Ründame koos Hendrik Relve. Me oleme parajasti rändamas seal Kesk-Ameerikas riigis nimeka Costa Rica eelmises saates jõudsime välja sinna Costa Rica idarannikule. Vaatasime, milline see rand seal välja näeb, millised on merekilpkonnarannad, millised on asulad, milline on see Kariibipärane elu seal ida rannikul ja sai käidud ka seal Costa Rica banaaniistanduses. Nende poolest on Costa Rica ju üle maailmakuulus. Aga tänane saade saab olema õigupoolest Costa Rica saadetest viimane. Ja siin ma tahaksin, nagu kokkuvõtlikult jagada oma muljeid Costa Rica metsaelust. Costa Rica metsades sai kolatud ikka päris mitmes paigas ja väga eriilmeliste metsades. Ja seal oli ka igasuguseid põnevaid kohtumisi, küll konnade, küll lindude Kell imetajatega. Ja Meie eestlase jaoks on need Costa Rica džungliloomad tõesti igaüks eksootiline. Niisuguse hääle salvestasin ma kord Costa Ricas ühel vara hommikul idarannikul kui me elasime niisugustes metsamajades ja siinsamas öömaja lähedal oli rajatud selline huvitav õpperada soli troopiliste konnade õpe, rada, nii et seal sai õppida tundma neid erinevaid konna liikena. Costa Ricas on neid hullult palju, kuskil üle 130 erineva konnaliigi ja siin raja peal, siis oli päris mitmeid erinevaid liike. Aga nüüd see konnale laul, mida ma siin salvestasin, see konnakoor. Ega ma ei julge öelda, missugune see nendest 130-st liigist, kel siin laulmas parajasti oli, aga seal ja mulle endale jättis kõige sügavama mulje üks riik, kelle nime võiks eesti keelde tõlkida punasilm, puukonn, no tal ei ole ametlikult eestikeelset nime, aga inglise keeles on ta niisugune nimi, punasilm, puukonn ja selle konnaga sain ma õieti tuttavaks sellel valgel ajal siis päeval ja õhtu määruses. Nimelt öösel võiks palju põnevamalt jälgida, sest siis ta tegutseb ja liigub ja otsib toitu, noh, tema toit on ikka nii nagu konnadel peamiselt igasugused putukad. Aga öösel magasime ja siis päeval jälle oli teda otsides üsna keeruline teda leida. Päeval ta magab ja väga rumalasti magab, ta on täielikult sulandunud sellesse džunglisalatisse, nimelt ta läheb magama kuskile selle laia troopilise puulehe peale ja noh, need pooled on kõrgel pea kohal. Kuidas sa siis ütled aru saada, et seal keegi magab ja isegi kui ta näha, eks, siis on raske aru saada, et see on konn, sellepärast et ta tõmbab oma jalad hästi keha ligi ja tekitab niisuguse helerohelise vaevumärgatava mügara seal lehe peal. Nii et tõesti väga-väga raske märgata. Ja mina sain ühe leitud sellise trikiga, et vaatasin neid suuri puulehti enda pea kohal nagu vastu päikesevalgust. Nad passid nagu läbi ja olid miks telerohelised, aga ühe lehe peal oli selline kummaline niukene, sõrme pikkune siukene ovaalne vari. Ja siis mul tekkis kahtlus, et seal sa nüüd oledki ja siis painutasin selle oksa alla. Nii et ma nägin seda lehte ka pealtpoolt ja seal oli tõesti selline roheline muhk, ei mingeid pead, ei mingit jalgu, niisugune lihtsalt siukene, ühtne, rohekas, niisugune muhk. Aga mul oli juba selge, et ma olen selle punasilm puukonna praegu tabanud ja ma ausalt öeldes võtsin ta lihtsalt sealt ettevaatlikult sealt lehe pealt ära nendele pihku ja nii kui oma kinnises teos niimoodi teda hoidsin. Nii oli konnal selge, et nüüd on ta avastatud ja ta hakkas liigutama ja vägagi energiliselt hakkas liigutama. Noh, ta oli tunda, ta niisugune väga habras keha aga natukene niisugune libe ja hirmsasti pressib sõrmede vahelt läbi ja siis ma panin ta lihtsalt ühe sama laia lehe peal, nagu ta oli olnud, aga enda silmadest allpool, et ma näen, mida ta nüüd teeb ja pani sinna tegutseva konna nüüd sinna lehe peale. Ja see oli täiesti fantastiline, kuidas selle konna välimus oli hoobilt muutunud, see roheline mügar oli muutunud täiesti värviliseks mitmevärviliseks loomaks püüan seda natukene kirjeldada, tema keha oli siukene, kaanikene, sale ja peenikene pikkuselt on võib-olla nagu poole peopesa suurune. Ja siis jalad olid mitte rohelised, vaid nüüd selgus hoopis nihukeste siniste triipudega. Ja need varbad, need olid õige imelikult, need olid rootsi värvi ja nende varvaste vahel ei olnud üldse. Uju nahka ujulesta, nii nagu meie konnadel oleme harjunud. Ja need varbad läksid otsast nagu laiaks niukseks ümaraks, seal olid nagu niuksed imi napad ja need varbad olid täiesti oranži värvi. Ja noh, need iminapa, et need on talle vajalikud sesse puukonn. Enamiku elu veedab ta ju seal kuskil puu peal lehtede peal ja siis ta kinnitab ennast varvastega sinna puu või lehtede külge. Aga noh, kõige fantastilisem oli selle konna juures tema silm, Need silmad, need olid punased erkpunased ja väga suured ja tulipunased silmad, punnsilmad. Need andsid talle niisuguse mänguasjataolise nihukese armsa ilme ja no eks ta selle inglise keelse nime selle järgi ongi saanud, hakkab alati silma, et, et tal on tõesti suured punased punnis silmad ja teda peetakse üheks kõige kenamaks troopiliseks konnaliigiks. Üleüldse. Ja eks tema elu viiski on sama fantastiline nagu tema välimus. Noh, ta elab seal kuskil puu otsas ja Ma olin näinud ka tegelikult päeval selle punase puukonnakudu. See ei ole üldse vees, vaid see oli kusagil seal lehe peal ja nägi välja umbes nagu roheline sild, roheline silt, mille sees on väiksed valged rosinad, et umbes selline sõrme pikkune niisugune süldiriba. Ja ema kon paigutab selle siis alati sellise puulehe peale, mis asub kusagil veekogu kohal ja seda teeb ta siis nagu selle tagamõttega, et kudu alguses seal puulehe peal, seal troopilises kuumuses ja niiskuses rohkes vihmas haudub nagu iseenesest kuskil nädalajagu, aga tulevad sealt välja väiksed kullased ja nii kui need kullased tulevad, nina libisevad sealt lehe pealt maha ja potsatavad vä seal vees arenevad, siis nendest kullastest juba sellised täiskasvanud punasilm puukonnad nagu see, kes mu silmade ees siin parajasti oli. Siin kuuldus nüüd juba hoopis ühe teise Costa Rica konnaliigi hääl. Tema nimi on pisi puukonn ja sellist häält, et just pisi Puukonna isa siis kui ta tahab kangesti meeldida ema pisipuukonnale ja vot see pisipuukonn on üks nendest legendaarsetest džunglimürgi konnadest. Ja teda looduses leida pole sugugi lihtne, sest tavaliselt teda tuleb otsida kusagilt sealt maapinnalt. Maapind on siin džunglis enamasti kaetud selliste pruunid kortsunud maha kukkunud lehtedega ja vot seal lehtede vahe ta kuskil on ja ta on ka väga väike, nii et otsid, mida sa otsid, sa lihtsalt ei leia. Ja siin oli tõesti suur abi meie kohalikust looduse tundjast, kes tuli siis meiega kaasa ja ja õpetas siis, kuidas seda pisi. Puukonna Leida. Ta nimelt ütles, et otsige niisuguste suurte puutüvede juurest, kus on hästi palju puujuuri, et siin kuskil puujuurte vahel väga tihti ta on, sest just see ema pisipuukonn on väga paigatruu ja kuidas siin elab, siis ta ei lähe siit kunagi ja kusagile. Ja siin tema siis märkaski ühte meie ei pannud midagi tähele ja tal oli niisugune oksaraag, teostage sellega, keeras neid pruune lehti nagu ümber ja ühe lehe alt siis ilmusse konn nähtavale. Nad olid ikka tõesti uskumatult väike ühe konna kohta, noh, selline pöidla küüne suurune, noh, meie jaoks siis noh, konnapoeg, mitte täiskasvanud, aga ometi ta oli täiskasvanud pisik on ja teisest küljest hakkas kohe silma see eriliselt välja suv tool. Nimelt on pisipuukonn üle nii selline äärmiselt erkpunane, täiesti veripunane. Ja siis me kogunesime seal oma kambaga tema ümber ja hakkasime teda niimoodi vaatama ja korraga tegi ta ühe niisuguse. No see ei olnud suur hüpe, Taani pisike konn, aga noh, selle väiksese kohta niuksed täitsa korraliku konnahüpe ja selle tulemus oli see, et kogu seltskond tegi samuti kõik hüppasid nagu eemale. Ja naised lausa kiljatasid. No see on ikka see teadmine, et, et see pisipuukonn on see legendaarne mürgikonn ja värv ka teisel nisugune ähvardavalt punane ja mine tea, mis mõju tal on ja meie teejuht hakkas selle peale isegi nagu naerma ta ütles, et jah, et konnaliik on tõesti mürgine oma suure kohta kohe väga mürgine. Aga noh, meie inimesed oleme ju ikka pööraselt suured ja meie jaoks see pisikene mürgi on ikka eluohtlik. Mitte kuidagi ei ole ainult mingil erandjuht Tomil näiteks kui mingil põhjusel see tema naha peal olev mürk peaks sattuma sulle kuskile marrastusele või haavale või silma, noh siis siis on tõesti olukord täbar, aga mitte mingil juhul eluohtlik. Ja siis ta ütles ka seda, et seda rahvas kutsub veel teksapüks kas ja mikspärast, noh, kui hoolega vaatasid, siis oli näha küll, sest tema jalad olid üleni sinised, täitsa teksapüksivärvi sinised. Ja siis ütles meie teejuht sealeta ka Lähme otsime veel mõne mürgikonna üles, siin peaks teine liikvel olema ja läksime siis tema sabas ja ja tõesti, ta leidiski veel ka teise, Costa Rica mürgikonna. See oli siis nime poolest kuldpuukonn. No see oli nüüd sellest eelmisest ikka on ka suurem, aga ikkagi ka väga nääpsuke ja värvuse ei olnud tal küll nimekohane kollane või kuldne, seal hoopis rohekat värvi, suurte mustade laikudega nihukest nagu kaitsevärvilaikudega. Ja siis meie teejuht seletas ka, et noh, et ega nimi on küll selline, aga tegelikult see liik võib olla väga vahelduv värvusega, et ta võib olla ka kuldne, ehk siis kollane. Ta võib olla ka näiteks sinine ja võib-olla hoopis roheline ja meie ees oli sinist selline rohekaseksemplar. Ja noh, miks need eriti mürgised konnad siis ikkagi nii erksat värvi on? See põhjus on ju teadagi see, et et see on hoiatusvärv. Ühtpidi ta kaitseb vaenlase eest ennast oma mürgiga, aga ta joigu paga hoiatab vaenlast eemat hästi kaugelt, et ära mind puutu, tuhk näed ju, mina olen see mürgine konn ja niimoodi on ta siis nendest konnasööjatest loomadest nagu säästetud. Ja sellesama kuldpuukonna kohta rääkis siis meie teejuht ka huvitavalt. Tal on väga huvitav komme sellel kuldpuukonnal oma järglaste eest hoolitsemisel nimetan niimoodi, et kui emapuuga on, siis tekitab selle konnakudu ja sealt tulevad juba väiksed kollased välja, siis isa laob väga hoolikalt noored kollased oma selga ja viib nad seljas puu otsa ja otsib seal üles mingisuguse puu õndsuse, kus on mingi veelomp või siis mingi taime, mille lehtede vahel on pisikene v lombikenenud, näiteks bromeeliad on siin troopikas sellised suured lopsakad taimed, mis kasvavad otse puuokstel ja siis ta poetab need kullased sinna sisse, nii et seal sees siis saavad need siis sellise välimuse nagu on täiskasvanul konnal. Ja siis soovitas meie teejuht, noh, te võite ise ka neid mürgikonn siin otsima tulla järgmisel hommikul, et tulge hästi, vara kohe peale päikesetõusu, siis konnad on hästi liikuvad ja siis on lootust leida ja ja nii ma ka tegin ja õppisin ka õieti siis selle pisipuukonna otsimise saladuse või trikki endale selgeks. See käis niimoodi, et kõnnid sa sellise pruunika metsaaluse all, seal on palju neid lehti igal pool ja hästi niimoodi kiiresti libistada laialt oma pilku igal pool metsa all ringi. Kõik on ühte värvipruul ja siis järsku kuskil silmanurgast märkad nagu mingit pisikest punast asja on seal nii väike ta võiks olla peaaegu nagu mingi punane putukas või või siis mingisugune punane mari või midagi sellist, aga kohe, kui selline pisike punane Taebla seal kuskil silma hakkab, siis lähed juurde ja õige tihti oledki siis leidnud selle pisipuukonna ja sellel hommikusel mürgikonna otsimisel ma rõõmuga avastasin, et mitte ainult mina ei olnud seal neid otsimas, vaid mitmed meie seltskonna liikmed ka ja nende seas ka naised ja kõik olid nii elevil. Kummardasid seal oma kaameratega ja õige lähedale läksid nendele konnadele. Sest tõepoolest nad ei ole inimesele ohtlikud, kui sa neid just Käega ei hakka puutuna. Ja teistpidi on nad äärmiselt värvilised ja põnevad. No nii, siin on nüüd järjekordne looduse hääl, mida ma seal Costa Rica metsas salvestasin. Ja arvake ära, mis Ulysev või auku väes on, kes siis sellist heli tekitab. Ütlen ette, et see oli mingi varahommikune aeg kohe päiksetõusu ajal ja ma olin seal kuskil Costa Rica idaosa madaliku vihmametsas. Ja see hääl oli otse jõe kaldal ja pääsesin talle päris ligi, salvestasin kuskilt kolme meetri pealt põõsa tagant ja see, kes seda häält tegi, veel ei ütle, mis ta nimi oli. Tema oli nii hoolega selle hääle tegemise ametis, et ta tõesti ei pannud mind üldse Tähele. Ja ta tõesti laulis, sest see on tema laul. Ja oli ka selge, kellele see oli mõeldud, sest teisel pool jõge kostis samasugune hääl vastu. Noh, olgu siis saladus paljastatud, sellist häält teeb üks linnuliik ja tema nimi on suur tiiger. Hüüp, ta on ikka päris suur lind, pruunikashalli värvi. Ta oli nüüd siin jõe ääres ja kui ta niimoodi laulis oma veidrat haukuvat või urisevat laulu, siis tema kael venis hästi pikaks. See oli tõesti imelik vaadata. Kael oli niikuiniisugune, hästi jäme ja ja pikk, väga harva, kui lindudel sellist kaela näen, kael on, vaata jämedam kui pea ja veel pikka, noh, mina Eesti lindude seas tean sellist meie tüübil seal kusagil roostikus. Aga see siin on noh, natukene ju tema sugulane, tiiger, hüüp. Ja siin nad siis nüüd siis niimoodi hommikul vastastikku laulsid ja see oli väga ehe Costa Rica linnu elamus tookord. Ja neid lindudega, kohtumisi ja lindude nägemise ja nende kuulamisi ja jälgimist binokliga, neid oli ka siin kosta, rikkari seal ikka kümneid olid vägevad, neist lihtsalt ei ole aega kõikidest kõnelda. Costa Rica linnuliike on loendatud üle 800 erineva liigi, aga ma valiksin nüüd selle teema juurde ühe sellise linnuteema, mis mind ikka päriselt ja väga üllatas, midagi sellist ma ei olnud kunagi mujal maailmas kohanud. Ja õieti see ei olnudki mitte üks lind, vaid see oli lindude parved, me olime parajasti kastsin kusagil Costa Rica idaosa rannikumetsades. See oli selline mets, kus oli vahel ka päris suuri lagendik. Ja ühel sellisel lagendikul korraga meie teejuht näitas käega üles, et vaadake taeva poole ja vaatasime ja see oli tõesti unustamatu pilt. Terve taevas, meie pea kohal oli tihedalt täis suuri linde. Ja need kõik olid röövlinnud viimseni, mõned olid suuremad, mõned olid väiksemad binokliga vaadates mingisugused kulliliigid, mingid pistrikud, koguni mingit kotkad. Ja nad kõik tiirlesid nende parvedena justkui ringiratast või täpsemini öeldes spiraalikujuliselt niimoodi keerlesid tõusvas õhuvoolus kõrgemale ja laskusid jälle allapoole. See olnud üks parvede kiht laineid parvede kihti oli too üksteise kohal nagu mingisugune kihiline võileib. Nii et kõige kõrgemad parved seal üleval taevalaotuses. Nad olid nii pisikesed, silmaga vaadates nagu mustad täpid olid, täpp oli palju, see kõige madalam kiht, need olid nii madalal meie pea kohal, et noh, loe kasvõi, ega sabasulg eraldi ära. Ja nii nad seal tegid oma niisugust keerlemise tantsu. Tegelikult nende tiivad paigal. Tegelikult hõljusid õhus ja see oli täiesti müstiline, ma, kui nihukest asja näed tohutut hulka lindu, nii et taevas on must, mõtled, et ei tea, mis katastroof on käes või kui mõtled, et nad on röövlinnud. Kas siin peab olema tohutul hulgal mingisugust saaki nende jaoks ja kuidas nad siis niimoodi olnud? Aga tegelikult nagu see meie teejuht seletas, Nad olid rändel, need olid rändlinnud, oli parajasti oktoobrikuu ja nüüd olid need röövlinnud teel siis Põhja-Ameerikast, Lõuna Ameerikasse läbi Kesk-Ameerika. Ja see oli ikka väga teistsugune sügislindude ränne, kui ma siin Eesti mererannikul olen harjunud nägema, nad liikusid nagu tasapisi põhja poolt lõuna poole aga niimoodi nagu spiraalikujuliselt ja liikumatult tiibu hoides ja ainult neid tõusvaid õhuvoole kasutades niimoodi pidid rändama mitu päeva ja siis vahepeal, kui ära väsivad, siis tulevad maha, söövad midagi ja siis jätkavad jälle seda lõputut keerlemist õhuvooludes. Nii see neil käib. Aga miks neid just siin Costa Rica idarannikul nii palju on põhjus selles, et see on nagu nende rändetee pudelikael. Sest kui nad alustavad sealt kusagilt kaugelt Põhja-Ameerikast sügisrännet, siis nad tulevad nagu mitmes harus. Aga siin Kesk-Ameerikas need harud, nagu koonduvad siis kokku kokku ja üks kõige kitsam koht on just siin. Costa Rica idarannikul lähevad nad kõik läbi sellest pudelikaelast ja vot sellepärast on need parved siin nii kokkusurutud. Ühelt poolt hoiab neid siin koos mäestik mis kulgeb siis niimoodi piki rannikut ja teisel pool on jällegi see lõputu Atlandi ookean ja selles kitsas vahemikus. Siin nad siis rändavad. Ja just sellepärast on kusagil oktoobri teisel poolel siin mõnel aastal ühe päevaga loetud kokku tervelt pool miljonit. Rööv. Aga vot see hääl, mida ma ka salvestasin seal Costa Rica metsas, see nüüd kindlasti juba ei ole. Linnuhääl, kes on käinud Lõuna-Ameerikas või Kesk-Ameerikasse, võib-olla isegi tunneb selle ära, see on niisugune klassikaline džunglihäälse müra, aafri haukumine või, või võime hülgamine või võim, Riisamine. Ja seda sain ma salvestada jällegi otse oma maja tagant. See oli üks isas rongis, oli siin hommikul need tulnud. Ja no seda häält olin ma ju õige sageli kuulnud oma. Reisidel seal Kesk ja Lõuna-Ameerika metsades aga mitte kunagi salvestanud, nii et see oli minu esimene häira, Vi hääle salvestus. Aga seal Costa Rica džunglites muidugi oli neid ahve peale müra ahvide ikka õige palju liike ja kui mõelda nüüd ühe peale, kes võiks öelda, oli minu lemmik siis ma valiksin välja just ämmalahvi. No seda ämmalahvi nägime me näiteks ja saime pikalt kohe jälgida ja mitte ainult ühte, vaid kohe tervet karja, kui me sõitsime džunglis paadiga madaliku vihmametsas, need ämmalahvid. Ma olen oma Soonasel neid näinud hästi, põgusalt, nad on väga ära vahetamatu välimusega, nad on võrdlemisi suured ahvid, kehapikkus on peaaegu meeter. Jäsemed on hästi pikad ja peened keha on ka hästi, niisugune pikk ja peenikene ja saba on sama pikk kui kogu keha. Seda saba kasutab ta nii nagu ütleme siis kolmandat jalga ja ta on üliosav Akropaadina liikuma seal puude võrades niimoodi, et kinnitub siis nii-öelda kõige oma viie jalaga okstele ja niimoodi loivab seal väga kiiresti edasi. Noh, umbes nagu mingisugune hiidämblik ja ta hiidämblikku meenutab, seda ütleb ka tegelikult tema inglisekeelne nimi, inglise keeles ongi tema nimi ämblikahv. Ka siin, kui me neid jälgisime, siis nad tegid siin ikka igasuguseid akrobaadid rikke. Mõned näiteks istusid vastastikku ja võtsid oma pikkade noh, võib öelda kätega või esijäsemetega üksteiselt ümbert kinni, kaisutasid 11 ja mõned jälle olid nagu pea alaspidi nagu direl seisus, saba kindlalt kinnitatud oksa külge, kõik neli Olga erinevasse ilmakaarde laiali ja vahivad niimoodi uudishimulikud sinna alla, et kes ahvid nüüd need seal paadises jõe kohal kulgemas on. Aga afid ei ole sugugi ainsad. Costa Rica džungli puu otsas elavad loomalt või imetajad. Imetajaliike on seal puu otsast täitsa mitmeid ja nendest omakorda kõige elamuslikumad on minu jaoks siiski ikkagi Ühed ja, ja need on siis laisk, sellised loomad vahel nimetatakse neid ka laiskloomadeks. Neid laisikuid ma olin küll näinud ka varem Lõuna-Ameerikas seal Amazonase reisil, aga seal me liikusime ainult jõge mööda ja ja saime neid laisikuid vaadata ainult seal jõe kaldal, kuskil kõrgel puu võrades, mets oli tihe. Tõtt-öelda see laisiku kõige tüüpilisem poos, on see ta täiesti keras. Sa ei saa üldse aru, kus on jäsemed, kus on pea lihtsalt üks niisugune hall niukene korvpalli suurune või suurem kera seal kuskil puupõranda vahel see on ainus, mida temast näed ja muud mitte midagi, sest enamik laisikuid ju veedavad oma ööpäeva ikka magades. Ja selles mõttes sealt laisiku suurt elamust nagu ei saanud, hakkasin Costa Rica's, et need Costa Rica metsad on nende laisikute poolest väga-väga rikkad. Ja siin me saime neid ikka päris põhjalikult jälgida erinevates kohtutes, tõdes siin on siis neid õieti kaks liiki. Ühe laisikon, liiginimi on siis kaks varvas, laisik ja teine liik kuulub siis pöör peade perekondades. Teine laisikute perekond. Liiginime sellel Costa Rica pöördpealist ei ole, sinna perekonda kuulub noh ja laasikud on nad mõlemad, aga nimi siis õieti sellest, et põhiliselt nad seal siis magavad ja kui nad liiguvad, siis pööraselt aeglaselt aegluubis nagu uneskõndijad. Aga meie giid ütles ka seda, et mõnikord on ta näinud, kuidas laisik võib tegutseda lausa välkkiirelt. Ta oli ükskord pealt näinud seda, kuidas kaks isa laisikut olid omavahel võitlusesse astunud ja see võitlus oli olnud uskumatud, kiire uskumatut, paindlik loomad liikusid tõesti, ta ütles nagu kaklevad kassid omavahel ja lõid tohutu kiirusega ma väga suurte kõverate küüntega üksteisesse ikka päris tõsiseid haavu. Nii et natuke on see nimiga tegelikult petlik, kõik oleneb olukorrast, aga jah üldiselt laasikud tõesti unelevad ja see kõige tüüpilisem poos, mis laisikul ikka on peale selle keras magamise eta ripub siis nelja jalaga niimoodi puuoksa küljes selg allapoole. Ja kuna ta oma elust nii palju aega veedab just sellises poosis, siis isegi tema siseelundid teistsuguselt asetunud kui teistel imetajatel näiteks tema maks asub hästi selja lähedal ja magu asub jällegi maksa kohal ja, ja nii edasi, noh ja muidugi tema liikumise aeglus on kooskõlas ka tema ainevahetuse aeglusega, kui ta näiteks sööb ära mõne puulehe, siis läheb aega tervelt üks kuu, enne kui see seedituna siis teisest laisiku otsast välja tuleb. Aga noh, siin need kaks liiki, need kaks varvas ja pöördunud pea, nende liiginimed ütlevad juba, et mille poolest nad välimuselt erinevad, et see kaks varvas, laisik, temal on siis kaks arvast ja kaks tohutult pikka kõverat küünt. Ja see kaks varras laisik tegutseb põhiliselt öösel ja sööb siis vilju ja õisi, aga ka väga palju puulehti. Aga see teine, see pöördpea, tema on siis saanud oma nime selle järgi, et tema suudab oma kaela pöörata uskumatult palju, mitte ainult 180 kraadi ehk siis oma kukla taha oma selja taha, vaid sealt veel pool pööret edasi need poolteist pööret suudame kaela pöörata, sellepärast on tal ka see kael niisugune üsna pikk. Ja temal on neid varbaid ja küüsi siis mitte kaks, vaid kolm. Ja see pöördpea on siis ka selline, nagu meie giid rääkis, nihukest huvitavat lugu, et kui nüüd laisik kogemata Ta mõnikord satub kukkuma säält puu otsast alla ja all on mingi veekogu mingi jõgi siis on niimoodi, et mitte kumbki neist ei oska ujuda. Aga pöördpea pääseb jões haldajale sellepärast, et tal on nii pikk kael ja pea ulatub lihtsalt sealt veest välja ja ta lihtsalt hulbib mööda jõge niikaua, kuni satub jõe kaldale ja siis ronib sealt välja. Aga nendel on veel üks erinevus, nendel kahel laisika liigilsin Costa Ricas. See kaks varvas on siis selline öine tegutseja väga pöördpea, jälle vastupidi, päevane tegutseja ja noh, siis ongi nii, et seda kaks varast me nägimegi põhiliselt ikka selles haavas selles kera poosis. Aga vot see pöördja teda. Me nägime täitsa liikumas ja lehti söömas päevasel ajal ja siis oli tõesti tore vaadata, milliselt pikad jäsemed, milline omamoodi niisugune nunnu nägu, niisugune nööbinina ja suured silmad. Ja siis pistab oma pikajäseme ka siis lehti ühekaupa endale suhu ja siis mälub neid. Ja võib-olla kõige põnevama elamuse laisikutest me saime hoopiski mitte metsas vaid siis, kui me käisime laisikutel varjupaigas. Selliseid varjupaiku seal Costa Ricas siin-seal on ja see, kus meie käisime, oli üks nendest kõige esinduslikum matest. Saime juttu ajada ka selle varjupaigaomanikuga, ta rääkis, et et see tekkis lihtsalt olude sunnil sest temalejale laisikud väga meeldisid ja alailma juhtus nii, et ümbruskonna inimesed tõid tema juurde mõne orvuks jäänud klassiku poja või siis mõne vigastatud laisiku. Noh, kuidas need laasikud orvuks jäävad? See on tavaliselt sellepärast. Lasiku pojad on sündides tohutu väiksed ja tohutu abitud ja kohe, kui ta sünnib, siis ema iseenda jäse mega paneb ta oma pikkade karvade sisse peitu. Seal ta klammerdub sinna ema külge ja püsib seal niimoodi varjatult ja kaitstult ja eide ise ühtegi sammu väga pikka aega. Aga kui nüüd mõnikord juhtub näiteks, et ta ikkagi teeb seal mingi vale liigutuse ja pudeneb ema seljast maha siis ema talle sinna maha järele ei lähe, selline komme pidi tal olema, jätab lihtsalt poja maha. Vahel võib poeg jääda oruksis, kui ema mingil õnnetul kombel otsa saab. Ja vot niimoodi neid poegi ja siis vigastatud klassikuid, see oli toodud, ta püüdis neid siis natukene ravida ja hoida, siis ta avastas, et kui siin käivad turistid, siis neid väga huvitav tähendab see, et klassikuid nagu lähemalt näha ja niimoodi ta siis hakkas tegutsema, lõin siukse noh, ettevõtte, et igaüks, kes tuleb, maksab laasikute vaatamise eest ja juttudest klassikute kohta mingit raha. Ja siis saab neid lähemalt nagu vaadata. Ja selles varjupaigas oli neid laisikuid parajasti siis, kui me seal käisime, ligi 100 looma, kujutate ette Sadala isikut, nad olid oma etest, laisik on selline, et ta enamasti tahab olla üksinda niisugune ERA. Ja siis mõned olid nagu puurides, mõned pisikesed klassiku pojad olid lausa teki all ja see oli naljakas, et noh, et kardavad, külma tuleb toita, lutist ja Nad pidid isegi oskama endale teki peale tõmmata. See, neid saime ka väga lähedalt vaadata, Nad olid tõesti väga armsad, aga väga abitud ning tuli toita. Ja siis omanik rääkis ka veel seda, et kui nad on väga väikesed tuuakse siia väga väikesena ja neid õnnestub siis nagu lutiga suuremaks kasvatada, siis tuleb neid õpetada metsaeluks ja kui nad on alla üheaastased, siis on lootust, et ta õpidki pärast iseseisvalt metsas elama, kuigi ema ei ole talle mingit õpetust andnud. Aga kui need pojad tuuakse siia juba vanemana kui aastasena, siis nad enam ei harju elama üksinda metsas, nad peavadki jääma inimese hoole alla. Ja siis noh, eriti nagu muud võimalust ei ole, kui õnnestub mõnele loomaaiale võib-olla nad ära anda. Nii et see kõik on ikka rohkem niisugune heategevus ja suure vaevaga saab ots otsaga kokku. Aga see oli tõesti tänuväärne, et selline laisikute varjupaik siia oli loodud ja siin sai neid tõesti väga pikalt, väga lähedalt ja väga põhjalikult vaadata. Ja siin sai siis otsa ka tänane saade, see viimane Costa Rica saade. Nendest metsa olenditest, keda seal Costa Rica metsadest sai kohatud. Ja järgmine saade, see tuleb siis jälle selline erandlik nende rännusaadete reas, kus stuudios on juba kaks rändajat ja teine nendest on siis Mart Reimann mat Reiman on samuti maailmas väga palju ringi rännanud ja tema erilised lemmikpaigad on muide Kesk-Aasia ja üldse mitmed Kagu-Aasia maad aga ka muud paigad teistel kontinentidel. Ja vaat neid reisija rännakute elamusi ja muljeid me siis kahekesi hakkamegi vahetama. Rändame koos Hendrik Relve.
