Ennemuistsel aal nii umbes poole sajandi eest tühja  klaaspurki või pudelit keegi naljalt minema ei visanud,  sest seda sai korduvalt kasutada. Panna sinna näiteks moosi või mahla. Ka kilekotid või tselofonitükid, hoidis hoolikas perenaine talvel,  et mine tea, kus vaja läheb. Nüüd enam nii ei ole. Nüüd toodetaksegi kõiksuguseid pakendeid vaid ühekordseks kasutamiseks. Et me seejuures nende pakendite sisse ära ei kaoks,  kogutakse pakendid jälle kokku ning neist tehakse uusi  pakendeid või muid asju. Seda värki nimetatakse nüüd taaskasutuseks. Kuidas Eestis on lood selle taaskasutusega  ja kuidas mujal maailmas? Sellist araautomaati ma küll elu sees näinud pole. Mismoodi see töötab, aga kohe proovime, et see automaat on  selline eriline masin, mis on mõeldud suure koguse jaoks,  kui sul on rohkem kui üks niisugune väike kotikene. Siis proovime kaas lahti. Terve kott käib siia sisse, terve kott. Nii ja kõik sopsti sees terve aasta kogus taarat,  mis nüüd hakkab. Paneme kaane kinni. Siit poolt. Konksu taha. Nii ja vajutame ekraanil nuppu tavaline tagastus. Tavaline tagastus. Ja nüüd hakkab masin ise tööle ja mitte midagi ei pea rohkem tegema. Kohe näeme, et pakendid hakkavad ise automaatselt liikuma  juba loenduse poole ja sorteerimise poole. Palju selliseid masinaid on, mis võtavad kõik korraga  sellised masinad Eestis ainult üks ja tegelikult maailmas  hetkeseisuga kaks, üks töötab Austraalias,  teine Eestis. See mure on see, et väga supermasin, aga kahjuks tema  maksumus täna on veel niivõrd kõrge, et ei saa,  väga, väga laialt ei kasutata, seega. Ja selle koti eest sai siis 12,10 eurot,  nüüd tuleb poodi minna ja saab raha tagasi  ja nüüd tuleb minna siia nurga taha laagri maksimarketisse  ja kas tasuda ostude eest selle tšekiga või  siis võtta raha välja. Aga enamik Eesti automaadid on ikka sellised tavalised,  kus tuleb ükshaaval pudelit sisse panna. Kui palju Eestis selliseid automaate on? Tervikuna Eestis on 630 tarautomaati ja kui me räägime tagastusest,  siis tagastusega on seotud 850 kauplust üle Eesti. No sina kui spetsialist näita nüüd Eesti inimestele,  kuidas tuleb õigesti pudeleid ja purke automaati panna. Võib-olla üks oluline detail on see, et tihtipeale,  kui me hoiame pakendeid kuskil rõdul või,  või kuuris, siis paratamatult ilmastikutingimustes tekib  vaakum sisse. Kõige mõistlikum on korraks lasta see õhk välja hopstigi  ja sisestada see automaati. Automaadi jaoks on oluline kõige tähtsam asi triipkood,  oluline triipkood oleks terve. Kui triipkood on saanud vigastada, on siin mõni kriip peal,  siis masin ei suuda seda lugeda, sest märk on puhtalt enda  enda jaoks teada seda, et see pakend on tagastatav. Pakendite eest saadavat raha saab annetada  ka heategevuseks. Viie aastaga on kogutud juba 390000 eurot,  mis läbi erinevate projektide lasteni jõuab. Samal ajal, kui pudeleid ja purke automaati pistetakse,  toimub taaramaja taga ruumis pakendite jagamine materjali järgi. Turult kogutud taara järgmine sihtpunkt on Eesti  pandipakendi käitluskeskus. Siia käitluskeskusesse tulevad kogu Eesti pandipakendid kokku. Mis siin juhtuma hakkab? Me oleme siin nagu ühes suures hiiglaslikus Eesti  taaramasinas ehk aastas jõuab siia pandipakendite  käitluskeskusesse 245 miljonit lekpurki plastpudelit  ja klaas mudelid. Siin toimub siis tegelikult taaskasutuseks ettevalmistus  ehk legburgis me alumiiniumpurkidest eraldame,  terase pressime kuubikuks, saadame ümbersulatusse,  lasti me sorteerime vastavalt kahele värvifraktsioonile. Pressime publikuks ja samuti saadame siis juba ümbertootlusele,  on ta siis tekstiiliks või pudeli uue pudeli tootmiseks  ning klaasi me sorteerimis vastavalt värvidele roheline,  pruun ja valge ning saadame siis juba ümber ulatusele klaasitehastesse,  kus tulevad uued supipurgid pudelid ja nii edasi. Praegune pandipakendi süsteem on käigus 2005.-st aastast  ja selle ajaga on Eestimaalt kokku kogutud ligi 2,9  miljardit ühikut pandipakendit. Taraautomaadid on eestlaste käitumisharjumustesse hästi juurdunud. Kui unikaalne see süsteem üldse on Euroopa maailma mõistes,  kas igal pool on sellised automaadid ja antakse raha tagasi? Joogipakendite kogumiseks on ju tegelikult väga palju  erinevaid kogumissüsteeme. Kui me räägime pandipakendist kui sellisest,  siis kahtlemata on kõige traditsioonilisemad  ja pikemaajalisemad süsteemid toimivad Skandinaavias juba  aastakümneid Norras, Rootsis, Soomes, Islandil,  Taanis suuremaid süsteeme kindlasti on Saksamaal samuti Hollandis. Ma arvan, et me oleme üsnagi unikaalsed jah,  et me oleme 10 aastat tagasi võtnud tegelikult Skandinaavia  mudeli ja selle kohandanud Eesti oludesse ja,  ja see on tänaseks päris hästi käima läinud. Suurbritannias, kus taaskasutusammu moes,  Eestile sarnast joogipakendite deposiidisüsteemi kasutusel  ei ole. Suurbritannias, kus jäätmekäitlus on enamasti omavalitsuste vastutusalas. Ühtset riiklikku pakendi kogumissüsteemi ei ole,  kuid taaskasutust soositakse siin igal sammul. Siin Inglismaal on kaubanduskeskuste juures väga korralikud taaskasutuskeskused,  kus on tohutult erinevad konteinerid, näiteks siiasamasse  saab panna ilusti oma Patareid. On pandud nii, järgmisena lähevad purgid  siis plekkpurgid, kõikvõimalikud, et kui me Eestis oleme  harjunud panema neid automaati ja raha tagasi  siis siin seda varianti ei ole. Siia läheb purgid, purgid, siia läheb siis tetrapakk. Mis mul veel siin on ja siia läheb siis veel. Plastikpudeleid. Et kui ma olen kõik ilusti kokku kogunud,  siis saab selle kõik ära anda. Anda ja siin on veel täiesti olemas riiete  ja kingade konteiner. Siin on üks king. Panen siia sisse. Ja see kõik on siin rangelt vabatahtlik,  keegi sellest raha ei saa. Euroopa Liidu jäätmehierarhia kohaselt tuleb liikmesriikidel  esmajärjekorras jäätmeteket üldse vältida. Kui see osutub võimatuks, tuleb jäätmeid korduskasutuseks  ette valmistada, siis ringlusesse võtta või mõnel muul  viisil taas kasutada. Lõppeesmärk on ladestada prügilasse võimalikult vähe jäätmeid. Euroopa liit ei sea ette nõuded, et kas tuleb ühte  või teist viisi pakendeid koguda, antakse konkreetsed normid,  pakendiliigiti, on ta siis paberile, kartongile,  plastile, metallile liikmesriik, tegelikult ise peab vaatama,  kuidas ta need kaunis karmid normid täidab ja,  ja, ja ma usun, et Eesti on valinud pandipakendi kontekstis  kindlasti õige tee, et tänu tänu sellele rahalise  motivaatorile on võimalik neid kõrgeid sihtarve toetada  ja täita. Alles nüüd, sel aastal läksid meie Balti naabrid leedukad  ka üle sarnasele süsteemile, kuidas seal läks  ja teie olite ju nende nõustajad? Tõepoolest, meil oli suur rõõm leedukaid taustal köögi poole  pealt aidata, et ma tean, taustal 2003 oli see aasta,  kui kohtusid Baltikumide keskkonnaministrid  ja võtsid tollel ajal plaani kahe-kolme aasta kontekstis  kõikides kolmes riigis teha joogipakendite tagastussüsteem,  aga Eesti oli siis ainuke, kes 2005 aastal  selle ära tegi ja seda suurem on rõõm, et tõsi on läinud  siin üle 10 aasta, aga aga nüüd esimene veebruar 2016  startis Leedu pandisüsteem täiel rinnal ja  ja nad on öelnud ka üheselt välja, et nad on võtnud Eesti  süsteemi omale nii-öelda eeskujuks, aga samas ma loodan,  et heaks eeskujuks neil on täna võimalik olnud kõiki meie  vigu vältida, teha asju veel paremini, nii et ma väga  põnevusega ootan, kuidas see seal käima läheb  ja ma olen väga lootusrikas. Aga lätlased, nemad, neil pole mingit süsteemi,  kui me räägime joogipakendist ja pandisüsteemist,  jah, siis sellist ei ole ja hetke hetkel ei ole  ka aru saama sellest, et lähiaastatel tuleks,  tahaks loota. Meie oleme ikkagi paljudele eeskujuks, ma usun küll. Tänapäeval pole pakend enam ammu ebavajalik,  prügi, vaid ressurss ja toore uute toodete valmistamiseks. Pandipakendisüsteemis liigiti kogutud puhas materjal hoiab  ümbertöötlemisel kokku kõvasti energiat ja säästab loodusvarasid. See hallide kastidega tuba on teie. Pakendipank, mis siin? Ja võib tõesti nii öelda, et kui esimesest aastast 2005  alates tänaseni on meil registris kuskil 9500 pakendit  siis 3000 sellest on aktiivne osa, see tähendab,  see, mis pannakse igapäeval turule ja kogutakse turult  ja iga pakend, enne kui ta turule jõuab,  tuleb meie juurde. Me teeme ta kaalumise triipkoodi, testimise  ja muud protseduurid, paneme ta nii-öelda registrisse  ning pärast jätame igast pakendist ühe eksemplari arhiivi. Et kui on mingisugune temaatika näiteks uue taaraautomaadi  turule turek või, või mingi probleem pakendiga,  siis on alati originaal võimalik siit välja võtta,  seega igasugune pudel, millel on peal selline Pandimärk tuleks viia automaati ja see töödeldakse ümber. Täpselt nii, seega inimesed taas kasutage. Meeldib see meile või mitte, aga tegelikkus on pidevas  muutumises ja meil tuleb nende muutustega pidevalt kohaneda. Prügiuputusest päästab meid taaskasutus. Kui muidugi päästab, aga kus kohast tulevad meie toidulauale  näiteks kalad kui neid jääb meredes aina vähemaks  ja vähemaks? Angerjaga just nii ongi juhtunud, kusjuures  selle põhjused ei ole sugugi lõpuni selged. Kas meil tuleb nüüd angerjast suu puhtaks pühkida? Ei tahaks nagu. Euroopa angerjas on äärmiselt ohustatud kalaliik,  ta sigib ainult Atlandi ookeanis Sargasso meres. Golfi hoovuse abiga jõuavad tema vastsed kahe kuni kolme  aastaga Euroopa rannikule. Siiani pole angerjat õnnestunud tehistingimustes paljundada  ja sellepärast tuleb tuua angerjakasvatuse asustusmaterjal  ehk klaasangerjad loodusest. Klaasangerjad pakendatakse ookeani soolasesse jäävette  ja sõidutatakse lennukiga oma uude koju. Vändra lähedal orikülas kasvab möödunud ja ülemöödunud  aastal püütud angerjavastased. Eest kosunud angerjakari tavaliselt võõrastel siia asja ei ole,  sest angerjad on väga stressitundlikud. Osoonil avanes erakordne võimalus külastada angerjakasvatust  nimelt sorteeritakse iga kahe kuu tagant kalu vastavalt  nende kasvule ja suurusele. See on ainus aeg, kui angerjaid häiritakse. Piltlikult öeldes vahetab täna elukohta 120000 angerjat. Siin nagu siin basseinis on näha, et see kala on nüüd kaks  kuud siin olnud, siia tulles olid nad kõik ühesuurused. Ja osa kala siis söövad ja sa ei söö ja kes sööb,  see kasvab ja kes ei söö, ei kasva. Hoolduse seadused kehtivad, et kui suur ja väike on koos basseinis,  siis väike süüa ei saa. Suur ei lase. Angerjas on looduses öise eluviisiga röövtoiduline kala,  kes sööb vastavalt oma suurusele putukate vastseid,  usse ja väiksemaid kalu. Kasvandusse asustatud klaasangerjate toiduks on esialgu tursamari. Umbes 50 päeva pärast lähevad nad üle granuleeritud angerja söödale. Vaatame lähemalt, mida angerjad söövad, aga jutud räägivad,  et see angerjatoit Näete, selline pruun kraanul, see maksab põhimõtteliselt  sama palju kui soodsal päeval, punane kala,  meie kaubandusketis. Mis siin sees siis nii väärtusliku on, et. Esiteks, et ta angerjatele maitseb, aga miks ta  nii ka Sisuliselt on enamus sellest on kala. Angerja söödaks kasutatakse eri spetsiaalsetest kohtadest  püütud kala, mida, mida siis siis tehakse kalajahuks  ja siis pannakse siia sööda sisse. See kogu see protsess ise teebki selle kalliks. Angerjas on muutuste ja stressi suhtes väga tundlik kala  ümberkolimise tõttu on nad täna häiritud  ja ei söö. Isu võib taastuda alles viie päeva pärast. Kui angerjas tunneb end hästi, siis sööb ta iga nelja tunni tagant. Ööpäevaga suudab kala süüa umbes ühe protsendi oma kehakaalust. Looduses sööb angerjas ainult soojal ajal,  kui veetemperatuur on toitumiseks piisavalt kõrge. Farmis kasvavad angerjad oma looduslikest suguvendadest  keskmiselt 10 korda kiiremini, sest nende jaoks on loodud  püsiv soojaperiood. Selles ruumis asub angerja kasvatuse aju. Ööpäevas suunatakse siit ringlusesse 24000 kuupmeetrit vett  mis rikastatakse läbi nende mahutite hapnikuga. Kuid mis veelgi olulisem, angerjad vajavad elutegevuseks 24  või 25 kraadist vett. Ideaalsete kasvutingimuste loomiseks kasutas Tiit õpitud insenerioskusi. Oma angerjakasvatuse projekti vormistas mees Maaülikooli  õpingute lõpus magistritööks. Tootmine on muljetavaldavalt säästlik. Veeringlus basseinide vahel ei tarbi palju energiat. Kogukasvatuse vesi puhastatakse ja taaskasutatakse peaaegu  100 protsendi ulatuses. Kalakasvanduse vee kütmise ABC on imelihtne  ja nutikas. Kui vesi tuleb läbi mehaanilise filtersüsteemi,  siis ta jõuab siia alla bioloogilise filtrisse. Kohe näitan Näete selliste plastmass graanulite peal elavad bakterid. Ja bakterite elutegevuse tagajärjel eraldub soojust  ja see kütab basseinivee piisavalt soojaks. Huvitaval kombel ei muuda elu tehistingimustes angerjate  looduslikke instinkte. Looduses kalamehed alati räägivad, et siis kui on tormine öö,  siis angerjas, kala võtab hästi ja angerjas hakkab liikuma. Et kasvatuses on ka näha, et kui on ikkagi tormine öö Eriti sügis perioodil siin siis kipuvad mitte küll massiliselt,  kuid siiski kipuvad kalad basseinidest välja hüppama  ja lisaks on näha toitumises kohe näha, et on ärritatud  kuigi kasvatuse ei ole ühtegi akent ega ust akent,  kust kaudu nad seda näeksid. Nad lihtsalt tunnetavad. Siin on kaheksa grammised kalad kes saavad endale kohe uue korteri. Kokku on neid 4,2 kilogrammi. Ja nende angerjate uus elukoht on bassein number 18,  siinsamas. Mitte sorteerimise mõte on panna ühesuurused kalad koos kasvama. Praegu on kasvanduses kahes vanuses kalu,  kuid sama põlvkonna angerjate kasv erineb kardinaalselt. Ma arvaksin, et sa tahad mind tüssata, kui sa ütled,  et need kalad siin on kõik ühe vanused kaheaastased,  miks nad nii erinevad, kasvavad? Ja vahe tulebki sealt, et. Osa kala, see kala, mis sööma hakkab, see hakkab kiiresti  kasvama ja see kala, kes ei söö, see ei kasva. Mis tema sööma paneb, see seda ei osata. Ei osata öelda, et on täiesti normaalne,  kui. Kui kahe nagu kaheaastane kala, võib-olla kilone võib-olla  ta 10 grammine. Ja ja see ei tähenda seda, et see 10 grammi kala ei kasvagi suureks. Et kui see kümnegrammiline kala hakkab sööma,  siis ta kuue kuu pärast võib ka kilone olla. Angerja kasvu erinevus sõltub lisaks toitumisele  ka kalasoost. Umbes selline ongi nelja-viie grammiline kala sellises  vanuses tema sugu hakkabki välja kujunema kui nüüd,  kuna kasvatuses on kalade asustustihedus hästi suur  siis kuskil kolm kümmend protsenti kalu on emased  ja ülejäänud on isased. Ja emased kalad kasvavad suureks, siin on näha kuni üle kilo. Üle ühe kilo kaaluvad kalad ja isased kalad ei kasva üle 200 grammi. Looduses on suuremad emased angerjad kaalunud üle kolme kilogrammi. Kasvanduste eesmärk pole kasvatada võimalikult suuri kalu,  vaid erinevas suuruses kalu, mis sobiks toiduks  või veekogudesse asustusmaterjaliks. Tiidu angerjafarmis lähevad kalad Eesti restoranidesse  ja kalatööstustesse. Kui Eesti inimene tuleb minu käest kala küsima,  siis ta tavaliselt küsib minu käest kuskil 500 grammi kala  ja suuremat, et siin praegu on näha mingisuguseid kilosed,  kalad. Et need, need nagu sobivad hästi neile. Aga kui. Euroopa mõistes võtta vist ülejäänud Euroopa. Kui Ida-Euroopa välja arvata, siis süüakse selliste. Sellist 200 grammist kala, sellest tehakse vee  ja või suitsutatakse ja sisulist vahet ei ole,  lihtsalt see natuke väiksem kala. On soodsam. Eestlase harjumust suuri angerjaid süüa on Tiidul plaan  siiski muuta. Meie poelettidele jõuab varsti kodumaine väikestest  angerjatest tehtud toodang mis valmistatakse farmijuhiuues  kalatöötlemise osas. Sellest uksest tuleb tootmisruumi värske angerjas. Siin kala puhastatakse, roogitakse, pestakse maha lima. Kõik selleks, et panna angerjas purki marineeritud kujul  seal nurgas on ka suitsuahi. See tähendab seda, et siit saab nii suitsuangerjat kui  ka marineeritud angerjat. Ja kõik see, mis on valmis tehtud, liigub loomulikult suurde külmutuskappi,  mis asub siinsamas. Ja muide, ajalugu võib muutuda sellepärast et Vändra ei ole  varsti mitte kuulus ainult oma saelaudade poolest,  vaid ka Vändra angerja poolest. Alates 2014.-st aastast sööb inimkond juba rohkem  kasvatustest saadud nuumkalu kui loodusest püütud uluk kalu. Nii on see ka angerjaga, seda meie hariliku  ehk Euroopa angerjat püüti näiteks 2013. aastal loodusest  umbes 3700 tonni, kasvatustest saadi aga üle 4300 tonni. Kusjuures kõige suuremaks Euroopas paa angerjakasvatajaks. Pange tähele oli maa, kus teda looduslikult üldse ei leidu,  nimelt Jaapan. Üldse on jaapanlased hullud angerja sööjad,  kes tarvitavad erinevaid angerjaid 10 korda rohkem kui kogu  muu maailm kokku. Siin Eestis ja Põhjamaades üldse suhtuti vanasti angerjasse  leegelt isegi põlglikult, et ikkagi va maduuss. Ka tänapäeva faunas ole küllaga liike, kes mõjuvad meile  hirmutavalt olgu need siis haiglad, tundmatud viirused,  puugid, korpionid või tarrantlid. Just ühe tarrantliga teemegi nüüd aga lähemat tutvust. See siin on linnutapiklaste hulka kuuluv tarantel inglise  keeles ping to tavantela, mis tähendaks eesti keeles  siis roosade varvastega tarantlit. See on emane isend ja vaadake, kui te näete siin lähemalt,  on siin taga tema võrgunäsad. Tema sellist võrku ei koo, aga ta koob kookonit. Ja muide, see emane tarant on eriline, eriline sellepärast,  et ta kudus endale kookoni ja munes sinna sisse munad. Ja ta sai pojad. Teadaolevalt on see Eestis esimene kord,  kui Tarantil õnnestus tehistingimustes järglasi saada. Sooloog Andro Truuvergil on selle üle topeltrõõm  sest ta tõi Taranti laste ema ja isa kaasa ekspeditsioonilt  prantsuse kui ana metsast. Kas see konkreetne loom on mürgine ka? Kui sa küsid mu käest, kas ta on mürgine,  siis ma pean sulle vastama, et jah, ta on mürgine,  kuid Tarantlite mürk ei ole üldjuhul siis inimesele mürgine  või inimesele surmav. Tema mürki võrreldakse siis umbes erilase  või mesilase nõelamisega mitte kuigi ohtlik tervele  inimesele ütleme paljundamise juures on keeruline see,  et tuleb jälgida, et emane siis ei sööks ära isast,  et sellised sellised olukorrad on päris tihedad. Kui munakookon on juba valmistatud tegelikult,  siis tuleb jah jälgida seda soojust õhuniiskust et ei läheks  munad sees munakookoni sallitama ja. Ja ei kuivaks ära, et umbes siis paari kuu möödudes Võtsin selle munakookoni emaselt ära avasin,  et vaadata, mis seal, mis seal täpselt toimub. Miks on soovitatav ka munakookoni ema selt ära võtta,  on just sellepärast, et emane seda kokkuent ära ei sööks,  et meil on juhtunud see varem. Nii et emane võib ka oma pojad hävitada,  enne, kui, kui õige aeg käes. Emane võib hävitada tõesti oma pojad, miks ta seda teeb? Ma päris täpselt ei oska vastata, kindlasti on seal mitmed  faktorid mängus, näiteks et kas emane on halvas toitumuses? Ehk siis ta ohverdab pojad selleks et ise ellu jääda. Kui tihti selline ämblik sööma peab ja mida ta sööb? Nad looduses on tegelikult sellised oportunistlikud kiskjad. Iga võimalus tuleb ära kasutada, sest kunagi ei tea,  millal tuleb järgmine kord, kui justkui süüa saab. Mina annan talle umbes nädalas korra, võib-olla  ka kaks korda ühe prussaka ja sellest täitsa piisab. Siin on see kookon, mis teil õnnestus ema eest  siis õigel ajal ära võtta ja siit tulid need pojad,  kui palju neid oli? Neid poegi oli umbes 75. Ja, ja osa neist olen ma nüüd siia topsidesse juba eraldanud,  et nad siin 11 ära ei sööks. Mul on siin 25, ämblikut on eraldatud, aga oleks vaja ära  eraldada siis kõik. Topsist saab siis nende väikeste ämblikute soolo elamu miks  sammal ja vesi siin hea on, neile? No samal on hea seetõttu, et hoiab niiskust ja,  ja ta ei kipu hallitama minema, et pane see tops sinna  selle suurema karbikese lähedale ja katsunud õrnalt  pinsettidega juhtida, see ämblik sinna topsi sisse õnnestus. Ma arvan, et te nõustute minuga, et pigem on rohkem inimesi,  kellele ämblikud ei meeldi või nad suisa kardavad ämblikke. Aga mis sind siis nii väga köidab nende ämblikute juures,  et sa jändad nendega ja paljundad neid? Mind. Võib-olla köidab see nende olemus. Ma tegelikult. Keskkooli lõpust saati olen pidanud ämblikuid,  et kui sa neid Väiksest peale kasvatad nende eest hoolitsed  siis mis, mis parem moodus oleks veel näidata seda,  et ämblikud ennast hästi tunnevad või loomad üldse ennast  hästi tunnevad, kui et järglasi saavad. Täna, 29. veebruaril on liiga aasta liig päev. Nii on see meie kalendrites iga nelja aasta tagant,  miks? Eks ikka sellepärast, et aasta pikkuseks ei ole 365  päeva vaid 365 päeva ja kuus tundi. Seda küll ümardatult. Huvitavam nüanss on asja juures vast see,  et aastad ei olegi ühepikkused. Küll aga on välja arvutatud aastate keskmine pikkus  ja see on, jätke nüüd meelde. 365,242375 miljoni ööpäeva. Jäi meelde? Ei jäänud, siis võite meelde jätta midagi lihtsamat,  näiteks arvu 10055. Just nii palju minuteid on jäänud meie järgmise saateni 10055. O kolm. Soon.
