Keelesäuts. Rääkides sõltumisest või sõltumusest või reaktsioonist peavad keeleteadlased enamasti silmas üht kindlat tüüpi sõnade vahel hallist alistus seost, mis puhul põhisõna määrab laiendi vormi. Võõrkeeli eksitakse rektsioonist tihti, aga valikuraskusi tekib ka oma emakeeles. Võtame kasvõi sõnast sarnaneva, see on põhisõna, mille laiendi vormi valikul astutakse grammatikareeglite noolsirgelt teelt kõrvale vaata et kõige sagedamini on sarnane Lähme õige laiend alalütlevas käändes, see tähendab sarnanema kellale, millele kaasaütlevas käändes see tähendab sarnanema kellega, millega võin vihjamisi öelda, et järgnevate lausete autorid on teinud vale valiku. Inimesel varaseim esivanem sarnanes Angerjale. Panda genoom sarnaneb koera genoomi arvutiga inimene sarnaneb jumalale. Just õige on hoopis kaasaütlev kääne ja kellega, millega näiteks panda genoom sarnaneb koera genoomika ja arvutiga inimene sarnaneb jumalaga. Samuti võib öelda panna, genoom on koera genoomi sarnane arvutiga inimene on jumala sarnanenud. Sõna sarnaneva korr. Alalütleva käände kasutamine kaasaütleva asemel on küllap seotud alalütleva üldise tungiga teiste käänete kasutusalale mida Johannes Aavik pani tähele juba kolmekümnendail aastail. Mõned hilisemad uuringud on täheldanud alalütleva märgasutust rektsiooni laiendina koguni 41-l kuni 100-l protsendil juhtudest ning välja selgitanud, et sõna sarnanema juures peab seda loomulikuks umbes 85 protsenti valimist. Etnormingu seisukohast härra alaleütlev kääne nii levinud püsib nii visalt ja tundubki eila kasutajaile ka veakohtades. Nii loomulik on keeleuurijate hulgast juba kostnud ettepanekuid mööndaga konstruktsiooni sarnanema, kellele, millele korrektse keelekasutuse noh eks näis, mis tulevik toob.
