka kuuluvad ka erinevad Science, siia neid žürii, sellised väga korralikud tööd. Ja see algartik. Meil on tegelikult siin autorid kirjutavad, et küllaltki selline algeline, umbes hinnang, nad on ise selle kohta kirjutatud, selline ümbrikuserva arvutus, mille üks mikrobioloog Thomas laki 1907 teisel aastal tegi võttis mingisuguse portsu sellist soolesisu, mis võis olla mingi üks gramm. Ja siis arvutas, kui suur see soolestiku mahtumus umbes võiks olla, mõtles, et umbes üks liiter, siis korrutas need numbrid enamvähem läbi ja ütles, et no inimese kehas võiks olla umbes 10 astmel 14 bakteriga. Kas see ei olnud üldse mingisugune tõsine uuringki, ta tegi lihtsalt sellise kiire arvutuse enda jaoks sellise niimoodi ja hakkas levima. Ja sealt hakkas levima täpselt nii. Ja nüüd siis need teadlased otsustasid selle. Esiteks nad proovisid jõuda siis selle asja tuumani, kuhu nad ka jõudsid ja siis nad proovisid anda nagu omapoolse parema hinnangu sellele, et milline see bakterirakkude ja inimese keharakkude suhe siis tegelikult võiks olla. Ja nad jõudsid tulemuseni, et, et see võib olla enam-vähem üks-ühele või, või siis natukene bakterirakkude kasuks. Sõltuvalt sellest, et millal siis inimene võib olla viimati sellisel korralikuma tualetiskäigu tegi, et sellega siis bakterite arv kehas ka kohe oluliselt väheneb. Ka selle hinnangu kohta, mille järgi siis nüüd inimrakke on umbes võib-olla 30 triljonit bakterirakke 39 triljonit, siis ka see hinnang on väga selline umbmäärane ja erilist teaduslikku sisu ta võib-olla ei oma, aga ta on lihtsalt selline huvitav fakt ja võib-olla on ka tore ikkagi teada, et me oleme rohkem oma keha peremehed võib-olla, kui siis varem arvata. Ja vaieldamatult, aga kas see, et nüüd see suhe niimoodi muutunud on, mida sa arvad, kas kuidagi tähendab ka seda, et me peaksime enda kehale hakkama teistmoodi lähenemine ega see ju mingeid arusaami sellest, kuidas meditsiin töötab, muuta ei tohiks. Jah, jah, selles mõttes ei tohiks küll ja siin ongi see küsimus, et, et noh, see tavaliselt selline teadmine, millega alustatakse igasuguseid mikrobioloogilisi õpinguid, et kas teate, miks on niivõrd oluline õppida seda kõike tundma pärast, et, et noh, olemegi enam-vähem nagu üks suur bakterikoloonia siis võib-olla jah, et see rõhuasetus võiks olla esiteks rohkem siis konkreetsemate bakterit, kellega inimesel, eks ole, suhe on mitte nii väga siis endas kogustes, et see lihtsalt oluline ongi selliseid kaua kehtinud ja nagu juurdunud valearusaamu vahepeal natukene kõigutada, et, et see on väga tore, kui keegi sellise asja ette võtab ja selle peale tuleb üldse selliseid asju uurima hakata. No see ometi seda muidugi ei tähenda, et selliseid täitsa baasteadmisi peaks hakkama nüüd kahtluse alla seadma, eks ole. Jah, jah, no oleneb, mida selliseks baas teadmiseks pidada, et samas see selliseid baasteadmisi kunagi üle ei vaadata, et see nagu näha, võib ka viia viia sellise kauakestvate vale arusaamadega. No maa ikkagi lame ei ole, kui me siin päris ekstreemseks läheme. Loodame ja meie järgmine teema viib meid siin planeedil maa, mis meie seisukohtade järgi siiski on kerakujuline Eestist sootuks kaugemale ja inimestest ka päris kaugele. Kuigi DNA mõtles vist, ma ei tea, roomajad. Tohutult kaugelt vist olla ei saa kunagi. Ma ei tea, kas, kas see on nüüd ka mingisugune selline vale arusaam või lihtsalt selline number, mida on pähe istutatud, et inimesel ja kapsal on kusagil 92 protsenti sarnast DNAd. Sarnaselt kindlasti on ma selles 92-st protsendist päris kindel ei ole, et et võib-olla see 90 protsenti sarnasust on nagu pigem, kui sa võtad mõne teise imetajaliigi võib-olla hiirega on mingisugune üle 90 protsendi kapsakavas on see erinevus suurem, aga õige on see küll, et kõikidele elusorganismidele on, on väga palju sarnaseid just geeni tasemel mehhanism, et kuidas me üles ehitatud oleme. Igatahes me hakkame rääkima nüüd ühest erakordselt osavast aafrika rästikust ja kuigi see minu lause siin koos kapsa ja selle välja käidud numbriga võis täiesti rumal olla, sest fakt on see, et rästik meile ikkagi juurviljast lähemal asub. Kuulad raadio kahte täna stuudios tuul Sepp ja Madis Aesma ja me räägime elusloodusest. Puust ja punaseks. Täna on saates uuesti punaseks jutt elusloodusest ja kohe nüüd tuleb jutt ühest uurimisvaldkonnast, millega väga palju zooloogid siiamaani tegelenud ei ole, aga mis nüüd siis ette võeti tänu ühele erakordselt osavale aafrika rästikule kelle eestikeelse nimena sina, tuul leidsid siis internetist üles niisuguse nimetuse lärmakas aafrikarästik, mis on seda kummalisem, et tegelikult see roomaja on absoluutne selline camu plaasi ja enda varjamise meister. Jah, see nimi on tõesti minu jaoks tuli ka suhteliselt üllatusena, sest inglisekeelne ega ega ladinakeelne nimi millegile lärmakalt ei viita ammugi tema käitumine, et see on küll kõige levinum maa, oli ka Aafrikas ja, ja ta on veel tuntud ka selle poolest, et ta on tema poolt on põhjustusest kõige rohkem madude hammustusest põhjustatud surmasid Aafrikast. Selle mao puhul on siis märkimisväärne see, et lisaks oma sellisele visuaalsele camu klaasile ehk siis sellele, et teda ei ole hästi näha on tal ka erakordselt hästi välja arenenud selline lõhna camu plaaster, mis tähendab siis seda, et ka kõige teravama haistmisega loomad ei tunne praktiliselt üldse tema lõhna ja just nimelt lõhna Camuflaas ongi siis see valdkond, mida on üsna vähe uuritud ja mis nüüd tegelikult tänu sellele lärmakale, kuid ennast väga hästi varjavale aafrika rästikule on ette võetud, kuidas see täpselt toimib lõhnaga mu klaastuul. See aafrikarästik on siis sellise huvitava küttimisviisiga, etan varitseja ehk siis ta läheb ja istub kuskile maha, ütleme, lamab võib-olla rästikud istumine on keeruline ja ootab seal, et nii-öelda saak magavale päästikule suhu jookseks, ta võib niimoodi ühe koha peal paigal istuda mitmeid nädalaid. Ta ei pea selle aja jooksul sööma, ta ei pea isegi ennast liigutama ja lihtsalt tema jahipidamisviis ongi see, et jääda märkamatuks. Ja nüüd teadlased märkasid seda, et ta ei jää märkamatuks mitte ainult vaatlusel silmale, vaid ta jääb märkamatuks ka ninale, et koerad ja mangustid, kes peaksid lõhna väga hästi tajuma, lihtsalt jalutavad sellest rästikust üle ja ei tee märkama, keel seal selline loom on. Ja nemad siis tegid sellise katse, et välja selgitada, et kas tõepoolest ongi selline asi olemas nagu lõhna camu flash, sellepärast et varem arvati, et siinne geeniline peitumine või oma lõhnade peitmine, et tegelikult see nagu väga hästi võimalik ei saa ju olla, sellepärast et kõikide ikkagi ainevahetus toimib ja kehalõhnad ikkagi tekivad, et kuidas üldse üks loom sellise võtte saab välja töötada, aga nüüd siis selles tehti selline kaval test, kus treeniti koeri ja, ja siis ka surikaate lõhna järgi erinevaid madusid ära tundma. Ehk siis anti neile nuusutada ühte tapsi, kus oli ühe konkreetse maolõhn ja siis ta pidi näitama valikust, leidma üles sellesama mao teise lõhnad topsi ja kõikide teiste madude puhul need leit, need koerad ja surikaadid leidsid väga hästi pärast vähest treenimist õige lõhna üles, aga selle lärmaka aafrika rästiku puhul nad ei suutnud seda lõhnasid kokku viia, ehk siis sellel liigil nagu selline keha spetsiifiline lõhn täiesti puuduks. Aga kas see tähendab siis seda, et tal tegelikult ka tõesti polegi mingit lõhna või ta ikkagi maskeerib seda mingisuguse sellise noh, nii-öelda vastulõhnaga, et tal just nagu enda lõhn siiski tegelikult on, aga ta ise eritab midagi mingisugust teist nagu topeltlõhna veel sinna peale, mis siis selle põhilõhna nagu ära katab. No siin ikkagi pakuti pigem meile seda mehhanismi toodabki, seda lõhna väga vähe või lõhna kemikaale sellepärast et tal on hästi aeglane ainevahetustöö, just et ta on niisugune loid, et ta on niisugune varitseja ja, ja siis seda ka märgati, et kui ta nüüd kestub siis tema küll lõhnab see maha maha heidetud nahk, et kui ta on kestnud, siis ta roomab kiiresti sellest oma nahast kaugemale, et ilmselt tal õnnestub kuidagi need kemikaalid võib-olla, mis temale ainevahetuse käigus tekivad, sinna naha sisse ladestada, mitte lasta siis keskkonda välja. Ja siis see lõhn nagu maha jätta ja minema minna, kui, kui, siis aeg sinnamaani jõuab. No inimese nina vist ei tunneks tema lõhnaga siis kui ta lõhnaks tavalise eesti rästiku moodi meie maod vist lõhna kuidagi silmapaistvalt või ninna torkavalt. Inimese puhul ongi see kurb lugu, et meie maailma tajumine on enam-vähem puhtalt selle silmade peal, et ninad on meil suhteliselt kasutud, et seetõttu ongi võib-olla see selline käitumisviis teadlastel siiani märkamatuks jäänud, et, et me lihtsalt ei tule selle pealegi, et keegi võiks lõhna peita, et siis meie jaoks on enam-vähem kõik lõhnad, kõik lõhnad peidetud, et siin ongi see, et et see metoodiline lähenemine mulle ka selle uurimise juures väga meeldisid, võeti koer. Et koer on selle koha pealt targem kui, kui, siis nüüd teadlane, kes ei suuda niikuinii ühte rästikud teisest lõhna järgi eristada. Vaieldamatult ja niisugused uudised siis Aafrika roomajate maailmast, aga järgmise teemaga tuleme jälle siia Eestile lähemale tagasi, kuigi pooleldi veel mitte päris Eestisse, vaid meist põhja poole, 500 600 kilomeetri kaugusele ehk siis Norrasse ja Norras on nüüd siis välja kuulutatud hundijaht, mis peab ütlema on ikkagi üsna selline brutaalne, kui siin võtta aluseks see, kui palju jahimehi tahab, kui mitut hunti sel talvel seal riigis lasta? Stuudios on täna tuul Sepp Tartu ülikoolist ning Madis Aesma raadio kahest. Puust ja punaseks. Siis kiskjate teemal siin raadio kahes saates puust ja punaseks edasi nimelt on siis Norras olukord selline, et seal on praegusel hetkel vabas looduses järel umbes 30 hunti. Ja nüüd, kui sel talvel kuulutati välja hundijaht, siis umbes 11000 kütti esitas avalduse, et nemad soovivad siis nendest huntidest umbes pooli lasta. Ehk siis 11000 jahimeest ja 15 hunti, no see tähendab ikkagi umbes siis seda, et enam-vähem 760 jahimeest kütivad siis ühte hunti või siis või siis on ühe hundi peal väljas on ikkagi päris metsik. Ja, ja siin on tuuaksegi välja siis probleemina see, et juba see 30 hunti seal on, ei ole võib-olla piisav, et seal norras seda hundipopulatsiooni üldse alles hoida ja nüüd, kui neist pooled maha lastakse, siis see, et sinna elujõuline hundipopulatsioon alles jääks, on suhteliselt vähetõenäoline. Muidugi, ega neid neljateistkümneid hunt ilmselt ei ole kuskil lihtne nendel küttidel seal kogu Norra peale ikkagi üles leida. Aga kui me nüüd võtame võrdluseks näiteks Eesti, siis meil tunduvalt väiksema territooriumi peal elab umbes 200 hunti. Ja neist on lubatud küttida see aasta umbes 100 umbes pooled, et lugesin ka, et juba esimese jaanuari nädala jooksul kütiti Eestis 13 hunti. Mikspärast need norralased nende huntide suhtes nii vaenulikud on? No see on vist üleüldse selline Euroopas levinud hundipelgus juba sihukestest Euroopa muinasjuttudest tuleb igalt poolt välja, kuidas hunt on see kõige Baham loom. Et arvatakse, et murrab lambaid ja eks ta murrab ka, kuigi siin artiklis on ka välja toodud, et umbes kahest miljonist lambast, kes seal Norras vabalt ringi hulgub, mägedes rohtu sööb umbes vaid 1500 tapetakse iga aasta huntide poolt, mis arvestades seda huntide arv on siiski päris soliidne tulemus. No see teeb siis mis ta on 30 hunti ja 1500 lammast aastas, 50 lammast, lammast ikkagi nädalaseks, lammas läheb ühe hundi peale. Jah, ja kui arvata, et siin peaks veel mingisugused kutsikat ka hulgas olema, et et noh, ilmselt siis nende lambapidajate jaoks, kelle lähedal see hunt elab, võib see olla päris tõsine probleem. Aga, aga siis niimoodi kogu riigi peale on see ikkagi suhteliselt margin reaalne probleem ja võib-olla siin ongi nagu üks suund, mida need tänapäevas looduskaitses üritatakse saavutada, on see, et inimene suudaks siis selle metsiku loodusega kuidagi toime tulla ja koos elada, et, et tänapäeval ei ole enam nagu ei mõelda seda, et proovime hästi ära lahutada, et teeme, siin on hundireservi, vaat siin on inimese elamiskoht, et et proovitakse leida viis, kuidas ikkagi on võimalik, et, et inimene selle metsiku loodusega ikkagi koos elab ja et nad 11 võimalikult vähe häirivad, et Norras praegu ikkagi seda lahendust siis hundiküsimusel ei ole leitud ja mindud siis seda teed, et huntide populatsioon siis lasta välja surra Norras. Sellisel saidil nagu World Animal News punkt com, sealt võib leida ka siis ühe petitsiooni või pöördumise ka valitsusele millega siis soovitakse neile teada anda, et selline käitumine ei ole ikkagi okei, et kui meil on 30 hunti, siis 11000 jahimeest hakkavad neist pooli taga ajama ja siis üritavad ka maha lasta, nii et kõik, kes on norra huntide poolt, minge sinna leheküljele ja liituge selle ettevõtmisega. Aga meil siin Eestis kui meil kas 100 hunti, eks ole, nagu tuul ütlesid ja neist on antud 100 osas siis jahtimise luba välja. Kas meil tegelikult praegusel hetkel, kui on ju nii palju sellest seakatkust räägitud see huntidele naka, kas me äkki peaks huntide jahtimise üldse järgi jätma? Soodustada seda, et nad neid sigu? Eesti kohta ilmselt see 200 hunti ikkagi ongi natuke liiga palju, et näiteks ka eelmisel aastal ei suudetud siiski küttida nii palju hunte, kui arvati, võiks küttida, limiiti ei suudetud täis küttida, et et hunt on siiski ikkagi selline kiskja, kellel on väga suur selline koduterritoorium ja kui nad muutuvad ka üksteisele konkurentideks, kui nad ei noh, ütleme ikkagi mets ei toida neid ära, et siis nad muutuvad ohtlikumaks, eks ole, talupidajatele hakkavad koer ja lambaid murdma, et et ilmselt mingil määral seda huntide arvukust siiski tuleb reguleerida. Jaa, ei, mulle endale meenub kas vist lapsepõlvest ühest kastist Rein Saluri raamatust, mis oli tehtud siis ka metsaloomadest lastele selline raamat, mulle meenub sealt nagu et ma arvan, et tema oli vist autor, et see võis olla kaheksakümnendail ja siis oli Eestis hunte 400 100-ga ilmselt lihtsalt mingisugusel muul viisil vähemaks jäänud või jahtimise tõttu. Igatahes ei see 400 egoga siis 200 ole muidugi kuidagi võrreldav sellega, et Norra suuruses riigis, mis on meist ikka palju, palju suurem olnud münte ainult 30 veel järele ja ainult ühel protsendil siis riigi territooriumist on, on hundid kaitse all. Ja Lätis pidi veel 500 hunti olema, nii et et selle koha pealt oleme me ka ikkagi päris päris hõredalt hundi asustatud siin. Mis muide Eesti kodumaiseid kiskjaid veel puudutab, siis nüüd viimase paari-kolme aasta üks selliseid enim räägitud kiskjaid Saakal on siis nüüd tundub ikkagi täitsa ametlikuks jahiloomaks arvatud sellepärast et senimaani oli ta meil ju arvel võõrliigina sellest ajast alates, kui teda siin siis esimest korda leiti, arvati. On ta kuidagi siia toonud, aga ajapikku siis see arvamus järjest süvenes, et ilmselt ikkagi on nad tulnud meile ise lõuna poolt ja nüüd siis tundub, et see ongi selline ametlik variant, et šaakal ühesõnaga pole meil inimese poolt sissetooduna siin elamas Wayden ikkagi täitsa oma käppade peal kõndides siia kohale jõudnud. Seetõttu, et ta siia ise tuli, on ta nüüd arvatud tõesti looduslike liikide hulka ja, ja seetõttu on, on siis ta läheb, küttimise mõttes on ta samas olukorras, nüüd kui karu, hunt ja ilves, kes on siis lubatud küttida ja šaakali puhul, kuna neid on praegu siin suhteliselt veel väga vähe keegi täpselt ei tea ikkagi, kui palju neid on, siis esialgu ei ole planeeritud sätesta arvulisi limiite, mis ühelt poolt tundub nagu, et selge see, et sa ei saa limiiti panna, kui, kui ei tea, et kui palju neid on, aga teiselt poolt, kui neid siin väga vähe on ja kui nad niisugune juba mõeldud on, et looduslik liik, siis võib-olla tuleks hoopis küttimisest loobunud kaitsel. Saak oli iseenesest suuruse mõttes, jääb vist kusagile sinna noh, ta ongi nüüd meil nagu selline vahepealne loom hundi ja rebase vahel, eks ole, rebasest suurem ja hundist pisut väikesem ja käib siis jahil ka ühe või kahekesi, aga tema jõud muidugi sellistele loomadele üldiselt nagu hundil peale ei käigi, ta pigem eelistab ikkagi ikkagi linde ja konnasid ja selliseid, selliseid pisemaid tegelasi ja kui neid ei ole, siis ka on täitsa võimeline taimetoitluse. Ma lugesin, et Tadžikistanis vist šaakal sööb praktiliselt terve talve hoopis puuvilju. Hanno otsijana, kas siin Eestis siis kardetaksegi põhiliselt seda, et ta on tegelikult võimeline väga kiiresti sigima, et kui me nüüd laseme kontrolli alt välja sele šaakalite levimise siin Eestis, et siis ja ta on ka suhteliselt selline raskesti leitav loomet, et ta niisama kerge küttida ei ole, ta on kaval ja tal on selline varjatud eluviisiga, et temast võib kiiret lisada selline nuhtlus lambakasvatajatele muidugi, aga ka linnuliikidele, kelle pesad on maas, et, et seetõttu ikkagi püütakse tema arvukus algusest peale kontrolli all hoida. Ja lisaks sellele on üks asi, mida saak oli puhul on välja toodud, see, et tema saagiks võivad langeda siin põhjamaises kliimas väga hõlpsasti merelinnud ja veelinnud, kelle juurde ta noh, lõuna poole ei pääse, sellepärast et veekogudel, mis nende lindude pesade nii võivad viia, pole lihtsalt jääs peale, aga kuna siin ütleme noh näiteks kujutame ette mingisugune väike laid kusagil Väinameres, mis on võib-olla mandrist, ma ei tea, kilomeetri kaugusel, kui ütleme, meri läheb vahepeal jäässe, siis saak mis viga, sinna jalutada ja terve saar munadest ja poegadest, no muidugi mune talvel ei ole aga lindudest ja linnupoegadest siiski tühjaks süüa. Ja isegi tegelikult ei pea selleks talv olema, et piisab, kui ta kevadel sinna ütleme, varakevadel ta läheb näiteks sinna laiule ja seab ennast sinna sisse ja kui linnud hakkavad tulema, siis siis ongi, et ma olen tegelikult näinud, millist mõju võib üksainus rebane ühele kajakakoloonia le avaldada, et see on ikkagi päris päris oluline mõju kogu koloonia pesitsusedukale. Kui üks selline kiskja väiksel laiul vabalt oma hävitustööd teha saab. Ja see oligi samasugune stsenaariume. Oligi täpselt nii, jah, sellel eelmisel kevadel selles kajaka populatsioonis, mida ma uurin, oligi täpselt selline lugu, et üks rebane oli seal ja toodi jahimees kohale, et, et see rebane kätte saada, aga tookord ei õnnestunudki üles leida, et mõnel eelne eelneval hooajal on kah sarnane lugu juhtunud ja siis on jahimeestel õnnestunud see rebane kätte saada, et lihtsalt sellises olukorras ei saa lubada, et nii-öelda loodus, loodus oma rada läheb, eriti kui on tegemist uurimise all oleva sellise kolooniaga. Täna on siin saates puust ja punaseks stuudios Tartu Ülikooli loomaökoloog, tuul, säpp ja raadio kahe poolelt Madis Aesma ja kui me siin juba lindude juurde otsaga jõudsime, siis meie tänase saate viimane teema. On ka linnuteema ja täpsemalt siis räägime aasta linnust 2016, kelleks on üks noh, võib vist nii öelda Eesti inimesele ikka väga hästi tuttav, pisike lind, rasvatihane. Olemegi jõudnud tänases saates puust ja punaseks, viimase teemani, meil on siin juttu olnud elusloodusest ja alustasime suurematest olenditest, ehk siis meist endast ja oleme nüüd saate viimase teema juures jõudnud selle kõige pisemani, kellest täna üldse räägime ja selleks on siis aasta lind. Väike rasvatihane. Rasvatihased on sellised linnud, kes meil siin on ja ei lähe siit mitte kusagil. Nad on ikkagi aasta ringi kohal. Miks nad ei lähe? See on isegi huvitav see, et mitte ainult et nad on meil siin aasta ringi, vaid siia tuleb ka juurde, et kui meil siin näiteks suviti pesitsevad või kevadeti pesitsema, seal on umbes 300 400000 rasvatihasepaari sisse siis talvituvad isendeid võib siin isegi olla kuni kaks korda rohkem, et meie oleme nende jaoks see soe lõunamaa, kuhu nad tulevad siis põhja poolt ja on muidugi on, on osa rasvatihaseid ka, kes ikkagi meie poolt rändavad, ka rändavad edasi lõuna poole, et see, meie talvituvad rasvatihased ongi siis need, kes paigale jäävad, pluss need, kelle jaoks meie juba oleme lõunama. No inimese jaoks on tegelikult rasvatihane ikkagi päris selline kasulik lind, sest no lisaks sellele, et lihtsalt on tore, kui keegi aknale koputab, ta sööb ka väga palju selliseid põllumajanduslikke kahjureid. Aga kui palju nüüd inimesest rasvatihastele kasu on, kas rasvatihaste populatsiooni Eestis oleks nii suur, kui siin ei elaks ühtegi inimest näiteks? Ega vist? No rasvatihane on jahiks nendest liikidest sellest ikkagi on võitnud, et inimene on keskkonda ümber kohandanud ja just linnades meeldib rasvatihastele seetõttu, et, et siin on kiskjaid vähem, on valgem, on soojem. On on siis ka lisatoitu lihtsam leida. Et ongi mõned liigid, kes on õppinud, et inimene on siin jääda ja nemad peavad sellega kohanema, et võtamegi näiteks lindudest, tihased ja varblased ja hakid ja isegi kajakad ja varesed, et sellised liigid on selle jaoks aga huvitavad, et, et just ka teaduslikust vaatenurgast nende pealt saab uurida seda, et kuidas linnastumine, linnaga kohanemine üldse üldse sellistel looduslikel liikidel toimub. Me oleme rääkinud siin sinuga tuul, lindude intelligentsist ka nii mõnelgi puhul, kas nüüd rasvatihane kuidasmoodi sulle tundub, kas meie aasta lind on selline nutikas lind või, või on ta lihtsalt lind? Ta on ikka üks sihuke nutikas lind, et ta on hästi kohanemisvõimeline, mis võib-olla ongi nagu ühelt poolt nutikuse tulemus või teiselt poolt nutikuse väljendi, et et Ta saab hakkama, ta tuleb toime ka siis, kui keskkonnatingimused muutuvad, et ta õpib ära, kust leida saaki, et kus on võimalik kõige ohutumalt pesitseda, et et üldiselt teadlastele rasvatihane väga meeldib, et ta on üks selline peamine uurimisobjekt võib olla sellistele linnu ökoloogidele, et ka Eestis on rasvatihased uuritud tegelikult juba 50 aastat. Et esimesed rasvatihase, siis laiemad rasvatihase uuringud sai alguse juba 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Kui, siis Pärnumaa metsadesse seati üles 14000 pesakasti kus kõik pojad, kes koorisid, rõngastati ja kõik vanalinnud pesadelt püüti ja neid, nende igasuguseid mõõtmisi tehti, nende toimetulekut, nende pesitsusedukust jälgiti, et ja see jätkub siiamaani, et et ka praegu Tartu Ülikooli zooloogia osakonna teadlased kasutavad rasvatihaseid nii-öelda mudel organismi igasuguste erinevate uuringute Peaks 40 aastaga viie 10 aastaga inimene ikka täitsa muuta või inimese elustiil muutub ka, kas, kas need rasvatihased kelle eluiga on ju palju lühem ja kellel on selle aja jooksul põlvkondi olnud palju-palju rohkem, kas nemad on ka kuidagi siin Eestis muutunud? Kindlasti on toimunud muutused seoses siis suurema linnastumisega, et võrreldes siis selle nelja-viiekümneaastasetaguse ajaga on ikkagi ikkagi neid linnas elavaid linde ilmselt rohkem, et praegu käib ka üks projekt, kus ongi siis pesakastide uurimiseks pandud üles ka linna ja pro vaadeldakse siis näiteks võrdlevalt linnas ja maal elavaid lihaseid ja vaadatakse, et millised erinevused on näiteks isiksuseomadustest ja, ja siis sellises ka näiteks selles, et kui kui palju nad investeerivad, just nagu me seal saate alguses rääkisime, et kui palju nad investeerivad järglastesse saamisse, kui palju siis tervisesse ja pikalt elamisse, et et just selline linna ja maa võrdlus on praegu võimalik ja, ja teine asi, mida võimaldab pikalt kogutud andmed, siis need juba siis eelmise sajandi keskpaiku ulatuvad andmed on see, et võimaldavad uurida seda, et kuidas näiteks kliimamuutused mõjutavad rasvatihaste toimetulekut, et jälle rasvatihane on siin selline hea mudelorganism, mille abil saab siis ennustada, kuidas võiksid kliimamuutused mõjutada ka teisi vähem levinud ja rohkem ohustatud liike. No rasvatihane emaslind muneb aprillikuus kuus kuni 12 muna 12 on jällegi päris palju, aga nagu me tõesti saate alguses rääkisime, siis pisikesed elusolendid peavadki panustama sellele, et neil oleks rohkelt järeltulijaid, sellepärast et paljud pannakse ikkagi nahka. Aga kas nüüd see 12 munaga emaslind, kas, kas rasvatihane elab kaua või, või vähe enda enda pisikese suuruse, rohke poegade arvu kohta? Üldiselt ega neid palju ei ole, kes mittu pesitsushooaega saaksid teha, et ikkagi need talvitumistingimused on, on rasked nii paigale jääjatele kui rändajatele, et päris paljud saavad talve jooksul hukka plussis nendest munadest, kes munetakse, et nendest võib-olla lennuvõimestus miseni jõuavad heal juhul pooled, et et ta ikkagi pigem on jah, sellist tüüpi lind nagu ikka kõik need Põhjamaade linnud kipuvad olema, kes peavad nii palju kui võimalik panema välja, siis sellel ühel sigimiskorral, sellepärast et siinsed tingimused on sellised, et et sa ei saa ikkagi kunagi kindel olla, et sa järgmine aastaga elus oled. Kõike peab ikkagi varuga tegema ja ja see, ütleme siis üks ja väga heal juhul kaks aastat, ongi siis rasvatihase eluiga. Ja ei, on ka leitud, eks ole, viie aastaseid, aga need on ikka juba sellised erandid, et sellistel väikestel lindudel see elu kipub olema väga lühikene, looduses. Rasvatihane siis on tänavune aasta lind, pange siis tähele ja mõelge sellele, kui juhtute selle vapra pisikese tegelasega kusagil kokku puutuma, kasvõi siis enda koduakna taga. Täna olid siin saates punaseks Tartu Ülikooli loomaökoloog, tuul, Sepp ja raadio kahe poolelt Madis Aesma, suur aitäh sulle tuult. Ja järgmisel nädalal juba on siin eetris uus valdkond ja uued teemad, nii et kohtumiseni.
