Kell terises Mallüüda kinni jää kullama, papa-mamma kamakas, Masaista silla jalgu pääle, nii tatar ta kööki. Lõdise. Seal on külm nagu hundilaudas. Makraabi aknaklaasi päält kraadiklaasist jääd, miinus katskümmend. Nii palju valmistamist, jää, Touraga miiter, laiu mulgu Pesmine ka, et pea niisama paksu jää sisse. Matel Mõstmine Moast mammaga Kardokast, Herniste kruubest söödapudrukiitmine, sõskat sõdagut järve pääl kala kotuste sisse söötmist ja kui kõik komlatiga järvest Ärtoomises valmis kraadiklaasseintega vähemalt kuu miinus katskümmend lämma rõivama tooli peal valmis majanu rutuga, selge. Pane säiganni tule pääle, nii haarad külmkapist õdagu valmistatu võileivale. Ahvai papa sõno perre mullolai tahtmist, kuis muld uudses, kuma taha säänse külmaga kalalemin eski väega taha. Mul on tahtmist latikat taasaiana ülekaga, iseloomu ei ole mul niisamuti. Ilma Tuuta imemine, Ollev limusk. Iseloomu saavad kasvata, mul tulla tuu jaos kommikott kappi panda ja tuur mitte kunagi. Hoidku minnoses jummal iseloomu-ist. Kõkke andvat haarata. Harodagi Maharada hinda jultumus. Ma kalda tassi Pähna häiermad säid ja naka võileiba Abima na tahtva, et ma Eka suudavad 34 kõrda sälgisse ses olev maol kerge siiti. Mõnele või niisama häste kuu tervelt alla. Kui ma tund haigo süümise pääle raiska, sõsam mamma, Üllen, näge termomeetrit ja lase minna kohe kina. Jultunud linemisel Elon kergemp jult Tõnu ei pea sama laul halv olema. Õnne jultolo, rohke. Maja viltsaapa jalga, viska vatikohti selga, nii. Astu Kalitorry välausse, veere oma jahte külmena. Valitsuslingi Allani luusse Olaga Bereni. Huh. Nii Pümme ja vagala. Ja külm. Lumi krõgises saapide all madja, mida külmemp Tuudine krõgises. Alsac hele maastu Kippest ihalam, Lämmiõnne nägo, mida üldse kalg ja ei tunne midagi pääle kalguse kindist tükkis külm tsipa läbi võtma. Ole hullu pääsi, et jala Olesi lämmel. Papa, vana viltsaapakate paari pillatsite sukega. Tunnustused ajava asja, ärka. Magala ümbre maa, viir linna tulliga on juba parrale kauben. Oledki õi, valan nii 10. Lumi, jää, väeldage, ö, valgembas, kui ta päriselt hom olemine. Järve pääl on kõge, hehe siin ei pea, ilman Kincaid, hakka nutma. Niisamuti ei ütle sind jääki ette, mitu kõrt midagi läbitsialtma teat. Üleeile õdagu hinne tarre minekit käskse mamma mul raudseppa lehtele häädüüde ütlegi hääd ööd ja kull Raudsepal ehte nakas Laardma väega virila suuga tuues ole häbemalda nagu mamma mulle päran, juusid kakendanit. Duell talvega julto, mamma näkko kõnel ärpesemises, et Ladze nali, et ma ei tea, mida ma suust välja aja. Muidugi Tiia ja mälestki naljamasti, papa ja mamma teda hindavaichel tõist muidu ei kutsugi. Kuu vana öökull kõdutas akna pääl üüd, ku silma kõrva Kirki. Et mida pere edasi lükata. Ja mida ma nii väega tei. Õnne kõrrasse sti näide muudu hääd näkko. Jultunud minemine ei, peabki meeldima. Ma olen niisama vastamilt nagu kalju. Pika pääle hariniti. Paar päeva parampa kuma koola käest, latika püüdmisega, otsile, uurse nakastu alustuses, suurustama, lattikolai poisike öisele püüdmises tuua Michi kala jagu palju latikat ja kus uurida omanelon Magai talle silma sisse küsse. Kas sul periselt kah oma hulli, papre, koolaneelaht, maigud, tükk haigud ühelt suut, koput hindale sõrmega meelekodusse pääle küsse? Kas mulle on jäänud tunne, et siis ütle, et ei ole? Kas tal hulli papre ja koole, kus, et jah terve huvam, mitu aastat ka sela Takal Joscatanu, et koola on paperdaga hull jämejala, hull kull ja hull Diekesti ja täpsele. Ütle, et mu meelest on ta mõistlik kooljana hakkas naerma ja arvas, et hambast kõge puu lulli. Nii sellet mulluses latika püügi Kotsile täpselt ja asjalikult nagu its mõistlik miis võinuki. Vetme Hilla tasse haruda ütel päeval ole rohkem Bay jultunult kuu meri, mets, siis lähevad ka koolin asja paika. Paks rõividega tormamine oli niisama säilgumlikke püügiplatsi pääl olev kedagi moleedimine või olla ka viimane Oley kimasse säänse külmaga kedagi ei tulegi. Malev pilli, Ruudsust, tähistide perra oma sissesõidetud raul heida päält Touraga üürajatega jää, viska mulgu mamma käest, Laina, too vatu kulbiga jääkilde puhtas liistu kalakasti pääle. Mat hõlma Tõlli perre rändas seebikarbist marmoska konksi otsa. Külmum, konksi otsese vere päevaglakese jäetuse, mõned sekundiga. Nii samatud kindyldage sall, suvinum, härman. Viis motelliamitele konksile, Külenud, oi koolavabale Vii liis. Mobiv mälestki lipsi. Malevate patareiga tuld mulgu pääle. Nii külmum duo auras maalase vagla punsu alla tuvaosja vaospera kõrda om põhikäel suurlatiga marmoska tõmbas vere väes Värmidu otsaga hani sulest korgi paari sentimeetri jagu, Vjala korkjas sinna Ilosale pysti kuidagi assino kõrrega üles viibelemisema ja lapildi minema. Son häste Hahetas kergele. Mul on lava haigo, latika nakas võtmagu, päris valges lätt. Pooltunni Viilvaid sutikene pääle. Papa ütles, et miis pead ammediopma ja tuugodzile papra saama. Laisk ja tuud ei tiita. Saava sibi. Hallid Systerniga sibiauto käigu kõrgpoole aastaga Takast mehelgi roolinum peate vähem vält, juhib Aprolema sibi homse stuugja lohviga ümbri usk. Ma võin vabalt sibi olla, ega ta päiv Otsa lohviga kemmergu kastimaalne Isaisada seeniku auto kemmergumalt Tõse mano sõit, näge maailma maole ei kongi, käin papa vill võro nahavabriku meistre pensionini. Parkse ele ide lahko, Valtril oma friis jää papre, koolja ole ummi paperdaga, Elon tööl käimine, sa ilma eest raha. Mullom Gallo püüdmise luba, coilatsilomdu Massulda. Papa ütles, et kõige tähtsam pom töö Valtri arvas, et palk. Ma ei tea, mida ma tahan. Ma kurgust ei pelga ja Raudsepa lehte ütel, et minust sa. Kuuma Mayo tsehkendanu ja Beren Bella näide otsast alla sest saanumaga Uly papre või olles olnudki halb. Mugu valgemas lätt, silm seletas Kambest lähenevaid tine viisi. Kolm kala meist, lunt kübara pääl katel patakas häälel ütelda, paistus, Ollev paslaguga maani kasuk. Ma ei ole ainukene jääkülma ei pelga. Õngekorki olevil nätaka. Ma panen patarei palama sihivalguse jäämulku ja saistu korkom vee peale ja sai seal lappelda. Sõna- täpsem tähendusel. Nii ei saa olla. Koolja ütel, et Lattik võtku tabeste valges lätt. Pikad sekundi vahima, vii pääle korki sõstegedu silla kuu tõmbuse pahatsesin. Ja tule vahtrast lapalda. Muidugi saa olla nii kuu latika, Nimudu tege, varr pomisema here valla söbess, Viilombarr, koolja ütel, et hinne ei haagita, kuhu kala korgitõmbega vee alla tõmmanud. Põrglane pikaltaniild. Või olla pidanud Haagma kuulja Tiia stuudki, Lattik päris kümmelvat ei loom korgi alumine otspuul Juhka vee all. Ja loode tõttust ledki. Mahare õnge peiu. Tõmba tahad äkki üles niidutunne käeotsal rasekkust? Tugevid tõmbuysi ja jõnksahhuisi. Kadajane talveridev Taimus, Mahara käsiga, Tamiilist, tugeva tõmbuse, oi kõrralitse. Aga ta, tule, tule ta, Üllen, ma tõmba kala pähe jäämulku. Terve hulk com tuuteus. Ta ei rabelemine mahu ja ütte käega tamiili, trammin tuse käe sõrme, lits latikale, lõbuside taade nõstada jääma hulgast vällani. Viska Plartsakusega jää pääle. Ilus poiss, ütlesid elu öko mu kõrval, ma liigataja silme Mu kõrval says Kalamis tuusama maani kasukaga, tõuseb kaits, õiendase juba cavem, pan ummi, jää mulkemann. Ilus ja ütlema vasta. Ma kae, jää pealt siplejad, latikat smist siis seal latikat ja tunne, kui suu Luka kanges, külmen näol ülespoole kiskuva. Hea, et mõnda sinusugust kah näeb, arvas, mis noorsugu enam ei viitsi, läheb ennem niisama kalda peal hukka. Ta patsutas mulle õla pääle, nii astus edasi. Paar-kolmkümmend meetrit must cavempansata kalakasti jää pääle, nii nakas Touraga jää mulku välja, lüüme latika Omni Helle, kalla. Nii suur ja nii Helle. Juba päris valgesilm, seletas järve liina puul jaol musta täppe luu oma kõik siiapoole tulema. Matsus ka patarei lambi. Puhu karma nihe. Tuud Baya. Jää kõik hukale. Valtriam, hukal, Merikenem hukal, tädi sooja, hukan, ta muma jala, nii peenike Isissioonu, et teda kutsutas traatialas. Asjast ma üle ei kõnele. Uno Voovale hukkakude töö kaotus siit ei pea. Selma pida punkrit. Raudsepal Endel, ole Elon, ühtegi meest, onu. Tädi Sigrid Youssest luu, õnne vurvagi. Liiva Heino varastas tüümand piirakit. Lihamiis, müü lihakombinaadist, varastatud liha. Kõik maailm on hukal. Papa kulles õdagide Ameerika häält dual keelett, mamma ost, lihamehe käest varastatud liha söödud. Merimetsa hukal debiilik, pess kõiki ja Kalmer septembringu kuul pääle nakas saima kolm Hummakut järge, pitan täiega kokku. Ta magasi kua Michi kaastaga liiva kastel trepi Kotest võt harastaga jalamati hindale küla esalam vastasena Jane. Kalmer ei või teda silma otsanneta. Korkom jälki lappelde madja Jaba rahulikult, Oley kipet kohegi selgelt, et all soodakülen, tohkendadas kork Vibises viibel käändhindades otsaga pistuja, Laap, sale kaust silmist Mahaagi sest tunne käeotsal tutvad ras õhust paari tugevaid tõmbuysi, nii ses kaostamiirist pinge, nägo, märk, külmene, teises süledagi, tati, usk lõugab, hidden. Musta täppi oma ammuki pärani õiendase ummi tüügi kotustamal enamjaolt pensionärid, tükki 15, Tomneid kokku ei paistnud neil midagi. Kui kala võttassi vaevalt näe nimodi ümbre, jalutasin õnnet Uusama maania kasukaga miis. Humogu Muka juttu, dekom, ütle saanuga. Vähenda. Ta tunnus kõva, istus paigal, tõuseb Kädajatega vilistlase perre jutu Taukamal laotuse kässija trump, külma käen jalgu. Mageri õnge vällja vehi lämme saamises kässiga kargele kõrrekese haigo üte kotuse pääl, nii koli oma tõuseb mulgu pääle üle. Kõigil latika, Mehilom, kats sisse sõidetud, mulku, mõnel isegi kolm. Teiste paika minna, ma kuule, kuis lähu korral püüdja mehe juttu ajama. Salvesta null kõigil õnne poisil hom ja Kondriaatjevil üts lips. Ütles üts. Hume, nissan külmverre küll siis võtma, nakas. Arvas tõele vasta. Neil on õigus. Tõusen mulgu, nina ei võta. Nii. Tunni aja pärast ma jätta perre. Viska oma viimatise söödapudru latika mulku sisse võtta kalakasti tuura otsa ja lesta, selge. Havitas. Mu käe liigub. Ma olen niisama kange kuumu, lapik, kala ja pere kõrdam. Hummelga päib. Illoskala kit koolja kilo Katsada küll. Marssi kah, et üle kilo lõdisi loob säänse saamises pead juba nutti olema. Esiza opassid ütlema ja kolanaard. Hinnast ma mõtlegi. Siin olen, mida vaielda. Daam, kõge, targem Uly paperdiga miis, maa, ilmann. Õdagoom lava pääl praadi, Lattik ma arva, et latika on maailma kõige parem kala. Küljeluu oma, nii suure näidega ei mõnestki hirmu, et näe, kate silma Vaikele jää ja perel poole. Kalandus Uskva kalanahk on kahe akva nagu metsa ja linnujääkumm. Kurat. Seda näed kähku suhte panet kit, papa, mul on häämiil, muud midagi. Ma olen küll üts jagu jultunu, aga jäta, nimetame jälle, et Matsutas Parhilla, kui ta mõnulast tundusidu häbemelda. Mammalak näpa tuum on, et kala nii Mexa Hollom, Tälluma osa, tarenom, quickina, hääeüte hoit olemine Pähna hääl, müütšai, jomm, tassin vere vas Tõmano. Tõuse üles. Sa pidid kalale minema, ütles mamma ja raputas minu õlast. Madin silma vallale, kae une sekretsele ümber sõõri sõslat silm akna pääle välenam tämbeste valge röögaste ja haara herestaja tarre. Tunne ütles kolmveerand üttesse. Ma lülitasin välja, ütles mamma. Öösel ei ole mingit kalastamist, tuled üles, jood kohvi, siis lähet. Sa rikkusid praegu mu elu ära. Kirsastama haugud või? Mamma kahesminna Altlaka ei pida minna, hullis ma ei vihka, elan midagigi rohkem. Ta on täpipealt kolm klassi koolis käinud ja ta pida minna, hullis ma kargab, istu. Haara ummi rõivide perre, ajaluu, ahvi kärgmisega, selge, torma humoku, lauda, nyydopi või ülevat, tervelt summe. Kas papa ei ole sulle öelnud? Hõiendas mamma edasi, et toitu tuleb 34 korda närida. Mis su magu niimoodi ütleb? Mis mu magu ütles, mis ta asi on mull? Madidu kõrda. Ma ei kujuta ette, et mu pilkum, saag, ma kae mammale otsa, iga kõrt kuuma söökidzelgi lõikas viimane suu täis. Ma võta klõnksi kohvi ja neela kõik mammastav massina lihaalale timest, kui inemisest oleidudki. Musta täppi oma seal maiose kalakastil ja Toural nagu kaalu ei olekski. Ilmum tõdest perre allu melanoom miinus viis. Eelasse kõrval on päris ballav, tähendab nakas latika võtma. Kell on veel pool 10. Ma ei mind käest ilma jäänud.
