Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime ikka. Algab save puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Kuulajateid tervitab saade puust ja punaseks järgneva tunni aja jooksul. Siin raadio kahelainel, serveerime teile ühe õige magusa teadusuudistemenüü ja selle menüüd aitab meil täna sisustada Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro, tere, Greete. Tere. Ja nagu ametinimetusest kuulda oli, siis täna oleme lugenud teie jaoks erinevaid värskeid teadusuuringuid, mis siis vaatavad täpsemalt inimese sisse, mis toimub meie ajus meie käitumises, mis meid mõjutab. Nii et sellise üldnimetusega psühholoogia oleme täna uudiseid sirvimas ja saame lubada, tõepoolest, kui me räägime menüüst, siis minu meelest kõik need käigud täna on magustoit, kuidas sulle tundub? Ei no jah, üsna erinevad, aga, aga päris teravad. Ja tõesti, me saame teile täna lubada, mis sellest, kuidas siis edukamalt vananeda, et olla vanas eas tervem. Räägime sellest, kuidas olla kaastundlikum võõraste vastu ja ka sellest, kui erinevad on mehed ja naised, aga alustaks võib-olla ühest teemast, mis puudutab õiglustunnet. Ehk siis Me kõik teame seda, kui me vaatame, et kuidas läheb, naabril naaber on ostnud omale uhkema auto, siis me tunneme sellist teravat kihvatust ja ei, õiglustunne saab kuidagi riivatud. Ja paistab, et selline õiglustunde küsimus, et kui keegi saab rohkem kui meie, siis et see on üsna kaasasündinud reaktsioon inimesel. Aga küsimus ongi sellest, et kuidas või mis vanuses ta avalduma hakkab. Ja et see uuring, mida me vaatame, siis käsitlebki lapsi on lapsed asetanud olukorda, kus kas nende suhtes ollakse ebaõiglased või, või nemad on ise asetatud sellist ebaõiglasse eelisseisundisse ja vaadatud, kuidas nad käituvad, võib-olla natukenegi kirjeldad seda eksperimenti ennast, missis lastega tehti. Jah, võib-olla ma lisan ka selle, et et selles õiglus või tajutud õigluse uuringus vaadati lapsi erinevatest riikidest, nagu need siin ise ütlevad erinevatest kultuuridest, ühiskondadest neid õli siis nii Kanadast, Ühendriikidest kui ka erinevatest Aafrika ja Ladina-Ameerika riikidest Indiast. Ja, ja tõepoolest, lastega viidi läbi selline päris päris huvitav eksperiment, kus neil oli võimalik olla ise nii selles rollis, kelle suhtes nii-öelda rakendatakse ebaõiglust kõige selles rollis, kes said siis ressursse jagada. Ja see nii-öelda ebaõiglus või õiglus sai olla siis nii selles suunas et keegi sai ebaõiglaselt kas liiga palju või liiga vähe. Millegi saamine sai olla nii ebaõiglane kui ka kui ka millestki ilma jäämine. Noh, laste puhul lihtsalt kommid, üks saab ühe kommi, teine saab 40. Jah, väga õige, seal täpsustasid ära, et mis, mis siis nii-öelda hüve siis oli tõepoolest kommid või snäkid ja, ja mis on võib-olla selle, selle uuringu üks põnevamaid tulemusi, et jah, et tõsi ta on, et tundub, et üsna universaalselt tunduv lastele, et kui nad jäävad ebaõiglaselt ilma ja teised saavad rohkem, siis see ei ole meeldiv. Aga tundub, et toimib ka vastupidine reegel, kui laps saab midagi ebaõiglaselt ise et ka see ei tundu kõikidele kõikides riikides osalenud lastele meeldiva kogemusega. Ehk siis selline vähemus, mida ei ole laps ise ära teeninud, et see häiris USA, Kanada ja Uganda lapsi, mis juhib meid toredasti selle uuringu võib-olla mõningate meteoroloogiliste küsitluste juurde. Et mitte, et ma tahaks seda kuidagi ise vaidlustada, et selline huvitav seos tekkis, aga nad, uurijad siin ise ütlevad, et võib-olla see, et et noh, et nad oskavad põhjendada, et nii Kanada kui USA laste puhul selline tulemus, et nad on võib-olla õppinud oma oma sellises arengukeskkonnas ja et, et ei ole hea või ei ole, et neid häirib see, et nad saavad rohkem kui teised. Et siis Uganda ühiskonna näide tõenäoliselt võis olla tingitud sellest, et uuriti kindlates koolides, kus uurijad ise võisid olla väga tugevalt lääne ühiskonna väärtusi kandvad ja õpetajad siis ka nii et nad siin ise ütlevad Lähme sinna tagasi minema, et seal on mingi mingi jama, nii et mingit pidi mitte ootuspärane tulemus, aga noh, võib-olla siis mind selle uuringu juures natukene nägu häiriv on see nii-öelda nende viis skulptuuri defineerida, et nägu on teada, siis on olemas nii kultuuripsühholoogi kui kultuuriti, võrdlev psühholoogiasaluga selliste valdkondadena ja, ja nemad, et justkui selles uuringus käsitlevad seda kultuuri nii-öelda kultuuri justkui sellise ühe võimaliku sõltumatu muutujana, et ma lihtsalt otsustan, et ma lähen sinna riiki, see ongi üks eraldi kultuur ja seal ma midagi varieerin ja saan öelda, et vot Peruu kultuur on selline Mehhiko Sul on teistsugune. Et ja et see kultuur justkui on siis lapseväline nähtus, et iseküsimus, et kas sa ikkagi päris nii on ja kas kultuur ja, ja see laps seal sees on kaks eraldi asja ja kuidas need väärtused ikkagi siis sinna lapse sisse arvad, et et need küsimused nagu sinna sinna see artikkel päris ei lähe, aga võib-olla võiks. Võiks, et see kultuuri defineerimata jätmine on, on üks tavaline asi, aga ega teda lihtne defineerida ei olegi muidugi. Aga noh, põhimõtteliselt eks nad pakuvad siis välja, et nad räägivad lastest eri kultuurides, et siis kuidagi neid lapsi mõnel pool kasvatatakse niimoodi, et et nad ei taha olla ebaõiglane teiste suhtes, et on neile kohe nagu kodust koolist kaasa see tunne, et kui sina saad midagi ebaõiglaselt, palju siis sellele tuleb reageerida, et ei tohi mitte olla õnnelik, vaid sa pigem pead olema natukene kurb selle üle, et teine sai vähem jääd, siis teistes riikides võib-olla sellist kultuuri ei ole, et kas, kas see on see, kuhu need teadlased nagu praegu sihtisid oma? Jah, nad ütlesid, et sellise lapsepõlve nii-öelda hilisematel aastatel tõepoolest hakkasid teatud uuritavad või teatud kohtadest pärit uuritavat teistmoodi reageerima kui nad sattusid paremasse positsiooni, et jah, ja samamoodi nad siis täpselt nagu sa ütlesid, ise omistavad seda ka millelegi, mis selles kasvukeskkonnas siis on. Et nad ilmselt õpivad nii ühes kui teises riigis oma oma vanematelt, nendelt, keda nad enda ümber näevad. Ja kui seda, et nad on sattunud nii-öelda halvemasse olukorda, kui teised, hakkavad nad juba umbes nelja-aastaselt märkama, öeldakse siin. Ja siis jah, seda nii-öelda ebaõiglast paremust hakkavad nad märkama hiljem ja üsna vähestes kohtades. Tegelikult täitsa põnev, et kuidas, kuidas meie kontekstis see uuring välja kukuks. Et mis seal, mis seal siis täpselt on, mis, mis selles kasvukeskkonnas neid teistmoodi märkima paneb. Jah, see on huvitav, sellepärast et tegelikult kui ma nüüd ei eksi, siis mingisugused varasemad uuringud on jälle välja pakkunud, et tegelikult selline lääne ühiskond noh, eriti USA on just selline, mis nagu sellist ümberjagamisväga ei armastajat, et kui sa nagu sabad oma, niipalju kui sa saad samal ajal kui just sellised Aafrika ja Aasia kogukonnad on pigem sellised, mis nagu jagavad omavahel ressursse, on võrdsemad õiglasemad. Aga millegipärast nagu see uuring osutab nagu täitsa vastupidi selle asjale, et sul tekib süümepiin siis kui sina saad rohkem. Et kas ei tundu nagu kuidagi kummalisevõitu või on mingi vastuolu seal sees? Tegelikult see on hästi tore, mille sa välja tood, et see arusaam, milline mida õieti tähendab olla individualistlik kultuur, et seal hästi mitmetahuline sisaldab väga palju erinevaid asju, võib täitsa julgesti sisaldada nii seda, et üksikindiviidi ja tema püüdlused ja potentsiaal on, on hästi tähelepanu keskpunktis kõige seda, et me paneme rõhku võrdsusele, et nad ei välista 11 ja tõepoolest, et noh, öeldakse, et võib-olla ka näiteks Aafrikas leidub riike, kus selline koos tegutsemine ja kollektivism on see, mis viib kaugemale, sageli tuuakse noh, on ka selliseid spekulatsioone või põhjendusi, mis, mis viitavad üsna atraktiivsed, viitavad sellele, et need, kes pigem põldu peavad, need kultuurid, et nüüd on harjunud mõtlema viisil mis eeldab koostööd. Et niimoodi saab paremini hakkama kuidagi välja kujunenud pika aja jooksul. Aga kui nüüd lähemalt vaadata, et siis võib-olla ka selliseid uuringuid nagu see viitavad või heidavad valgust, et äkki äkki kõik need seosed ei ole nii lihtsad, et ja tegelikult, mis on mis, on ka tõsi, et seesama tulemus sarnane tulemus eri kohtades ei pruugi tingimata viidata täpselt samale protsessile vähemalt selle uuringu või selle info põhjal, mida me siit näeme, ei, ei näe, kuidas lapsed võisid neid olukordi tõlgendada. Et lõpuks ikkagi selle konkreetse situatsiooni tähendus selle lapse jaoks on see, mis defineerib, mis, mis seal tegelikult tema arvates juhtub ja milliste varasemate kogemustega seda näiteks seob või noh, millist tagasisidet on saanud oma oma vanematelt või lähedastelt sellistes olukordades? See kõik, see ilmselt viitab väga paljudele edasistele põnevatele küsimustele, seda nad ise sõnastavad, et nad peaksid edasi minema või siis Uganda mõtles siis tagasi minema, sinna uurima. No ilmselt nad seda ka teevad ja kui järgmised tulemused tulevad, siis ehk on taas põhjust natukene põhjalikumalt rääkida. Kuulame siin vahele natukene muusikat ja järgmises saatelõigus, räägime ühest, võib-olla pisut valulisemast eksperimendist, kui kommid. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks, täna Sirvime teadusuudiseid siin stuudios saatejuhina Arko Olesk ja täna külas Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Rääkisime lastest ja õiglustundest. Nüüd teeme hüppe empaatia juurde, kaastunde juurde ja kui me eelmises saatelõigus rääkisime, et, et õpitav on see õigluse tunne, et soov võib jagada ressursse, kui sulle neid ebaõiglaselt antakse, siis siis see uudis räägib tegelikult seda kaastunnet on võimalik õppida. Kaaslane puhul räägitakse väga palju see, et see on meile nagu kaasasündinud, et me et me ikkagi hoolime ümbritsevatest inimestest ja, ja see, et me oleme empaatilised. Et see on ka meisse sisse kodeeritud, et just tagada meie ellujäämist homseni. Tegelikult ta seda ei tea, kas kaastunne on kaasasündinud ja siin võib täpsustama, et empaatia tegelikult on äkki natukene teine asi, et on jah, kaastundega kindlasti lähedalt seotud aga võib-olla see on nagu rohkem esse võime tunda, mida võiks teine inimene tunda nii-öelda siis selle teise inimese positsioonilt, et nii-öelda see teise inimese nii-öelda tema kingad või tema raamistik võetaksegi arvesse paati võib-olla ei räägi nii väga sellest, et nii-öelda mõistuse teooria või teooria mainud, mis, mis ütleb ka seda, et ma peaks suutma aru saada millistel eeldustel või kuidas inimene mõtleb või millised on tema teadmised või või tunded või, või taust, et ka see mõjutab seda, et nii-öelda mina tema kingades ei ole tema tema kingades. Aga jah, et empaatia on jah, siis võime nii-öelda teise inimese kingadesse astuda. Aga ma tean seda küll, et tõepoolest, et tänane selline prevaleeriv arusaam on ikkagi tempaatiad, saab arendada, et see on nagu üsna üsna selge. Ja tegelikult tõde on ka see tempaatia vist noh, ühesõnaga ma arvaksin, et empaatia omade suhtes võib-olla tõesti on midagi, mis tuleb kergesti paljudel aga võib-olla nende suhtes, kellega me kohe harjunud ei ole. Et, et see võib olla keeruline ja see võib-olla asi, mis äkki ei ole kaasa sündinud, võib-olla siis muidu muidu ei oleks ka seda artiklit võib-olla, et võib-olla sellist sellist treenimise või õpetamiseksperimenti poleks vaja olnud. Nii, mida nad siis tegid? Tegelikult päris päris huvitav, mis nad tegid? Et siin on kombineeritud erinevaid uurimisviise võiks öelda, et sellist eksperimenti ja ka ega sellist kuvamist, et neid huvitas jah, tõepoolest, et kui me teame, et inimestele võib-olla sellised endast erinevad inimesed nii väga ei meeldi ja see võib väljenduda niimoodi, et nad ei ole nende suhtes nii empaatilised, kui nad on oma siseringi suhtes, et kas me saaksime seda siis kuidagi eksperimentaalselt kujundada ehk siis vaadata, kas see on niimoodi kujundatav. Ja siis selles eksperimendis osalejad said nagu abi või neid neid aitas või neile tegi midagi head, keegi nii-öelda ühest teisest grupist. Ja siis pärast seda toimus teist tüüpi manipulatsioon, kus siis sellel ühel nii-öelda selle välisgrupi liikmele tehti haiget. Ja siis vaadati, et mis juhtub katseisiku hajus, et nii palju, kui seda empaatiat saab nii-öelda aju tasandil vaadata seda sises kriiniti. Ja et, et kas siis kas selles katsetingimustes, kus, kus välisgrupi liikme poolt oli saadud mingit positiivset kohtlemist, et kas siis empaatia selle grupi liikme sellise ebameeldiva olukorra suhtes on, on siis kõrgem tundused? Tõepoolest midagi sealt välja tuli? No eksperiment ise tõepoolest üsna valuline, et noh, ma arvan, et teatud moel ka vajalikel selliseid asju kontrollida, et pandi inimestele külge juhtmeid ja anti neile selliseid noh, piisavalt valusaid elektrilööke käe selja peale alguse siis sellele katseisikule, millest neid võis säästa, siis see teine isik seal klaasi taga kas siis oma või võõras ja siis järgmisel korral siis sellele teisele isikule ja nägu tulemused võib aru saada siis kui see võõras, kes alguses oli neile täitsa mitte lähedane ja võib-olla siis pelgus tekitav kui see võõras, siis tegin seda paar heategu Nende heaks, sel ajal, kui nemad said need elektrilööke aitasid neid vältida, siis, siis see õpetas seda empaatiat sedavõrd, et panigi nagu selle võõra omala tunduma peaaegu. Jah, et tegelikult kui põnev, et, et kui nagu minna siit edasi, et mida nemad tegid tegelikult, mis siis juhtus, mida siis selle katsega tegelikult tehti mis see siis tähendab, et keegi pannakse omana tunduma, et et kas see tähendab seda, et noh, sellele katses osalejale antakse mingisugune teistsugune nägemus sellest inimesest, et kui ma olen näinud teda kategoriseerida selle ühe välise tunnuse alusel, et kuulub sellesse nii-öelda teise gruppi. Mul on suhteliselt lihtne selle ühe infotüki põhjal tema kohtuotsuseid teha. Ja nii-öelda Ma lihtsustan ta ära siis hetkel, kui ta mind aitab, ta defineerib ennast ümber ja ma näen, et tal on muid omadusi veel. Et ehk siis tegelikult igasugune kokkupuude, lähem kokkupuude sisuline kokkupuude võõraste inimestega tõenäoliselt pidevalt paneb meid ümber defineerima neid suhteid, seda, kellega me räägime, et inimesed omandavad kuidagi siis ilmselt näo ja näo ja, ja muid omadusi. Selline üldine käitumisreegel ongi see, et, et saame siis tuttavaks omavahel, et, et see nagu annab meile tõesti lähema arusaamised, kes on need, kes on need inimesed ja selle ilmselt seda päevakajalisus ei pea nagu kuidagi eraldi rõhutama. Sest see on nagunii ilmselge, sest eks ju kõikide riikide puhul on rõhutatud, et et need, sellised siis võõraviha või yldse pelguse probleemid tulenevad sellest, et me lihtsalt pelgamegi seda, seda võõrast, et kuna meil ei ole olnud sellega kokkupuuteid, ei oska sellega midagi positiivset seostuda, siis see pelgus on selles suhtes loomulik ja automaatne. Ja nüüd me saame teada, et tegelikult, mida me vajame, ongi siis paar väikest heategu või kokkupuutepunkti positiivset. Ja see asi paraneks. Ma tegelikult isegi arvan, et äkki selleks on muid viise veel, et seal jah, selline vahva katse ja hästi noh, tore, et see niimoodi töötas, aga tegelikult võib-olla see, kui see sõnum, et tempaatiana asi, mis, mida saab toetada, mida saab arendada. Et äkki on muid viise, et me võib-olla ei saa kõik alati teha neid kogemusi kõigi erinevate inimestega, et et meil on võib-olla veel omadusi, mis võimaldavad aru saada erinevusest, et võib-olla just nimelt see mõte, et me saame realiseerida kedagi väliselt tunnuse alusel, ise, väärib tähelepanu. Et äkki siin kusagil meie mõtlemises kinni, et seal tegelikult kinni harjumuses võib-olla üldistada valedes kohtades ja valel viisil. Et kõik nad on ühesugused ja et kõik need on või et kõik meie oleme ka me teame, et kõik meie ei ole ühesugused, et see on kuidagi loomulik, aga nemad nagu oleks ja et et võib-olla rohkem küsitleda enda selliseid vaikimisi eeldusi, mida me oleme teinud ja mis on noh, et aju on aju, on sageli laisk, et aju tahab, tahate lihtsustusi. Ja, ja meie asi on teda aeg-ajalt nende pealt kätte saada ja, ja mõelda, et mille alusel ma ikkagi praegu näiteks tõmbusin kellestki eemale või, või mille alusel ma tegin mingisuguse, võib-olla ma ei tea kommentaari, et kas inimene, kogemus või see oli miski, mis ei ole tegelikult loogiline, et ma tegin järelduse andmete põhjal, mida mul ei ole ega saagi olla. Tegelikult Ma arvan, et midagi, võib-olla meie mõtlemises, mida me saame toetada, mida me õpetada võib-olla isegi koolis meil rohkem tähelepanu pöörata, et kuidas me ikkagi asju ja nähtusi ja ka inimesi, aga isendit klassifitseerimine, see võiks olla isegi veel lihtsam, et siin uuringus tegelikult sinnapoole ei vaadatud, et kas empaatia, mingi selline asi, mida me võimega lihtsalt teadlikult õppida, ilma et meil on tingimata kohe selline vahetu fakt. Et äkki see on ka natuke abstraktselt omandatav asi. Ja tõepoolest, eks see on see viis, millele mõeldes me saame tegelikult meie ühiskonda teha, paremaks, lappida neid lõhesid, mis võib-olla on kärisenud siia ja sinna. Aga siinkohal kuulame natukene muusikat ja, ja pärast seda jätkame teistsuguste lõhedega või teistsuguse stereotüüpidega müütidega meie ühiskonnas. Puust ja punaseks. Saade puust ja punaseks jätkub psühholoogia uudistelainel ja nagu lubatud, siis taas juttu erinevustest ja seekord igipõline küsimus, igipõline tõepoolest, kas mehed ja naised on erinevad? Peale vaadates me saame olla üsna kindlad, et nad on, aga kui sügavale need erisused lähevad? Ma tean, et selline üks väga populaarne müüt on muidugi see, et nende ajud on erinevad, Nad mõtlevad teistmoodi, nad ei saagi teistmoodi, kui olla erinevad. Grete, meie ees on siin need üks suur ja põhjalik, kõik uuring, mis ongi täpselt seda vaadanud. Kas meeste ja naiste ajud on erinevad? Kui palju üldse sina oled kohanud seda stereotüüpi, et noh, selline selline erinevus on, on olemas, ta on nii sügaval meie sees, et ei saagi selle vastu mitte midagi. Ja mul tuleb meelde üks päris hea standab komöödia, kus väga kihvtilt iseenesest seda nii-öelda näilist ajude erinevust lahatakse. Ja mis on tõesti väga vaimukas ja loomulikult seda vaadates tekib paljudel ilmselt tunne, et noh, täpselt nii ongi, et mehe aju on tehtud karpidest ja kõige olulisem on Nothing box ja, ja siis ja, ja naise ühendatud, kusjuures mina arvan, et minu ajus on selgelt olemas Nothing box või põhilise ajast seal. Aga kui tulles tulla selle artikli juurde, siis jah, tõepoolest siin on, on püütud vaadata seda, et kuidas siis need nii-öelda sugu kui nüüd minna edasi välistest suhkrutunnustest või välimusest, et milline see aju siis on, et kas, kas naiste aju ja kas seal meeste aju ja ja etteruttavalt võib öelda, et nemad leidsid, et on inimese aju. Tõepoolest, et naiste ja meeste aju on suures osas ikkagi ühtemoodi erinev. Et erinevusi on mõlemal igas suunas igasuguseid, võib-olla üks erinevus, selle uuring või mida nad välja toovad, varasemate sarnaste uuringute vahel, eks see küsimus on erutanud teadlasi olevatel põhjustel kaua aega. Ja nagu ma aru saan, nad on olnud võib-olla natukene põhjalikumad või mitmekesisemad, et on uurinud just nagu tervikut või võtnud nagu sarnaseid sarnaseid aju osi ja neid võrrelnud siis läbivamalt nii-öelda mehelikkuse naiselikkuse mõttes, et kas seal siis tulevad välja ikkagi sellised selged, kuidas nad ütlesid Timorphtsused, et kes seal nii-öelda natuke midagi, mis on ühe või teise kujuga või erinevad ja mis on võib-olla põnevad asjad veel, mida siit võiks välja tuua? On, on see, et millega nad seda kindlat aju soolisust ka nagu kinnitavad, et kuidas me nagu seda ka muidu elus näeme, on see, et tegelikult suulised nii-öelda mõjud või, või mingisugused teatud sektid võivad olla erinevad isegi vastandlikud erinevate keskkondlike tingimuste puhul. Et need võivad ka siis erinevate ajuomaduste puhul nii-öelda sugu korda, keskkond nii-öelda intellektsioonid võimetes erinevate ajuosade puhul erinevalt avalduda, ehk siis, et see aju on pigem selline mosaiik eri inimestel väga erinev, aga mitte niivõrd erinev eri sugudel. Noh, tegelikult nad näevad, et ajude vahel on erinevused, võtad üksikud tükid, et, et üks on nagu ühtemoodi, teine teistmoodi üks tüüp on pisut rohkem omane meestele või ta esineb rohkem meeste seas. Aga see ei tähenda seda. Naistel ei ole. Just täpselt, et on küll tükke, mis võivad olla erinevad ka sugude vaheajal, aga just täpselt sama palju on ka tükke, mis või nüüd on täpselt sama palju aga et, et sellist. Sellist järjekindlat püsivat erinevust tegelikult ei ole, et neid igat liiki tüki leiab igalt poolt. Kui nüüd ajuosade kohta tükk tohib öelda. Nii et kui kellelegi kolba niimoodi lahti lõikaks, rokime, vaatame suurem magnetresonantsiga sinna sisse ei lõika lahti, siis me tegelikult näeme, et näed olenemata sellest, mis soost isik on, siis suure tõenäosusega see on ta nagu mehelik tüksjal, naiselik tüüksjonile mehelik ja see on, see on pigem nagu naiselik ja ühesõnaga, et meil kõigil on nagu mõlemad aspektid esindatud. Jah, et ma arvan, et niimoodi võibki öelda, et nagu nad isegi ütlevad, et see, et noh, et, et ma saan aru, et täna on ka aru saadud, et see nii-öelda maskuliseerumine, feminiseeruminemaid mehelikuks, asjalikumaks muutumine, nägu muidu et, et need ei ole üksteisest sõltuvad protsessid, vaid vaid vaid sõltumatult protsessid, et et mis, mis kinnitab seda, seda tulemust või, või kõlab sellega kokku ja võib-olla üks selgitus, et miks mõnedes uuringutes või mõnedes andmekogumites on siis leitud mingite ajuosade suurused, siis varieeruvad Kosovoga. Et seda tõepoolest tuleb välja aga kindlates valimites, et siis tõenäoliselt osutab mitte sellele, et mehed ja naised on erinevad vaid sellele, et seal võivad olla mingit selget keskkondlikud tegurid, mis valimites kuidagi ühtemoodi või siis seal on mingisugune arenguline staadium, mis seda võib mõjutada. Nii et jah, et, et see pilt on selles mõttes jah, segane, aga tundub, et nende uuringus mis on olnud küllalt mahukas erinevad tükid, leiavad ilusa selgituse ja lõppjäreldus tundub viitavat inimese aju olemas. Nad on leidnud inimese aju üles. Ja see, kui sa rääkisid sellest nagu erinevatest skaaladest, et kas, kas sellest ma saan niimoodi aru, et meil ei ole mitte see, et ajul saame nihutada, et nüüd sa oled rohkem mehelik, sa oled rohkem naiselik niimoodi edasi-tagasi vaid et need on nagu ma ei tea, arvuti üks on nagu see helitugevus ja teinud nagu ekraani heledus. Et eraldi, et seal võib olla väga hele ekraan, kus on ka heli põhjas, ehk siis mõlemad Skahtan nagu üsna kõrgele, vastupidi jälle madalad, et sa saad nagu sõltumatult liigutada. Tundub, et niimoodi nad siin ütlevad küll, kusjuures see läheb nii palju bioloogiasset, ma ei saa sellest aru, aga nii nad ütlevad, et tõepoolest need võiksid olla tegelikult nagu sõltumatult protsessidega küsimus, et mida see siis tähendab, kas hormonaalset regulatsiooni, et sinna ma ei julge minna, aga tundub, et, et midagi sellist, nagu seal analoogina ja tõid, võib võib olla täitsa olemas ja nad tegelikult ütlevad ka näiteks seda, et selline sooline eristumine progresseerub või edeneb eri haju kudedes ka erinevalt. Nii et, et ühesõnaga, et see sugu jah, tõepoolest ei ole niivõrd võib-olla siis üks või teine. Aga kui ütleme, meeste-naiste vahel ei saa tuua välja sellist, ütleme ajuehituslikku erinevust, siis no ma ei tea, kui meil räägitakse palgalõhest, ka ilmub artikleid, kus inimesed ütlevad, et aga mehed ja naised ongi erinevad, nad, nad mõtlevad, erinevad, nad tahavad erinevaid asju, nad töötlevad ka emotsioone, näiteks erinevalt ja nii edasi, et kas see siiski on nagu bioloog, milline erinevus või see tuleb kusagilt mujalt? Jah, et kuivõrd igasugused väga paljud muud uuringud osutavad ka sellele, et et inimesed on omavahel erinevad ja see isegi see, kui üks grupp teisest grupist keskmiste tasemel mingis mõttes kõrgemal või madalamal, siis sellest ei järeldu mitte kunagi mitte midagi iga üksiku indiviidi kohta, aga samas, mis iga üksiku indiviidi kohta sageli nägu temale nagu laieneb, on võib-olla mingisugused keskkonnas levivad asjad, kes hoiakut või stereotüübid või või kasvõi sellised implitsiitsemad, varjetamat käitumised või, või ootused või uskumused. Et jah, et küsimus ongi, et nad, kui ma saan aru, et me oleme suhteliselt ühel meelel, et asi ei ole bioloogias, vähemalt ei olda bioloogiast nii palju, et see mängiks rolli selles, kellest võib saada tuumafüüsik ja kellest ei või saada. Aga et järelikult on need asjad siis selles muuhulgas ka selles ümbritsevas keskkonnas, et noh, niimoodi päris ei saa öelda, et mingi asi on ainult keskkonnaseteks, meid mõjutavad loomulikult nii meie individuaalsed omadused ja keskkond korraga. Aga aga jah, et võib-olla peaks rohkem otsima neid põhjuseid inimeste kujundatud sellest maailmast ja, ja ma arvan, et keeruliseks teebki selle teema see, et sageli võib-olla need sellised ebaõiglust alalhoidvad aspektid ei ole hästi nagu silmaga vaadatavad või näpu ei saa neile peale panna. Et vähemalt sellele ajule siin on nagu praegu näpp peale pandud. Et ärge ärge temale unistage. Erinevus aga, et ilmselt neid uuringuid saab, saaks veel mõnes teises saates äkki lahata, et kus siis need erinevused tulevad. Ja siis me võime ka mõne stand-up koomiku siia stuudiosse kes siis lahkelt valgustab meid tavainimese nägemuste sellele küsimusele. Aga jah, et järgmine kord, kui keegi teeb aju nalja, siis tuleb nagu näidata näpuga, et et teaduslikud uuringud kahjuks seda enam ei kinnita. Ka meestel võib olla blondiini aju, ütleme nii. Kenasid võivad tuumafüüsikud täpselt nii. Ja enne kui me siirdume viimase uudise juurde, mis räägib meile, kuidas edukalt vanaks saada, kuidas tervelt vanaks elada, kuulame taas pisut muusikat. Ja tänase puust ja punaseks psühholoogi uudistesaated tõmbame kokku taas kord sellise igikestva teemaga, kuidas olla tervem, kuidas olla õnnelikum? No tervise osas selles, kuidas elada kõrge vanuseni, püsida kaua, terve on sellised paar väga klassikalist nõuannet, eks ole, tervislik toitumine, palju liikumist ja nii edasi. Nüüd Ühed teadlased, pika ja põhjaliku uuringuga ütlevad ka, et tegelikult on väga oluline see, kui palju sul on Sõpru kuidas sõprus saab mõjutada tervist. Jah, tõepoolest, et eks nemadki siin küsivad, et kuidas see nüüd täpselt niimoodi saab olla. Ja see on tõesti selline mahukas uuring, kus vaadatakse mitmekesiseid, füüsilise tervisenäitajaid, biomarkereid ja vaadatakse siis ka seda, millised on sotsiaalsed suhted. Ja ma sain aru, et see pikaealisus ja pikk-pikk ja õnnelik elu on, siis on siis fookuses, et kuidas hästi kaua elada. Ja nad vaatavad siis hästi mitmekesiselt neid näitajaid, mis on kindlasti suur pluss et elukvaliteet tervise mõttes mitmekesiselt mõõdetud ja ka suhete kvaliteet on nii-öelda mitmekesiselt mõõdetud, et mitte ainult see, kui palju sul sõpru on, aga et kui rahul sa nendega oled ja ja et, ja tegelikult sotsiaalsed suhted saavad olla koormaks, et ka see on, on siin tähelepanu alla võetud. Aga üldiselt tundub, et erinevatel nii-öelda rangetel uurimisviisidel on nad jõudnud järeldusele, et tõepoolest midagi selles heas sotsiaalses struktuuris on, on mõistlik panustada järelikult headesse suhetesse ja nende kvaliteeti ja ikkagi hoida enda ümber inimesi, kuidas ta igas mõttes õnneliku elu. Et sina nad jõuavad, aga tegelikult see, et sa ilusasti küsisid selle kausaalsuse kohta, et täitsa hea küsimus, et, et mis see siis on miks, miks teiste poolt toetatuna end tundmine siis siis tervena hoiab, et selle üle võiks täitsa arutada? Mulle meenub, et vanasti öeldi ikka, et parem 100 sõpra kui 100 rubla. Ma ei tea, kas seda on, seda ütles, et on ka kuidagi kaasajastatud, et ma ei ole nagu viimasel ajal kuulnud, et keegi räägiks parem 100 sõpra kui 100 eurot. Et kas see on tõesti jäänud kuidagi möödaniku, selline selline mõtteviis, aga noh, kui siit uuringust mingisugune selline üks lause seina peale kleepida või tuupida igaühe pähe, siis ongi see, et et sul võiks olla noh, 100 sõpra, mitte Facebooki sõpra, vaid ikka nagu head ja lähedast sõpra, sellepärast et kui sul neid ei ole, siis see lööb välja kõiksugu terviseprobleemid. Jah, et sured ära. Aga jah, niimoodi niimoodi võib-olla ei tasu öelda, et tegelikult see on huvitav jah, et mida siis teiste toetajatuna tundmine meie füüsilise psüühilise tervisega tegelikult teeb kui mõelda, et väga palju on ju teiselt poolt ka, aga tänapäeval teadusuuringuid üksinduse kohta et ka seda on hakatud aina enam aru saama, et see ei, see ei ole lihtsalt mingi niisama asi juhtub kannata välja, et tegelikult ta vaid ikkagi oluliselt mõjutab ja et hea enesetunne psühholoogilises mõttes jõuab varem või hiljem terviseni füüsilise tervise nii välja. Et ilmselt seal on selline seal ta vahendav. Ja huvitav on ka see, et noh ja kui selle toitumise ja liikumisega on tavaliselt niimoodi inimesed, avastavad seda kusagil keskeas, et nüüd oleks vaja lõpuks liigutama hakata, enne, kui asjad nagu väga käest ära lähevad nagu siis võetakse ennast kätega, tundub, et nagu selline sõprade funktsioon, et noh, siis on juba väga hilja, tegelikult kõige paremini mõjus see, kui sul olid, et sõbrad olemas kõike nagu teismelise eas nagu varases nooruses. Käe tegelikult natuke võib-olla isegi oleme öelnud rohkem sõbrad, aga siin räägitakse nagu sotsiaalsest võrgustikust ongi, et need võrgustikud võivad ju olla näiteks mõnel inimesel üsna suured, noh, et näiteks kui ma olen keskealine, võib-olla olla lapsed ja võib-olla siis ka näiteks teiste laste vanemad ja siis minu enda vanemad ja sõbrad, kolleegid, kogukond ja osad nendest suhetest võib-olla on isegi koormaks, ei olegi kerged, et mõni, et suhetel on ka mitut kvaliteeti. Aga, aga et siis võib-olla see selle võrgustiku tajutud selline headus või kvaliteet või, või nende lähedusse, et võib-olla siis see 100 100 sõpra võib-olla mingis eluetapis muutub paariks väga heaks usaldusväärseks tegelaseks, ükskõik kes nad siis on, kes suudavad hoida sind sinu emotsionaalset tasakaalu sellises mõnusas mõnusas kohas ja, ja seeläbi selle, et ta hoiab sind rõõmsana tõenäoliselt ivake füüsilisse tervisesse, aga, aga jah, et kuidas need erinevad aspektid ja meie selliseid valikuid omavahel ikkagi seotud on, et ilmselt see ei ole, ei olegi nii lõpuni selged. Ja igal juhul need teadlased nagu väidavad, et see sotsiaalsete sidemete tähtsus on igal juhul samal tasemel kui toitumine ja spordi tegemine. Et kui, kui mistahes neist kolmest komponendist on nagu rivist väljas, et see nagu võib kaasa tuua nagu sarnase raskusastmega riskid Vaata kui ilusti see ära seob, need vaata need eelmised uuringuid, et kõigepealt tasub olla õiglane teiste suhtes, et siis inimesed ei lähe ümbert ära, siis empaatia abil tasub sõbruneda endast erinevate. Ja ja siis jah, ja siis ilmselt võib võib-olla siin rolli mängida ka see, et et me polegi nii erinevad kui sugude vahel, ei ole nii suured erinevused, aga et tõepoolest see suhete headus või selline funktsionaalsus need on, need rõhutavad, et, et võib-olla see ei ole nagu meie kultuuris tavapärane, seda rõhutada. Et sotsiaalsed suhted hoiavad ka meie tervist, tagavad meie tervist, et see võib olla nagu mõnus sõnum iseenesest. Et paneme siis sellise, selle ütles emotsionaalsele või sotsiaalsele hügieeni lega siis rohkem rõhku tervena säilida. Nii et selle saate sõnum kokkuvõttes võib see olla, kuidas olla parem inimene, mida kõike me olemegi nagu selgeks teinud, et kõiki neid omadusi on võimalik õppida parandada nagu täiesti teadlikult ja tahtlikult. Ja ma arvan, et see on üsna mõnus järeldus, et ma arvan, et tänased psühholoogia teadmised on üpriski seal, et ei ole piire, et enamikes olulistes omadustes, oskustes, võimetes me saame teha ennast oluliselt paremaks ja seeläbi enda ja teiste elu paremaks. Selline kõlab võib-olla sinisilmselt, aga tundub, et uuringud kinnitavad seda. Ja sellise positiivse noodiga on minu meelest väga hea seda saadet lõpetada, nii et kuulake võib-olla pärast veel kord üle, kuidas olla siis parem inimene. Ja aitäh sulle, Grete palun. Stuudios siin rääkisime psühholooge juttu, mina olen saatejuht Arko Olesk. Puust ja punaseks uute teemadega on taas eetris nädala pärast. Kuulmiseni.
