Rõndame koos Hendrik Relve Oleme nüüd oma tänavusel rännusaadete hooajal liikunud kogu aeg seal Ameerika maailmajaoriikides. Alustasime mäletatavasti Lõuna-Ameerikast Venetsueelast ja sealt läksime juba edasi Kesk Ameerikasse ja rändasime Costa Ricas. Aga täna lendame juba uude riiki. See on samuti Kesk-Ameerika ja selle riigi nimi on panama. Käisin seal ligi poolteist aastat tagasi ja esimesed muljed sellest maast algasid õieti kohe Costa Rica piiri ületamisel. Kui olin alles minemas panama territooriumile. Siin kõlas siis kõigepealt üks panama väga populaarne muusikamuusikuteks on vend ja õde. Nimed on Rami ja Sandra Sandoval ja vend mängib siis särtsakalt akordioni ja õde laulab hästi hoogsalt ja tempokalt ja kui teda veel näha saad, siis ta samal ajal lauldes ka veel tantsib seal lava peal väga temperamentsed ja paar on olnud panamas ülipopulaarne juba väga pikka aega, tublisti üle 10 aasta on sama menukas ka praegu. Ja kui käin üldse maailma riikides, siis mul on selline komme, et ma püüan alati kaasa võtta kohalikku muusikat ja nii ma tegin ka panamas. Läksin sealiste plaadipoodi ja küsisin, et tahan ühte sellist ansamblit, keda kogu panama rahvas teab ega müüa siis pikka mõtlemist ei olnud laatus maite kohal mitu Sammy ja Sandra muusika plaati. Ja noh, Ma valisin siis muidugi selle kõige uuema, mis oli ilmunud alles mõne kuu eest. Aga nüüd siis nendest esimestest panama muljetest, õieti siis muljetest juba Costa Rica, Panama piiri ületades. Noh, need piiriformaalsused nendest räägi, need olid üsna rutiinsed, tavalised, aga täiesti kordumatu oli just see üle piiri minek, sest sealt, kus meie läksime, tuleb üle piiri astuda ja päris pikalt astuda ja kõik su reisi kompsud peavad olema endal siis käe otsas või turjal. No kui just tahad, siis saad palgata ka mõne kohaliku mehe koormakandjaks. Aga võid ka minna, lihtsalt jalg jala ette, omaenda reisivarustus käe otsas ja kõnnid seda raudtee silda. See on üks pikk sild ja hästi kõrgel jõe kohal. Ja ta on siis ehitatud üle piirijõe. Selle jõe nimi on siks aula, ta on ikka väga lai jõgi, nagu võrrelda, võib-olla siis meie Narva jõgi oma kõige laiemates osades on umbes samasugune. Aga see raudteesild ise, see oli hästi selline vana ja maha jää neetud ronge ei liikunud seal enam ammu autorada seal silla peal ei olnud, nii et autoga ei olnud kuidagi võimalik teisele poole piiri saada. Ja ega õieti jalakäijate rada Kaia olnud sammuta tuli siis kas raudteeliiprid peal niimoodi oma sammu pikkust liitrite järgi seades või siis või siis seal raudtee kitsal rajal mis koosnes niisugustest laudadest, mis olid üsna lahtised ja, ja logisevad. Nii et täitsa niisugune originaalne ja põnev piiriületus, ma polnud elu sees niimoodi kusagil maailmas kahe riigi piiri ületanud. Aga noh, seal panama poolel, seal oli meil siis ikka juba oma buss, vastus, istusime sinna ja sõitsime mitu tundi, kuni jõudsime siis panama poolel Kariibi mere äärde. Ja see koht, kuhu me jõudsime, selle nimi oli pokas Toorov ehk eesti keeles siis härja sarved. Nimi on selle järgi, et kui kaardilt seda saarestikku vaadata, siis tõesti ta meenutab nagu hiiglaslikke härjasarvi. Ja no siit ranna äärest me pidime sinna saartele minema juba paadiga. Ja nüüd siis, kui oli aega oodata ja ringi vaadata siis sai juba nagu mingisuguseid esimesi kokkuvõtteid uue riigi kohta oma elamuste järgi tehtud. Noh, enne oli ju bussiaknast näha, milline see maha on siin nüüd sadama ümbruses ja no millised need esimesed muljed siis olid? No Costa Rica, aga võrreldes muidugi, sest me olime Costa Ricas tulnud. Me olime seal ligi kaks nädalat ringi liikunud ja siis võrdlusel just nagu Costa Rica põhjal. Ja ma ütleksin, et see panama ja Costa Rica vahe, mis kohe silma hakkas, oli üsna väike, aga teisest küljest ta oli täiesti selgelt olemas, et kogu see külade ilme ja inimeste riietus, see kõik oli kuidagi vaesem, kuidagi tagasihoidlikum, kuidagi luitunud puumajad, samasugused nagu seal Costa Rica poolel, aga niisugused kehvemas seisus viletsamad ja rahvariietus seal külades, noh nagu troopikas üldse Costa Ricas ka ikka meestel need lühikesed püksid ja naistel seelikud ja siis mingid T-särgid seal peal. Aga Costa Rica inimestel olid need riided kuidagi uuemad ja, ja värvilisemad sinnad olid kuidagi luitunud, omad ja kulunud. Mitte palju, aga natukene. Ja muidugi põhjus võis olla selles, et kuhu me just olime saatnud, et millisesse panama väikesesse osasse olime sattunud. Aga teisest küljest oli mul selline ettekujutus juba enne ka olemas. Seal oli teada, et panama elanike elatustase ongi nõksu võrra madalam kui Costa Ricas. Ja üldse. On see kuidagi niimoodi, et need, kas Kesk-Ameerika riiki nad on mõlemad siis nagu kõige rohkem arenenud Kesk-Ameerika riigid kõige kõrgema elatustasemega Costa Rica on siis kindlalt ikkagi esikohal ja bana maalsele järel siis kohe teine. No mis riik see panama siis üleüldse on, seal temast midagi ei tea. No ta jääb seal sellel Kesk-Ameerika kitsal alal kõige lõunapoolsemaks riigiks, ehk siis kõige lähemale Lõuna-Ameerika riikidele. Ja väga suure osa ajaloost ongi õieti panama olnud üks Colombia riigi osa, Colombia on siis see suurriik, mis asub seal juba Lõuna-Ameerikas. Ja Ta on olnud siis nagu selle riigi kõige põhjapoolsem provints väga pikki aegu. Ja suuruselt, kui nüüd võrrelda Panamat nende teiste Kesk-Ameerika riikidega, siis ta asub nende seas seal kuskil keskmisel kohal. Panama pindala on 70000 ruutkilomeetrit, noh, Eestiga võrreldes. Vaata et peaaegu kaks korda suurem. Bananas elab ligi neli miljonit inimest. Nii et kui näiteks võrrelda nüüd Baltimaadega, siis siis tegelikult panama on suurem kui mistahes Balti riik näiteks Leedu ja rahvaarvult ka suurem. Aga sealses mõõtkavas on ta ikkagi keskmiste hulka kuuluv ja üks asi, mis on erinev nüüd, kui võrrelda panama ja kosta rikat, et see rahvastiku etniline koosseis. Et Costa Ricas, no sellest oli eelmistes saadetes juttu, et seal On indiaanlastest elanikud peaaegu täiesti ära toonud ja kõige suurem osa rahvastikust on valged siis Euroopa immigrantide järeltulijad. Aga siin panamas on ikkagi niimoodi, et üle kaalusel mestiitsid ehk siis indiaanlaste ja valgete segaabieludest tulnud järglased ja neid itaallasi ehk põlisameeriklasi, neid on siin panamas ikka säilinud ikka täitsa tähelepanu värskelt kogu rahvastikust ikka 12 protsenti ja siin elab ikka selliseid päris suuri indiaanirahvaid nime järgi netist ööde indiaani rahvas, Emmdeera indiaani rahvas, kuuna indiaani rahvas. Ja mõnedes panama provintsides on nad lausa kohe kõige ülekaalukam osa rahvastikust. Ja kokku sai nende indiaanirahvastega tollel reisil küll vähe puututud, aga, aga ühe rahvaga ometi ja need olid siis kuunad. Kunasid on panamas kokku ligi 60000 ja neid ma kohtasin just panama pealinnas. Ja seal tänavatel nad siis müütasid oma käsitööd ja eriti naised, kuna naised, need olid küll väga kaugelt juba ära tunda, sest nad olid väga teistsugused kui tavaliselt panama inimesed naistel olid peas siis sellised suured punased pearätid ja vahel olid nad tüüpiliselt seotud niimoodi kukla taha sõlm. Aga mõnikord lihtsalt rippusid pikalt selja peale alla sellised erepunased, suured rätikud ja nende kuumade riided, need olid ka hästi erilised, nad olid kirevad hästi põnevate keeruliste tikandit ega väga meeldejäävad. Ja kuna naistel olid veel tihti kõrvas sellised kõrvarõngad ja ninas veel mõnikord ka ninarõngad Nad ikka eristasid väga selgesti ja noh, niisugune esimene seos niimoodi oma elukogemuste järgi oli see, et meenutasid nagu natukene mustlasi, ilmselt selle tõmmu jume poolest ja kirevate riiete poolest, ega selle poolest, et nad olid päris hoogsad kauplejad, kogu aeg kauplesid seal tänavatel ja mida nad siis müüsid, olid õmblustooted ja tikandid eriti just tikandid. Kuna tikandid, need on tõesti fantastilised. Seal on kujutatud siis igasugukalu ja linde ja muid looduse olendeid ja mõnikord ka väga keerulisi, selliseid ilusaid, geomeetrilisi mustreid. Ja see tikand on alati neil kuumadel väga peen ja viimistletud. Nad on selle poolest panamas väga tuntud ja ja eks nad sellepärast siis seal pealinnas käivad, et käivad siis oma nõutud kaupa seal pakkumas ja muidugi ka turistidele seal pealinnas panna maa, pealinn sama nimega, mis riik Capanama seal käib ikka turistide väga palju ja need käib ka mujal panama riigis, sest üldiselt rahvusvaheliselt vana maa tuntud kui väga turvaline on niisugune armas ja, ja hea maa, kus on palju võimalusi igasugusteks puhkusteks noh, alates rannapuhkusest või siis igasugused rahvus, pargid koos oma loodusega või siis eksootilised indiaani külad või ka miks mitte hoopis panama tallinn. Et seal käib ka ikka tohutult palju turiste igal aastal, need, kes siis naudivad seda linnapuhkust ja, ja linnaturismi ja kogu panamas käib igal aastal kokku praegusel ajal kuskil kaks miljonit turisti. Ja paar sõna etteruttavalt ka sellest pealinnast, et ta on võrratult uhkem kui Costa Rica pealinn. Costa Rica pealinnast sai jälle ühes varasemas saates räägitud, see on niisugune rahuliku elurütmiga ja rohkem nagu annab niukse provintsilinnatunde. Aga nad palama, see on ikka suur linn. Seal me olime oma reisi lõpus ja need muljed linnast olid sellised, et neid siin ma rääkima ei hakka, ma räägin nendest juba järgmises saates. Aga praeguses ikkagi need panama. Esimesed muljed. Nüüd siis kõlas jälle see jupike vana mahe kuulsama muusikutepaari Sammy ja Sandra muusikast. Ma arvan, et üks põhjusi, miks nad nii menukad, on see, et nad on rahvalikud. Et nad on nagu rahvalähedased, neil on samasugune hoogne temperament nagu palama tüüpilistel inimestele, see muusika on selline impulsiivne ja kaasahaarav ja rahvalik. Samasugust muusikastiili harrastatakse väga tihti ka panama külades. Ja noh, küllap sellepärast need Sami Sandraga seal siis nii omaks võetud on. Aga meie reisi esimestel päevadel, siis me olime jah, seal pokastel Tooro saartel ja nägime siis lähemalt seda panama külaelu. No siin saartel olime õieti kahel põhjusel. Esiteks me tegime seal loodusretki, sest seal on väga vahva rahvuspark. Ja teiseks oli siin väga mõnus natuke laiselda ja pidada rannapuhkust liivastel ookeani randadel. No kui neist loodusretkedest rääkida, siis need olid ikka sellised põhiliselt nagu siis metsadesse või siis mere peal. Ja metsas otsisime siis neid igasugu linde ja loomi. Aga merelahtedes uurisime igasugust mereelu, näiteks mangroovimetsi, neid väga veidraid metsi, mis maakeral ainsana taluvad kaks korda ööpäevas Punase veega üle ujutamist ja mis kasvavad nagu niuks kõrgete juurte pusade otsas ja mangroovimetsa ümber alati troopikas palliva elu niga siin õngitsesin sealt, et veest välja näiteks pikkade piikidega meerisiilikuid ja ja mitut värvi, viieharulise meretähti ja nii edasi ja üks uus asi, mida ma polnudki varem nagu kohanud oli, oli merekäst niisugused suured niuksed, puntrad, täiesti punased, korallpunased nagu kalliskivid, hästi suured ja need merekäsnad elasid seal kuidagi siis sellist kooselu või sümbioosi, nende mangroovi juurtega ja seal val pokastel Doro ümbruse merel, ühel päeval me siis mängisime koos delfiinidega. Delfiinid on sellised nagu nüüdki, Nad lihtsalt piirasid meie paadi sisse ja hüppasid seal kuskil viie meetri kaugusel peaaegu üleni veest välja. Noh, niisugune mõnus lõbus mäng. Nagu delfiinide inimestega vahel kombeks on. See oli tore elamus ja üks Norkeldamine seal Pukastel Tooros jäi ka väga meelde. See oli täitsa teistsugune, kui ma varem olin kogenud. See oli siis seal sedamoodi, et, et meid viidi paadiga ühte väina kahe saare vahel kus oli päris tugev merehoovus ja seal tehti niimoodi, et lasti meid siis üle parda niimoodi vette hüpata ja lihtsalt merega hobusel ennast kaasa viia. Merehoovus minu kogemuse järgi võib ka olla ohtlik, ta on nii tugev, inimese jõud talle vastu ei saa, aga siin oli ta niisugune malbe ja baas ja läbiproovitud. Ja siin me siis niimoodi nagu hõljusime selle mere hoovusega kahe saare vahelt lihtsalt läbi. Ja see oli selles mõttes mõnus, et kui sul on see snorgeldamise varustustoruga hingad maskiga, vaatad sinna alla, et sa peaaegu seal hoovuses ei pidanud mitte midagi, tegemist on lihtsalt hõljusid seal korallide kohal. Korallid olid hästi elujõulised, hästi lopsakad, tõesti terved ja vesi oli kristallselge, see korallide värv. See oli uskumatult vaheldusrikka välimusega. Et kui vaatasid seda merepõhjas, oli nagu mingi fantastiline. Ma ei oska öelda, nagu mingid veealused, muinasjutulinnad hõljusid suvalt läbi nagu täitsa sellised mitmekorruselised majad või lausa minipilvelõhkuja, et igaüks eri kujuga, igaüks eri värvi. Noh, see oli nagu, nagu lendaksid kuskil taevas ja vaataksid mingit fantastilist planeeti enda all. Ja kui siis see hoovus oli viinud sinna teise otsa välja pikka-pikka hõljumise peale, siis see paat, see oli meiega kaasas kogu aeg sealt siis paadimehed viskasid pika köiemerre ja, ja siis me võtsime kahe käega tugevasti köiest kinni ja siis paat vedas meid nagu vastu hoovust uuesti tagasi, sinna, kus me olime vette läinud ja seal lasime selle köie otsast lahti. Jälle hõljusime selle fantastilise maailma kohal seal vee all, see oli tõesti elamus ja noh, teistpidi väga mugav ja teistpidi tõesti väga värviline ja fantastiline ka seal Pukastel tor saartel oli ka seda, et seal oli meil ka vaba aega ja päris palju oli selliseid jõudehetki lihtsalt olid seal kuskil rannas ja võtsid aja maha. Ja ühel niisugusel korral olin ma just koos selle meie giidi Bertusega, noh, see meie giid, ta käis meiega kaasas ja kogu reisini Costa Rica poolel, kui seal panama poolel ja seal, siis me tellisime seal terrass kohvikus omale kummalegi pudeli ult. Ja, ja kui see õlu siis lauale pandi, siis see oli niisugune õlu, mille kohta siis Bertus ütles, et see on vanaema kõige populaarsem õllemark. Selle nimi on Balboa õlu ja selle õllesildi peal. Tal oli üks niisugune hästi vanaaegne sõjamees, tal oli raudkiiver ja raudturvis troofilis niimoodi seal oli. Ja siis Bertus seletas, et vaat, et selle õlle nimi ongi tulnud selle mehe nime järgi ja selle mehe nimi oli Valbo. Ja see Balboa on siis nagu panama ajaloos olnud, et nii tähtis koju. Et teda teab iga panama elanik, kui muidu ei tea, siis noh, selle õllesildi järgi või siis selle järgi, et panama rahaühikud on samuti Valbuvad Need on muide seotud üks-üheselt USA dollaritega aga siiski oma raha. Ja et kesse Balbo siis oli, noh, meil oli aega ja siis siis seletas, et kes see mees oli, et tema täisnimi oli Vasco nunnie Balbo ja Taali siis Hispaania konkista toorja tegutses kuskil siin 16. sajandil, et oma 500 aastat tagasi. Ja aga eks see oli see 500 aastat tagasi siinkandis oli just see aeg, kui hispaanlased olid just Ameerikat avastamas või, või täpsemini nad olid tulnud üle Atlandi ookeani siia Ameerika ida rannikule ja elasid sellises eksi kujutluses, et nad on jõudnud Indiasse. Nad ei teadnud üldse, et see on omaette maailmajagusid nende ees ja tasapisi siis mööda Atlandi ookeani rannikut nad liikusid ja vahel läksid, muutuks sisemaale. Üldiselt nad ei teadnud Ameerikast mitte, kui midagi. Sel ajal oli siis niimoodi, et ei teatud ka seda, et teisel pool Ameerikat lääne pool on siis see maailma kõige suurem ookean, sellest ei olnud tol ajal Euroopas mitte mingisugust aimu. Aga see konkista toorBalbu ja tema oli siis nüüd siin vanaema kandis liikumas rajas siia ühe asunduse, elasin mõnda aega ja siis ta kuulis kohalikelt, et sellist noh, müüdi või lugu või kuulujuttu. Et kui siit minna läbi džunglit otse lääne suunas hästi mitu päeva teekonda, siis peaks välja jõudma mingisuguse uue mere äärde. Ja see äratas Balbos väga suurt uudishimu, et mis meri, kuidas seal saab meri olla, et meri on siin Atlandi poolel. Ja siis uudishimu oli neil konkista tooridel küll lausa kaasa sündinud ja spalbo otsustas, et, et maksku mis maksab, tema uurib välja, mis Merise seal teisel pool on. Ka üks põhjusi, miks need konkistatoorid ikka seal niimoodi ringi nuhkisid seal Ameerikas oli ka muidugi see, et neil oli kogu aeg silme sterendamas kuld, nad olid juba kogenud, et siinkandis on nendel rahvastel palju kulda ja kullasära see ka muidugi meelitas otsima ja seiklema ja uurima. Ja siis Balba võttiski kaasa niisuguse 100 üheksakümnemehelise sõjasalga väga hästi relvastatud aastanumber oli siis 1513 ja oli esimene september ja sellel päeval nad siis läksid lääne poole. Ekspeditsioonile minek oli muidugi karm, sest teid ju ei olnud, ei teadnud üldse, kuhu minna, kus suunas minna. Mingid kohalikud teejuhid nagu olid siis eesotsas need siis nagu viisid. Aga, aga minek oli raske ja muidugi kui jõuti seal uutele indiaanialadele. Neile see muidugi sugugi ei meeldinud, et mingisugused relvastatud mehed on nende maadel alailma ründasid neid ja, ja pidasid lahinguid nende Balboa meestega. Indiaanlased oma kiviaegse relvastusega nüüd muidugi hispaanlaste musketite vastu ei saanud ja ikka Balboa rühm läks nädalast nädalasse põikpäiselt sinna lääne suunas edasi. Ja kui nad olid 25 päeva ränkrasket rännakut teinud, siis nad tõusid järjekordse mäeaheliku otsa ja sealt ülevalt nägid nad kaugel, kaugel terendamas, tõesti suurt veepinda. See oli ookean ja see tekitas hispaanlastest nii suurt elevust, et kuulujutt ei olegi kuulujutte, et seal on tõesti mingi uus meri sealsamas mäe otsas, siis ka pidasid maha tänupalvuse jumalale ja siis läksid juba edasi mere suunas neli päeva väga rasket minekut ja siis olid nad selle tundmatu mere kaldal. Ja kui nad siia jõudsid, siis seal kroonika on selle täpselt kirja pannud, siis Balboa läks siis täies varustuses kõigi oma turvistega raud turistega põlvist saadik sinna tundma, too mere ette ja tõstis siis pidulikult mõlemad käed ühes käes oli mõõk. Ja siis ta kuulutas pidulikult. Kogu see meri, olgu ta kui suur tahes, on nüüdsest peale Hispaania omand. Seal muidugi ei olnud aimu, mis asja ta siis Hispaania omandiks õieti kuulutas. Aga ta oli küll sattunud just seal Vaikse ookeani rannikul ühele poolsaarele ja ta oli sattunud selle poolsaare lõunarannik, kuule. Nii et tema nägi seda vetevälja enda ees laiumas just lõuna suunas. Ja kuna see oli lõunapoolses pikka mõtlemist, ei olnud kuulutased. Nüüdsest peale on seal merel ka nimi, selle nimi on lõunameri. See nimi ei jäänud püsima sellepärast et juba lähematel aastakümnetel said need meresõitjad selgeks, et, et see on ikka mingi meeletult suur ookean ja see laiub hoopiski lääne suunas tohutu kaugele. Ja et üleüldse Ameerika on omaette maailmajagu ja nii edasi. Ja Vaikse ookeani nime pani talle siis hoopiski esimene meresõitja, kes ületas terve selle vaikse ookeani, ehk siis maga lääs. Aga ikkagi võib öelda, et Balboa oli nüüd esimene eurooplane kogu maailma ajaloos kes oli välja jõudnud mingisse punkti Ameerika maailmajao läänepiiril ja ta nägi esimesena seda merd, see on ju tõesti tõsi ja, ja juhtumisi sattus ta ületama nüüd seda maa kitsust tõsti kõige kitsama koha peal, mis üldse võimalik Vaikse ja Atlandi ookeani vahel just siin, Kesk-Ameerikas, kas jaa just panama koha peal, sest siin on tõesti see maismaa sild kõige lühem. Ja see muidugi praegu vaadates oli ju väga tähendusrikas sest sajandeid hiljem ju õieti rajati siiasamasse kanti see panama Ronald mille kaudu siis saadi ühendus Atlandi ja Vaikse ookeani vahel, mis muutis kogu maailma laevaliiklust põhjalikult pianosse, see on jälle nii omaette teema, see kanali asi, et sellele me pühendame nüüd oma järgmise panama saate aga siinkohal siis võib-olla võib meelde jätta selle nime Balboa mees, kelle pilt kaunistab panama kõige tuntuma õllemargi pudelisilti ja mees, kelle järgi on nimetatud panama rahaühik. Nii siin siis laulis nüüd jälle see paganama tuntumaid laulu tähti Sandra saateks akordionil vend Sami ja see laul, mis siin nüüd on kõlanud, selle nimi on õieti küünal ja marmelaad. Ja võib-olla tasub natukene kõnelda, millest see laul räägib? Üsna eluline teema, sisu alambesse, et naine on kodus, ootab töölt koju, meest on valmistanud talle rikkaliku söögimagustoiduks ka marmelaad ja ütlesime armelaadmiska seal laulu pealkirjas. See on siin maailmas väga populaarne magustaid, seda tehakse siis just värsketest apelsiinidest ja on üks panama laste lemmikuid. Aga siis naine on süüdanud isegi küünla selle kaetud laua juures ja kui mees siis koju jõuab, siis mees ei tee seda üldse märkama, tal selline hoolimatu ja lausa järsk naise suhtes ja, ja siin laulu teises pooles, siis naine saab samuti vihaseks ja otsustab, et nii see asi enam ei jää, et nii ei saa enam edasi kesta, et haavel maksan sulle kätte ja jätan su üleüldse maha ja, ja selline temperamentne ja, ja veel see keel, mida siin kasutatakse, on niisugune hästi mahlakas ja ja sellised teravate väljenditega, ühesõnaga niisugune rahvalik keel, millest igaüks aru saab ja mis väga hästi meelde jääb ja eks seegi on jälle põhjus, miks need Sami Sandra kaua panamas on populaarsed olnud, et nad laulavad elulistest asjadest. Aga nüüd, kui veel sellest Panamustega üldiselt rääkida, siis siit saate lõpus ma tahaks veel selgeks teha ühe hästi niisuguse üldise asja nimelt mis asi on panama kaabuga? Noh, eestlane teab panama kaabu, see on niisugune peakate, kes paremini teab, siis enamasti on see niisugune valget värvi meeste kübar kas musta või valge paelaga selline elegantne, natukene edev. Ja et kuidas siis need seostub tegelikult vanaemaga ja meie kiit Bertust tegi selle meile seal panama päevil hästi selgeks et see panama kaabu lugu on siis selline, et ta oli tegelikult siinkandis populaarne juba rohkem kui sajand tagasi. Ja enamik inimesi maailmas arvavad ilmselt siiamaani, et panama kaabusid valmistatakse panamas. See on vale. Vanaema kaabusid valmistatakse hoopiski Ecuadoris ja alati valmistatud ja valmistatakse ka praegus on tähtis eksportartikkel Ecuadori jaoks olnud läbi aegade. Aga panama on just see maa, mille kaudu see kaabu on maailmale tuntuks saanud ja maailmas populaarseks muutunud. Et kui nüüd päris alguse juurde tulla, siis kuskil 150 aastat tagasi oli siis Equador juba neid kaabusid tegemas, neid valmistatakse siiamaani ühe niisuguse palmitaolise taimekiududest ja kui see paneme kapo on väga hästi tehtud siis ta laseb väga hästi läbi tuuleõhku ja samal ajal peab isegi troopilist vihma kinni, nii et väga praktile seal troopilises kliimas. Ja Ecuador, noh, see on olnud aegade niisugune üsna vähetuntud Lõuna-Ameerika kolka. Paloma on seevastu olnud juba paar viimast sajandit tuntud kui eriti vilgas kaubatee ja põhjus on just olnud selles, et veel enne, kui seda panama kanalitelt ehitajat oli teada, et siit pääseb kõige hõlpsamini ühelt ookeanilt teisele ehk siis Atlandi ookeanilt vaiksele või vastupidi ja ookeanidel reisimine oli juba sajandeid tagasi suhteliselt hõlbus ja käis nagu suhteliselt kiiresti. Ja nüüd oligi, et kõik need reisijad, kaubalastid, mis oli vaja saada ühelt ookeanilt teisele need viidi siis maismaa teed, pigi üle panama maa kitsuse ja sellepärast õitses siin kaubandus, siin oli palju reisijaid, siin oli palju kaupu ja selle kaudu muutus panamakübar juba tuntuks õieti kusagil California kullapalaviku aegadel. California kullapalavik, see oli kuskil 1800.-te aastate keskel, kui tohutud hulgad kullaotsijaid suundusid unistusega, saada rikkaks sinna California kullaväljadele ja mastina läksid ookeani teed mööda ja tulid sealt Atlandi poolelt ja jätkasid Vaikse ookeani poolel, aga vahepeal ületasid siis selle panama maa kitsuse ja, ja tihti ostsid nad siis kaasa selle praktilise ja taskukohase panama tabu. Ja sel ajal juba sai see kaabuga populaarseks. Euroopasse käis niimoodi, et üks prantsuse ärimees esitles seda Pariisi maailmanäitusel kuskil seal 1800.-te teisel poolel ja see muutus silmapilk väga moekaks Euroopas. Ja seda hakati kandma selline härrasmehe tunnus tol ajal siis ajaloos läks ju niimoodi, et siis rajati kuskilt sajand tagasi see panama kanal ja sealtkaudu siis nende ehitajate kaudu ja selle uue liikluse kaudu panama kaabu, kuulsus ainult kogu aeg laienes. Ja üks kummaline seik, et seda populaarsust levitas ka USA president Roosevelt. Tema oli siis siin panamas 1904. aastal, kui parajasti rajati panama kanalit ja seal jäädvustati üks foto, kui ta istub eskavaatoril ja tal on peas see uhke panama kaabu. See foto sai väga populaarseks, levis kogu maailma pressis ja selle kaudu jällegi panama kaabu, kuulsus muudkui aga aina kasvas ja ja noh, ütleme 20. sajandil on seda kandnud väga paljud kuulsused, näiteks poliitikutest, nii erinevad tüübid nagu Winston Churchill või või Nikita Hruštšov mõlemale olin panama kaabu, väga lemmikkaabu või siis paljud filmitähed või seal Hollywoodi mingi vesterni kuulsused ikka seesama panama kaabu, kuulust On jaa, kuulsaks ta jääb ja kui sa oled panamas, siis pead endale ka selgeks tegema, et kuidas siin parajasti nende panama kaabudega lood on. Ja selleks oli meil siis võimalus seal pealinnas. No mina seda osta ei tahtnud, aga mul oli kaasas minu täisealine poeg. Ja Ma küll otsustas, et ma võtan sind panemast, selle vanaema ka puu, et, et see on üks õige asi just siit kaasa võtta ja siis me vaatasime neid seal neid kaabusid ja muidugi saali täiesti piiritu, milline valik, neid seal oli igasuguseid kujuga mitte ainult valgeid, sugugi muid värve ja siis see muidugi see kvaliteedivahe ja siis hinnavahe ikka täitsa seinast seina. No no tohutult raske oli valida, aga sai siis üks niisugune noh, keskmise kvaliteedi dieediga klassikaline panama, kaabu valitud ja poeg pani selle muidugi siis kohe pähe ja kandis seda nendel panama päevadel ja ja siin palmide all ja kuuma päikese käes ja koledast leitsakus oli see igatahes üks väga õige peaga. Ja siinkohal saabki tänane saade otsa saade siis maast, mille nimi on panama ja et millised muljed ta esmapilgul rändorile jätab. Ja kui tähtis mees panema ajaloo jaoks olnud siis konkista toorBalboa ja ka, et mis tähendus muuseas on panama kaabul. Aga järgmises saates me jätkame neid panama rännakuid ja, ja rändamises panama pealinna, vaatame, mis elamusi see linn pakub. Ja käime muidugi ära üle maailmakuulsa panama kanali ääres. Rändame koos Hendrik Relve.
