Ründame koos Hendrik Relve. Oleme parajasti oma rännusaadetega seal kusagil Kesk-Ameerikas ja ühes sissejuhatavas Costa Rica saates oli juttu esimestest muljetest seal selles riigis Kesk-Ameerika keskosas ja siis oli jutus peamiselt sellest Costa Rica pealinnas San Hosseest. Aga oli ka juttu mitmetest ajaloo seikadest ja kultuuri eripäradest seal Costa Ricas ja muidugi siis sellest Costa Rica laste erilisest väljendist Puura viida, seda ikka kõlab seal nende jutu sees kogu aeg ja ja see ei ole mitte ainult see, mis hispaania keeles otsetõlkes tähendab, et tõelist elu, Costa Rica laste jaoks tähendab see palju enamat, see on ikka lausa enda ellusuhtumisest teada andmine, umbes niimoodi, et võtame elu mõnusaks või oleme lahedad üheskoos sina ja mina või midagi sellist. Aga siis tänasest, kas läheme Costa Rica pealinnast minema, läheme ära maale, läheme sinna Costa Rica keskele ja see on niisugune mägine ala, seal on kõrgeid ul kaane avaraid orge ja ta on ka enamasti üsna tihedalt asustatud ja me käisime seal Costa Rica keskosas vaatamas just looduskaitsealasid, sest seal elab väga imelikke elukaid ja kohtusimegi seal niisugusi, näiteks maailma kõige väiksemat lindu, kooli brit või veidralt pika ninaga imetajad, kelle nimeks tavaninakaru või siis sisaliku, keda nimetatakse ka Jeesus Kristuse sisalikuks, sest ta kõnnib vee peal just nagu Kristus. Aga kõigest sellest nüüd siis juba järjekorras. Sedamoodi mängib siis üks Costa Rica ja päris tuntud rahvamuusikaansambel. Selle nimeks on kompanja folklooriga mata hambu. Ja seal kõlab nende pillide seas siin loos just hästi kõlavalt Väljase marimba marimba ksülofoni moodi pill aga mahedam ksülofon ja marimba Costa Rica lastel armastajad pil väga tihti on nende muusikas just see marimbapill. Aga see viis on sihuke ehtne ladinaameerikalik niukene, hoogne Kerge. Ja kui me need sealt Sanosest välja sõitsime, siis need maastikud, vot need olid samasugused, sellised mõnusad kerged. Esimesel päeval bussiaknast välja vaadates nihukesed haavarat, kaunid maastikud, mägised küll mitte sellised sünged mornid, kaljumaastikud, vaid sellised lahedad laugete nõlvadega rohetavad mäed ja, ja päris palju asustust, päris palju põlde, teid, istandusi, külasid. No tundide kaupa, ah, kui me aina läksime sealt Sanhosest nagu põhja poole Costa Rica mägedes oli, oli sedalaadi maastik. Ja meie sihtmärk oli siis see, et õhtuks pidime välja jõudma ühe Costa Rica vägagi tuntud vulkaani juurde ja selle nimi on Arenaali vulkaan. Ja sinna arenali vulkaani plaan, mille pidime siis jääma öömajale ja veetma sealkandis ka siis paar päeva, sest selle ümber asub siis Arenaali rahvuspark ja seal me tahtsime teha siis mitmesuguseid looduseretki. Aga nüüd, kui me bussiga niimoodi pikalt sõitsime, seal siis oli meelse kohalike Bertus ja tema rääkis sel ajal siis meile selle Costa Rica maastiku loodusest ja selle ajaloost, mis meie ümber parajasti näha oli. No kõigepealt rääkisite nendest mägedest Vukaanidest. Costa Rica koosnebki niukestest, mäe ahelikest. Et need ei ole kõrged mäed, aga seal on väga palju pulka plaan, kokku on Costa Ricas üle 60 vulkaani ja nendest oma pool tosinat on ikka täiesti aktiivsed. Nii et mõelda, et Eesti suurune ala on ju see Costa Rica väike riik ja kokku üle 60 vulkaani, nii et ikka täitsa tihedalt vulkaane täis tipitud. Ja miks see niimoodi on, et selle põhjused on jällegi geoloogilised, sest siin on niimoodi, et sealt Vaikse ookeani poolt sügaval sügaval maa all liigub üks raam ehk maakoore osa nagu lääne poolt ida poole ja siis teisel Costa Rica kaldal jällegi seal Atlandi ookeani juures, sealt liigub üks laam häälegi ida poolt lääne poole ja need laamat puutuvatest kokku seal Costa Rica keskosas ja nii ongi väetisel üles kurutanud. Ja sellepärast on ka siin nii palju vulkaane ja selle Arenaali vulkaani kohta nii palju, et see oli veel hiljaaegu üks kõige aktiivsemaid vulkaane, vabane kogu Costa Ricas üldse. Kusagil 1968. aastani purskas Arenaal peaaegu vahetpidamata Ta oma ilutulestikku ja laavat välja. Ja pärast seda hakkasid need pursked nagu hõrenema ja viimane niisugune võimazarenaali vulkaanipurse oli olnud aastal 2010. Ja siis pärast seda on ta nagu vaikinud. Nii et loodetavasti, kui me sinna alla ööbima läheme, midagi ohtlikku seal ei ole. Ja et aga praegu ütles Bertus, oli just teatatud lehtedes, et on oodata teise vulkaanipurset. Ja selle vulkaaninimi on lurri Alba tori Alba vulkaan palju kõrgem kui Arenaal kusagil kolm ja pool kilomeetrit kõrge ja et on iga päev purskama hakkamas. Ja tõepoolest nüüd ette rutates võib öelda, et sel ajal, kui Costa Ricas olime, siis ta hakkaski purskama ja sellel päeval olime sellest turi Alba vulkaanist ikka oma 80 kilomeetriga hobusel. Aga sellegipoolest nägime üle mäeahelike seal taevas sellist kõrget vägevat, tuhapilvesugune tumehall ähvardav tuhatoss nagu niuke tuhasammas sadu ja sadu meetreid kõrge. Ja pärast jällegi oli Costa Rica meedias juttu sellest, et see turi Alba vulkaan purskas seal oma nädala jagu, et siis ta kattis tervelt ühe veerandi kogu kosta rikast sihukese kerge tuhakihiga ja isegi selle Costa Rica pealinna San Hosesse tänavad olid kaetud kerge tuhakihiga. Noh, sellest San Hossest asukesed tori halba seal linnulennult kusagil 70 kilomeetri kaugusel. Aga üldiselt ütles Bertus ka seda, et kuigi vulkaanipursked ja maavärinaid on Costa Ricas palju siis üldiselt nad ei ole olnud laastavat siinsetele inimestele. Noh, üks põhjus on see, et ega seal vulkaanide väga lähedal ei olegi tihedat inimasustust. Viimase, ütleme sajandi jooksul on olnud ikka selliseid maavärinaid ja vulkaanipurskeid, kus on inimesi kunud, mõnedel juhtudel isegi mõnikümmend aga mitte siin tuhandeid ohvreid ei ole olnud viimastel ühenditel. Ja sellepärast elavad inimesed siin Costa Rica mägedes rõõmsasti edasi. Ja asustus on siin tõesti tihe. Ja tõesti nagu siin oligi näha meil oma silmaga, et näiteks metsa oli siin nendele aladel, kus me tundide kaupa põhja poole liikusime, oli tõsti kasinat ainult seal põldude vahel mõned niuksed, metsatukk, maad või sellised metsaribad, aga enamasti noh, selline tüüpiline kultuurmaastik ja siis rääkis meile Bertus ka lahti selle, et see inimajaloolugu siin Costa Rica keskosas. Et siin on peaaegu ainult valgetest koosnev asustus, see saia, olgu see kusagil 19. sajandi keskpaigas. Et see oli niisugune aeg, kui Costa Rica oli saanud küll iseseisvaks, ta oli olnud mõnikümmend aastat juba iseseisev, aga ta oli tol ajal äärmiselt vaene riik. Ja rajal oli selgeks saanud, et seal Costa Rica keskosas oli täiesti pea peaaegu inimtühi. Et seal on väga head lauseid, ideaalsed tingimused kohviistanduste rajamiseks. Ja nüüd oli siis vaja Costa Rica valitsusel nuputada, et kuidas saada sinna Costa Rica keskele uusasukaid ja siis tuli neile see idee, et kutsume siia siis Euroopast peresid ja meelitame neid kohale niimoodi, et pakume igale pere läks ja tuleb 10 15 hektarit väga head maad kohviistanduse rajamiseks täiesti tasuta. Ja niimoodi siis läks sõnum sinna Euroopasse ja tol ajal kuskil seal 19. sajandi keskel peaaegu kaks sajandit tagasi oli Euroopas bass just selline vilets aeg, et ta oli päris paljud peresid erinevates Euroopa riikides, kes elasid äärmises vaesuses ja Euroopas pas kummitas pidevalt maapuudus, nüüd korraga tuli sõnum, et seal kuskil Atlandi ookeani taga on teile vaba maa. Tulge ainult. Ja te saate ka veel rikkaks, farmeritena tegutsedes. Ja see mõjus. Euroopast hakkasid tulema kümned tuhanded pered. Aastatega panid siia tuli, neid tuli Itaaliast, nitel, Hispaaniast ja mujalt Vahemere maadest, aga näiteks ka Saksamaalt ja Inglismaalt. Ja tõepoolest, nad olid edukad, kohviistandusi oli siia hea rajada, vaata, nad andsid head tulu. Sel ajal oli siis niimoodi, et kujuneski siia Costa Rica keskplatoodele niisugune päris suur kooslus valgeid immigrante, kes said endale kiiresti jalad alla ja üldse see kohviistandustest saadav tulu oli nii suur, et see aitas ka Costa Rica riigi enda nagu järje peale. Ja selle tulemus oli tegelikult see, et et niimoodi hakkaski kujunema selle Costa Rica riigina on niisugune edu vundament. Sest siin ühes varasemas saates sai öeldud, et Costa Rica on edukas Kesk-Ameerika riik siiamaani ja selle niisuguseks alussambaks Costa Rica ühiskonna tugevusele on just see üsna jõukas, üsna arvukas valgetest koosnev keskklass ja vot see kujunes just välja siinsamas Costa Rica keskkonnas pärast kasvasid linnad siis suur osa nendest läks ka linlasteks ja edaspidi kogu see Costa Rica riigi edulugu. Nüüd tegelevad need valged inimesed selles jõukas keskklassis hoopis millegi muuga, nad saavad oma tulusid mujalt kui kohviistandikes kohvi Istandikest. Hilisemal ajal nii palju tulu ei saadud, miks? See on ka põnev teemaga, seda praegu ei jõua rääkida räägines hilisemas saates. Aga igal juhul on kindel see, et just siit Costa Rica keskplatoodelt sai alguse see Costa Rica ühiskonna eripära ja tema edulugu. See oli siis jälle lõiguke seda hoogsat Costa Rica marimbaviisi. Aga tolle päeva õhtuks me tõesti jõudsime sinna Arenaali rahvusparki välja ja seda Arenaali hiigelvulkaanikoonust. Me hakkasime nägema juba, ikka on mõnikümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist, ta paistis puude vahelt üle metsade ja teiste mägede ära ikka tõesti röögatult suur selline nagu ilmutus taevasse ulatuv, väga korrapärane, üsna niisugune järsu servaline koonus ja nõlvad täiesti elutud, kaetud halli laevaga, sest neid purskeid on siin nii palju olnud. Hoolega vaatasid siis ka praegu ikka saad koonuse tipust, sealt kraatrist natukene tooli, seda tossu ka välja, nii et päris uinunud see vulkaan ei olnud aga aga suhteliselt rahulikus olekus ja, ja selle suure vulkaani ümbruses on siis 2000 ruutkilomeetrit seda Arenaali rahvusparki. Ja see on väga teistsugune kui need, kust me läbi sõitsime, siin on asustus hõre. Siin on säilinud palju metsi ja kui on säilinud palju metsi, siis on ka väga palju elutroopiline mets, see on alati elurikas. Ainuüksi linnuliik on siin Arenaali rahvuspargis loendatud kusagil 850. Ja et see liigirikkus on nii suur, selle üks põhjusi on ju see, et, et siin on mägimetsad, see tähendab, et erinevad tähel kõrgustel mägedes on erinevat tüüpi metsad ja igas tüübis on ju erinevad taime- ja loomaliigid, nii et kokku saab neid tõesti palju. Ja meil oli siin plaanis teha üks retk vulkaani tippu küll mitte sinna Arenaali vulkaani tippu. No ma ei kujuta ette arenali vulkaani tippu minek. See on ikka väga ekstreem, ma ütlen, et lausa eluohtlik, aga pidime siis minema naaber vulkaanilise Arenaali kõrval. See on siis niisugune kustunud vulkaan, tema nimeks on Sato. Ja siis pidime käima kindlasti ka siinsetel kuumade allikatel. Kuumaga allikad kuuluvad ju alati Volkaanidega. Ja noh, kui me juba vulkaani lähistel olime, siis olid need ju vaja kaika oma naha peal järele proovida. No ja siis seal järgmisel päeval, jumal, see esimene retk oligi sinna Sato vulkaani tippu. See on siis niisugune vulkaan, et tema tipp on tegelikult varisenud kokku kusagil 3500 aastat tagasi purske järel ja siis on tekkinud nii nagu geoloogilitav niuke, suur kalderansetene, hiigelsuur kraater sinna keskele ja see on metsa kasvanud ja seal päris keskel on niisugune suur helesinine järv. Ja siin me siis tahtsimegi minna. Ja minagi hakkasin hommikul minema, aga tean juba ette ütlema, et minu jaoks läks käik nurja. Põhjus oli siis see, et tervisehädad üks kaks päeva tagasi olin saanud endale sellise korraliku toidumürgituse troopikas toidumürgitust saada. Sellega ma olen harjunud, seda on juhtunud varemgi. Aga siis on tavaliselt see lugu, et sa ei saa midagi süüa. Ja ma ei olnud siis kaks päeva mitte midagi söönud, kui välja arvata kaks väikest kahvli otsa täita riisi rohkem, mitte midagi ja ma olin lihtsalt nõrgaks jäänud ja, ja kui me hakkasime nüüd tõusma, siis ma tundsin õige pea, et ei, et et minust ei, ei ole minejata, siis ülejäänud seltskond läks edasi. Mõned tulid minuga ka alla tagasi ja siis me läksime seal Sato vulkaani all asuva joa juurde. See on kuulus jugo ja, ja see oli samuti elamus, sellest tasub rääkida. Selle joa nimi on la fortuuna jõuga, ta on ikka äärmiselt võimas, seal oli siis näha seda, et kuidas päris suur jõgi kukkus püstloodis kaljult alla 75 meetri kõrguselt, ma ei tea, kas te kujutate silmaga ette 75 meetrit, kui palju see on? No võrdluseks võib öelda, Tallinna raekoja torni tipp on madalam kui 75 meetrit ja vot sellelt kõrguselt tuli siis mürinal see juga alla ja selle Allalised tekkinud niisugune looduslik bassein. See oli väga omapärane ja selline raamiline tiik, sest vesi püsinud seal üldse paigas. Pulbitses keerles, lainetas Kiises mingist tohutus hiigelsupikatlas ja muidugi selle päris selle joa juurde ei võinudki minna, see oli ikka nii võimas veemass, mis sealt ülevalt tuli, et see oled pühkinud inimese, mine ma nagu pilpa, ma ütleksin. Aga noh, nii ütleme 50 meetri kaugusel sellest kukkuvast joast. Vot seal oli selles veemöllus oli päris põnev hullata. Mina lõbustasime ennast siis sellega, et noh, seal oli mõne koha peal oli hästi madal pesele umbes nabani sihukese lava peal, siis istusin nagu maha, pöörasin selja selle joa poole ja surusin siis jalatallad ja käed nii sügavale sinna pinnasesse, kui vähegi jaksasin. Sihuke kruusa liivasegune pinnas sai suruda küll niimoodi, ankurdasin ennast kahe jala ja kahe käega sinna põhja kinni ja siis ka olid tegemist, et sellele voolule vastu seista tuli mulle vastu selga. No see oli nagu kusagil, ütleme, kärestikul kuskil mägijõe kärestikul. Aga see oli hoopis tiik, eks ole, et nii võimsalt see vesikeeles ja korraldas igasuguseid keeriseid seal ja samas vastu selga tulid ka niuksed, väga võimsad veejoad, umbes nagu mitu voolikut oleks tulnud vastu selga ja tegelikult need olid ju ainult tühised pritsmed eemal sellest suurest joast, aga isakese pihustunud vesi, see oli nii võimas, nii et, et tõeliselt hea veemassaaž ja tõeliselt vägev looduslik veepark. Ja noh, mingi aja pärast jõudsid need ka kohale, kes seal vulkaani tippu käisid vallutamas. Nad olid olnud edukad. Ta olid käinud seal vulkaani kraatrijärve ääreski ära ja rääkisid, et oli ikka väsitav matk tõesti. Sest tõusali järsk läbi sellise mägi metsa, mis on täis külvatud, suuri rahne ja siis, kui jõuti sinna kraatri nõlvale, siis sealt alla järve kätelaskumine. See oli lausa niimoodi, et ta oli nii järsk, et sinna oli pandud niuksed julgestusköied siis köitest kinni hoides 200 meetrit laskumist, sõuad järve äärde. Saad seal ujumas käia seal rahnude vahel. Vesi on hästi helesinine, jahe, kosutav, kindlasti vahva elamus ja, ja kindlasti oleksin ma selle kaasa teinud, kui vähegi vormis oleksin olnud. Ja siis see teine retk seal Arenaali rahvuspargis sinna kuumaveeallikatele, noh see see teine retk seal ja ausalt öeldes puhas puhkus ja lõõgastus. Sest tegelikult oli nende allikate väljatuleku kohale ehitatud sellised mugavad ja korralikud basseinid ja et vahe oli siis sellest fantalit erineva temperatuuriga, mõned olid siis niisugused leiged, mõned olid nii kuumad, et annab kohe sisse minna. Proovid üht, proovid teist, üldiselt võtab see kuum vesi troopikas sind üsna loiuks ja ausalt öeldes ei viitsi Nadki seal pikalt liguneda, mina läksin siis lihtsalt sinna ümbrusesse metsa luusima, et see tundus palju põnevam. Ja tegelikult oligi põnev, sest ma nägin seal mitmesuguseid elukaid neid niisuguseid väikeseid troopilisi elukaid, näiteks seda maailma kõige väiksemat lindu, ehk siis hoolibrid. Üldiselt olin ma neid kooli priisid ju Lõuna-Ameerika reisidel varemgi näinud ja ma olin õppinud neid avastama kuulmise järgi, sest ta on nii väike lind, et sa ei näe teda. Aga kui ta oma tiibu vuristab, siis vurin on väga tugev nagu keegi keerutaks vurri pilli õhus. Ja see kostab ikka rohkem kui 10 meetri peal ärase vurin selle vurina järgi läksin ja siis leidsingi, seal peab olema mingisugune õitsev puu või põõsas ja selle õite juures koolibri siis lendab, noh, nisugune teinekord peopesast väiksem linnuke ja ikka sellise pika kõvera nokaga ja siis ta on õhus selle õie juures sirutab oma nokka sinna õie sisse nektarit võtta ja tiivad vulisevad nii meeletu kiirusega, et tibu pole nähagi, see on alati põnes, ei tüüta mind kunagi ära vaadata, kuidas koolibri korjab nektarit ja sealsamas metsas kohtasin ka liblikaid ja üks nendest oli ikka päris suur. Ma arvan oma varasemate kogemuste järgi, et see liblikaliik kuulus kaliigode hulka ta niisugune, no ikka käelabast suurem liblikas, pruuni värvi. Ja kui ta tiivad kokku paneb, siis kummalgi tiival on selline suur ümar must laik. Ja kui see kaliigo lendas, see oli täpselt niisugune mulje nagu suur pruun labakinnas on õhku tõusnud ja laperdab seal niimoodi õhus. Ja no ausõna, see liblikas oli sellest linnust, keda ma enne olin näinud kaks korda suurem siis troopikas võib sellist asja juhtuda, et liblikad on lindudest suuremad. Ja me kohtasime seal Arenaalise järgmisel päeval haaveligasuguseid, huvitavaid loomi ja loomakesi. Ja kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, et kõikidest nendest elukatest, keda ma seal nägin, et kes kõige meeldejääv oli, siis minu jaoks oli see ilmselt üks niisugune elukas, kelle nimi on tavanina karu. No võib-olla võtajaid teravalt meelde, sellepärast et ma kohtusin temaga väga ootamatult. Kohtasin teda otse selle majakese juures, kus ma ise elasin. No üldiselt ninakaru ikka selline looduse loom ja hoidub ikka pigem metsa, aga siin oli siis niimoodi, et see ninakaru ilmselt oli siin sellepärast, et siin kusagil oli köök, kus tehti süüa, sealt levisid head lõhnad metsa ja võib olla käis ka ta mõnikord uurimas ka neid prügitünne seal köögi kõrval, kuhu toidujäätmeid visatakse, igatahes oli, et kui me hommikul söömas olin, siis ma vilksamisi nägin seda ninakaru seal köögi lähedal, kohe katkestasin söömise, jooksin kiiresti oma majakesse, haarasin teleobjektiiviga kaamera majast välja, aga keda ei ole, ninakaru enam ei ole. Ja jäin sinna niimoodi nõutult seisma ja siis järsku vaatan, et oi, et siin naaberonnist tuleb välja üks meie rühma eestlane Kuldar ja temal ka käes fotoaparaat ja vaatab väga pingsalt otse minu maja alla. Siis ta sosistas mulle vaikselt, et teadet just praegu läks ninakaru sinu maja alla, noh see maja seal vaiade pealsel niuke vaba ruum, seal ta kuskil oli, jäime siis passima ja passisime lihtsalt nii kaua, kui ta siis välja tuli. Ja noh, milline sisse tavaninakarvu välja näeb. Ega Eesti metsloomadega ei anna ikka võrrelda, ta on ikka nii teistsugune, noh, võib-olla natukene. Meenutab mäkra etnam sihukeste madalate jalgadega ja suurus on kauges mägral. Aga noh, tal on ilmatu pikk saba, sihukene tumesaba üsna peenikene ja tihti hoiab ta seda niimoodi taeva poole püsti, umbes nagu kass. Ja tema toon on ka väga veider, see on niisugune pikk ja kitsas. Ja eriti pikk on tema nina nagu väljavenitatud. Üldiselt see tavaninakaru oli värvilt must, aga ninaots oli valge, silmade ümber olid ka nihukesed valged laigud. No väga-väga huvitav, väga huvitav loom ja, ja meie siis hiilisime Kultariga tema järel, tema meie ees olime viisakas alguses nii et nendest ei häirinud teda ja siis saime lihtsalt vaadata, mis toimetusi see tavaninakaru seal teeb. Eks ta tegi neid toimetusi, mida ta ikka teeb, näiteks tõusis kahe käpaga sinna kuskile tüve najale püsti, et justkui hakkaks üles ronima. Ta muide võib ronida täitsa puu otsa, päris osavalt, aga siis ta ikka üles roninud. Aga õige tihti nagu tuhnis oma pika ninaga maad ja nagu kraapis nende esikäppadega maad otsis, sealt ilmselt mingit toituda, on selline segatoiduline, ta võib süüa ka mingisuguseid putukaid, mingisuguseid vastseid, et aga ka näiteks mingit taime juuri või muid taimeosi. See oli vahva elamus, et ma olin kunagi Lõuna-Ameerikas Argentiinas liigo suujugade juures näinud selle tavaninakaru sugulast, titt, nad mõlemad kuuluvad nina, karude perekonda, aga seda tavaninakaru, seda ma nägin tõesti elus esimest korda. Siinses kõlas nüüd jälle see mõnus Costa Rica viisike. Aga kui me seal Arenaali rahvuspargis lõpetasime, siis me liikusime veelgi seal Costa Rica keskosas põhja poole kohe nii kaugele, kui andis, nii et bussiga pikk sõit ja lõpuks peaaegu Nicaragua piiri ääres väljas ja vaatasin päris piiri lähedal, siin olid hoopis teistsugused maastikud kui seal varasemal ajal, siin oli hästi palju metsa ja hästi hõre asustus ja küllalt palju selliseid igasuguseid Lõntsikuid ja soiseid alasid ja veekogusid. Ja siis Bertus meile seal jälle seletas nüüd selle piirkonna tausta, et üldiselt ongi nii, et Costa Rica kõige metsasemad osad on nüüd siin kõige põhjapoolsem all alal kusagil Nicaragua piiril ja siis seal täiesti lõunapiiril seal, kus on piir, bana maga. Ja kui nüüd ajalooliselt mõelda, siis oli niimoodi, et veel mõned ajad tagasi olid need nii-öelda eikellegimaad, seal ei olnud inimesi ja nendel aladel ei olnud ka õieti omaniku ja siis riik kusagil üheksakümnendatel aastatel tegi niisuguse järsu ja väga hea otsuse et riigistati kõik need omanikuta metsad ühe korraga ja pärast seda hakati looma nendesse metsadesse kaitsealasid rahvusparke. Praegu on Costa Ricas kokku tervelt 26 rahvusparki, mõelda Eesti sama suur kui Costa Rica meil viis rahvusparki seal 26 ja siis veel peoga peale igasuguseid muid kaitsealasid ja see hästi korraldatud kaitsealade võrgustik, see meelitab siia nüüd siis hästi palju loodusturiste kogu maailmast. Ja nüüd ongi juhtunud niimoodi, et loodusturismi seda saanud, kus ta rikkaks tähtsamaid majandusharusid tänapäevaks. Ja ühes varasemas Costa Rica saates oligi ta sellest pikemalt juttu. Aga kui me nüüd siin olime siin ikka rauga piiri lähedal, siis me tulime niisugusele kaitsealale, mille nimeks on Kano neegro, loomakaitseala. Ei siis mitte rahvuspark, vaid loomakaitseala. No mis vahe on rahvuspargis loomakaitsealal? Hästi lihtsalt, ja lühidalt rahvuspark on siis mõeldud nagu inimeste jaoks kõigepealt, et inimesed saaksid mitmekülgset loodusega tutvuda. Aga maakaitseala on loodud eelkõige loomade jaoks ja, ja inimesed on siin nii-öelda teises järjekorras. Neil ei ole siin nii häid liikumis- ja olemistingimusi nagu rahvusparkides. Nii oli kasse siin neegrosette elasime ühes pisikeses kolkakülas üsna niisugustes partalikest tingimustes. Siin ei olnud autosid üldse, kohalikud liikusid enamasti ratsa või kui mitte hobuse seljas, siis siis paadiga. Sest paatidega sai siin hästi liikuda, sest Ta oli palju igasuguseid järvi, jõgesid, üleujutatud alasid ja kui meie siin retkele läksime, siis samuti paadiga ja väga erinevad niisugused veemaastikud Sungliga kaetud kaldad, aga ka lagedat, soised, silmapiirini ulatuvad alad. Ja üks pilt, mis eriti meelde jäi, oli, see on mul siiamaani silma ees, et hästi suur selline üleujutatud ala selle taga pea aega silmapiirini välja, niisugune väga soine rohune ala, kus kindlasti jalakäija ei ole võimalik. Ja siis taustaks vulkaanid vulkaanide rida midagi ehtsalt kosta, rikkaliku, aga siin Kano neegros, kui me siin paadiga liikusime, siis noh, kõige rohkem sellest elust oli siin muidugi erinevaid veelinnuliike, neid oli tõesti kohutavalt palju küll kormorane, küll tüüpe, küll haigrud, küll lootuse, linde ja muid, aga oli ka huvitavaid, Suomi noh näiteks niuksed pisikesed nahkhiired. Nad olid siis nagu liibunud puutüve vastu, puutüvi oli täiesti jõe kaldale paadiga ligi sõitsime. Nad olid niisugused väikesed, vaevalt sõrmepikkused ja kui me saime kuskile kahe meetri peale, siis kõik see nahkhiirtega hakkas ennast üheskoos niimoodi vudistama. Päris imelik, niuke nagu väriks, seksid meeletult üle keha, hirmust, kõik seal, mitte nahkhiirt. Aga lendu kaid, tõuse, no ilmselt nad olidki häiritud, et me olime liiga lähedal, läksime, siis läksime kiiresti jälle kaugemale. Ja ükskord oli mingi põnev hetk paadiga sõites otse paadi ees ilmus korraks nähtaval niukene suur kala selg. Ja siis meie giid ütles vaikselt, et see oli nüüd tark pool Tarpooni kala, see on üks kõige suuremaid siin üldse häda või kasvada isegi inimesest pikemaks ja vahetevahel anda niisugune komme, ta tuleb pinna lähedale ja tal on vaja nagu õhku saada. Kümmelda õhus ja kalastajad teda väga ihaldavad, peavad teda suurepäraseks saagiks. Aga kui nüüd jälle mõelda retro kõige huvitavama looma peale, keda me seal nägime, siis kahtlemata oli see siis kiiver, passilisk, kiiver, pasilik, siis sisalik, väga legendaarne sisalik, kellest ma olin palju lugenud, aga keda ma ei olnud mitte kunagi elus näinud. Ei saanudki näha, sest see kiiver Pasi lesk elab kogu maakeral ainult siin Costa Ricas ja panamas. Ja nüüd siin metsis teda, nägime esimest korda niimoodi, et sealt jõest sirutus välja niuke jäme kõver oksaharu. Selle peal kükitas niukene, suur sisalik, niuke käevarre pikkune. Ta oli erkrohelist värvi ja tal oli peas selline kõrge, tahab poole kaldu, nahkne kiiver, väga kummaline, umbes nagu roheline punkarihari või midagi sellist. Ja selja peal samasugused. Sabani välja sihuke kõrge roheline hari, väga-väga veider. No umbes nagu minidraakon. Ja kui me siin nüüd teda vaatasime, nägime teda mitu korda, aga ta ei teinud seda trikki, mille poolest see kiiver assilisk eriti kuulus on? Me ei näinud siin teda kordagi vee peal jooksmas. Aga Costa Rica reisi jooksul me nägime selle ära ükskord hiljem ja see on tõesti son seal, ime et kui ta vee peal liigub, siis ta liigub niimoodi Ladinal päkade välkudes. Tõepoolest, ta liigub vee peal joostes saba niimoodi püsti ja tempo on meeletu, läheb nagu nool. Ja kuidas ta siis seda teeb, kuidas ta suudab vee peal joosta, seda on teadlased uurinud. Ja siis nad ütlevad, et trikk on siis selles, et tema jalad liiguvad tohutu kiirusega, liiguvad nii kiiresti, et iga selle jalad tõstmisega tekib tal jalge alla pisike nõgu padi. Ja nende patjade peal joostes ta kiiresti liigub. Ühes sekundis jõuab kiiver Pasi lesk teha 20 jooksusammu, seda ei ole võimalik ette kujutada ühes sekundis, 20 jooksusammu. Noh, see on tõesti selline kiirused, et sa ei jõuagi lihtsalt vette vajuda ja just sellepärast on ta saanud siis paljudes maailma keeltes nimeks Jeesus, Kristuse sisalik ja meie giid Bertus küll lisas siia juurde, et just noored ja väiksekasvulised passiliskid suudavad niimoodi veebel joosta, kui ta on suur ja täiskasvanud stani raske. Ta enam ei suuda seda meeletut printi teha, aga noored Need suudavad nii et tõepoolest nagu Jeesus Kristus kõnnib vee peal. Ja siia juuda, ainult mõelda, et huvitav, kas ka kristus liikus sellise kiirusega nagu kiiver, assilisk. Selline sai siis järjekordne saade Costa rikast Costa Rica keskosa looduskaitsealadest kus on suuri vulkaane ja kummalisi loomi. Ka järgmises rännusaates jõuame hoopiski Costa Rica teise piirkonda Kariibi mere rannikule. Siin on hoopis teistsugune loodus, hoopis teistsugused olendid, hoopis teistsugune inimkultuur, kui oli seal, kus ta rikka sisemaal. Ja seda me lähemegi järgmises saates avastama. Rändame koos Hendrik Relvega.
