Väga imelik oleks nagu kuldnokk, mina rind, aga talvel ju pole kumbagi meist meie metsades. Ja pealegi tuleb hääl vee kohalt kivide pealt. Linnukene umbes kuldnoka suurune, Pealt ilmselt pruunikas ja pugu täiesti valge. Kuigi väljas on mitu-mitu kraadi, külmalind sukeldub, tuleb teepinnale uuesti juba kivi peale, nõksutab nagu põlvedest jälle kordab seda seanssi. Jälle kõlab kivi pealt see imeline Paul. Millise linnuga siin tegemist on? See lind, kes praegu seal jõe ääres sukeldus, vesipapp, selleks tali küla oleme, kes tuleb meile põhjapoolsetel aladel põhjas, Soomest ja Koola poolsaarelt ja Karjalast võib-olla isegi Arhangelski oblastist. Tema kuulub laululindude hulka, kuid erinevalt teistest selle seltsi esindajatest on tema pooleldi veelind ja talvitumas on ta meil ka enamasti just nendes kohtades kus jõgedes niuksed, madalad kohad, kärestikulistes kohad, mis talve on vabad ja vot siin ta elabki ja püüab toitu Salandamaksed putukate vastsed ja võib-olla isegi vahel mõne kalamaimu võtab kuid põhist ikkagi niukseid, väikesi selgroogu, Otuid sööta. Praegu me näeme ainult üht sellist lindu uuesti lendab väiksema kivi peale. Teeb praegu küljele kutse häält. Kas nad hoiavad ka rohkem kokku või neid on lihtsalt niivõrd vähe. Tavaliselt on nii, et igavesi papil on oma piirkond, kus ta tegutseb siin taevaskojas Ahja jõe kärestik, kes on tal nüüd hea koht. Vesi, ole sügav kive, palju, vool kiire ja siin pole Cartat talvel vesi külmuks. Kuid kus veel on sellised kohad, kus võib vesipappi seda talvelaulikud näha. Eestis on üsna palju selliseid toredaid jõgesid ja ojasid, mis talvel on jäävabad loos, siin näiteks võtame Kiidjärvel ja valgemetsas siis Võhandu jõel on mitmel pool teda talvitamas, samuti Piusa jõel ja mitmetel teistel Eesti jõgedel. Kust nad sellise omapärase nime vesipapp on saanud? Noh, nagu me nüüd näeme tallani, eks ole, kuubon kuni ütelda võib. Mustjaspruun, kurgualune valge noh, see nagu kirikupapi. No aga vesipapp noh, käib vee sees sellepärast, kuid rahva seas on tal veel teisi nimetusi veelgi. Näiteks. V kirikhärra, lutsu mats siis jõe köster ja isegi meri, papp ja mitmeid teisi sarnaseid nimesid. Võtame nüüd hüvasti, taevaskoja kärestikuline jõekääru ka ja selle pisikese linnukesega, kes oma lauluga teeb rõõmsaks ka niisuguse pahura talvekuu, nagu seda on veebruar. Läheme edasi. Meie teejuht linnuriigisaladuste juurde. Ornitoloog Ahto Jõgi annab märku peatumiseks. Kas tunnete vist on meelest läinud, sest on ju nii palju aega tagasi, kui ta meid oma lauluga rõõmustas. Kuulake veel kord, siis tunnetada kindlasti ära, eks ole, see on ju meie kõigi suur sõber, rasvatihane. Teate küll, seda mustapealiste kollase kõhulist maiasmoka, kes osavasti teeb akrobaatikat puuoksal rippuva pekikamara juures. Ja küllap on ta mõnel hommikul käinud ka teie aknale tasakesi koputamas. Kui olete unustanud talle söögi andma. Tema eest hoolitsege talvel hoolega, sest nüüd on sööbki raske kätte saada ja ega tal ka varusid pole nagu mustal või tutt-tihasel, kes panid sügisel seemned varuks puukooreprakku või sambliku tuti sisse. Aga milliseid linde te veel olete veebruaris üldse talvel kohanud? Vist igaüks tunneb puna pugulist, isa levikest ja tema halli pugulist elukaaslast. Aga kas te olete tähele pannud ka, milline tugev nokk neil on? See on neil vaja seemnete söömiseks? Seemned on ju vahel väga kõva kestaga ja nõrga nokaga lind, lind ei jõuaks neid kuidagi purustada. Kui te neid kusagil leevikese kohtate, siis kuulake, kas nad häälitsevad ka ette nende hääled ära tunneksite, siis laseme neil nüüd praegu veidi ka mikrofoni ees häält teha. Paljud on teist nüüd veebruaris kindlasti kohanud, kas koduõues pargis või metsas mõne lahtise jõe ääres kuldnoka moodi, kuid üleni musta sulekuuega lindu ja olete arvatavasti teda kuld nakaks pidanudki. See pole aga kuldnokk, vaid hoopis musträstas. Tema jääb meile paljud sagedamini talvitama kui kuldnokk. Aga kui te ikkagi ära ei tunne, kassa musträstas või kuldnokk, siis vaadake, kuidas nad kõnnivad. Musträstas hüppab kahe jalaga korraga nagu varblane kuldnokaga kõnnib nagu inimene. Kui teil vahel üle jääb kas saiatükikesi tanguputru või on riknenud mõni õun ehk leidub üleliigne peotäis jõhvikaid siis puistake need välja mustale rästale. Temale maitsevad need väga hästi. Võib-olla ta siis laulab tänutäheks mõne flöödihäälelise pala, kui ilmad hakkavad veidi soojenema. Nii ta laulab kõrgel puuladvas. Kui juhtute mõne lahtise jõe või allika äärde, siis võite kergesti kohatama suureks üllatuseks peale vesipapiga mõnd pardiparve. Enamasti on need sinikaelpardid, kuid võite näha mõnd väiksemat, põhiliselt valgete sulgedega parti, kelle tiivad lennates heledat vilinat teevad. Sõtkad mõnel pool võib aga kohata koos teiste partidega. Kaijäegoskleb tema on ka suuremas osas valgete sulgedega kuid ta on sinikaelpardist tublisti suurem. Kõhualune on roosaka jumega ja Nokondale üsna pikk ja peenike. Ning kui te seda hästi lähedalt vaadata saaksite, siis näeksid, et tema nokaservad on paljude teravate hambakest. Ega see on sellepärast hambuline, etan kalatoiduline, libedaid kalu, aga ei saaks teistmoodi nokaga kuidagi kinni hoida. Veebruar toob rasked päevad eTredele rabakanadele ja põld püüdele. Nemad ju magavad talvel lumi all sest seal on palju soojem kui metsas põõsa all või puuladvas. Lumi on halb soojusjuht ja, ja seepärast ongi lume all soojem. Häda tuleb siis, kui päike hakkab päeval lume pealmist kihti sulatama. Öösel aga külmetab ja kui külm öösel väga tugev on, tekib öö jooksul Päeval sulanud lumekihi asemele tugev koorik ja tedrepõldpüüd ning rabakanad, kes õhtul pugesid pehme lumevaiba alla puhkama ei saa hommikul enam kuidagi välja. Ja kui neil lumekooriku alt välja rabeleda ei õnnestu, siis nad hukkuvad. Sellisel viisil hävib väärtuslike linde vahel väga palju. Eriti rohkesti hukkub niimoodi põld püüsid, kuna nad on kõige nõrgemad. Seepärast jahimehed püüavadki talve hakatusel põldpüüd kinni ja peavad neid ületalve inimelamutes. Kuigi veebruaris sageli paugub pakane, möllavad lumetuisus ja kevadel veel üsna kaugel. Ometi hakkab kuuse-käbilind juba pesaehitusega kiirustama kogupeeni, raagi, rohukõrsi, sammalt ja sambliku ning punub tihedate kuuseokste vahel sügavat Paksu seinalist ja sooja pesa. Ja kui kõik hästi läheb mõned juba veebruari lõpul pessaga munad. Veel on väljas sügav talv, kuid linnud juba tunnevad peatset. Kevade lähenemist tihane laulab üha rõõmsamalt ja puukoorest jäägi on hakanud vilistama. Ja teie noored loodusesõbrad, kui lähete välja, kuulake, kas teiegi kõrv tabab juba linnulaulus kevadisi noote.
