Eile hommikul tõi traallaev Teeemmer tee 225 Klaipeda sadamasse 500 tonni kala, ühe meremehe, kõnnakuga, eesti kunstniku ja julgelt 100 kilogrammi mitmesuguseid visandeid. Missuguste laiuskraadide alt need pärit on, Priidu Aavik? No need võib öelda sealt külmast põhjast kuni ekvaatorini välja. Ja mööda Euroopa rannikut ülesse kuni leedu rannani. Millal need visandid puhta paberina laeva viid? Puhtad paberid tulid need hiljem, sest mina kui algul läksin, oli arvestatud liiga vähe paberid ja sai otsa. Siis saatsin SOS koju ja sealt siis tuli kaks kord nii palju paberit ja see gaas sai otsa, aga siis õnneks lõppes reis. Reis algas, millal ta kõige ilusama õitsemise ajal õunapuud õitsesid, tuli Tallinnast 14-l juunil lahkuda, see teeb välja siis kaheksa kuud. Jah, tänaseks on juba kaheksa kuud ja veel viis päeva lisaks kaste jalaga kuivale maale ka saite peale pikka merel olekut, esimene maakatsumine jalaga oli seal ekvaatori all Nigeerias viie kuu pärast. Kuidas meie inimene sealsele kohutavale kuumusele vastu ja? Vot kõik need hirmutused ja oletused, mis siin nalja tehti minuga sõprade poolt ja ja ka merel olid ise tegime nalja. Üle ootuste on ta väga sobiv kliima, meil isegi. Isegi sarnaseid asju ei tule isegi pähe, et seal võiks keegiga kuskil kontides tunda mingeid rõimatud, mida vastupidi kõikvistlikud kuivatab ära ja konditab korda. Ja just oligi hääd, just seal tulime sealt ülevalt labradori Nifodlendistesse Os pangalt see leotas küllalt läbi ja siis seal oli kohutavalt niiske ja kulusse kuumuse ära kuivatanud. Saunalaval vaataksime võib-olla ehk paari visandid ka, kuhu need mustad sõudjad oma ka nuudel aerutavad? No need on hommikul tunnid ja ruttavad turule. Nii et seal liiklus käib seal argulti, linn asub, suri jõe ääres, niigeri jõgi on ta. Ja kuna liiklus mööda jõge läheb palju, siis kohalikud lähise külades liiguvad kogu aeg oma nende väikeste paatidega ise nimetad need Caniideks. Ja huvitav on veel see, et jõgi on nagu looduse poolt säetud, niiet hommikul kui lähevad seal, siis on vesi soodus pärivett, õhta lähevad koju tagasi, on jälle pärivett. Sest see kõik selles veetõus on seal kolme meetri, liigub, mängib, see kõrgus ja siis tähendab päeva jooksul muudab voolu suunda, tuleb täie kiirusega, muudata tagurpidi. See, mis hommikul ja siin siis ongi see kuulge Aafrika elanik kogu oma elamisega, kui ma esimest korda sinna sattus. Mul tulid meele oma kunagised esivanemates jõgede ääres elasid, olid samuti niuksed, ühest puust paadid tehtud. Ja tuli niisugune tunne, nagu oleks kusagil oma kaugete esivanemate juures mulle siis peale viit kuud näha randa jälle lähemalt ikka lähemalt. Juba jõge pidi õige lähedalt. Siis silm oli küllalt puhanud merel, et et kõike näha, mis ümberringi toimub. Esimene, mis silma torkas-Jõesuus oli, tuletas mulle kauget aega meerimis jutustusi kõige missionäridest ja olingi ühe fakti juures, seal oli seal ilusam neegritel asula, seal palmid, kõik nende Caniid, seal neegrit ja troopiline ürgmets ja sellega ka üks üks ehitus oli seal, mis kuidagi klappinud. Inimeste elu küll ei, see oli üks, üks pisike luterlik kabel, kuidas ta inimeste joonistusega kaubale saite. Kaubale saame väga raske, sest ekspluateerima on ju keelatud. Ja kui seal on vabariik juba, siis ei ole enam kolonisaatorid, vabad inimesed. Ja kuigi inimesed kasutasid, lõppesid maksta ja see oli minu kitsaskoht. Et tahtsin joonistada, ulatus käsi, et tuleb maksta. Siis sain lõpuks nii haka mõttes. Et üks joonistus poseerijale, teine joonistus omale, nii et see määratu lademes siin meie jalgade ees praegu on tuleb välja ainult pool teie poolt tehtud tööst pool jäi Aafrikasse. Nendes tea jooniste osas jah, peaaegu pooled on käest läinud.
