132 aasta eest käis Ameerika teadlane ja ühiskonnategelane  Benjamin Franklin välja mõtte, et kella võiks aastas kaks  korda keerata kord tunni jagu ette, siis tunni jagu taha. Miks selleks, et säästa küünlaid? Asi sai teoks 100 aasta eest, kõigepealt Saksamaal  ja seejärel erinevates riikides suveaeg,  kord kehtestati, siis tühistati, kehtestati jälle,  tühistati jälle, kehtestati. Suveaega ei ole kehtestanud või sellest on loobunud näiteks Island,  Valgevene, Venemaa, India ja Hiina. Austraalias ja Kanadas on nii osades piirkondades suveaeg,  kehtib osades, mitte. Ekvatoriaalvööndis ei olegi suveajal mingit mõtet. Suveaja kritiseerijad toovad välja, et tegelikult ei anna  see elektrienergia märkimisväärset kokkuhoidu. Küll aga kahjustab inimeste tervist ja mõjub eriti halvasti  väikelastele ja vanuritele. Nii või naa, suveaja küsimus jääb veel aastateks  ja aastateks, avaliku arvamuse ja kide valitsuste arutada. Targutada. Loodus ei ärka hommikuti aga kellatirina vaid  päikesetõusu peale ja osa liike, kes on öise eluviisiga,  ärkavad hoopiski siis, kui päike loojub. Ka ei tunne loomad linnud kalendrit, kuid nad tunnevad sooja,  külma ja veel midagi, mida me ei oskagi täpselt sõnastada. Ka me ise tunneme kevadeti soovi kuhugi minna,  kedagi kohata, midagi teha. Need linnud, kelle jaoks Eesti on lõunamaa  ja kes armastavad väga ja väga meie Läänemerd kibelevad  kevadel koju lendama ja head teed neile minna. Kuid me üritame nad enne ära lendu üle lugeda. Osoonil avaneb täna erakordne võimalus minna kaasa Eesti  rannikuvetes toimuvale arktiliste veelindude loenduslennule. Õnneks on tänane lennuilm suurepärane lennuk koos eelmise  loendusmeeskonnaga on äsja maandunud. Tere, tere. Teil on pikk päev, selja taga või juba mitu päeva. Kuidas see pikk päev niimoodi on, olete väsinud? Muidugi väsitab selles mõttes, et pidevalt pead ju seda  merepinda vaatama, et ega seal niisugust ainult siis,  kui selle transekti vahe, ta keerab niisugune minut paar,  et siis saab. Siis saab nagu natukene puhata ja võib- olla mingi kerge  antsu võtta ja siis läheb jälle edasi. Et silmad on kogu aeg pingul, siis. Selles mõttes, et noh, lennuk läheb ikka kiiresti 200  kilomeetrit tunnis, et ega väga palju ei ole ühe parve  märkamiseks aega. Aga selge, me võtame teie koha nüüd üle ja proovige See on nüüd selleks puhuks, kui me peaksime vette maanduma. Loendust tehakse Taanist renditud lennukiga koos kogenud piloodiga,  kellele on sellised spetsiaallennud tavaline töö. Kui kõik on kohad sisse võtnud ning ohutusloeng tehtud,  paneb pilootlennukimootori käima ja võtame suuna Tallinna  lennuvälja stardirajale. Seletada jääb veel linnu loendamise metoodika. Kuna me loendame loendusribadel, siis me paneme kilomeetriga  paika nurgad ja siia märgi me akna peale. Täppidega kindlad nurgad ja nüüd ütleme selle täpi  ja aknaraami vahel on Asektor Ariba, mida me loeme,  täpi vahel on riba, mida me loeme ja üleval on  siis see riba ja, ja seal siis neli kraadi,  mis jääb horisondi ja paadi vahel on siis teeriba hästi  oluline selle metoodika ga on see, et, Kätte saada kõik linnud, kes on aribas. Siis lennukis lennuki lähedal, kõige lähedasemas ribas. Sealt ei tohi ükski linn puudu jääda. Kell on 16 56 49. Stardime Tallinna lennuväljal. Utnaissaar. Enne kui arugi saame, oleme õhus ning paari minuti pärast  juba Tallinna lahe kohal. Loenduseks laskub lennuk eriti madalale 76 meetrit maapinnast. Olulised on ilmanähtused, tuule kiirusest tulenevad lained,  Bouforti skaala järgi, nähtavus ja päike. 17, null seitse, null kaheksa, 18 on transekti algus  ja transektipunkt on t 21. Eri on meil kaks. Ja nähtavus on hea, päike ei sega, päike on umbes minu  suhtes kella seitsme suunas. Alakajakas Aas üks lendab, aul s sukeldub. Mustvaeras c. 120 istub. Kell on 17, null kaheksa, 11 ja meri on praegu. Juba kolm esimesed laineharjad. Kas need valged laine sopsud segi ei aja? Ei aja väga meil väga palju valgeid linde. Hetkel siin ei ole talvel aga. Ütleme. Ahad on isaahad, on niisugused natukene laineharjade moodi. Transektid ehk eelnevalt paika pandud marsruutide järgi  lennatakse läbi kogu Eesti territoriaalmeri kuid mitte  ainult artiliste veelindude loendus lennuki  või laevaga toimub ühiselt peaaegu kõigis Läänemere äärsetes riikides. Miks peab sellisel viisil üldse linde loendama? Kui me võtame selle linnu elu tsükli siis kui linnud pesitsevad,  siis nad pesitsevad, need artilis, linnud pesitsevad tundras,  nad on äärmiselt suure ala peale laiali ja,  ja seetõttu me ei saa. Mitte mingil juhul mitte mingit ülevaadet,  et palju neid tegelikult seal on. Aga kui nad tulevad talvitusaladele, siis nad on kõik hästi kuhjas. Koos ja talvitusaladel on veelinde tunduvalt lihtsam lugeda  kui pesitsusaladel või rändajal. Ja kui me teame seda arvu Eri liikidel siis me teame populatsiooni suurust  ja me saame joonistada ka trende ja vaadata siis,  et kuidas mingil liigil, kuidas läheb, ja kui me teame,  kuidas mingil liigil läheb, siis on meil lihtsam kaitset korraldada. Linde peetakse väga headeks keskkonnaseisundi indikaatoriteks. Kliimamuutused või merekeskkonnale mõjuvad survetegurid  näiteks hoogustunud meretranspordiga kaasnevad riskid  ja tuuleparkide rajamine avamerele võivad olla tõsiseks  ohuks mitmele linnuliigile. Üheks selliseks on aul, kelle arvukus Läänemerel on viimasel  ajal langenud ning kelle kaitseks on hiljuti koostatud  rahvusvaheline kaitse tegevuskava. 17, null üheksa, 45 transekti lõpp. Ja läheme pöördele. Aru, et siis tuleb pööre ja siis hakkab jälle järgmine  ja nii edasi ja täpselt, et siis pöörde ajal me linde ei loe. Ranex u. Tree. Toa no. 17 10 55 transekti algus, meri ja kolm nähtavus hea. Päike ei sega minu poolt, aga päike on väga halb. Kalakajakas p-s üks lentab kormoran As kaks. Rohukoskel Aas üks lendab, sõtkas Aas kolm lendab sõtkas Aas  neli lendab. Koskel Aas kaks istub üks neist ema. Keskendunud loendaja märgib tavaliselt linnuliigile lisaks  ka linnutegevuse vahel määrab ka soo ning kajakate puhul  isegi vanuse. Kuidas seda sellisel kiirusel ja kõrgusel üldse võimalik teha,  on? Et peab õppima päris kaua aega ja noh, mis seal salata,  d. Inimesed, kes on või noh, linnumehed, kes on,  kellel on kogemus maa peal näiteks linde hinnata,  suuri parvi hinnata, neil on palju lihtsam  ka lennuki pealt seda teha, aga kui seda hindamise kogemust  ei ole, siis on suhteliselt raske teha ja kui on väga suured parved,  näiteks on seal kuni 10000 lindu parves siis me teeme pildi,  katsume pildi teha ja siis pildi pealt vaatama,  et tavaliselt reeglina ütleme 90 protsenti on kogu aeg alahinnang. Et kui näitad suvalise inimesele parve suurust,  noh, ta pakub, et, et seal on 40 lindu, aga noh,  väga väga tõenäoliselt on seal 200 Et hinnatakse väga, väga palju alla, kui kogemust ei ole. 17 13 17. Tee lõpp. Ja ühtlasi ka loenduse lõpp. Ma pean tunnistama, et ma nägin mõnda üksikut linda,  aga aru küll ei saanud, kes nüüd Selleks peab lendama kõvasti. Tänaseks on arktiliste veelindude loendus Läänemerel lõppenud. Järgneb andmete kokkupanek, analüüsimine  ja Läänemere koguseisu mudeldamine. Eesti avamerel oli liikidest arvukaim aul,  kelle suurim kogum lausa 20000 lindu loendati Väinamere lääneosas. Proovige üle lugeda. Koolipoistel on ikka veel käibel üks vana nali,  et vaata, siga lendab. Kes vaatab, on hani? Sead meie õnneks või õnnetuseks meilt ära ei lenda. Ja seepärast kehtestas valitsus seakatku tõkestamiseks hästi  suured küttimise normid. On tõdetud ka, et sigu on üldse Eestimaal liiga palju. Ka siin Tallinnas paljassaarel kütiti kümneid  ja kümneid metssigu. Aga meie uurime nüüd hoopiski, et mismoodi kulges see  jahihooaeg Läänemaa jahimeestele. No tere hommikut kõigile. Meil on täna siis külla tulnud kolm Soome jahimeest. Et tulla veel meil metsiku küttima? Nagu täna hommikul, kuulsite juba, et meil on sellel  jahihooajal kütitud 411 siga. Täna proovime ka praegu, luureandmed näitavad,  et kuskil asuküla järves on neli põrsast vähemalt sees. Ei tea, nüüd, eks siis näha ole. Aga lähme, proovime. Viimastel andmetel on Mandri-Eesti ainus seakatkus  taudistumata ala Läänemaa. Me oleme külas Haapsalu jahiseltsi jahimeestel  ja nendel on seajahihooaja algusest läinud üsna hästi. Nad pidid küttima 300 looma. Aga uskuge või mitte, nad on tänaseks küttinud juba 411 metssiga,  kohe vaatame, kuidas läheb tänane jaht. Möödunud suvest üle Eesti levinud seakatkupuhang tõi kaasa  suured kahjud seakasvatajatele ja keskkonnale. Sigu tapva haiguse leviku piiramiseks tuli metssigade  populatsiooni otsustavalt vähendada. Eesti jahimeestel lasus vastutusrikas roll katkuviiruse  tõkestamiseks küttida ligi 30000 metssiga. Jahihooaeg on selleks korraks läbi ja esimesed kokkuvõtted tehtud. Esimene kogemus oli see, mis tegelikult need küttimisandmed näitasid,  et ega me ise ei tahtnud ka uskuda, et see arvukus on ikka  liiga kõrge. Nagu näete, pole jahimeeste elu üldse lihtne. Mööda sellist märga metsa, ust sigudega. Kui koertega jaht on, siis kui koerad ajavad,  selle järgi ju on, on hea kuulda, kui kui loom tuleb Aga kui, kui koeri tal järel ei ole siis ei olegi muud,  kui, kas sa lihtsalt kuuled teda või siis  või siis märkad. Lume peal on hea, liikuvat asja on hea näha. Aga kui lund ei ole, siis on teda üsna raske märgata,  nii et. Et kõige parem on, kui on koerad sabas Mida tähendab oluliselt suurenenud metssigade küttimise limiit? Salu jahimeeste jaoks algus oli meil 160,  siis tõsteti 300 peale, aga kuna sigu on küllaltki piisavalt palju,  oleme me suutnud see aasta küttida rekordi. Et ennem oli eelmine aasta me küttisime 287  ka kuskil ligi sadakond siga rohkem kui norm oli see aasta,  noh, kui 300 pandi ette ja me vaatasime,  et et saab väga kiiresti saab täis see norm,  siis ma oletasin, et äkki saame 400 täis jahi lõpus. Tundub, et sigu on palju, ei tea, kas nad nüüd liiguvad  vabariigi piires ka nii kui katku eest ära siia lääne poole  vastu merd ei tea ütelda? Muidugi ma arvan, et see on väga-väga arvukas,  on tõusnud tänu sellele, et kolm talve on olnud praktiliselt  väga kerget sigade jaoks. Enne katkupuhangut loendati Eestis rekordiliselt umbes 70000 metssiga. Võrdluseks. Soome metsades elab praegu hinnanguliselt 1500 siga. Metsseajahti põhjanaabrid eraldi reguleeri loomadele pole  kohaldatud piirarvu ega küttimisnorme. Soome metssigade read saavad loomulikul teel täiendust. Venemaa-aladelt püsib reaalne oht, et kardetav sigade haigus  jõuab maismaad pidi. Soome. Kas Soome jahimehed on praegu seakatku hirmus,  kas nad teavad, mis asi on sea kata? Seakatku tõttu tuleb Eestis metssigade piirarv vähendada 1,5  isendini 1000 hektari kohta. Mida see tegelikult tähendab? Toon teile näite Haapsalu jahiseltsi jahimaade põhjal. Haapsalu jahiseltsi jahimaade pindala on 31000 hektarit. Siin elas jahihooaja alguses umbes 300 metssiga. Lisaks naaberaladelt liikunud loomad. Küttimine on loomade arvu jõudsalt vähendanud. Kui metssigade piirarv viia ettenähtud normini,  siis peaks Haapsalu jahiseltsi jahimaadele jääma ainult 46 metssiga. Kahtlemata tulevikku vaadates katk on miinus ära suur osa  metssigadest Lõuna-Eestis. Üldiselt ütleme nii, et mets ja jälge ei näe. Et ega see sigade arukus nii ruttu tõuse,  kui ta maha langenud, et et läheb ikka aastaid  ja aastaid. Kui ta peaks tõusma Kui metssiga kadunud on ja kaob ehk siis Tegelikult hundid ja ilvesed ja karud peavad tegelikult ju  muutma ka oma toitumisharjumust, eriti ma pean hunti silmas,  et kahtlemata hunt väga targa ja ja paindliku liigina otsima  omale uut toidubaasi, see tähendab, et kahtlemata satuvad  esimesena löögi alla koprad ja metskitsed. Järgmine asi on ka Ilves, kelle toidubaasist moodustas väga  suur metskits, kes oli pidanud alternatiivse toidubaasi na  hankima endale kährikuid, rebaseid ja ka metsapõrsaid. Ka temale. Kahtlemata tekitab see probleeme. Siin tuleb väga ettevaatlikult need partiid välja mängida,  et nagu öeldakse, et hundid söönud, lambad terved,  et ei kannataks suurkiskjad. Et ei kannataks need vähesed metskitsed ja koprad,  kes järgi jäävad. Koer võttis järves Seda ta kruttis rais minu maja ja võtabki. Tuleb tuleb järvekraavi peale. Nii. Koeramees ütles, et koerad võtsid nii, et nüüd läheb meil  tõenäoliselt põnevaks asjad valmis panna. Koer võtis näitab punast radarist, siis siis näitab kohe,  et 17 korda minutis aukus, kui. Ütleme, puna punane jutt ja praegu liigub piki seda kraavi,  sinna kütiliini poole. Tule tuleb kuskil sinna Atsi poole või niimoodi. Mis sa ütled alal, kuhu poole liikumine on? No selge, olgu peale. Liikumine siiapoole ka, nii et võib põnevaks minna. Lähme siis vaatame loomad üle. Vähemalt üks loom on meil maas. Selle jahihooaja 412. metsiga on Haapsalu jahimeestel käes. Sigade Aafrika katk on jätnud meie ökosüsteemi tõsise jälje. Metssigade arvukuse vähendamine on õnnestunud,  kuid looduslik tasakaal sellega häiritud. Raske haigus tõenäoliselt veel niipea ei taandu  ning pole võimatu, et viirus jõuab ka Läänemaale  ja saartele. Tähtis on hoida alad, kuhu katk pole veel jõudnud endiselt puutumatud. Aga seal, kus ta on oma laastamistöö juba teinud tuleb  jälgida kiskjate ja saakloomade omavahelisi suhteid. Meie seas on üksjagu inimesi, kes peavad küttimist  ja ka kalastamist jõhkraks häbiväärseks tegevuseks jahi  ja kalamehi, aga vaata et hobiroimariteks. See on sedasorti eetika, mis nõuab inimeselt,  too oleks muust loodusest õilsam, kõrgem,  armastavam. Pangem aga tähele, et läbi aegade on erinevate rahvaste  initsiatsiooni riitustesse kuulunud ka looma tapmine. Noormees sai täiskasvanuks alles siis, kui ta ise kogemata  endab kelleltki elu võtmine. Enne seda oli ta ebaküps ehk moodsamalt öeldes infant eilne. Taimetoitlaseks hakatakse sageli just eetilistel põhjustel uskudes,  et taimedes küll ei ole raasukestki kurjust. Urmas Laansoo räägib nüüd meile aga niisugustest taimedest,  keda me võime nimetada röövtoidulisteks. Enamasti toituvad loomad taimedest, aga terve rida on  ka niisuguseid taimi, kes aeg-ajalt söövad loomi. Selliseid taimi me kutsume või tunneme. Putuktoiduliste taimede ehk karnivooridena. Maailmas on putuktoidulisi taimi kuni 500 liiki. Meie väiksel kodumaal Eestis kasvab 10 liiki kolmest  perekonnast putuktoidulisi taimi. Kõige tuntum on rabades hälvestel ja turbasambla al kasvav huulein,  keda on meil neli liiki, aga kindlasti vaataja tunneb ka. Või pätakat ja natukene haruldasemad on vesiherned,  kes kogu elu veedavad üleni vees. Troopikas selliseid taimi, kes toituvad loomadest,  on palju rohkem. Kõige tuntum põhjamaa vaatajale võiks olla Madagaskarilt Indiast,  Malaisiast, Indoneesiast ja Filipiinidelt pärit kantaim. Uute andmete järgi on ka taimi kogu maailmas 120 erinevat  liiki ja nende hulgas on siis maailma kõige suuremad  loomades toituvad taimed. See põhjus, miks taimed toituvad loomadest,  tuleneb nende kasvukohast enamasti. Loomadest toituvad taimed elavad seal, kus pinnases on toitu vähe,  mineraale vähe või pinnas on väga happeline  ja elusat saaki ligi meelitades ja püüdes. Taimed varustavad ennast palju kergemini lämmastikuga,  mida pinnases nende kasvukohas on vähe või ei ole üldse,  nagu rabades, soodes või ka kõrgemal mägedes. Sellised hiiglaslikud, kelle püünisorgan kasvab isegi kuni  50 sentimeetri pikkuseks ja mille kannu sees  või püünisorgani sees võib olla mitu liitrit protolüütilist valku,  lõhustuvat vedelikku kasvavad siis nii Malaisias,  Borneo saarel kui ka Filipiinide ja on võimelised lisaks  putukatele ligi meelitama, kinni püüdma ja ära seedima  ka väiksemaid imetajaid, väiksemaid antiloope,  rotte, ka madusid ja sisalikke, rääkimata  siis li tikatest, väiksematest lindudest  ja putukatest. Putuktoiduliste taimede, loomade ligimeelitamise  või saagi ligimeelitamise strateegia on väga erinev. Mõned teevad seda passiivselt, meelitades uudishimuliku  looma enda ligi kas lõhnaga või kireva värviga. Et sageli ka võib olla punakas või servast võib olla libe,  lõhnav ja teistmoodi, aga mõnikord ka aktiivselt liigutades. Kanntaimed, kes küll moodustavad siia püünisorgani tippu  kaane siiski aktiivselt ennast ei liiguta  ja see kaasa ei sulgu vaid kaane funktsioon on juhtida  eemale paduvihmavett või vihmavett. Et kannu sees olev protolüütiline vedelik liialt ei lahjeneks. Sünnist saati kan taimel püünisorganeid kannused ei ole kannud,  moodustuvad alles taime vanemaks saades ja  ka moodustub väga huvitaval moel ja huvitaval kombel nimelt  alguses siis leht lehe tipust kasvatab välja köitrao,  mil, mis on siis spiraalselt keerdunud, mille abil ta ronib  ja kinnitub. Ja hiljem, kui see köitraag siis kasvab suuremaks,  õigupoolest siin köitraos toimuvad üsna keerukad muudatused,  nimelt täpsemalt öeltdes algkoed ehk meristeemid muunduvad  ja lõpuks siis sellest väikesest niiditaolisest köitraost  sopistub siis suur torujas õõnesorgan kannukaha koos  siis kaanega, mis ei sulgu, aga mis kaitseb kanne  kannusisemust liigse lahjenemise eest. Kui kantaimu on saaklooma oma värvi ja lõhna  ja muude peibutus omadustega ligi meelitanud loom on siia  kannu sisse langenud ja valke lõhustuvas vedelikus ära  seedinud siis taime ei kalla mitte oma kannu tühjaks seedimatutest,  jääkidest, luudest, luuosadest, karvadest  või ka putukate kitiinkestadest vaid ka lihtsalt kuivab ära  ja pidevalt kasvab noortest lehtedest uusi püünisorganeid juurde. Taas kogub hoogu juba traditsiooniline aktsioon,  teeme ära. Üle-eestiline talgupäev toimub tänavu seitsmendal mail,  aga miks ma sellest juba praegu räägin? Eks ikka sellepärast, et ei pea nii kaua ootama. Näiteks kalamehed tulevad oma ettevõtmisega kaldad puhtaks. Aga see on vanemgi, kui teeme ära välja juba järgmisel pühapäeval,  kolmandal aprillil. Meie kohtume teiega taas, Jüri kuu ehk.
