On üks asi, mille eest ma olen maailmale tõeliselt tänulik. See on kohv. Ja ega üksnes mina maailmas juuakse kohvist rohkem,  üksnes puhast vett ja teed. Aastas turustatakse ligi üheksa miljonit tonni kohviube,  mis teeb inimese kohta umbes 1,3 kilogrammi. Kõige suuremad kohvijoojad olevat meie põhjanaabrid  soomlased kus tarvitatakse inimese kohta aastas kuni 14  kilogrammi kohvijube Eestis On see arv ligi kaheksa kilogrammi,  kusjuures eriti kiire on olnud kasv paari viimase aasta jooksul. Kohv on saanud meile nii omaseks, et paljud meist ei kujuta teetegi,  et peaksid alustama päeva ilma selleta mida me kohvist,  aga tegelikult teame. Kas olete kohvi juues mõelnud, mis jook see tegelikult on,  kust kohvioad tulevad ja kuidas kohvipuu kasvab? Etioopias kohvi sünnimaal saab kõik selgeks. Aa, siin on siis need rohelised, sellised limased kohvioad  ja ja kui ma hakkan nuusutama, siis praegu pole absoluutselt  mingisugust kohvi lõhna, täiesti suvaline taimelõhn,  nii et kui see ära röstida, siis hakkab alles  siis mingisugune kohvi tulema. Kohvipuuviljad on ehituse poolest luuviljad  ja sarnanevad kirssidega. Tihti kutsutakse neid kohvikirssideks maitselt magusaid  vilju armastavad ka ahvid. Kuigi seemned meile väärtuslikud kohvioad,  viskavad nad lihtsalt minema. Hea saagi andmiseks vajab kohvipuu sobivat kliimat,  varjulist asukohta ja õiget kõrgust. So in Estonia. Suuhis Etioopia kool, te pirt plase of Cofvi Legende on erinevaid. Arheoloogilised väljakaevamised tõestavad,  et kohvipuu on selles piirkonnas kasvanud sama kaua,  kui seal on olnud inimasustus. Esimene tõestatud kohvi joomine pärineb viieteistkümnend  sajandi jeemenil. Kohvi jõudis seitsmeteistkümnendal sajandil Euroopasse läbi  Veneetsia kaupmeeste ja sealt liikus kohvikukultuur üle  terve Euroopa. Tänapäeval ei suuda enamik inimesi oma päeva alustada ilma kohvita. Vanasti joodi kohvi spetsiaalsetes kohvimajades,  mida peetakse oluliseks katalüsaatoriks tänapäevase  demokraatia arengus. Sõltumata päritolust sai iga inimene istuda lauas  ning avaldada mõtteid ja ideid vabalt oma kaasmaalastele. Minu ümber laiub tõeline kohvimets, see istandus on 11  hektarit suur ja siin on tõesti kohvipuid igas vanuses. Siin on näha isegi kohvipuuõisi, mis on sellised valged  ja hästi lõhnavad. Tegelikult kohvi kasvatamine ja eksport on vaese Etioopia  riigi majanduse ks põhilisi alustalasid. Kohv ongi Etioopia esimene ekspordiartikkel,  moodustades 60 protsenti kogu väljaviidavast kaubast. Kohvi tootmises on Etioopia maailmas seitsmes,  Aafrikas esimene. Parima kvaliteediga kohvi saamiseks tehakse kõike käsitsi. Aafrika soe päike on kohvi viljade kuivatamiseks  aastaringselt olemas. Ubade kuivamise protsess on tegelikult veelgi pikem  ning päris röstimiskõlbulikuks saamiseks tuleb neid  säilitada kuus kuud. Kuni aasta. Kestadest eraldamiseks on kõige parem moodus aastasadu  järeleproovitud lihtne tehnika. A. De geting Open. Rea simple. Nagu näha, siis tõesti tulevad need oad välja. Nendest ubadest saab lõpuks kohvi valmistada,  mis etiooplastele on lausa omaette sündmus. Enne tuleb käia kohaliku vaatamisväärsuse juures. Nüüd me oleme kohvi istanduse serva peal jõe veerel,  siin on kaks koobast ja giid ütlesid, et siin sees elavad  päris metsikud häänid. No lähme vaatame. No see koobas pidi siit vähemalt 100 meetrit veel edasi  minema ja uskumatu, et tõesti siin taga mahavad hüäänid  ja mina enam kaugemale ei tohi minna, sest asi võib minna. Ohtlikuks. Et oma silmaga hüääne näha, tuleb oodata õhtuni  ning seda me ka teeme. Etiooplaste aastasadade vanust, traditsioonilist  kohvitseremooniat ning metsikute hüäänide külaskäiku näete  juba meie järgmises saates. Kruusike korraliku kohvi muudab maailmas sedavõrd,  et me hakkame nägema loodust hoopis kenamana  ka siis, kui päev on rõske ja hall. Kuidas sedava maailma, aga õieti vaadata,  kuidas keegi, kes tõstab käe sirmina silmade kohale,  kes piilub ümbrust üksnes silmanurgast, kartes silmigi pilgutada,  et muidu ehmatab looduse ära? Ja kadreerib kõike ümbritsevat just nagu tõeline filmirežissöör. Just seda, mismoodi püüda loodust kaadrisse  ja saada hiljem ka pildile. Hakkame nüüd õppima Remo Savisaare käest. Läks vaatamata. Hea koha pealt läks minema. Ma tahtsin, et me saaks sinnapoole ja lasta nii,  sest praegu sa lasid tõesti vaatavad täpselt vihma  ja sajab täis. Nii, aga ka siit saab tegelikult pildi kätte ära. Vöötkakk jääb siis sellest tsentrist vasakule. Meie kaamera ette jäi vihmasajuses jaanuari lõpus Eestis  haruldane talvituja vöötkak. Jätame saatelõigu finaali teadlikult pooleli. Alustame loo algusest. Mõne nädala eest leppisime loodusfotograaf Remo savisaarega kokku,  et ta juhendab, kuidas pildistada talvist Eestimaa loodust. Paraku oli keeruline prognoosida, et ilm tundmatuseni muutub. Kas loodusfotograaf endast lugupidav loodus,  fotograaf üldse läheb sellise ilmaga välja? No eks tegelikult sellisel ilmal on ka oma selline võlu,  aga kui ma hommikul silmad avan ja vaatan,  et selline ilm on, siis ega ma päikesetõusu ajal välja just  ei lähe, sellepärast et ega seal midagi väga niimoodi püüda  ei ole. Loomad, linnud küll liiguvad. Ja see on selles mõttes parem päev kui mingi käre pakane,  aga valgust ei ole praegu meil sihtmärk. Lähme otsima ööd kakku, äkki leiame üles,  et see on selline haruldane linnuke põhjamaatee? Fotoretke avame lumisel väljal, kus loomi esialgu ei silma. Siin on algajal pildistada piisavalt aega oma töövahendit seadistada. See on nüüd histogramm näha mis näitab, et tegelikult  säritus võiks olla pigem säri võiks olla natuke pikem. Ehk siis vaata, siin tuleb nüüd mängu see,  et lume puhul lükka juurde vähemalt üks topp ülesäri. Et saada see lumi nii-öelda valgemaks, nagu siin näha on,  mitte selliseks halliks näed juba tunduvalt parem,  tunduvalt parem, see on juba selline kaader,  nagu me näeme palja silmaga. Siin muidugi nüüd järgmised võimalused, et sina valid,  mis kauguselt, kui palju sul on see põõsas siin pildil,  et siin on ka treeringuvõimalusi erinevaid,  et sul on täpselt keskel, praegusel juhul pigem võiks mõelda,  et mina jagaks, võiks mõelda pigem niimoodi,  et pilt võiks olla jagatud kolmandikeks,  aga pane nii, et rõhk on esiplaanil. Ma tegin sulle kolm varianti. Näita. See on see esimene nii. Järgmine siin on vist värv natukene. Natuke allikamon, nii järgmine. Siin on muidugi see asi, et sa sättisid,  ma ütlesin, et säti küll kolmandikul, aga alla siia kolmandikul,  et ma teen ja tänava näitena Minu nägemus üks oleks näiteks selline. Ei, aga mis ta parem on nendest, mis sina tegid siin. Suurus suurus on natuke teine, siin ma tegelikult,  mis ma selle pildi puhul proovisin veel teha,  luua natuke rütmi, kui sa paned tähele, vaata,  siin on üks põõsastik ja siin on teine väike. See on väike detail, aga siin tekib tasakaal nende objektide vahel,  mis muidugi pildist pildi teeb, on muidugi värvid veel toonid,  varjud. Praegu on kõik selline minimalistlikult hall,  aga võtame näiteks päikesepaistelise päeva hommiku,  kui päike tõuseb, sai ta näiteks see päike  ka kuidagi see suur päikeseketas sinna pildile,  kui sinna õnnestub veel mingi loomad saada. Näiteks ma olen pildistanud metskitse, kes liigub Vooremaa  voore vahel ja seal oli oluline just nimelt see kits,  metskits ja tema vari, et ma andsin siis varjule ruumi. Kõike seda on vaja nagu ette näha ja siis hakkab pilt tulema. On näha, et siin vist isegi toidetakse neid,  sest on näha, et mõned sinikaelad tulid kohe kohale lennu. No kus algaja loodusfotograaf peaks alustama Linnade pargid, kalmistud, sellised kohad sellepärast,  et linnades on linnud inimestega palju rohkem harjunud. Sa pääsen neile palju lähemale, sa saad,  sa saad harjutada rohkem oma kätt, et noh,  siin me saame sinikal pardile väga lähedale,  ütleme viie meetri peale vabalt kõndida. Alampedjal metsikus looduses seal naljalt 50 meetri peale  kuidagi pääseb, aga lähemale mitte sellepärast,  et linnud on väga arad. Muidu päris pull koht ju on väga. Ma ütlen, et siin kusagil see tüüp on nagu tegutsenud,  aga praegu noh, pettamata vaba palju. Muidu oli siin väikese niire, aga lähme vaatame. Kui sa oled selle looma leidnud, kuidas talle läheneda  ja tema jaoks märkamatuks jääda. Esmalt ma muidugi jälgin teda, et mis ta toimetab,  et kuhu poole ta näiteks teel on, kui see on jõe ääres,  et kas ta on nüüd ülesvoolu või allapoole teel  ja ma proovin seda kohta ette aimata, kuhu ta võib  järgmiseks minna ja minna sinna ringiga ette,  kui ma näen, et ta läheb ikka teisele poole,  no siis ma proovin teisele poole ette minna. Aga kui näiteks konkreetselt Emajääres on mul olnud juhtum,  kus ma olen jõe ääres jää peal ja näen, et Saaremaa uju  täpselt keset jõge. Ja ta jääb minu jaoks natuke kaugeks, ma olen teinud sellist nippi,  et lamades ma olen tõstnud oma jalgu niimoodi üles vaikselt. Ja ma olen vaadanud kindlasti saarmas, näeks seda,  ja kui ta näeb seda, siis ta näeb, et midagi kahtlast on  seal ja ta hakkab ligi tulema, ta tuleb uurima,  ükskord oligi nii, et Ma nägin, tuleb, tuleb,  tuleb, kadus ära. Järgmine hetk tuli pea välja kohast, kus muidu oli jää,  lõi selle jää pooleks ja siis vaatas mind astis korra õhku  ja kadus jälle. No nagu üljes. Aga muidugi on ikka soov saada selliseid loomulikku kaadreid,  kus loomad on häirimatult ja kus nad ajavad oma asju,  näiteks noh, saarmast sööb konna. Siis selleks on vaja ka palju õnne, sa pead ette aimama kohta,  kus ta võib selle konnaga välja tulla ja  nii edasi. Oleme tagasi seal, kus saatelõik algas. Meie eesmärk on leida metsaveerelt vöötkakk. Ta on Eestis haruldane talvekülaline vihje peale vöötkakku  leida polegi niisama lihtne. Praegu ma kammin konkreetselt pilguga kõiki puude latvu läbi  puude keskosa puude alumiste osa, et sellisel tumedal foonil  võiks ta silma hakata natuke heledama pallina. Pärast pooleteist tunnist otsimist märkab Remo lõpuks lindu,  keda näha tahame. Nii, aga lähme, liigume nüüd vaata sinna kase juurde. Aga me ei lähe mitte otse vaid me läheme kerge ringiga,  et mitu linde häirida, sest on näha, et tema pilk on  suunatud pigem sinnapoole ja siiapoole, mis tähendab,  et no mis ta seal puu otsas istub, ta jääb hiiri. Me peame ette mõtlema, et kuhu ta võib maanduda,  et seda hiirt napsata, et niimoodi ma olen tegelikult  vöötkakku jälginud. Ja mul on olnud hetk, kus vöötkak lendas minust,  maandus minust kõigest kuue seitsme meetri kaugusele,  sai sealt kusagilt hiire, tõusis selle hiirega lendu  ja siis ma oma läbi pildiotsija, jälgisin teda  ja vaatasin, et lind on lennus, ta on udune,  udune ja siis, kui mul lõpuks pilt teravaks läks  siis lind oli maandunud mu nina alla suurele tüükale,  hiir rippumas nokas, see oli nagu ülivinge hetk. Vot kakus pildi tegemine ongi nii, et et kui sa teda jälgid,  siis sa pead käima tal kaasas, sa pead käima tal kaanul  ja kui niimoodi teda ütleme noh, neli-viis tundi terve päev jälgida,  siis ma olen jumala kindel, et pildi saab mingi käte,  korraliku aga selle jälgimisega ei maksa muidugi üle piiri minna,  et liiga lähedal ei maksa ronida, et oma  ja jätta talle sellest hinga, mis ruumi ka. Selliseks esimeseks pildiks sobib küll, sest lind on ju siin  ilusti määratav, aga mis see miinus on, lind on täpselt  keset kaadrit, siis on saanud natuke teistsuguse  ja vot see on nüüd väga huvitav poos selle poisi järgi,  mulle esimene asi oligi see, et ma nägin,  ta muutus pulk sirgeks ja ma teadsin, et nüüd läheneb  kusagilt röövlind. See pulk sirgeks on see, Ta püüab teha ennast nähtamatuks  ja võtab hoopis teistsuguse poosi. Ja kuna ma nägin, mis suunda ta jälgib, siis ma vaatasin  automaatselt paremal ja oligi näha, et sealt tuleb Baskner  ja tülitas teda senikaua, kuni vöötkak lendas teise kohta. Vot siin on nüüd näha korralik meeleolupilt. Ja see, see pigem mulle meeldib. Ja siin küll lind on täpselt keset keset pilti justkui,  aga siin töötab see kõik, sest siin on nagu kompositsioon  ja tasakaal olemas. Vot praegu ma ütleks, et see on nii-öelda nendest parim,  mis siin õnnestus saada. Talvine linnuriik on Eestis tunduvalt liigivaesem kui pesitsushoog. Hooajal ometi on praegu hea võimalus jäädvustada neid linde,  kes meil talvituvad. Seda võimalust soovitab ka Remo ära kasutada. Mida me siis täna talvise foto tegemise kohta õppisime? Esiteks seda, et kui teie pilti jääb valgel taustal lumisel  taustal liiga tuhm ja ei vasta sellele, mida te näete palja  silmaga siis tuleb teil säri kompenseerida. Teiseks on oluline läbi mõelda pildi kompositsiooni  ja kolmandaks, kui te soovite jäädvustada mõnda elavat objekti,  siis teil tuleb olla kannatlik ja järjepidev  ja loomale ei tohiks minna liiga lähedale. Ma saan aru, et ma ei ole kõige andekam õpilane,  aga kas me kevadel näeme No iga algus on raske, nii et kevadena me kindlasti Nagu me nägime, pole see klõpsutamine niisama lihtne midagi,  sest lisaks millegi silmamise õnnele peab meil olema aimu  ka valguse režiimist, kompositsioonist, oma kaamera  võimalustest ja nii edasi. Kevadel kui lumi läinud, läheme Remo ja kaameraga uuesti metsa. Kuid küllap on juba nüüdki selge, et ilma pühendumiseta häid  looduspilte naljalt ei tee. Ma pole söandanud Karl Anderilt küsidagi,  et kui palju päevi, nädalaid või, kuid on tal kulunud  näiteks selleks, et saada pildile talvikesed,  kuid siin nad nüüd igatahes on. Sidrunkollase puguga talvikesel on palju rahvapäraseid nimetusi. Tuisulind, karjalind, kaerasööja, sirtsuke,  külmatihane ja kollane varblane. Talvikesed hakkavad silma eelkõige lumivalges keskkonnas,  kus värve napib. Kollasteks varblasteks kutsutakse talvikesi  ka meie kodukülas. Arvatavasti sellepärast, et nad sageli varblastega koos  tegutsevad ja nendega ka maast eri otsivad. Vanemad inimesed räägivad, et kunagi olla külatänavatel  lennanud sajapealised talvikeste parved. Mina olen peale sattunud nii neljakümnepealistele salkadele  ja õnneks on neile üsna kerge ligi pääseda. Nimelt on talviku üks nendest liikidest,  kes inimest väga ei pelga. Talvike on umbes varblase suurune pika saba ga lind. Talvikeste sulevärv on indiviiditi erinev selja  ja tiivasulestik, pruuni musta vöödiline. Nende sulestikus leidub ka roostepruuni ja rinnal on samuti  märgata tumedaid vööte. Isaslinnu pea on erkkollane emaslinnul märksa tuhmim. Talvikesed armastavad mosaiikset maastikku. Sageli istuvad nad asulates ja põldudevaheliste teede ääres  põõsastel ning puudel. Laulu esitab talvike kõrgel puu või põõsa otsas. Laulab aina. Siit siit siit saab riiga. Milline laul on inspireerinud luuletajaid  ja väidetavalt inspireeris ka Beethoveni viienda sümfoonia kirjutamisel? Lääne-Euroopas on talvikesed kadumas, ka meil on neid märksa  vähemaks jäänud, kuna külateedel hobuseid enam eriti ei liigu. Ei ole ka suuri talvisesesalkasid, kes hobusepabulatest teri otsiks. Võrreldes varblastega on talvikesed kaalutlevamad  ja ei lenda ära iga häire peale. Maapinnal nokivad talvikese teri oma eripärase nokaga,  mis nagu jahvatamiseks loodud. Üks kollane talvike leidis endale lume seest mõnusa teraallika. Aina kaevas ja kaevas, et paremate paladeni jõuda. Oma loodusvaatlustega olen ma selgeks saanud,  et loodus toimib omasoodu ja kõik pole nii nunnu,  kui tunduda võib. Näiteks suur kirjurähn ja orav võivad olla pesarüüstajad. Ka vagurana näiv talvike on mulle mitu korda vahele jäänud,  kui ta hiirepesa on tühjendanud. Ikka selleks, et oma poegi toita. Täna, kaheksandal veebruaril algas 4714. aasta Hiina  kalendri järgi. Selle aasta sümboliteks on punane värv tuli  ja ahv ning sestap nimetatakse seda aastat kokkuvõtlikult  ka punase tuliahvi aasta. Kuigi võiksime samaväärselt nimetada teda  ka tulise punaahvi aastaks või ahvise tulipuna aastaks. Meil siin ei ole pärast kolme kuninga päeva tavaks enam head  uut aastat soovida. Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja teen seda siiski  hiina keeles ja andku mulle kõik hiina keele valdajad andeks,  kõlab see Henni hao. Ja olgu siis ka meie saate traditsioonilised lõpusõnad hiina  keeles kolm osoon.
