Üksainus kord aastas läheb jõgedelt jää. Üksainus kord aastas lendavat Metsluiged põhja poole. Aprillikuu esimestel päevadel jõudsid nad Matsalu maile ja kuulutasid siin välja kevade selle tõelise kõikide oma lõhnade ja häältega. See on suur ja alati oodatud sündmus sest siitpeale saab elulindude lahel sisse otsekui uue hoo. Ja pealegi ei leidu terves maailmas teist niisugust paika, kus läbirändel peatuks nii palju laulu ja Väike-luikesid kui Matsalu lahe sinetavatel vetel. Kevade jooksul rändab meilt siit igal aastal läbi oma 100000 ja ühekorraga on, et siin mõnel aprillipäeval tervelt kolm 40000 korraga. Ja see on oodatud sündmus, see Matsalu luikede kevad. Võiks ütelda, et selle järgi käib siinkandis isegi ajaarvamine. Praegu tormab kevadine Kasari jõgi mere poole ja ujutab teel üle laialt lohad. Taeval kaagutavad hanede kolmnurgad, rannaheinamaadel aga hauduvad esimesed kiivitajad oma pruuni laigulisi. Mune. Ja kalameestel on kibedad päevad, sest kala muudkui tuleb. Haug, Kõrg ja tint. Matsalus on linnuteadlase professor Eerik Kumari noorusmaa, mis temale siinsetest aprillipäevadest kõige enam meelde on jäänud. Minul on meeles ja minu lapsepõlvest või 40 aastat tagasi vall eriti toredat elamust, mida pakkus Kasari delta ja Matsalu laht. Esimene muidugi luiged, kes massiliste parvede läbi rändasid, tema luigelaulu kuulda lassid, suured valged linnud, sadade kaupa linna lennus korraga isegi tuhandetena sätes, unustamata mulli. Teiseks väga meelde söövos elamuseks oli Kasari luht veidi hiljem kui aprilli lõpul, mai alguses kus tema kollendas piideva vaibana õitsevatest Arsagapjadest kollane kollane hiigelväli nii kaugele kui silm ulatus ja kui siis oli ilus päiksepaisteline ilm, kus vesi sädelust sügavsiniselt, nii nagu taevas ja selle foonil õitsesid massiliselt varsakabjad, see oli midagi, midagi väga-väga suurt elamust. Ja kolmas moment on selles, et üle selle vee välja sädelust seal päikesepaistes, kus kollased varsakabjaõied nagu väikesed päikesed, vastas härrased, üle selle kaikus Koovitajate hõbe hele, mängulaul soovitatult olla märksa rohkem kui praegu ja kui nad üle luhasalu nägu laulu kuulda lasid, see oli nagu kauge kellahelin või Kuljustega olin nii et kolm niisugust väga meelt söövad momenti on minu noorusajast Matsalu lahe ääres. Aga kas te mäletate oma noorusest mõnda öist luikede kontserdiga? Mäletan ka seda ja, või ühest on veel juttu, siis oli sinna niisugune tegevus väga hoos nagu Havide raiumine Västardega üle ujutatud mustadel see oli ja havi kudemisaeg siis olid, lohad olid tulesid täis Mootsikutega seal seda õuti ja vastardaga need raiuti muidugi, see on niisugune röövküttimine kaladele, seda ei tohi mitte lubada, aga tol ajal hoida siin väga moestal. Ja muidugi, mis puutub siis luikidesse, siis mõnikord tõesti seal ka pimedas, nende hääled olid kuul, tasand kaugelt läänest, mina natuke idapoolsest lahe suudmest ja see oli samuti vägagi nende sees.
