Kogu elav loodus, kõik puud, lilled ja linnud lobisevad  omavahel lakkamatult värvide lõhnade ja ka helide keeres. Inimesest rääkimata. Meie muud ei teekski, kui räägiks üksteisele,  kui ilusad, kui tugevad ja targad me oleme. Ja et seda aina paremini teha, leiutame üha uusi abivahendeid. Ei pidanud minagi lõpuks vastu ja liitusin läinud nädalal  lõusta kaustaga. Nüüd suhtle ennast või surnuks. Muide, osooni leheküljega liita olete oodatud  ka kõik teie. Ja siiski, minu hingele on armsamad arhailised suhtlusvahendid,  näiteks tassike kohvi. Eelmises saates nägime, kuidas kasvab kohvipuu Etioopias  ja millisel moel valmib värsketest viljadest meie hommikune ergutaja. Nagu näha, siis tõesti tulevad need load välja. Kohvi saladustele lisaks tutvusime lähedalasuva hüäänikoopa sisemust. No see koobas pidi siit vähemalt 100 meetrit veel edasi  minema ja uskumatu, et tõesti siin taga magavad hüäänid  ja mina enam kaugemale ei tohi minna, sest asi võib minna ohtlikuks. Aeg on võtta sõõm värsket kohvi, mille valmistamine on siin  lausa omaette tseremoonia. Kohvitasside siinide ja kohvikannude Tšabanad välimusega  saab kindlaks teha, millisest etnilisest grupist on inimesed pärit. Olgu öeldud, et Etioopias on üle 80 eri rahvuse  ja keele. Tasasel tulel kohvi röstimine on omaette kunst  ja lõplik ubade värvus sõltub soovitavast röstimisastmest. Kuigi Etioopia tohutut rahvastikust elab enamik endiselt hüttides,  on suuremates linnades ka kortermajad, kus sellist  traditsioonilist uhmerdamist kasutada ei lubata,  sest võib naabreid häirida. Meie nägime Etioopias kohvi tegemas ainult naisi  ja tundub, et nemad on siin tõelised kohvi valmistamise meistrid. Lõpuks on kohv valmis, tassi pannakse spetsiaalne kohalik  vürts ja veidi suhkrut või soola ning valatakse peale  siinsamas kasvanud kuivatatud röstitud, jahvatatud  ning keedetud kohv. Amhaari keeles bunna. See on ikka tõeliselt hea kohvi, ma pole kunagi elus saanud  selliste rikkalike järel maitsetega täiesti sellist tummist,  mõnusat kohvi ja võtke teadmiseks see kõik siin need lõhna,  need suitsud, need röstimised, need lilled,  et see ei ole mingisugune vana, traditsiooniline relikt,  mida näidatakse turistidele, vaid see on igapäevane komme,  mida tehakse kodudes kõikidel tänavanurkadel. Ja see on tõesti vägev asi. Etioopia on tõeline kohvi sünnimah. Hõrgu kohvi maitsmisega Etioopia lugu ei lõpe  ja päeva teises pooles ootab kõiki kohaletulnud turiste  spetsiaalselt ettevalmistatud meelelahutus. Hämarduvas õhtus pannakse inimesed mäeveerele istuma  ja veidi kaugemale viiakse ämbriga toidu ülejääke. Nagu tellitud, ilmuvad kohale raisakotkad,  kuid nemad pole tänase päeva tipphetk. Ei möödu paari minutitki, kui metsast saabuvad need samad hüäänid,  kelle koopasuud me hommikul piilusime. Tundub, et arglikke loomi on inimeste lähedusega pikalt harjutatud. Kõige julgemad on siiski häänikutsikad, kes aplalt jäänuseid  nahka pistavad. Meid lahutab praegu häänidest vaid 25 meetrit  ja üks olematu aed. Selline on siis turistide meelelahutus Etioopia moodi. Tegemist on tähnikhüäänidega, keda Aafrikas vannides on  ligemale 50000. Nad on karjaloomad, kes elavad kuni 80 pealiste salkadena. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et hüäänid on vaid raipesööjad,  moodustab kolm neljandikku tähnikhüäänide toidust enda  murtud jahisaak. Nad on vintsked jooksjad ja on tänu karjas tegutsemisele  võimelised murdma ka rohkem kui paarsada kilogrammi kaaluvat saaki. Murtud loomast ei jää midagi järele, sest hüäänimagu võtab  viimase kui toitva olluse välja ka kõige jämedamast kondipurust. Nüüd sain kätte oma hilisõhtuse, kohvi ja. Selle üle, kas metsikutele hüäänidele, toidu andmine siin  turistide lõbustuseks on õige või vale tegu. Selle üle võib vaielda. Aga kohv siin Etioopias kohvi sünnimaal on paganama hea. Umbes 30 aasta eest, kui jalutasin kord siin Kadrioru pargis  ribas jääki keski mööda mu püksi, säärt üles  ja vulpsas mulle taskusse. Esiti ehmusin, siis aga tuli loomake jälle välja,  sest pähkleid ega küpsisepuru mul taskus ei olnud. Auku taskuvoodris õnneks samuti mitte. Orav ronis edasi mu õlale, istus korraks  ka pähe, siis hüppas aga maha ja läks järgmise jalutaja juurde. Aastakümneid elas siin Kadrioru pargis rohkelt oravaid,  kes olid harjunud inimestelt saama ja ka lausa nõudma suupisteid. Täna siin mõtlesin, et vaat kui hea, et oravad  ja mitte hüäänid. Pärast seda, kui üheksakümnendatel siin pargis hulk vanu  õõnsaid puid maha võeti jäi ka oravaid vähemaks. Aga mõnda neist võime siin silmata peaaegu alati. Erinevalt lendoravatest, kelle silmamine on Eestimaal  muutunud haru harvaks õnneasjaks. Nüüd on see sagedus meil salvestatud ja me saame hakata  loomale kaela panema, seda nii alguses esimest korda. Loomadele kaelust pannes nad eriti ei taha,  sellega. Vastne kaeluse omanik punub pimedusse. Ta ei tea, et annab oma panuse Eesti lendorava kaitseks. Loodame, et meie põlislaante sümbolielu õnnestub juba  lähiaastatel otsustavalt parandada. Kaks aastat on möödas päevast, kui lendoravauurijatel  õnnestus koos osooni võttemeeskonnaga näha Ida-Virumaal lendoravat. Sõitsin samasse paika möödunud suvel, lootes,  et ehk õnn kordub. Paraku on vastupidiselt soovidele lendoravate elu paari  aastaga veelgi halvenenud. Meie tänane lugu lendoravast algab olukorras,  kus erinevatel andmetel on Eestis alles jäänud vaid 150 kuni  200 lendoravat osad. Teadlased arvavad, et aastaks 2020 on lendorav Eesti  kaardilt pühitud. Bioloogias arvestatakse seda, et, et üks üks võimalik  või pikema ajaka vastupidav populatsiooni peaks vähemalt 500  looma olema. Praegu on Eestis lendoravaid alles umbes paarsada isendit. Udu on teinud kindlaks sobivad pesapuud,  millel on näha lendorava tegevusjälgi. Siin on õige koht proovida lendorav kinni püüda. Siis selle nööri otsa püünis. Siin on täiesti mõningad pabulat ka, isegi  mis lenduraamat ega vahepeal toimunud on. Seire andmed näitavad, et viimase kahe aasta jooksul on  läänepoolsed lendarava leiukohad järjest tühjemaks jäänud. Möödunud suvel oli Eestis 38 lendurava leiu kohta. Keskkonnastrateegia järgi on see vaid kaks kolmandikku sellest,  et hinnata lendurava seisundit rahuldavaks  või heaks. Tule kaasa, üks küünis on veel. Lisaks võimalike uute lendorava elupaikade otsimisele tuleb  läbi käia ka vanad, veendumaks, kas loomad on ikka elus. Et lenduravate püüdmine oleks ka teie jaoks paremini mõistetav,  siis ma näitan ära teile selle lõksupüügi põhimõtte seal kohas,  kus asub lendurava pesaõõnsus. See läheb vastakuti selle auguga siin. Nüüd, kui see püünis on pandud sinna pesaaugu ette,  siis kui lendorav ärkab ja tahab tulla pesaonsusest välja,  siis ta lihtsalt kukub siia põhja. Jääb siia ootele, siin on õhuhaavad sees,  nii et temaga tegelikult mitte midagi ei juhtu,  aga seni, kui me tagasi tuleme, siis ta lihtsalt  põhimõtteliselt ootab meid. Need kaks pesaõõnsust, kuhu täna Uudo lõksud paigutab,  tegime kindlaks just eelneva luure käigus,  et siin võiksid olla lendoravad. Samas mitte miski ei garanteeri, et me neid täna näeme. Sel lihtsal põhjusel, et lendorav kasutab mitmeid pesaõõnsuseid. Ühel ajal, kui ta siis elab teatud piirkonnas Lõksud on nüüd püügile seatud. Meil jääb ainult oodata, kas me täna näeme lendoravat  või mitte. Kuid tõtt-öelda see, kas me näeme,  on üsna vähetõenäoline, sellepärast et olukord lenduravatega  on viimastel aastatel muutunud üldse mitte paremuse poole,  pigem just halvemaks. Mis või kes on pea põhjused, et meil on kadumas loodusest  üks liik lendorav? Tegelikult on, on asi selles, et et need sobivad elupaigad,  mis on teada, neid hoiame ja nei, neid kaitseb seadus. Aga need, need sobivad elupaigad on niivõrd pisikesed,  et sinna mahub. Elama ainult paar-kolm emaslooma, sest emasloomade  territooriumid omavahel ei kattu ja nad on,  nad vajavad päris suurt territooriumi. Alates viiest hektarist kuni 10 ja isegi natukene rohkem. Hektarini võtab üks emasloom, aga nüüd on järgmine probleem. Need 38 leiukohta. Need ei ole sugugi mitte omavahel ühenduses. Need on nagu saarestik. Kui need, need kõik oleks nii-öelda ühes ühenduses olevas  grupis siis annaks nagu lootust rohkem. Lisaks sellele, et erinevate elupaikade vahel puuduvad  liikumiskoridorid on probleemiks ka lendoravale sobivate  vanade metsade pindala vähenemine. Kui kaovad elupaigad, täitub halvim prognoos. Lendorav sureb meie looduses välja. Lendorav on Euroopa Liidu loodusdirektiivis esmatähtsust  omav kaitsealune liik. Seejuures vastutavad Eesti ja Soome, et see liik Euroopa  Liidu territooriumil säiliks. Mis juhtub aga siis, kui see huvitav loom Eesti loodusest kaob? Meie kohus on teha kõik, et selline stsenaarium realiseeruks  ikkagi kõigepealt keskenduma olemasolevate populatsioonide  hoidmisele rääkides taasasustamisest Lisaks kasvatamiseks kas siis tõesti näiteks Soomest uue,  kui geneetiline mõõdu sobib uute isendite sissetoomiseks. Aga, aga noh, need on, need on need. Mustad stsenaariumid, mis millega tegelikult juba  arvestatakse ja mõtetes ka mängitakse, aga kindlasti meie  esimene eesmärk on see, et see ei realiseeruks,  et me ei peaks hakkama. Soome kolleegidelt. Ühesõnaga, uusi uusi isendeid aladele tagasi tooma. Lendurava võib väljasuremisest päästa ainult õigesti valitud  kaitsetöö ja taktika. Poolteist nädalat tagasi kinnitas keskkonnaminister  lendurava uue kaitsetegevuskava. See plaan annab väikese looma looduses alles hoidmiseks uued suunised. Eesti. Muuseum võibki olla viimane koht, kus Eesti inimesed  lendoravat näevad. No me kindlasti loodame, et, et lendorav jääb ikkagi Eesti  loodusesse alles ja, ja seda lootust meile nüüd  keskkonnaministri värskelt antud allkiri Lendrava kaitse  tegevuskava all ikkagi sisendab. Mida teha annab siis lennulaua päästmiseks? No fakt on, et lendaravi on tõesti meil Eestis  nii vähe, et, et see, et, et ainult muuseumis  või ainult Riia loomaaias meile nähtav on,  on reaalne oht. Nii et, et kindlasti esimene asi, mida me riigilt ootame,  on see, et, et kõik need kohad, mis on teada täna,  kus lenduraba pesad on, tuleb võtta siis kaitse alla niimoodi,  et seal ei raiutaks neid, et pesapuid maha  ja teine asi siis nende kohtade vahelised liikumiskoridorid  sellele loomakesele. Ta ei saa liikuda ilma puudeta. Nii et, et ka seal vahel tuleb, tuleb kindlasti kaitse alla  võtta need alad, et, et seal oleks ta liikumiskoridorid alles. Aga võib-olla, et me oleme juba jõudnud nii kaugele ka,  et me Peame paljundama tehistingimustes lendäravaid  ja taasasustama või, või laskma esimeses järjekorras  nendesse kohtadesse, kus lendaravate asurkond on veel olemas,  aga seda tuleks turgutada. Esiteks on väga kiiresti vaja Eesti lendravate geneetilist uuringut,  et, et näha, et, et kui kui suures sugulases nad omavahel on  ja kui suures suguluses nad on näiteks Soome lendoravatega,  et et kas on üks ja sama seltskond meil siin Eestis  ja Soomes või on erinevad. See on nüüd Kindlasti nii bioloogide kui poliitika. Ja ja põhimõtteliselt ka kogu Eesti rahva. Ühine ühine mure. Kuidas me ikkagi koos saaksime edasi elada? Noh, see puu on täna tühi Jäänud veel üks koht, viimane lootus näha täna lenduravat. Mis siin toimub? No näete siis selline see õnn on lendorava nägemisega. Veel kaks aastat tagasi, kui osoon käis just nimelt  sellesama puu juures õnnestus meil siit püüda lendorav. Täna pole siin kedagi. Kivid ja üldse eluta loodus põhimõtteliselt omavahel ei suhtle,  ei räägi. Kuid inimene on eluta looduse suutnud panna  kõnelema lausa inimkeeli ja lisaks veel ka pilti näitama. Meie saate kontekstis tähendab see seda,  et me saame tuua elutule ekraanile paiku laiast maailmast  ja ka niisuguseid linde, loomi, keda me ise metsas liikudes  tõenäoliselt ei silmaks. Tõsi, lendorav aga Läks tänavu nagu läks,  kuid ehk on meil nüüd rohkem õnne merikotkaga. Ma olen üldjuhul harjunud jälgima väiksemaid linde,  kelle jaoks ei ole alati vaja varjet või varjeriietust. Aga kotkale lähemale pääsemiseks sellest varreriietusest  üldjuhul ei piisa ja selleks tulebki tulla säärastesse  varjetesse mis sageli on askeetlikud. Siin on augud, kuhu läheb objektiiv. Siis on väikene küttekeha seal nurgas ja  siis on niisugused narid. Ja huvitavate hädade jaoks on muidugi niisugune asi et  loodetavasti mul täna seda vaja ei lähe ja ma näitan,  keda ma pillile sain. Pimeduses tuli oodata ning esimestena saabusid hallvaresed  ja rongad. Rongad on sama ettevaatlikud kui merikotkad  ning viimased julgevad söödaplatsile tulla enamjaolt vaid siis,  kui rongad juba maas askeldavad. Kõigepealt jälgisid merikotkad ümbruskonda lähedal asuvatelt puudelt. Vahepeal natuke aega mööda läinud. Ja õhtuhakul on nad pigem kuskil metsas puude latvades. Kiljuvad. Platsil on läbi vettinud hallvaresed. Ja mõni ronk Nüüd on see rõõmus hetk, kus loodusvaatleja saab oodata. Vahel tuleb oodata väga kaua. Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siru  ulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Võimsate küünistega on ta võimeline haarama  ka kitsetalle. Suure ja võimsa nokaga rebib merikotkas ka kõige vintskemaid lihatükke. Merikotkaid on kõige arvukamalt Lääne-Eestis  ja saartel inimtegevusest. Põhjustatuna oli merikotkas eelmisel sajandil väljasuremisohus. Paljudes riikides nad suridki välja, näiteks Suurbritannias. 1968. aastal ei saanud Eestis ükski merikotkapoeg lennuvõimeliseks. 80.-te lõpus pesitses Eestis aga juba 40 paari merikotkaid  ning nüüd on neid juba üle 200 paari. Seega on arvukus tõusuteel. Merikotkad on väga inimpelglikud ja suuresti tänu eelmisel  sajandil toimunud niinimetatud kullisõjale. Söödaplatsil tegutsevaid merikotkaid jälgides märkasin,  et just nooremad kotkad, kellel on tumepruun sulestik  ja tumenokk, on suuremad kemplejad. Vanemad heledama sulestikuga merikotkad olid alalhoidlikumad,  sest nemad teavad, et vigastused võivad halvimal juhul  ka elu nõuda. Seega ootasid just nemad nooremate järel,  et saaks ka toidule ligi. Vikipeediast jäi mulle silma, et 1792. aastal hukkus 15.  veebruaril Eestimaa kubermangus tuisu ja kõva pakase tõttu  22 inimest. Tänavu pole külma kuul pakast õieti olnudki. Peipsi jääle ja Pärnu lahele on huvikalastajatel juba  keelatud minna ning jõgedeltki on suures osas jää juba läinud. Kalameeste jaoks on asi kurb, aga kalade jaoks üsna kena. Hapnikurikast vett voolab järvedesse sedavõrd,  et umuksissejäämist ei olegi ehk karta. Kuigi ma vaid kolme nädala eest just selle juhtumist oletasin. Näib, nii, et sedapuhku eksisin, ehk lõpp hea,  kõik hea.
