Kuidas kutsikas auh ujuma õppis? Kutsikas nimega auh juuksis otsustava ilmega sinise jõe madalal liivasel kaldal käppadega kärbseid ja sääski eemale tõrjudes. Valjusti haukus ta väärikalt jõevoogudele ujuvate partide peale, nagu tahtis sellega ütelda. Oodake, kohe hakkan kamina ujuma. Minaak on kah. Päris veepiiril, jäi kutsikas järsku seisma ja taganes. Auhhil hakkas hirm. Ja tõepoolest tegelikult auh ei teadnudki veel, kas ta oskab ujuda, ei oska. Mis siis saab, kui ma ära upun, jäi kutsikas mõttesse. Ära uppuda ta ei tahtnud. Auh keerles hüples veel natuke aega kaldal ringi. Keskpäevasest kuumusest rippus tal keel pikalt suust välja. Jõudis kätte kõige parem aeg suplemiseks, kuid auh ei riskinud vette minna. Nii ta olekski plemata, koju tagasi pöördunud, poleks olnud rohutirtsu. Auh hakkas rohutirtsu piki jõekallast taga ajama, see aga põikas ootamatult kõrvale. Auh kaotas tasakaalu ja sumatas vete ehmatusest, tõmbasid endale vett kurku ja pidi peaaegu uppuma, kuid siis tõusis pinnale ning hakkas esi ja tagakäppadega Summima kohutades oma lärmi vingumise kukkumisega. Valged pardid päris tublisti ära. Niipea kui kutsikas oli kaldani ujunud, oli ka kogu hirm kadunud. Pauk hüppas üleni märg ja rahulolev, auh kaldaliivale ning raputas pead ja saba. Siis hüppas ta uuesti jooksu pealt vette ja nüüd ujus ta juba nagu päris ujuja. Auhhile sai selgeks, et ujuma õppida on kerge kuid selleks on tarvis tsipake rohkem julgust.
