Kõige tuttavam veevaim on nakk, kes tartumaal näksi nime kannab ja meres järvedes, jõgedes, tiikides, kaevudes üle pea sügavamates vetes asub. Ka vee neelukohtades viibib nakk hea meelega. Pehmeid kõikuvaid kohti merele rannas nimetatakse näki aukudeks. Kui talvel vesi meres järves ehk jões alaneb jääkivile üles kerkib, öeldakse näkk tõstab pea püsti. Näki tekkimisega. Ta leidub rahvasuus kolm seletust. Miikael lendava maoga sõdinud sadanud 40 päeva taevast kurje vaimusid maha vette sattunud vaimudest tekkinud näkid. Teisend arvamise järgi sündis nakk vanataadi teeniast. Vanataadil olnud muiste poiss ja tüdruk teenimas, eksinud, aga kuidagiviisi peremehe käsu vastu nuhtluseks pannud vanataat poisi tuuleks ja tüdruku näkiks. Juhtluse aeg kestab nii kaua, kuni näkil õnnestub oma asukoha wet auruks muuta. Kolmanda tabamise järgi tekkis nakk eksinud tüdrukust. Tüdruk tapab esmalt oma lapse ja siis uputab ise jänese. Uppunud tüdruk moondub esimeseks näkiks. Jaaniõhtul tõuseb mäkke veest välja lapse hauda otsima. Sellepärast teatakse nii palju kõnelda näki ilmumisest jaaniööl. Et tüdruk inimese pettusega pärast näkiks pidi saama, kannab nakk kõikide inimeste peale kustutamata viha, püüdes neid igal võimalikul juhtumisel uputada. Näki uputatud inimesed saavad näkideks niisama iseenda uputajad, lihtsalt kõik uppunud isikud. Pärast uppumist käivad nad mõnikord veest väljas. Ei juhtu neid keegi väljaskäimise ajal nägema, peavad nad jäädavalt vete näkideksi jääma. Üldiselt on rahvaluules mõõduandev see oletamine, et näkku uppunud inimesest tekkinud kui mitu inimest kuhugi vette uppunud, nii mitu näki seal olemas. Sügavam koht vees on näki armsam asupaik. Inimesele ilmutab ennast näkku ka mitmet moodi, tihti meesterahva ehk naisterahva, aga ka lapse kujul. Näki tuntakse alati ta kala hammastest ära. Teisal nimetatakse ta hambaid peale selle mustadeks, nii et kõnegi pärand on tekkinud mustad nagu näki hambad. Sagedamini kui meeste sugunäkid esinevad naiste sugu näkid. Harukorral nähakse neid naise ehk emanda kujul tavalisest neiu näol. Sellest ka nimi, näkineiu ehk näkineitsi. Näkineitsid meelitavad oma kaunidusega meesterahvaid eneste ligi. Vahel on nad valgeid riideid vahel toredaid ehteis, vahel aga ka üsna alasti. Viimasel puhul istub näki enamasti kivil, peseb ennast ehk sooje juukseid. Last ei taha näkke ennast häbeliku neiuna inimestele näidata, vaid aru saades, et teda nähakse, kaob ta vette. Kogemata juhtub teda mõni vahel ometigi nägema. Näki juuksed on enamasti kullakarvalised ehk helekollased, harvemini rohelised ehk koguni punased. Roheliste juustega nakk kannab vahel sinist jakki ja punaseid sukki. Haruharva kõneldakse näki kalasabast ehk alumise keha kalakujust. Nii hästi meeste sugu, nakk kui ka näkineiu laulavad ja mängivad imeilusasti sedaviisi inimesi jänese juurde ahvatledes. Sageli istub näkineiu kassa rannas või meres kivi otsas ja mängib kuldset kannelt ajuti kaasa lauldes. Teinekord laulab ta jälle poolest saadik vees, viibides kuulajat nõiutud näkineiu, nii et ta neiule ligemale minnes mõistuse kaotab ehk sügavasse kohta upub. Haapsalu pool kõneldakse näki mängimisest, mis väina öise mängimise võidab. Näki viiul paneb ümberkaudu kõik inimesed ja loomad tantsima, kuni nad viimaks vette jooksevad ja sinna upuvad. Näkk sõidab tihti proua, harvemini preili näol jõe ääres maanteed mööda tõllas ja kutsub lapsi enesega kaasa sõitma, et neid siis tõllaga ühes vette viia. Noormehi ahvatleb näkineiu sedaviisi, et kandlekivile jätab ehk uppujana appi hüüab. Tihti moondub ta meeste silmad nii ära, et need ümbrust tunne ja sügavasse vette hukatusse tormavad. Kõige sagedamini ilmuv näkineiu jaaniööl ennemuistsetest juttudest kuuleme harukorral juhtumist, ET näkineiu armastusest meestest rahva vastu oma armastatavale elu kingib. Üleüldiselt jääb näki neiugi vaimuks, kes inimese hinge püüab jäi, lepi ilmumisel üle pea inimese kujuga vaid omandab kuju niisama loomadelt. Ehk moondab nägija silmi, nii et see teda loomaks peab. Hea meelega moondav nakk lapsi sellega meelitades ennast hobuseks. Seal uks varsaks. Vaga hobuse selga istuvad lapsed ilma kartmata. Hobune aga venib seda pikemaks, mida rohkem lapsi ta selga istub. Enamasti ei lähe näki nõu seljas istuvaid lapsi uputada korda sest juhtumisi nimetab keegi laps näki nime arvates tuntud, kaob nakk, lastes lapsi seljast maha sadada. Üle pea päästab näki nime nimetamine alati näki küüsist. Kui näkk veel oma küüsi uputatava isiku külge ei ole löönud. Mõnikord ei võta nakk vaevaks omandada enesele mingisuguse hingelise kuju, vaid näitab end lihtsa halva asjana näiteks Hobuserauana sarvilise saiana leivatükina. Teinekord ei omandada enesele mingisugust kindlat vormi, lamades mustakoguna lasuna kaldal ehk esitades kivil kõntsa muda. Niisugusel puhul on näki inimesele iseäranis kardetav, sest see ei tea ennast sugugi ta eest hoida. Sellepärast ei tohi vee ääres kõneldes vaenlase kallaletungimise poolest iialgi julge olla. Mitte ainult vees ei püüa näki inimest uputada, vaid ka vee peal näiteks lootsikus paadis ehk parvel viibijat. Nakk moondab enese mõnikord salakariks kiviks lootsiku ette. Lootsid kaldub kari otseselt ümber laeva nina ehk põhilõhkeb ja sõiduriista solijad langevad näki ohvriks. Laevamehi juhatab näkk madalikule, kus laev põhja satub, katkeb ja laevamehed näkile saagiks saavad. Mõnes kohas on näki enesele nagu seaduseks teinud. Määratud aja pärast peab keegi ohvriks langema. Vanasti pandud rahvajutu järgi mõnest näki poolest kardetavasse kohta vahid valvama, kuid vahtidest hoolimata nõudnud näkku ometi enesele ohvrit. Ujujad püüavad endid sedaviisi näki küüsist päästa. Et vette minnes sukad jalga jätavad, vahel koguni kaks kolm paari Wyatt uputada tahtis, Sassib nakk tavalisesti selle jalast kinni, kuid ainult sukk jääb siis näki kätte, kuna ujuja ise ära pääseb. Kalamehed ja Ramlased katsuvad näkiohvritega eemale tõrjuda, kipub nakk kellelegi paadis kallale, vaja talle paadist ja asi kätte visata. Mõnikord jääb paat vee peal kinni. Pääs enne paigastki, kui paadist mõni asi merre visatud, ei selgu ometi paadi kinnihoidja tõesti naq ehk keegi muu merevaim. Kius ohverdab iga merelemineja näkile, aga ei midagi kanalist, vaid ainult kivi sellele enne peale sülitada. Siia üteldes näkile kaku. Kassaris viskavad naised merre lambaid pesema minnes näkile niisama kaku vette, et naq neile ka lammastele viga ideeks. Saarlased heidavad kevadel esimest korda merele minnes soolavette. Näki peetakse isegi mitme haiguse tekitajaks, nimelt kui need haigused pärast ujumas käimist ilmsiks tulevad. Vesinekiks hüütakse ise äralikku paised, mida paiselehelehtedega arstitakse. Äkilist valu nimetatakse mõnes kohas näki teoks. Pärast ruumist tekkinud vistrike ja nahapunetust kirjutatakse niisamuti näki arvele. Nakk röövib inimestelt varandustki, nimelt niisugust, mis vete varjatud. Seda aiana ta enam tagasi. Vanasti varjati sõja ajal kirikukellasid enamasti alati jõkke ehk järve, aga niisama ka hõbeasju. Inimesed peitsid diviisiga rahakastide vette. Kui vette peidetud varandust hiljem otsima minna pannakse, ei leita seda enam üles. Näkon kellad ehka varanduse mujale viinud ehk hoiab nii kõvasti kinni, et keegi ei suuda seda välja kiskuda. Koguni harukorral lepib ta saadud ohvriga. Tavalisest jääb aga vete varjatud parandusi jäädavalt näkile. Eesti vana nimi v s asuva kurja vaimu kohta esineb meile, sõnas veehaldjas harvemini jõehaldjas järvehaldjas merehaldjas. Nime veehaldjast tarvitatakse kõige enam Viru-Harju- ja Järvamaal. Läänemaal kuuldakse harukorral Halkia nime. Üldiselt esineb Läänes ja muis maakondades nakk veevalitsejana. Mõnes kohas tuntakse aga ka jõealuseid allikaaluseid, veealuseid veehaldjate asemel ehk kõrval. Veehaldja kodumaal astuvad näkija veehaldjas kõrvuti platsi kordi jutustatakse sama lugu näkist kord veehaldjast. Vaheldumisi tarvitab rahvasuu korra üht korra teist nimetust. Ühtemoodi tigedat loomust avaldavad mõlemad näkk ja veehaldjas. Selle vastu näikse merehaldjas vahel koguni inimest hoiatavat ehk vähemalt mitte alati kurja tegevat. Wiedemanni teab jutustada, et kaitseks veehaldja vastu v säärde haldja kuju ehk haldjanukk jala pikkune inimese kuju üles pandi. Niisugune haldja kuju oli haldjale hernehirmutis, eks veehaldjas ei julenud niisuguses kohas iialgi inimest kiusata. Naiste sugu v haldjatega sulavad ühte, Vesineitsid emad-tütred, meretaadi, tütred, neitsid mereneiud veteema, tütred kõik sama nime ja olevuse teisendid. Kõik need Tredja neitsid näikse healoomulised olevat. Vististi tuleb mõne loo tegelane, keda näkineiuks v hallideks nimetatakse vesineitsite kirja lugeda. Mereneitsid tulevad kaldale nutma, kui isa käsu peale peavad mere mässama panema nutma selle pärast, et niisuguse tere mässu tagajärjel palju inimesi ära upub. Vesineidsiteks neidki tütarlapsi arvata, kes vahel merelehmadega välja karja tulevad. Enamasti lähevad mere lehmale rannas söömiseks järel jälle vette tagasi kuid vahel ajab mõni nägija nad oma karja sekka ja nad jäävadki sinna. Nad poegivad ja neist saadakse tubli piimalehmatõug. Mõnikord kasvab neist suur kari. Kuid tuntakse juhtumeid, et merelehmad kõigi poolt poegadega seitsme ehk 14 aasta pärast vette tagasi lähevad. Lesineidsid mereneitsid veteema tütred mere, ema, tütred ehk mis nende nimed olgu, juhatavad meid vette Ma vee ema. Ehkki mere ema enese juurde. Kummastki teab rahvaluulekoguni vähe kõnelda. Nii palju kui aru saame, sulavad veteema ja mereema samaks olemuseks kokku ehk vahet nende vahel vahel tuleb otsida selles, et esimene vetes üleüldse, teine, aga ainult meres asub. Üle pea armastasid eestlased kui ka nende sugulased Mooduste elustavat jumalust emaks nimetada, nagu näiteks maaema kuule ema tulema. V emaga seisab vist Emajõgi ja emojärv lähedases ühenduses. Neid vetekogusid arvati nagu teiste emadeks. Nõiasõnadega astub eema kõrvale Cavee isa, kellest me peale nime midagi ei tea. Ühes nõialauses öeldakse v isake v emake vee vaimukesed. Jälle teisal mainitakse kõigi nelja elemendi isasid ja emasid. Maa esake maa, emake v sake v emake tuule esake. Kuule, emake. Tulesake. Tule, emake, anna tervist. Tahes näikse v ema esitavad kehastatud pühaks peetud vett, mida esivanemad enestele jumaluse ette kujutasid. Nagu emalt lastele õnne ja õnnistust tuleb. Nii loodeti vete emaks, nimetades talt õnne ja edu ja hüüti teda kui jumaluse Aadee esindajat appi. Nimelt oletatakse veteema pulmade puhul meelde. Noorik viib kaevule allikale isegi lähedale jõele pärast pulmi ande viskab, kas raha ehk kaabib hõbevalget või valab natuke viina, õlut, vete kaevu visatavad, seda nimetatakse kaevu anniks. Kõik kahjad ja annid peavad veteema meeleinimeste vastu lahkeks tegema, et ta neid kosutaks ja neile sigivust annaks. Vististi ses samas mõttes toimetatakse ka mitmesugused kastmised, nagu näiteks pärast lapse ristimist. Ja see kastmine esimesel karja väljalaskmise päeval ja nii edasi. Niisama kui v ema välimust tuntakse ka mereema oma hea silgu. Saage rajal, öeldakse Saaremaal, mereema on maha tulnud. Tänutäheks saadab saarlane mõne silgumereemale vette tagasi. Vastasel korral pahandab mere ema lõhub noodad ja võrgud katki, nii et tuul viib nad kaugele ära. Muulased annavad osa saaki vaestele, osa matavad randa maha, kui mereema on jao kätte saanud. Merele kalale minnes valavad kalamehed tihti viina ja õlut merre. Mõnikord viskavad ka soola, et siis parem kalasaak tuleks. Kuigi ohvrisaajat nimepidi ei nimetata, võime oletada, et see mereemale kui kalaandjale määratud. Igatahes peavad saarte elanikud mere ema rohke kalasaagi õnnistajakse andjaks. Rannas rahvas teab veel merejumalast kõnelda. Näib, et merejumalatki tuleks veeema ehk mereema nimetuse teisendiks pidada. Saaremaal räägitakse merejumal nõudnud muiste igal aastal inimese enesele ohvriks. Õnnetuste kõrvaldamiseks otsustanud saarlased igavest vastavale merejumalale kahja anda. Veel mööda läinudaastase algusel suuti paadiga merele ja valati vete viina ja õlut. Varal räägitakse ka järve jumalast ja jõejumalast. Sagedamini nimetatakse vee jumalat. Veejumal esineb kalade andjana just niisama kui mereema v jumalat tuntakse enam järvede ääres. Minu emakalasaagi pärast ohverdatakse vee jumalale. Peipsi ääres anti talle varasemale rajal hobune ohvriks. Hobust söödeti enne ohverdamist leivaga ja kanepiteradega. Enne ohverdamist võiti hobusepea meega ja soolaga, seoti siis hobusel kaks veskikivi kaela ja uputati jõkke ehk järve jääajal urkasse. Muul ajal otse vette ei uppunud, hobune ära, arvati, et v jumala ohvrist ei kooli. Talvel magab veejumal jää all, kevadel aga ärkab üles ja murrab katki. Meeldib hobuse ohverbee jumalale, takistab ta kalu eemale minemast, neid palju enam võrku ajades. Kalameest päästab veejumal ohvri vastuvõtmise järel alati tuule ja tormi eest ja uppumisest ega lase tuulel nende võrkusid. Lõhkuda. Ei meeldi ohver vee jumalale, ajab ta kalad laiali ja teeb kala püüdjatele. Kahju. Väärne rahvas nimetab veevaimu vahel ka merevaimuks. Viimase kohta teatakse veel, et ta meremeestele vee peal tulega ilmuda. Muidu jääb ta täiesti hämaraks olevuseks. Igatahes sulab vahe veevaimu see vaimu ja v jumala merejumala vahel täiesti kokku, nii et neid kõiki üheks olevuseks tuleb pidada ainult teise nime all. Kui ka v ema ja mereema tegevust tänini alal hoitud teadete järgi v jumala tegevusest ei erine. Peame ometi nende vahel ses mõttes vahet tegema, et veeema mereema nime kandjad veejumaluse, naiste sugu, tee jumal merejumal selle meeste sugu esitajat kujutavat tee jumala merejumala kõrval nimetatakse mõnikord ka veekuningas merekuningas. Veevalitseja viimane nimetus kasvab veehaldjaga täiesti kokku. Üle pea ei ole vees asuvaid kõrgemaid olevusi kaugeltki nii palju olemas kui nende nimesid. Ühte olevust nimetataksegi ka mitme nimega. Soome mõjul on Kreutzwald korra Kalevipojas nime Ahti tarvitanud ja pärast seletanud. Ahti esineb eesti ennemuistsetest juttudest ja on tingimata soome jumalus. Akti. Bloombergi nimetab teda Eestis mitte võõraks ja tsiteerib ühte rahvalaulu. Mesi võttis vennikese Ahtikatis armukese. Veel nimetab ta, et eestimaal v õõnestatud sügavaid Kohti jõgesid ja järvesid Ahti haudadeks hüütakse. Wiedemanni ütleb Ahti olnud merejumal. Jakob Kõrv räägib oma eesti rahva muinasjuttudes mõnel korral oral Ahost, kes seesama peab olema, mis enne nimetatud Ahti vanemana pas ei tea ahist midagi. Sellega ei ole ometi öeldud, nagu ei oleks eestlased vanemal ajal sellenimelist v valitsejad tundnud. Mitmed kohanimed annavad selleks oletamiseks põhjust. Sagadis näiteks on ahi, sadam, munamäe, sääres, ahi, järv, paistus ahima. Vähemalt kaks esimest näikse ahi endisele esinemisele tuge andvat. Soomes selle vastu teatakse ahist palju enam. Kord kannab ta nime Ahti kord Ahto. Tõelise vahuse vaibaga vana mees, kes kaabee isanda, lainete, kuninga ja 100 hauavalitseja nime kannab. Ahti pakub soomlaste juttudes niisama kirvest kui meil veevaim. Ta teine pool kannab Vellama nime. Muid vees asujaid hüütakse lauludes Ahto lasteks, Ahto lasteks veeväeks Vellama väeks, Vellama neidudeks ja nii edasi. Viidemann tähendab Vellama kohta, et see rahvajutu järgi v jumal olla ja välla mägi temalt nime pärinud. Vellama on ometi kirjanduse kaudu veel vähem eestlaste sekka tunginud kui jahti. Rahvas ei tea temast midagi. Ei ole mingil kombel tõend näolik, ET vällamägi Vellamast nime omandanud ja näeme, et eestlased Vellamata ei ole tundnud Soomeski või Vello laialdase tutvusega hoobelda. Ainult viina karjalaste laulud tunnevad teda päris soomlase taga mitte. Vististi on Vellamo hilisemal ajal tekkinud.
