Ründame koos Hendrik Relve. Meie tänavuse rännu saadeti, hooajaretked on meid viinud Ameerika maailmajaos aina rohkem põhja suunas. Siiani sai liigutud siis lõuna- ja Kesk-Ameerika maades, aga täna jõuame välja põhja Ameerikasse. Täpsem olla siis Ameerika ühendriikidesse kusagil Ameerika Ühendriikide põhjaossa peaaegu juba sinna Kanada piiri lähedal ja seal asub üks rahvuspark, mille nimeks on Jellustoun. Selle nime Jellast õun olin ma oma mällu jätnud ikka väga-väga ammu. Siis kui ma olin veel üliõpilane, tark, kus ja meil oli seal Tartu üliõpilaste looduskaitseringi ja ma olin selle usin liige ja meil oli siis ringijuhendajaks, oli Jaan Eilart. Ja tema siis kõneles. Ta rääkis maailma rahvusparkide ajaloost ja teatas siis, et maailma kõige vanem rahvuspark on see Jellaston seal kusagil Ameerika Ühendriikides. Ja noh, mis ma sel ajal mõtlesin, mõtlesin, et tore teada. Aga ega mina oma silmaga seda küll mitte kunagi ei näe. See tundus täiesti võimatu. Aga jah, elul on meie jaoks alati varuks üks üllatusi ja läks siis nii, et kuskil paar aastat tagasi sain ma Yellowstone'i rahvusparki minna. Ja see tänane saade ongi siis Yellowstone'i rahvuspargist sellest maailma rahvusparkide klassikalisest näitest sellest, milliseid looduse imesid seal leidub ja mis mulje see park siis kohapeal käies oma silmaga vaadates jätab ja olgu veel öeldud, et sellest Yellozdovnist tuleb ka veel üks järgmine saade. Aga tänases saates keskendun siis kõigepealt just sealsete maastike eripäradele ja, ja nendele eluta looduse nimedele. Nii kõlas siis yks sai jeeni, rahvatantsulaul sai, veinid on Põhja-Ameerika indiaani rahvas ja nende algsed asualad olid üsna selle Yellowstone'i naabruses. Ja see tants, mida selle laulu saatel tantsitakse, selle nimi on bow, muu kõlab natukene naljakalt ja ta ongi niisugune tants, mis kuulub nii-öelda seltskondlikke tantsude hulka, ehk siis on ka selliseid tantse, kuhu iga võõras kaasa tantsima ei tohi tulla. Wood, seda saab igaüks tulla kaasa tantsima mis tahes võõras, kuid ainult soovib. Ja tants pole ka üldse keeruline. Näiteks meie tantsisime seda siis niisuguses pikas rivis, kus olid läbisegamini indiaanlased ja valged ja me liikusime lihtsalt üksteise järel ja tegime ühesuguseid tantsuliigutusi. Tants kestis ikka ilmatu kaua, aga ei olnud kohustus, et sa pead selle otsast lõpuni tantsima, et kui ära tüdinesid, võisid katkestada, aga jälle, kes tahtis, võis ka poole tantsu pealt juurde tulla. Niisugune tore seltskonna tutvumise tants võiks öelda indiaanlastel. Aga praegusel Yellozdowni aladel elas peale nende saieenide veel päris palju erinevaid indiaanirahvaid ja see piirkond oli siis nende pärimuses üks niisugune paik. Koos käidi väga tihti just rituaale tegemas, sest sealne loodus oli niivõrd eriline, et siin oli nende jaoks päris palju pühapaiku. Ja kui nüüd siia loodi rahvuspark, see rahvuspark loodi siis aastal 1872 mõtleme siis üle 140 aasta tagasi. See loodi USA Kongressi poolt ja sel ajal seal oli üsna segane see, et mis asi see rahvuspark peaks siis üldse endast kujutama. Et mida see tähendab, kui kuulutatakse üks ilmatu suur lahmakas maad järsku rahvuspargiks? No see oli algusest peale selge, et rahvuspark peab olema selline, kus on millegi poolest väga väärtuslik ja eriline ja rikkumatu loodus. Ja see oli ka selge, et, et siin peaksid hakkama siis inimesed käima ja seda loodust nagu imetlema. Aga ega palju Rohkemat ei osatud nagu arvata üldse selline mõtteviis seal kuskil tublisti üle sajandi tagasi oli juba iseenesest ennekuulmatu ja väga uudne. Ja paljudele ka aru saada raamatu, et oli ajast aega teatud, et inimene suhtub loodusesse niimoodi, et võtab sealt kust võtta, annab ja võtab niipalju kui võtta, annab loodustav inimest teenima ja kogu moos. Ja siin siis oli nagu teine reegel. Aga teisest küljest tundub, et olla seal siis aastal 1872 üks oli Ameerika ühiskond just nii kaugele jälle arenenud, et see rahvuspargi idee sobis noh, ja siis lihtsalt toodi ja asuti seda siis nagu kujundama. Alguses oli muidugi juba kohapeal nii palju tegemist sellega, et saada üldse oma nii-öelda kontrolli alla, et siin ei rikutaks looduste laudeste kahjustatakse ja looduskaitsjatena tegutses siin alguses lausa armee ja sõjavägi. Aga asi edenes ja kusagil vähem kui 10 aastaga oli näiteks siia rahvuspargi väravateni ehitatud üks raudtee haru, nii et seda mööda said siis inimesed üsna mugavalt jõuda juba siia rahvuspargi piiridele. Ja aegade jooksul ehitati ka juba teid sinna rahvusparki ehitati ööbimiskohti. Ja siis näiteks aastal 1883 oli juba niimoodi, et aasta jooksul oli siin käinud 5000 inimest. No mida see tähendab tähendab seda, et ameeriklased olid selle täiesti uudse idee omaks võtnud ja sellest ajast alates on elust on ka laienenud ja muidugi väga palju arenenud ja praegusele mujal on siis Ellostoni rahvuspargi suuruseks ligi 9000 ruutkilomeetrit. No kui natukene mõelda ja võrrelda Eesti rahvuspargid, meie kõige suurem Lahemaa rahvuspark sellega võrreldes siis 10 korda suurem. Ja viimastel aastatel on Jelus Tonys käinud igal aastal ligi neli miljonit inimest ja see tähendab, et ta on ikka väga-väga populaarne. Ja nüüd seal ei käida. Ta lihtsalt niisama looduses lõõgastumas ja linnaelule vaheldust otsimas, vaid enamasti tullakse ikka siia just selle looduse enda pärast, et näha siis neid looduse imesid, mis siin on ja neid on siin ja Lostonist tõesti palju ka minu jaoks maju enne siia minekut ikka lugesin ja valmistasin ette. Ja kui ma mõtlesin nende rahvusparkide peale maailmas, kus ma kõik käinud olin, siis siis Elloston oli tõesti imeline selles mõttes, et, et siia nagu loodus justkui kokku kuhjanud väga erinevaid looduse imesid, ühed on siis niisugused eluta looduse imed võimsad maastikud, mingisugused keisrid, kuumavee allikad ja muu ja teistmoodi siis ka elusloodus, ehk siis näiteks väga huvitav loomastik ja, ja väga palju metsloomi. Ja oli nüüd hästi huvitav siia tulla ja kõike seda oma silmaga uurima hakata. Niisiis paar aastat tagasi. Ühel suvisel ajal selle reisi ette võtsime, olime neljakesi, see oli just paras punt, et rentida üks paraja suurusega rendiauto ja siis seal rahvuspargis ringi liikuda. Teedevõrk on seal korralik, matkaradu lõputult palju ja nii me siis iga päev improviseerida neid rännakuid ja matku eri rahvuspargi osades. Ja aeg oli parajasti juuli lõpp ja augusti algus. See aeg oli muide just hoolikalt valitud Yellowstone'i looduse olude järgi. Sest üldiselt noh, elust on ametlikult avatud aasta ringi ja igal aastaajal pakub ta midagi, mida jälle muudel aastaaegadel ei ole. Aga kui võrrelda nüüd suve ja talve, siis kindlasti suvel on siin palju rohkem vaadata kui talvel. Ja päris suve algul ka ei maksa tulla, selle olin ma ka enne juba selgeks teinud, meil oli, eks tuttavate paar, kes oli siin käinud kusagil juuni algul ja nad olid väga üllatunud, sest juuni algul kujutate ette, oli temperatuur kukkunud siin ööseti täitsa nulli ligi. Ja mitmel pool rahvuspargis oli veel maas nii paks lumi, et lausa segas matkamist. Nii et see on seda kummalisem kui nüüd enda ette võtta maailmakaart ja vaadata, millisel laiuskraadil see Yellowstone'i rahvuspark asub. Ta asub samal laiuskraadil kui näiteks Euroopas Kesk-Prantsusmaa. Aga miks siin siis nii palju kõledam, noh, üks põhjusi on see, et ta asub keset põhja Ameerika mandrit ja see teiste sõnadega tähendab, et siin valitseb tõesti Mandriline kliima. Aga teiseks on üks tähtis põhjus see, et kogu Yellowstone'i asub merepinnast ikka märgatavalt kõrgemal. Väga kõrgeid mägesid, siin ei ole nisukesi teravaid kalju tippe. Seda me saime kõik oma silmaga näha, mehe koguni vallutasime selle Yellowstone'i kõige kõrgemad tipu Vost nii mäe, selle kõrguseks on 3100 meetrit üsna niisugune. Paras matk polnud sugugi üle jõu käiv. Viis tundi läksime ja see mäetipp oli ka niisugune rohkem nagu lamedavõitu. Aga asi on selles, et kogu see Yellowstone'i ala asub merepinnast keskmiselt kusagil seal kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast ja kui nüüd siis mõelda, et see just mõjutabki ju seda, et seal on jahedam kliima ja kui meie olime seal siis juuli lõpus augusti algul, siis kõige soojemal ajal aastas, siis noh, kuigi Kesk-Prantsusmaa laiuskraad, aga temperatuurid olid vaatajat isegi koledamad kui meil siin Eestis samal ajal. Aga muidugi need looduse imed, neid siin ikka jätkus ja esimesel Päeval läksime kohe Yellowstone'i kõige tuntuma keisri juurde. Keisrid need on siis need korrapärased purskavad kuumad allikad ja kuskil varasemates saadetes varasematel aastatel ma olen ju ka jaganud oma muljeid sealt Islandi keisritest ja Uus-Meremaa keisrite-st ja mujalt. Aga siin Yellestownis oli siis kõige kuulsam keiser kahtlemata selline, mille nimi on Eesti keelde tõlgituna vana ustav. Miks siis niisugune nimi? Põhjus selles, et, et see vana ustav on pursanud mäletamatutest aegadest vett väga, kindla rütmiga ja väga kõrgele, nii et rahvuspargi loomise alguspäevadest kuni tänase päevani välja on teada, et iga kolmveerand tunni järel enam-vähem kolmveerand tunni järel toimub üks purse ja see veejuga paiskub siis kusagile 20 meetri kõrgusele ja isegi kõrgemale kuni 50 meetri kõrgusele. Ja nüüd, sellel päeval, kui meie sinna jõudsime, siis me tegutsesime nii, nagu siin tegutseda tuleb, läksime lähedasse infopunkti ja vaatasime seina peal tabelit, seal oli niisugune graafik, vana ustava päeva töögraafik ja sealt sai väga hästi välja lugeda, et kui meie kell oli nüüd nii palju, et siis vähem kui veerand tunni pärast peaks järgmine purset toimuma. Oli teada, et vana ustav kuskil nii kümneminutilise eksimisega võib pursata, aga noh, enam-vähem oli see usk, on see aeg täis, kiirustasime kiiresti sinna platsi peale, kus siis vaadatakse seda purset ja noh, see plats ise, see, see vaatemänguväljak, noh see oli ka omaette vaatamisväärsus, see oli niisugune hästi suur, ilma ühegi puuta avar lagendik, noh vähemalt oma poolekilomeetrise läbimõõduga või isegi rohkem. Ja seal keskel oli siis niisugune väike küngas ja sealt tuli niisugust tossu ja natukene midagi nagu allikaid ka välja, see oli selge, et sealt see purse peab toimuma. Aga nüüd selle väljaku servas, siin oli selline inimestele ehitatud tribüün, see oli poolkaare kujuline pika sadu ja sadu meetreid pikk ja, ja mitmepingireaga. Ja nüüd, kui just see etendus oli algamas, siis olid peaaegu kõik istekohad täis. No peaaegu niisugune tunne nagu oleks tulnud, et laulupeole või, või noh, kui nüüd mõelda, mis siin just tulemus oli, siis pigem nagu tantsupeole, sest see pidi olema siin ju vana ustava v tants, mis siin lahti pidi minema ja ma arvan, siin oli ikka istumast tuhandeid inimesi. Noh, ja siis mingil hetkel see etendus algas ja see oli siis niimoodi, et algul lendas sealt künkakese keskelt üles nagu noh, eelmänguna mitu madalamat juba. Ja ka aurupahvak, kuid, ja siis paiskus üles niisugune väga suur ühtlane juga, palju kõrgem kui ükski inimeste tehtud purskkaev, ta oli kusagil kindlasti üle 10 meetri kõrge, selle järel tuli veel võimsam. Ja siis veel võimsam veesammas. No ma pakun, kuskil 20 meetri peale lendasid need vees hambad sinna juurde käis niisugune pahin, nagu mingi aurumasin töötaks ja muidugi meeletul hulgal auru, sest valget auruse tõusis nagu selliste seerijatena taeva poole nagu mingisugune pilvevabrik. Ja kõik see etendus kestis vahetpidamata kusagil nii viis minutit järjest ja siis hakkas ta vaibuma ja kogu selle etenduse jooksul peab küll ütlema, et kogu see publik, juhatajad, inimesed nad ainult tekkisid ja hõiskasid ja mõned laksud siit käsi, noh, nii nagu ikka päris niukesed tantsuvirtuoosi etenduse puhul peabki olema. Ja kohe, kui see nagu maha vaibus, see vana ustav inimesed tõusid püsti, läksid minema, läksid edasi ja siis juba hakkas tulema vaikselt järgmise etenduse publikut sinna kohtadele. Et vot niimoodi selle vana ustav esinemine seal käib ööpäev otsa aasta ringi, väga kindlate rütmidega. Aga tegelikult on seal elustownis tohutul hulgal keisrid. Nende juurde viivad väga hästi rajatud matkarajad, niiet saab lõputult käia õieti ühe juurest teise juurde ja jääks meiegi. Käisime neid ikka vaatamas, ikka mitukümmend keisrit vaatasime läbi igaüks eri suurusega, igaüks eri nägu. No mõned, mis meelde jäid, üks oli näiteks niisugune, et see purskas kuskile 10 meetri kõrgusele aga ta purskas järjest pool tundi, kogu aeg, niisugune meeletult võimas looduslik purskkaevu, tema nimi oligi siis nagu ka eesti keelt tõlgituna purskkaevu, keiser ja veljed meeldivad niisugused, seal oli terve keisrite kaskaad, seal oli vähemalt kuus keisrit olid kõrvuti ja nad purskasid kogu aeg ilma ühegi pausita. Nende nimi oli siis glebsüüdra keisrid ja siis oli veel üks väga huvitav niisugune valge kupli keiser, nagu ta nimi oli ja ta oli saanud sellest nimeta tõesti, meenutas nagu valget kuplit. See oli siis niisugune kahekordse maja kõrgune, kuskil kuuemeetrine kuppel. Enamasti püsis ta vagasena aga siis ükskord kolme tunni jooksul, siis viskas väga vägeva purskkaevu sealt tipust üles kusagile kani 10 meetri peale. Ja tõesti, see kui palju neid keisrid ikkagi kokku seal Jellust joonis on seal tõesti uskumatu. Neid on siin kokku loendatud 500. Ja teadlased oskavad ka öelda, kui palju maakeral kokku keisrid on kogu maakeral on neid siis kokku teada 1000. Nii et mõtleme nüüd järgi maailma kõikidest keisrite 1000-st on pooled ehk 500 siin ühel rahvuspargi alal. Kas pole see looduse ime? Kui nüüd mõelda veel nende eluta looduse imede peale seal Jellastanis siis kui mõelda selle eluta looduse, värvide mitmekesisuse ja, ja vormide mitmekesisuse peale, siis seda pakkus kõige rohkem pigem niisugune ala, kus olid kuumavee allikad. Need kuumade allikate piirkondi on seal väga palju ja jälle viivad sinna korralikud rajad ja nad on fantastiliselt mitmekesised ja meile endile jättis sügava mulje just üks niisugune, mis asub seal rahvuspargile loodenurgas ja see on siis eesti keelde tõlgituna mammuti kuumaveeallikate piirkond. Ja seal me siis tõesti kõndisime ikka kilomeetreid ja kilomeetreid ja uurisime ja pildistasime siis hästi pikalt ja põhjalikult, kõike seda, mis seal oli. Aga noh, põhiliselt see mammuti kuumaveeallikate piirkond on siis selle poolest eriline, et tsid, toovad need kuumad allikad endaga kaasa maa seest lubjakivi setteid, noh, need on algselt siis valged. Ja need siis ladestuvad siia ja kuhjuvad ja tekitavad igasuguseid kummalisi vorme. Aga kuna ja need allikad on teisest küljest ka kuumad ja väävlirikkad, siis nad töötlevad neid kivimeid ja annavad kivimitele uskumatult mitmekesiseid toone. Ja kui me seal ringi käisime, siis nagu elust toonis ikka sa saad endale puu niisuguse väga üksikasjaliku bukleti kus on kõik need rajad ja, ja iga selle kuumeva allika nimi, kirjeldus. Ja veider oli see, et, et see buklet oli vähem kui aasta vanune. Aga ta oli juba aegunud. Ja sellest algul nagu ei saanud aru, aga siis pikapeale ma taipasin, et põhjus on selles, et need allikad nende maa peale tuleku kohad muutuvad tohutu kiirusega. Saagilt nad igal juhul siinkandis maa peale pressivad. Aga nad vahetavad asukohta ja õige kiiresti. Nii et sellega peab seal käies arvestama. Aga mida me seal siis nägime näiteks selliseid lumivalgeid, välju, silmapiirini lumivalgeid välju, mille keskelt kõrguvad üles nagu surnud puude skeletid niuksed valgel pinnasel, siis nagu mustunud puutüved. Need olid niisugused, et kas siis kuumad allikad olid metsa üle ujutanud ja siiani settinud siis hästi palju lubjakivimeid olid tekkinud lausa niuksed, künkad ja, ja lausa näed. Ja nende mägede värv. Tihti oli ta valge või kollakas, aga mõnikord oli ka näiteks roosakas või hoopis oranz. Või hoopis roheline või punakas ja noh, see küngaste kuju ka mõned olid nihukesed, teravatipulised koonused, teised olid nagu ümarad kuplid. Ja üks näiteks selline viie meetri kõrgune, see meenutas mulle kangesti hiigelsuurt inimpead, isegi nägin seal oma meelest kahte silma ja nina ja suud. Nii et väga-väga fantastilise kujuga. Ja mõnikord olid need nõlvad ka väga kõrged, isegi mitukümmend meetrit kõrged ja siis veel eri tooni ja üks, mis mulle väga mällu lõikus, oli niisugune trepistik. Sealt siis voolas alla neid v Nilesid ja selle trepistiku iga haste oli veidi erinevat tooni, näiteks oli seal valgeid astmeid ja roosasid ja, ja punakad ja kollaseid ja rohelisi ja kõiki neid vahepealseid toone. Ja nad aurasid kuumusest sesse vesi, mis seal voolasele kuum. Ja samas kui päike peale paistis, siis nad kiiskasid päikese käes, nagu nad oleks kristallidest tehtud. Täiesti sellised ebamaised, vaated, niuksed, unenäolised vaated. Et, et see ei saa olla päriselt ja mind ennast kui ikkagi loodusesõpra üllatas see, et et siin on ju tegelikult siis tegemist kuuma veega väävliaurudega, seda väävliauru lõhnalisin igal pool õhus. Ja ometi oli siingi märgata elu. Mulle endale pakkus väga suurt uudishimu, üks linnukene näiteks oli sihukene pisikene linnukene halli-valgekirju üsna pikkade jalgadega ja pika nokaga ja ta kõndis seal sele väävli allika sees, lihtsalt see siis nii kõrvetavalt kuum ei olnud, aga kindlasti soe. Ja siis ta nagu otsis oma pika nokaga sealt põhjast midagi. Siis tuleb ikka linnuliik ära määrata, sai määratud, et tema nimi on siis eesti keeles kilatüll. Ehk siis meil Eestis on ka tüllide liike, need elavad seal kuskil rannikul, kõnnivad ka niimoodi rannas edasi-tagasi otsivat süüa. Ja nüüd siin tundus täiesti arusaamatu, et mida ta seal väävlivee Sveitsis otsib. Aga küllap tema ise teadis seda paremini, midagi seal ikka pidi olema. Ja kõige huvitavam oli see, et ta kasutas seda ka nagu tervisveena ta täiesti selgesti kastis ennast sellesse vette ja siis saputas suled laias kaares kuivaks. Kümblus niimoodi. Ja mismoodi see talle siis on, ma ei tea, kas ta ravis oma tervist, ajas oma sulgedest parasiite minema? Ei tea, aga, aga igal juhul talle meeldis siin olla. Ja üks niisugune roostepruun, lomp võib-olla niimoodi viis meetrit läbimõõdus, täiesti pruuni närvi aurav, väävli lõhnaline, see pani mind ka ikka kõvasti mõistatama, sest nimelt seal kõrval oli stend. Ja see siis seletas, et siin allikas. Ta näib olevat elutu, aga tegelikult leidub siin elu ja nimelt elavad seal põhjas bakterid. Ja need on väga erilised bakterid. Sest enamik elusolenditest maakeral vajavad hapnikku elamiseks. Aga nemad ei vaja, nendel on vaja väävlit ja nad saavad nendest väävliühenditest selle vajalik Kuu energia. Et edasi elada ja paljuneda. Ja see oli tõesti nagu ma ei tea, mingi teise planeedi elu ksi vajagi, siis nagu hapnikumaid saab hakkama ainuüksi väävliga. Aga ühel päeval seal Yellostoni rahvuspargis läksime siis sinnapaika, kust siis park omale nime on saanud, nimelt siis Yellowstone'i jõe äärde. See on väga suur jõgi ja ta voolab seal rahvuspargi keskosas ja just selle jõe keskjooksul on üks väga uhke vaatamisväärsus, seda nimetatakse alumiseks jõuaks ja see juba kukub siis alla kusagilt 100 meetri kõrguselt Kalju Astangult. Hästi võimas jõgi, hästi kõrge kukkumine ja kui me seal kõrval seisime, siis ikka kõrvad olid, sest mürinast lukus ja pidi kõva häälega rääkima, et üldse üksteisega suhelda. Ja selle joa kohal hõljus tohutu suur pihustunud veepritsmete pilv ja aeg-ajalt piilus siis pilve tagant välja päike ja nii kui päike tuli, nii lõi siis selle tohutu joa kohal kaardus üle nisugune uhke värviline vikerkaar ja sealtsamast edasi siis juba tormas edasi mööda väga sügavat kanjoni need kanjon servadel kõrged, mitmesaja meetri kõrgused ja nende kanjoni seinte värv, vot see oli tõesti erakordne, seal oli hästi palju toone nagu mingi värviline pühademuna, küll pruune, küll roosakas, kaid ja muid põhitoonid olid heledad ja kõige rohkem oli seda kollast tooni. Ja vot see on nüüd siis teada, et see on nüüd see koht, mille järgi on saanud rahvuspark oma nime, ehk siis Yellowstone'i kollane kivi, need esimesed valged rändurid, kes siia tulid, need selle üle, imestasid selle võimsa kanjoni ja selle värvide üle ja nad andsid siis algul sellele jõele nimeks kollane kivi ehk Yellowstone'i. Ja pärast, kui siia ümber loodi rahvuspark, siis rahvuspark sai siis sellesama nime, et ma olin siis jõudnud sellesse kohta, millest ma olin kuulnud siis kui ma olin veel noor tudeng ja kui meie looduskaitseringi juhendaja Jaan Eilart sellest rääkis. Ja see jõgi on tõesti nagu omamoodi selle rahvuspargi sümboliks tänase päevani, väga võimas ja suursugune. Ja see jõgi voolab omakorda siis rahvuspargi kõige suuremasse järve. Selle nimi on samuti Yellowstone'i järv ja seal me käisime kaera, me läksime sinna oma elust Tony viimasel päeval. Ja sellel päeval oli ilm ilus ja tuuletu, järv oli hästi rahulik ja meil ei olnud ka kiiret. Ja siin oli siis nagu aeg veidi mõelda, et mis Yellowstone'i rahvuspark siis ikka kokkuhoonet õieti see, et milles seisneb see saladus, et siin on koos nii palju pilkupüüdvat loodust, noh, ma mõtlen eelkõige seda eluta loodust, neid keisrid, need kuumad allikaid, neid värvilisi kivimite alasid, kõik see kokku. Ja tegelikult oli mul vastus sellele küsimusele peas ka juba enam-vähem valmis, sest ma olin enne siia tulekut lugenud sellest, et millest see tuleb, et siin on nii palju selliseid nähtusi. Need, kõik viitavad Ühele asjale, siin maa sees peavad olema varjul mingit väga võimsad vulkaanilise jõud. Ja tegelikult ongi niimoodi, et enamik sellest Yellozdowni rahvuspargist asub meeletult suure ürgse kraatri sees kaldera ehk kraaterson siis kunagi muistsetel aegadel sisse varisenud vulkaani boonus. Aga siin on ta nii hullult suur, et kui sa seisad siin kusagil sedasama elustoni järve kallas, kus me olime, see asub otse selle kaldera keskel, tegelikult sa silmadega ei suuda mingil kombel taibata. Ta kui suur ta on, ega seda kuidagimoodi seal maa peal olles haarata. Aga ta on ära mõõdetud ja selle kaldera läbimõõt on siis kümneid kilomeetreid, ehk siis täpsemini 55 kilomeetrit korda 72 kilomeetrit noh ikka täiesti silmale haaramatu. Ja veel teine asi, et siin on veel üks suur saladus, mida silmaga vaadates otse nagu ei oska aimata, aga seesama Yellowstone'i järv üsna jahedaveeline. Ma isegi pistsin sõrme. Te seal koha peal, kus me olime, tundus nii 19 kraadi, mitte rohkem üldse ei meelitanud ujuma. Et selle järve all väga sügaval sügaval maapõues asub üks teine järv. See järv ei koosne üldsegi mitte veest vaid hoopiski vedeldunud olekus kivimitest, ehk siis magnast see seal all nähtamatu magmakamber, nagu geoloogid ütlevad, ta on täis siis niisugust tulipunast sadadesse kraadides ulatuvat ja meeletu surve all olevat magnat. Ja need kaks asja siis kaldera ja magmakamber, need on siia tekkinud kusagil viimase kahe miljoni aasta jooksul. Ja geoloogid oskavad seda välja lugeda nendest kivimitest. Et siin on selle aja sees toimunud siis mitmel korral selliseid noh, meeletult röögatult suuri vulkaanipurskeid. Need on siis sellised, mida vahel nimetatakse supervulkaanid, eks. Nii et see Jelost õun asub tegelikult ühe supervulkaani kohapeal. Ja see magmakamber seal all sügaval. Ta on ju praegugi ootel. On teada, et, et kunagi ta muutis tohutult palju tohutul suurel alal loodust. Aga põhimõtteliselt võib aga praegu või kusagil tulevikus uuesti ellu ärgata ja mis siis juhtub? Seda on raske ette kujutada. Ma olen läinud isegi mitut sellist ulmefilmi sellel teemal, kui Yellowstone'i supervulkaan ärkab ja mida see kaasa toob? Oletatavasti täielikku katastroofi kogu Põhja-Ameerika inimestele. Ja arvatavasti lööb paigast ära kogu maakera kliima väga pikaks ajaks. Aga ega täpselt ju keegi ei tea. Ja kas see üldse juhtub. Või siis millal see juhtub. Mitte keegi ei oska seda ennustada. Aga kui nüüd ikkagi püüda kokku võtta see Yellozdowni olemust, siis ütleme niimoodi, siis kindlasti on see koguma maakeral üks kõige fantastilisemaid paiku kus on näha üheskoos nii palju eluta looduse imesid. Ja teisest küljest on kõik need, mis maa peal paistavad jätti, vihje sellele, et seal maa sees peituvad määratult võimsad loodusjõud. Et nad on nii kujutlematult võimsad, et meie fantaasia ei küündi seda, ütles, et tegelikult ette kujutamastki. Aga vähemalt võivad nad mõtlema panna selle üle, et kui palju on mõned looduse jõududest maakeral üle inimese võimsusest ja inimese võimetest. Ja siis võib-olla sellega koos, siis tekitab see elust, on ka niisugusi aukartust looduse vastu ja looduse väe vastu. Ja ei lase siis unustada seda, et lõpuks oleme meie inimesed ka siiski midagi muud kui üks osa sellest suurest loodusest. Ja jääme alatiseks loodusest sõltuma, ükskõik mida me seejuures siis loodusest ja inimesest iganes arvame. Aga siinkohal saab siis tänane saade otsa saade Yellowstone'i rahvus pargist maailma vanimast ja tema eriskummalistest maastikest ja loodusimedest. Üks kord edaspidi tuleme siia tagasi. Aga järgmises saates see on nüüd siis selline jälle niisugune saade, mis meil tavaliselt on korra kuus. Tavaliselt kuu viimasel pühapäeval. Et siis on stuudios kaks maailmarändurit ja teine nendest on Mart Reimann, mees, keda võib pidada Eesti kõige paremaks seiklusturismiasjatundjaks. Ja eks me seal siis kõnelemegi sellest, mis asi see seiklusturism on. Ja meenutame ka oma kõige põnevamaid seiku retkedest selles maailmajaos, mille nimeks on Ameerika. Rändame koos Hendrik Relve.
