Kuulsin ühe oma tuttava kohta niisugust lugu. Ta võttis kord maanteel oma auto peale hääletajad,  kenad noored inimesed, istusid tagaistmel,  puhusid sõbralikult juttu ja rüüpasid plekkpurgist,  limonaadi või miskit. Siis aga viskas üks neist tühjaks saanud purgi auto aknast välja. Mida tegi nüüd autojuht? Ei Ta ei hakanud noori noomi, ma ei ütelnud ühtegi kurja sõna,  vaid tegi autoga tagasipöörde, sõitis tee veeres lebava purgini,  korjas selle üles ja jätkas teekonda. Justkui polekski midagi, juhtub. Mida ma tahan selle looga ütelda? Nii nagu looduses toimub igavene ringkäik,  niisamuti on lakkamatu ringkäik ka alumiiniumpurkide  maailmas ja hoolitsegemi siis selle eest,  et ükski purgike ei langeks sellest ringlusest ülekohtuselt välja. Plekkpurk võib korraga olla nii joogipakend,  taaskasutatav jääde kui väärtuslik materjal. Seda juhul, kui panna purgid pärast tühjendamist korralikult automaati,  kust need liiguvad Eesti pandipakendi käitluskeskusesse. Aga mis saab plekkpurki dest edasi? Siia jõuavad kõik purgid Eesti automaatidest kokku,  palju neid on. Eelmine aasta 2015 kogusid eestimaalased 104 miljonit plekkpurki. Lihtsad liiguvad nii-öelda mööda liini ja esimene oluline  etapp on magnet lint ehk selle magnetiga. Me eraldame teraskurgi. Purk iseenesest näeb välja nagu tavaline plekkpurk,  aga tegemist on teraspurgiga ja selleks,  et alumiiniumit oleks võimalik taaskasutada,  tuleb teras eraldada. Umbes 0,5 protsenti purkidest on terasest,  ülejäänu aga alumiiniumist, mille taaskasutusmise protsessi  me täna jälgimegi. Järgmises etapis pressitakse purkidest massiivsed kuubikud. Need kõik on siin, plekk, purgid ja ma saan aru,  et see ei ole enam siin jääteega prügi jah. See on juba sekundaarne toore otsapidi tõesti,  et ühe kuubiku sees on kuskil 27000 lekt purki  ja üks kuubik kaalub umbes 480 kuni 500 kilo  ja siit läheb ta kaalumisse ja otse mere konteinerisse teele Inglismaale. Üks merekonteiner mahutab 24 tonni kokku pressitud purke see  on 1,38 miljonit plekkpurki. Talvel täitub nädalaga üks konteiner, suvel kaks aastas  jõuab Eestist Inglismaale 75 merekonteinerit,  mis kõik on täidetud, tühjaks joodud ja taaraautomaati  pandud plekkpurkidega. Eesti plekkpurgid liiguvad merekonteineris siia Inglismaale,  Washingtoni, kus asub Novelise alumiiniumist stehas. Siia tulevad plekkpurgid kokku kogu Euroopa. Eestist tulnud purgikogused tunduvad selliste arvude juures  äärmiselt väikesed, kuid on siiski oluline panus  globaalsesse taaskasutussüsteemi. Seda enam, et Eesti taaskasutusnumbrid on suured  ja ümbertöötlusesse toodavamaterjal kvaliteetne. Just praegu toodi siia järgmised pakid otse Eestist pärit  plekkpurki ja kui siit vaadata, siis on tõesti meie tuttavad  brändid rok Aleksander, Saku saunaalu, kõik,  mida eestlased armastavad. Eesti kvaliteetne materjal tõstetakse laost otse konveierile  Suurbritanniast kogutud purkidel tuleb läbida spetsiaalne lisaetapp,  kus eraldatakse igasugused muud jäätmed võimalikult puhta  alumiiniumi saamiseks. Minu ja selle ahjuvahe on kuskil 50 meetrit  ja ma tunnen tõesti, et ma olen nagu lõkke ääres või,  või kuskil Aafrika päikese all see sulaalumiinium ika. Tekitab sellist kuumust siiamaani. Pärast põrgukuumuse sulamist lastakse sulaalumiinium  spetsiaalsetesse vormidesse, kus materjal taheneb  ja vormub kangideks. Need minu taga välja tõstetavad värsked alumiiniumkangid  kaaluvad igaüks 27 tonni ja on 10 meetrit pikad  ning igaühes neist on 1,5 miljonit taaskasutusud lekkpurki. Need, hiiglaslikud kangid on praegugi väga kuumad  ning neid katsuda ei tohi. Arvestades seda, et Eestis kogutakse aastas umbes 100  miljonit plekkpurki siis Eesti purkidest saaks teha umbes 70  sellist kangi, mis kõik lähevad uute plekkpurkide tootmiseks. Isegi kui purgid liiguvad ümbertöötlemiseks pikki vahemaid,  säästab taaskasutamise protsess ikkagi 95 protsenti sellest energiast,  mis kuluks purkide tootmiseks esmasest toormest alumiiniumimaagist. Järgmises etapis läheb meie purkidest ümber töödeldud  alumiinium Saksamaale. Seal vormitakse hiigelkangid üliõhukesteks alumiiniumlehtedeks,  millest saab hakata uusi purke valmistama. Eesti purke tehakse enamasti Soomes või Poolas. Meil on võimalus minna Inglismaal exami linnakeses asuvasse  pooli tehasesse purkide tootmist. Saksamaa tehasest tulevad välja sellised alumiiniumlehe  rullid nende lehtede kakstuhat 0,26 millimeetrit. See leht on 10 kilomeetrit pikk ja kaalub umbes 10 tonni  ja sellest lehest saab umbes 700000 uut alumiiniumit. Müra on tehases tohutu ja pole ka mingi ime,  kui tootmises on selline kogus metalli erinevates suundades. Meeletu kiirusega liikuv taaskasutatud alumiinium võtab  joogipurkide kuju juba mõne minutiga. Seda purgiradu nähes paneb mõtlema, kes küll selliseid  koguseid jooke maailmas suudab ära tarbida. Aga siin tehases valmistatakse umbes kaks miljardit purki  ühes aastas, kuid see on vaid üks tehas paljudest. Backaging on maailma suurim joogipurkide tootja,  kellel on üle 30 tehase paljudes maailma riikides tootes üle  60 miljardi joogipurgi aastas. Vastavalt piirkonna arengutasemel on ka purkide tootmine erinev. Väga suur tarbija on Põhja-Ameerika ja Euroopa. Suurte turgudena on tõusmas Lõuna-Ameerika  ja Ida-Aasia. Aafrikas on purgivajadus märksa väiksem. Purgitootjate jaoks on alumiinium-unikaalne materjal  ja selle väärtus tõuseb just tänu taaskasutamisele. Pärast pikka ja põhjalikku ümbertöötlemisprotsessi jõuavad  purgid taas Eestisse villimisliinile. Esmapilgul prügina näivast väärtuslikest materjalist on  saanud uue tootepakend. Siia Saku joogitööstusesse jõuavad uued alumiiniumpurgid,  mis täidetakse tootega, pannakse peale purgi kaaned  ja siis nad on valmis jõudma uuesti poeriiulile. Kogu see protsess alates vanade purkide sulatamisest uute tootmisest,  villimisest kuni poeriiulile jõudmiseni võtab aega kuskil 60 päeva. Kui jätta see purk loodusesse, siis purkide lagunemine võtab  aega 200 kuni 500 aastat. Seega on mõistlik taas kasutada. Maailmas on ka niisuguseid inimesi, kes ei raatsi sugugi  mõnda purki ära anda, kuna nad koguvad neid tõepoolest ajaga  võivad ka tühjad purgid minna väga kõrgesse hinda  ja mõne 1900 kolmekümnendatel toodetud purgi eest võib saada  oksjonitel 10 kuni 20000 dollarit. Maailma suurimatesse purgikogudesse kuulub üle 10000 erineva purgi. Eestist on teada nii 2000 purgine kogu. 2000 või ka 10000 on aga suhteliselt väikesed arvud,  kui neid võrrelda näiteks miljoniga. Seal, kuhu me nüüd läheme, on aga üle miljoni erineva eksponaadi. See koht on Tartu Ülikooli loodusmuuseum. Mul on tartlase ja bioloogia selle muuseumiga väga eriline side. Just siit sai alguse minu huvi looduse ja loomade vastu. Ja mine tea, võib-olla me ei kohtuks praegu teiega  ka osooni eetris, kui poleks olnud Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi. 214 aastasest zooloogiamuuseumist sai selle aasta jaanuaris  Tartu Ülikooli loodusmuuseum. Uus püsiekspositsioon koosneb geoloogia,  botaanika, mükoloogia ja zooloogia väljapanekust  ning kannab suursugust pealkirja maa elu lugu. Meie ringkäik teenekas muuseumis keskendub elus loodusele,  täpsemalt zooloogiale. Loodusmuuseumi külastajad saavad näiteks testida enda loodus tundmisoskusi. Kas teie teate, kuidas krooksuvad seitse Eesti konnaliiki? No siin saab seda proov. Või siis rohe kärnkonn. Ja mis häält võrreldes rohekärnkonnaga harilik kärnkonn? Nüüd ma proovin aru saada, kuidas tajuvad roomajad meid  ja teisi püsisoojaseid loomi. See kaamera ja see ekraan nüüd sümboliseerivad seda  illustreerivad seda, et osad roomajad, osad maad on  võimelised siis tajuma soojuskiirgust need on  siis sellised termoretseptorid. Kuidas nüüd see pilt maa ajus kokku saab,  seda me ei tea, aga noh, infrapuna kaamera näeb inimest  sellisena ilmselt siis madu või midagi taolist näha meid  pilkases pimeduses püsisoeseid, loomi. Elusolenditelt kiirgava soojuse tajumine on pimedas jahti  pidavatele madudele saagi märkamiseks ja tabamiseks  eluliselt vajalik omadus. See on kuning, püüton ja temal on täpselt see soojustajumise  võime siin olemas, temal on need termoretseptorid,  siin ülalõuas on augud väikesed. Kui sa vaatad. Enamus loodusmuuseumi topistest on aastakümneid vanad head  tuttavad nende vahel on leidnud koha ka uued tulijad. Kas lihtsam poleks olnud koos muuseumi renoveerimisega kõik  vanad topised uute vastu välja vahetada? Mitte kuidagi ei oleks see õnnestunud sellises muuseumis,  kus on kogu maailma loomastikku esindatud tänapäeval veel  eriti et need vanad eksponaadid, eriti just eksootilisemad liigid,  need on toodud nendel aegadel, kui muuseumi de kollektsiooni  de loomiseks neid kütiti spetsiaalselt. Tänapäeval seda enam niimoodi ei tehta ja päris suur osa neist,  see on ju ka kaitsealused. Meie töörühma ülesandeks oligi nende vanade eksponaatide  puhastamine ja, ja teatud määral renoveerimine,  nii et siin on siis kokku muuseumi ajalugu,  taksitermi, ajalugu ja uusi eksponaate sai tegelikult tehtud küll,  aga suhteliselt vähe ja noh, näiteks ja keda oli vaja teha  nagu näiteks šaakal käärik sai uus saarmas  ja siis veel riburadapidi neid sinna paar-kolm-nelikümmend  tükki pluss kümmekond kala mulaaži ka. Tartu Ülikooli uue loodusmuuseumi ekspositsioonis on üheks  tervikuks seatud nii vanu kui uusi töid. Selle heaks näiteks on dioraamid, mis on mõeldud erinevate  looduslike koosluste tutvustamiseks. Ja siin saab kasutada palju erinevaid elemente,  näiteks on fototaustad sellest maastikust teinekord  varasematel aegadel ja praegugi kasutatakse väga palju  ka maalitud taustu mida saab ka väga hästi kokku viia  siis selle kunstlikult loodud maastikuga kus,  kuhu sisse on pandud topised ja putukad,  taimed, kunstkive. Puutüvesid. Päris kive, teinekord on vaja teha kunstliku vett sinna  sisse või, või jääd või lund. Kõik see on tänapäeval võimalik. Ja siin saab, saab ülevaate mingisugusest metsa,  näiteks siin on taiga. Ja taiga kohuslusest, mismoodi üks selline mets välja näeb,  koos oma elukatega siin vaatad, et oled nagu justkui koju  jõudnud ja siin on nüüd tegemist siis selle muuseumi kõige  suurema dioraamiga, kus on ära näidatud sellises poolringi  kujul kogu olulisemad Eesti maastikud alates  siis mererannikust üle roostiku üle rannakarjamaa  ka kaerapõllu kuni metsani välja. Tartu Ülikooli loodusmuuseumis hoitakse lisaks museaalidele  ka loodusuurijate ajaloolisi kogusid. Osoonil avanes võimalus näha Eesti suurimat enam kui  12000-st munast koosnevat koi. Linnumunade kollektsiooni. Kaasaegsetele ornitoloogiahuvilistele võib järgnev olla aga  lausa jahmatav. Need kõik siin seinas linnu nahka sisaldavad kapid. See on nüüd sugune. Eesti suurim linnu, nahkade kollektsioon. Reas sini raag, kes nad siis niimoodi siia kokku kogunud on? Siit võime näha. Lek ehk siis kogunud Eriku mari Väga tuntu ja loodusmees ja tol ajal käis ornitoloog püsiga  ringi ja nägi midagi huvitavat. Tegi lasu ja. Kuule, aga see on väga brutaalne moodus. Ornitoloog käis metsa vahel ja lihtsalt noppis püssiga,  lasi maha. Tõsi, tänapäeval nii enam ei tehta, aga samas. Et tol ajal nii tehti, on meil selline võrdlusmaterjal  põhimõtteliselt neid saab looduses püüda  ja mõõta, midagi ära lahti lasta. Seda saab, aga, aga ma ei saa teha teada,  mis oli see seis, ütleme 40 aastat 50 aastat tagasi,  nii et meil on siin nüüd niisugune valim 50 aasta tagusest  ajast isegi rohkem vanemastki ajast. Mida saab teaduslik uurimises kasutada? Aitäh. Tartu Ülikooli loodusmuuseumis on ka selliseid liike,  kes on hiljaaegu maailmas välja surnud ja on siin  ainulaadsed muuseumi eksponaadid. Kes siin on ja, ja mis temaga juhtus? Tõepoolest, meil siin vitriinis on helekoovitaja  keda siis viimati looduses nagu viimased kinnitatud andmed,  kus teda nähti, on umbes 10 aasta eest. Et tõenäoliselt on ta on ta lähiajal välja suremas,  kui seda veel teinud ei ole. Mis helekoovitajatega juhtus? Viimane teadaolev pesa leiti 1924. aastal tema  pesitsusaladel Lõuna-Siberis ja tegelikult seal ei ole seda  inimmõju väga tugevat olnud. Aga nüüd talvitusalad, kus ta käib Vahemere ääres,  siis. Oma oma jõulupuhkust veetmast siis seal on kõvasti  kuivendatud ja elupaiku kõvasti need kütitud  ja nähtavasti see osa siis sai talle saatuslikuks. Kui ma küsisin sinult, et näita mulle selle maja kõige  põnevamat eksponaati, kõige veidramat eksponaati,  siis sa tõid mind siia, kus on rotid saba pidi koos. Jah, see on, tegu on väga haruldase nähtusega,  see on rotikuningas ja need sabapidi rott ei ole mitte meie  siin kokku sidunud, vaid on niimoodi looduses üksteise külge  kinni jäänud. Ausalt ausalt, et selliseid asju on varemgi kirjeldatud,  et see ei ole ainulaadne, aga siiski väga haruldane nähtus. Ja kuidas see nüüd looduses tekib, keegi ei tea täpselt,  sest pealt ei ole seda keegi näinud. Aga no kõige tõenäolisem hüpotees on vast see,  et nad jäävad kas sabas külmuvad kinni või jäävad kleepuvad  kinni üksteise külge. No kui palju siis seda maailmas esineda võib,  kas leiame kuskil oma maa küünipõranda alt  ka sarnase asja või? No see on võimalik, see on näiteks 11 aastat tagasi Eestist  Võrumaalt leitud roti kuningas. Aga neid dokumenteeritud juhtumeid on umbes 60 maailmas ainult. Tartu muuseum pole siiski ainult elutu koht,  museaalidele on vajalik. Elusaid loomi, muuseumisse, elusaid loomi,  muuseumisse oleks vaja kindlasti selleks,  et muuseumit mitmekesisemaks muuta ja tundub tegelikult,  et lastele on see kõige nende siis lemmikum,  koht. Need on siin aksolotid ehk Mehhiko tempsud  ja nende juures on kusjuures huvitav asi see,  et 2013 tehti Mehhikos aksolottide seire  ja mitte ühtegi loodusest ei leitud kodustes tingimustes  siis väga edukalt paljunev liik, keda siis uuritakse  ka tegelikult laborites palju, sest neil on üks huvitav  võime taastada oma jäsemeid pead päris taastada ei suuda,  aga saba ja ja jäsemed küll. Siin on nüüd meil sellised poolveelise eluviisiga Euroopa kilpkonnad,  üks on Euroopa sookilpkonn. Kes siis elas ka umbes 5000 aastat tagasi Eesti aladel  ja tegelikult tuleb pea iga aasta tuleb teateid,  et keegi kuskil on näinud. Päris kindlalt väita ei saa. Kui sookilpkonna praegu Eestis ei ela, siis oleks mõistlik küsida,  kuidas te endale sookilpkonna saite? Ma arvan, et see oli eelmise aasta augustikuus,  kus meiega võttis ühendust üks inimene. Tartust sõitis autoga tööle, kilpkonn oli ületamas turutänavat,  selgus tegelikult tõsiasi, et kunagi 80.-te lõpus  siis müüdi ohtralt sookilpkonnasid Tartu Tartu loomapoodides ja,  ja ja kui ma ta nüüd siia terariumisse pani,  siis ta tegelikult oli väga, väga selline sõbralik inimesega harjunud,  nii et tõenäoliselt on tegu siiski kellegi kodust pärit loomaga. Tartu Ülikooli loodusmuuseumi väljapanekus on umbes 6000  eksponaati mis moodustab kõigest 0,6 protsenti muuseumi varadest. Kirjalike allikate põhjal on vanimad eksponaadid enam kui  200 aastat vanad. Need olid olemas juba siis, kui muuseum 1802. aastal loodi. Põhiline varandus ajalooliste kogude ja kollektsioonidena on  peidus muuseumi hoidlates. Eelmisel kuul küsisime, kus kohast algas Piusa jõgi,  läinud sügisel. Sügisese vee vähesuse tõttu oli Piusa jõgi mitu kilomeetrit  meetrit lühem ja veevool temas algas alles mäesuhka vesi  koha alt. Auhinnaraamatu Eesti koopad võitis seekord Märt Koosa. Nüüd aga uus küsimus. Selle aasta loomaks on Mäger, kes talvel ronib oma urgu talveuinakule,  kuid suurte suladega võib sealt ka välja tulla. Siiski leitakse lumelt mägrajälgi väga harva  ja seetõttu kiputakse neid ka segamini ajama ühe teise  Eestis sootuks haruldase loomajälgedega küsimegi,  et kelle jälgedega sarnanevad mägrajäljed. Õige vastuse leiate Eesti loodusest nii üleüldises kui  ka selle kitsamas mõttes. Õigeid vastuseid ootame 12. märtsini aadressil osoon. loodus,  ajakiri.ee või kirjateel aadressil Eesti loodus,  veski tänav neli, Tartu Ok. Peab oma jälgi mööda nüüd koju vist minema.
