Tere, lapsed, meil on täna kalapüügivõistlus,  kes saab kõige uhkema kala. Ja meil on lastetoas täna külaline Tarmo Tuule. Ta on kalamees ja ta on kirjutanud lastele sellise vahva raamatu,  kus on sees lood, mis on kalapüügil juhtunud  ja tal on kaasas ka poisid. Tutvustage ennast. Mina olen Kahro Kahro, tere, mina olen Kaur Kaur. Karo ja Kaur. Ja täna me otsustasime, et me teeme sellise alapüügi,  kus kindlasti midagi juhtuks. Ahoi. Tarmo kas midagi on juhtunud? Mis sa sosistajad, kalapüügil ei pea sosistama? Kalapüügil ei tohi trampida. Aga omavahel võib normaalselt rääkida, oi,  juhtub siin kogu aeg, mul. Võtab päris ägedalt, vahepeal, mis sa saanud oled  siis ka? Praegu mõne aja eest sain ühe suuremat sorti ahvena. Ahven on hea, ven on ja. Aga mis sul muidu veel kalal olles on juhtunud,  vaata, me oleme ju kalal käinud, koos oleme käinud  ja noh, Tarmo on üksi käinud ka, aga mis sul üksi on juhtunud,  mõni põnevam lugu, selline. Oi, väga palju, oleme käinud, sinuga, on küll  nii ja üks lugu, mis mul mis mul meelde tuleb,  on see, et kui ma olin väike poiss, siis ma käisin Soomaal  Raudna jõel kalal. Siis püüdsin ja püüdsin. Sain niisuguseid keskmisi kalu ja. Ühel hetkel oli vaja põõsa taga ära käia,  noh ikka tuleb. Ja tulen tagasi, vaatan, õng on kõik kaardus. Tamiil kadunud, kork kadunud. Et mis on juhtunud, siis näen, et suur lapa latakas kala on  vee peal. Siis hakkasin uurima, et on ka niimoodi otsapidi vees,  tamiil läheb okste vahelt kändude juurte,  sealt vahelt ja siis seal otsas on kala. Kui ma tõmbama hakkan, siis ei tule, nöör ei tule,  ei liigu, eks. Ja siis ma tormasin vette, võtsin selle kala sülle  ja tulin kaldale selle kalaga. See oli turb. Missugune see turb on? On see kala ikka või? Nagu vaalas kala. Ei, no ta on nagu noh nagu särje moodi, aga  ka palju suurem selle jämeda peaga. Hästi tugev võitleja on selline jah, aga kaure,  mis kala sina saanud oled kõige suurem, mis see on? Me käisime isaga vanaõnu juures ja unnaga tõmbasime välja  suure ahvena. Maitsev kala ja pidid ka vette järgi minema  või ei. Tegelikult on, ma saan aru, kalapüük ikkagi suhteliselt igav. Kalapüük ei ole muidugi igav, kalapüük on kõige huvitavam  tegevus sellepärast et kork seisab vees. Ja on vaikus, sa oled puhtas looduses. Ja midagi ei toimu. Ja siis äkki selline pinge on nagu õhus,  eks kogu aeg ootusärevus ja selline, et mis nüüd saab,  mis nüüd saab ja. Kas need lood, mis seal raamatus on, kas te olete need ise  välja mõelnud või on need ikka päriselt juhtunud? Osa lugusid on päris välja mõeldud. Ja osa osa on juhtunud ja osa on niimoodi,  et pool pool päris elust ja pool olen ise juurde pannud. Nagu kalamehe juttu natukene ajanud juurde sinna niimoodi  liialda nud. Kirjanikuamet on ju selline mõnus, et ei pea,  ei pea nagu päris elu elama oma mõtetes,  et võid, võid igasugu asju mõelda ja siis,  kui tundub, et on väga hea mõte, siis paned kirja  ja teised loevad. Asja, või kui on natuke väiksem kala, siis tegelikult ütled,  oli suurem ja siis las nad loevad ja usuvad,  eks. Ja tead, tarmo, need raamatu lood on sul minu meelest  nii põnevad või, või, või või on need seal välja mõeldud või,  või kõik on juhtunud elus niimoodi need asjad. No üks lugu nendest on küll juhtunud päriselt,  et ma käisin Kauriga kalal, see oli niimoodi,  et kodus startisime autoga. Ja sõitsime 150 kilomeetrit, olime peaaegu juba Viljandi  juures ja siis tuli äkki meelde, et meil jäi turva. Turvavestid või kuidas nende nimi nüüd ongi päästevestid? Muidugi jäid maha, siis mõtlesime, et ei,  niimoodi me kalale ei lähe, aga olime jõudnud sinna vanaonu  juurde järve äärde, siis ikkagi mõtlesime,  et ah, lähme 10 meetrit sealt kaldast, et seekord ei pane  pääste vest. Ja läksime kummipaadiga. Ja ühtäkki paat läks pauguga puruks. Olime siis vees mõlemad ja oli tükk tegu,  et eluga välja tulla, et see oli päris päris tõsine. Päris tõsine, selline katsumus, et see oli ikkagi elu ohtlik  ja pärast seda muidugi mitte kunagi ei lähe ilma  päästevestita ega isegi ilma helkurit ega sellised. Kuulge, minu minu kabineti katusel on võõrad hääled,  mis, mis, mis seal peaks. Tere, tere. Minu kabineti katusel tere. Siin on väga hea kalapüügi koht, kas sa pole tähele pannud? Ei hakka, ärge hakake, palun, ärme mängime. Palun, ärme mängime. Kalapüük on maailma kõige igavam mäng, ei ole timu le,  täna ei ole üldse nii hullu. Meil on külas täna Tarmo Tuule, kes on kalamees  ja ta kirjutab lastele kalapüügist jutte. Minu kukk ja kukekene on lihtsalt peibutus. Peibutab sul kalakesi, mis asja? Minu kukega. Kas sa näed, Tarmo, kuidas võib jõhkralt võtta teise mängu  asja ja hakata peibutama, see on ju mäng? Mäge see on ju mäng, ära pahanda, keegi ei pista teda nahka. Mis see siia nüüd otsa on hakanud, siis mis,  mis see on, Tarmo, räägi, räägi sellest nüüd lähemalt,  mis siin on? See on selle raamatu nii suur kala, üks pilt,  ühe loo pilt. See on seesama lugu, see, kus teil kummipaat katki läks või. Sealt on väike mõte küll läks jooksma, jah. Mina mina kirjutan, aga üks kunstnik, piiamaiste joonistab  need pildid. Ja ja teil on iga nagu loo juurde, sul on seal veel kaasas neid,  et seal on. Sul on veel neid pilte seal jah. Jah kunst, kunstnik joonistab palju suuremalt kui algul raamatus,  eks ju, nagu näete, et ei mahuks ära mitte raamatut ei tõmba suuremaks,  vaid pilte tehakse väiksemaks. Et siin ema ja tüdruk tütar käivad siis undadega püüdmas  haugi püüdmas või siis üks vanamees lihtsate vahenditega. Püüab kala ja tema kõrval on siis niisugused noh,  ütleme, kas linnavurle linnavurled, jah,  ja nendel on väga kallid vahendid ja näed,  ei. Sa oled mees kala üks on Lennart i moodi väga. Ja siin siis jah, siin püütakse viidikaid. Viidikad on väiksed, kalad väga maitsvad  ja neid saab hästi palju. Tavaliselt kätte. Nad on maitsvad ka või, ja kuidas nad maitsvad näiteks  suitsutada on viidikaid ka ja siis see on peaaegu nagu räim. Kui on suured rasvased viidikad, siis ta on nagu räim. Ma soovitaksin röstida. See on ka hea mõte. Seda aga miks üldse kala käiakse? No ma olen nii palju püüdnud jutale seletada. Tarmo, räägi sina ka. Ma ei jõua talle enam seda seletada. Eelkõige sellepärast, et esiteks seal saab sõpradega koos olla. Kalalkäik ei ole kunagi ainult kalapüük,  seal on tuleb telgis magamine, lõkkel, grillimine,  kartulite küpsetamine, peitusemäng, puu otsa ronimine. Mida kõike, mida kõike kalapüük ei ole ainult kalapüük. Kõlab põneva, muidugi kõlab poisid, teile  ka meeldib kalal käia ju väga, eks. Ja on ju see telkimine, kõike, seda saab teha  ja see on niisugune nagu seiklus ju, eks see ei ole niisama,  mõned mõtlevad, et istud vahitseda õnge kork  ja ongi kõik. Ei ole, et see on ikka nagu suur seikluss,  selline. Kuidas jah, jah, reisipakett vot jah. Aga Tarmo, kui vana sina olid, kui sina kalal hakkasid käima,  mina hakkasin mingisugune, ma arvan vist neljaselt  või kuidagi niimoodi, et aga vana sina olid. No meie pere muinasjutt räägib, et, et ma olin kolmene,  kui ma esimese kala sain, ma ei tea, kas seda võib,  peab uskuma, et noh ikka niisugused legendid tekivad,  eks ju. No kui vana sina Kaur olid, kui sa kalale läksid? Sina Kahro. Viie või kuueaastane. Selge, aga mis kala sul esimene oli, seda mäletad siis,  või? Kolmeaastaselt muidugi mina mäleta,  mäletan, mina mäletan. Mul oli ahven, oli esimene kala. See on mul hästi meeles. Miks ta meelde sulle jäi? Miks ta tegelikult ei jäänud, et ma, ma ikkagi ei mäleta  seda lugu, et kolmeselt ei mäleta. Räägitakse, et see oli. See oli latikas ja. Aga kas sa mõtlesid siis mõne loo välja ka näiteks kuidas sa  kolmeselt kalal käisid näiteks latika püük? See selle, ma mõtlen, ilmselt väga hea mõte järgmise raamatu jaoks,  aitäh. Teeme onori pooleks. Oleks mul on üks väike põrsas, ma kogun sinna sente. Te kirjanikud. Väga rikkaks ei saa oma tööga võta väiksem põrsas. Ei, mul ongi, ta on. Ta on nagu sõrm kübara suurune. Kaks oti mahub sisse. Poisik minul võtab. Kukekene krabas mulle vete sügavusest jänese. Kas te ei arva, et täna mina võitsin? Mina võitsin. Kalapüügijuttudes ei võistle. Mart, me peaksime väikese loengu tegema sellest,  mida sinna õnge otsa panna. Sa mõtled sööda ja söödavaks poisid. See oleks parem kui kokk. Ussid on väga head kalapüügijaoks ja saia maa mulla sees,  mulla sees. Lähed kaevad või, ja ongi vihma, ussid. Ussid on suuremad. Ja mille pärast siis kaevatakse öösel ussi,  et need on isegi ei kaevata neid taskulambiga niimoodi otsitakse,  nad tulevad ise maa peale, niimoodi siis siksti. Võtma. Mis veel siis peale usside on? Maisja sai? Smokad ja kukega on sama lugu, lähed öösel õrre peale  ja naksti kukk kinni. Aga Tarmo, mis see sinu rekordkala on ja  millega sa ta püüdsid üldse, mis vahendiga  või mis söödaga või? Rekord kala lugu on järgmine. Et võib-olla olete kuulnud sellist jalgpallurit nagu Raio  piiroja ikka ikka tema töötas Hiinas jalgpallurina,  siis ma käisin tal külas, seal me oleme mõlemad  ka kalamehed, siis me läksime ka kindlasti kalale. Ja siis ma tõmbasin välja. Nii suure kala ei ole suur ju. See on mu rekord, kala, ma pole elu sees  nii väikest tõmmanud. Aga Raio, tema on veel parem, ta tõmbas. Veel väiksema. Aga millega siis te saite selle, mismoodi sa üldse,  kuhu otsa sa hakkad siis üldse? Seal oli väikene väikene maisiterakene. Oli väga suur kala. Peaaegu peaaegu nii suur jah. Natuke väiksem, kas see on uiske lugu nüüd või? See on päris lugu, see on päris, see oli esimene päris lugu  väikestest kaladest võib rääkida ju päriselt. Lugu ja rekord tuleb minu poolt. See on selline kalu, mida teid näeki liivatera suurune.
