Kassiema väljus toast kiisudel nüüd tuju hoos. Musti aknalaual mängib iitsu rõõmsalt, ütleb sängis. Aga nii soovib mängida vaid hoovis. Aastu otsib mängupaika isekalt. Mustale huulel roosa keel laikalongib hoovi teel. Aegoni igav Kuitsi. Käega mängukaaslast pole ta. Kas siis üle hoovi tee nöögiline karvane pisut koera sarnane? See võiks suure menuga mängidega minuga. Mõtleb lähike kikkis kõrvad, jaon krapsti viisi kõrvaldamiseks. Või sai imeloom, mis nüüd? Kassipojal, selles küür, saba püsti nagu kuusk, kihvad sädelevad suus, nende taga kuri vingumine, uriin. Mulle nalja lihtsalt teevad meili, väitis tules ja hiiremurdja. Tahan pisut mängida. Hüpleb kaisid kõrvast, läksid kuni oma raske käpa panemmyy siduri. Ja. Üks turtsatas kole gaasi. Poega murul poole eemal on üks tühi kast kasti otsas väikegaaess kuid ei leia pelgupaika kassi mudilane seal. Tagu käppapidi laika meesi kastilt Allav ja ta ei suuda mängu jätta uljas noor ja tragi kiisu köite kiuste mättal muljumisid. Viimse jõuga lõpiximiisi Laika küüsist pääses siiski. Hoovil puurid poolik riit, kiisu otsib kaitset siit. Ootamatult käpal hakkab veerema üks halg, teine ka ja kolmas lisaks. Hoovis koostab Aleegis. Aga tema kõrval muud kõnneksib, viisid kõrvast. Tuleb peiduurkast välja, tahan kulli mängida. Õnneks väike tüdruk Leesi päästis sellest hädast viisi. Kiisu jõudis, leidis kurva pildi musti Tiitsu käima, jäingi üksisilmi vaat-vaat sängi oma haige vennale. Nüüd on päris selge seegi, kuhu juhillu kuma, vaen, vaate loada, keegi ärgu mingu Kolkuma. Maja loomad, kõik on mures. Kurikutsu miisud Bores kassipojal valuske paisteski üks väikene. Mnjaa. Tee on pikk ja vaevarikas. Moonakoti vajab Kikas. Tuleku. Kupanna hüüab äike kitsevool. Vana kass viib moonakoti, seitse hiirt ja neli rott. Sokk toob suure kapsapea lähkri lössi viivad sea lehma looma, peet suus, koeral kaasas vorst ja juust. Mehe lammas murul rohtu, katku, heina märssi ühes pakub aga lindude poolt Hani vihmaussikoti pani. Ei tahtnud pahendada nõnda lahkeid loomi palus kõiki vabandada, et ta muud ei soovi, kui võib-olla pisut kaeru varss Lextalli. Suus tõi kaeru künassi. Nokkis kuu ja hüvasti. Aastuv kiik, sammutikad tiibadega, aitab vee, rühib Kikas, aga ikka hambulansse paista. Tees. Viimaks hingeldades kukk küsib siililt. Paelu New York kaasunud kaugel polikliinik kukuga, Kuuson, arstid. Ma tean, et see ei ole kaugel, siit. Õnned paistab metsatukka, seal on arstiks tsuh-tsuh-tsuh. Jõudiski siis kuuse alla arsti ooteruumi kukk, kuuseoksal värvujal mähkis kuulus subsubt, drunk. Nagu näeme, arst, nii osav pole keegi muu kui ora. Oot, Arvi. Noodist koi tehtervi. Kuulnud kukel kurba juttu arstenteele seadis ruttu, ütles Sänna arstika koos alles Eloavus. Pikk ja väsitav, võeti aga kuulus orav, see tee pilt kummalisi, loobuti. Otsearst ei jookse pääntkele Gleb Pädalus määrnahkleepa dememaid näppi täkaloogi i tätavaid meite saarmas kuulus Kalamees ronibki siinsamas veest. Abistada sõpra ohus on joiga. Koos tähene kostab tsuh-tsuh-tsuh. Kala noka võtisku. Minu haigele anud kärvi, värsket piima, kas ta keeld? Kui ei ole rasket tõbi, siis äpihkibimeta häbi. Lehmad noogutavad pead. Et koos UTamad ja üks kirjad piimahaigele läks viima Seal nad lähevadki reas muru, hari peas. Kindlal sammul astub tema järel tsuh-tsuh-tsuh. Eemalkirjak nisas kiisule piima. Peavad arsti, kõik kodu looval majal kõigil silmis rõõmu helged hiil hanges südamel. Uni, orav, käpiblesi, kanderaamil tasakesi, kiisu õue kanti. Paku otsa pandi. Kohe olid koonud okkatargad, silmad armsad, mokad ringis pakku ümber koos. Milline arstimine sündis nii? Igavest rinnast tungis kohe sügav kergendus. Juba tühi piimatass, juba kõnnib väike käest kuidagi ala ära, sõi tantsu, siis kännu, loll, nõnda tark ja osav oliit, op tor, orav. Sõbraberegi suut, vahtis talle õnne, soovis kuni rõõmupidu lahti pääses terves hoovis.
