Astronoomiline kevad on kestnud juba kaks nädalat  ja kohe-kohe peaks saabuma ka fenoloogiline kevad. See on aeg, millal ööpäeva keskmine soojus tõuseb üle viie plusskraadi. Taimed aga ärkavad talvisest varjusurmast taas uuele elule. Kevade kuulutajaid võime näha ja kuulda juba kõikjal. Põõsad sädisevad kädisevad aedades, õitseb märtsi  ja lumikellukesi krookusedki on nina välja pistnud. Kassid käunuvad ja Haapsalu promenaad on täis õngemehi. Just praegu aprillis rändavad paljud kalad,  teivid, särjed, nurud, säinad ja kes kõik veel oma kudemispaikadesse,  et teha seal seda, milleks nad on loodud sigitada uut kalasugu. See on ürgne tung, mis paneb nad liikuma  ja nad liiguvad ja liiguvad ja liiguvad. Kui just sein ees ei ole. Vahel paraku on ja mõni sein on nende tee peal juba üsna  ammu ja väga-väga-väga pikk. Kuidas tõmmata tähelepanu probleemile, mis on aastakümneid  aina süvenenud, kuid siiani pole lahendust leidnud? Muhumaa ja Saaremaa vahelise umbse tammi tõttu on väikese  väina ökoloogiline seisund järjest halvenemas. Pea peal seismise aktsioon on vaid üks abinõu,  mida kohalikud aktivistid kasutavad. Näed, siin on selline romantiline versioon sellest imelisest  väikesest väinast või siis õigemini kahest eraldiseisvast lahest,  aga siis suure väina poole, noh, sageli kuivab ikkagi madala veega,  suvisel ajal lausa mitme kilomeetri pikkune selline liiva selja. Siin on üks Orissaare ja siis Ida-Saaremaa tippsündmusi on  üle väina ujumine hiljem peale ujumise lõpetamist,  siis päevake läks mööda, olid pooltel osalejatel väga  tõsised kärnad ja, ja punnid peale ja sügelesid  ja kratsisid, ma isegi ei tea, mida, mis seda  siis põhjustas, kas sinivetikas või siis midagi muud,  aga et väina vesi ei saa liikuda, seisab see puntras kõik  ja utrofeerumine ja kõik muud pahad asjad on kogu aeg toimumas. Plakatid toetusallkirjade kampaania petitsiooni algatamine  ning pidev selgitustöö aitab loodetavasti tõsta tundlikku  teemat lõpuks ka riigile prioriteetseks tegevuseks. Probleem ise on tegelikult vana. Lühikesel otsimisel leiab artikleid juba alates 1908.-st aastast,  kui kalurid kurtsid väina vee läbijooksukohtade puudumisest  tingitud kalavarude vähenemise üle. Aastate jooksul on avade ehitamise teema aina uuesti üles kerkinud. Osoon käis väikese väina tammi probleemi kajastamas siin 20  aastat tagasi. Ka siis räägiti, et avad peaksid siia tulema. Kuid selle ajaga pole mitte midagi muutunud. Veel selle aasta juulis on ka keskkonnaministeerium veendunud,  et tammis peaks olema kaks sildava. Need annaksid mitmeid positiivseid tagajärgi. Kõigepealt taastuks veevahetus, siis väheneks talvine hapnikuvaegus,  avaneksid kalade kude ja rändeteed ja tekiks kalurite  ammuoodatud paadiliiklus. Osooni tollases loos uuris asja tänane riigikogu liige Urve Tiidus. Sõna said kohalikud vallavanemad ja keskkonnaametnik,  kes kõik olid ühel nõul, et väikese väina vee läbivoolu  peaks parandama, kuigi räägiti ka avade tegemisega seotud  ajutisest keskkonnastressist. Merd ja elu näinud kalurid olid ja on tänapäevani tammide  avade puudumisest nördinud. Kalurite seisukoht on ikka. Tammi ava oleks võinud mitukümmend aastat tagasi olla. Aga seda on lubatud, seda on lubatud, seda on  ja jäädakse vist ikka lubama ka. Muidugi seda asja on ju siin mitu korda arutatud igal tasandil,  siin valitsusmehed on käinud uurimas ka. Uue valitsuse alguses. Aga ei tule midagi välja, kõik lubavad ja projektid on  ka kirjutatud. Aga ei taha siit tulla midagi. Noh, usid võib siin olla, mitte. Kas kõiki asju jõutakse teha, aga kahju on,  kui ta aastatuhandeid suutis olla niimoodi. Ja vana tammiga suutis olla ka. Üle 60 aasta pole mingisugust probleemi olnud. Pöised olid tammi ääres ja vesi oli sügav. Aga nüüd on ta ikka täis liitunud, siin pole enam. Kaua aega vaja midagi, et ta nüüd täitsa umbseks. Üks ava on väikese väinatammil siiski olemas niinimetatud tillunire,  mis on tõesti ainuke ühendus, kus kalad saavad kahe väina  poole vahel otse liikuda. Kuigi vett jääb mudastumise tõttu väinas aina vähemaks,  hoiavad suured veetaseme erinevused kitsukest kanalit veel  lahti ning vool on siin aeg-ajalt väga tugev. Aga siin toimus pidev veevahetus, nii-öelda, Jah, siin toimub noh, veevahetus küll, aga aga kui me näeme,  eks ju, et kui palju seda vett siin siis ikkagi tegelikult  tegelikult on siis, siis noh, see on muidugi ilmselgelt noh,  kordades ja kordades liiga väike selleks,  et kahte, seda et siin ühesõnaga et kuidagi see,  see vee vesi siis vahetuks põhja ja lõunakülje peal  nii palju, et hoiaks, hoiaks seda lahti kuidagimoodi. Et, et seda lahtiolekut Või seda, et siin edasi ei setiks, seda me ilmselt ei peata. Aga kaladele on see muidugi äärmiselt tähtis läbipääs. Seda, seda, seda oleme meie näinud ja seda teavad need  kalurid ka, kes siin ääres kala püüavad,  sellepärast et siin ju kala tegelikult on. Mõnel aastal. Väike väin oli kunagi üks Eesti kalarohkemaid veekogusid. Madal veetase ja hästi soojenev vesi koos taimestikuga oli  sobiv paik kudemiseks ja maimudele kasvamiseks. Suured, siia koelmud on nüüd ajalugu. Saadame kalateadlase teisele poole tammi veeolukorda kontrollima. Ma mõtlesin, et ma lähen seda niret mööda  ja vaatan, vaatan selle otsa ära, et kui hea sealt kalal  sisse pääseda on ja noh, vastuse sain kätte,  et sealt kalal on praegu üsna halb sisse pääseda,  et ma ei saanudki aru, kust see üldse sisse tuleb,  kui me sealt ülevalt näeme, ta ikkagi läheb  siis enne enne merd, tundub, et ta vajub,  ta on setet täis, ta vajub nii laiali, et ta nõrgub,  ühesõnaga vesi nõrgub läbi roosi ja siia merre. Vesi saab kenasti läbi. Aga see on selge, et, et kala mõni kala saab  ka läbi. Aga ega see kalastikul tervikuna ikkagi soodne ei ole,  kui nad peavad ennast läbi selle filtri pressima sinna sisse. Vaatame veel kord ajas tagasi, kui tamm valmis. Ehitust planeeriti ligi 50 aastat ning ehitati kahega  aastaks 1896. Juba alguses oli selge, et vastvalminud tamm sai liiga kitsas. Samuti hakkas see vajuma ning talvel oli pea läbimatu. Nii tuli kohe alustada ka remondi ja laiendustöödega. Aastate jooksul on tammi aeg-ajalt üha enam laiendatud  ja täiustatud. Täna on siin esmaklassiline autotee, kuid  mis puuduvad, on korralikud vee läbilaske avad. Siin on meil siis natukene materjali kogutud,  küll on siin kronoloogiat, arhiivi siin on tõesti niisugust  väga kompromiteerivat materjali ka, millega saaks mõnel  mehel ikka tegelikult vastutusele isegi võtta,  et kurb, et kuidagi on asjad ikka ära sumbunud  ja ära sumbunud, et et ometi ju on nõukaaja lõpus siia ju  tehtud kõik eeldused ja pool tööd on ju praegu tänaseks  tegelikult tehtud, onju. Et seesama võiks olla juba ava. Siin vahel peakski juba ehitus käima ja ava siia tekkima,  et need põsed siia tehti ju selleks, et tööde ajal saaks  liiklus segamatult toimida, mida siis ka praegu saab ilusti teha,  et, et liikluse siit ümber suunata ja siia juba tehnika  peale ja tegelikult ju tänapäeva ehituse mõistes,  nagu need avad siia on kõige lihtsam panna. On ju, et siin on küll. Viirsavi alla tuleb paepinnaseni nähtavasti betoonankrud panna,  aga ma ei ole küll insener, aga see ei saa olla midagi  raketi teadust. No sa oled käinud mööda koosolekuid, seminare,  kõike rääkimas kuulamas, mida sulle siis öeldakse seal ja,  ja kes, kes seda peaks ehitama? No kahel ministeeriumis toimunud töörühma koosolekul kõlas  selgelt siis ministeeriumi esindajate poolt välja selline lause,  et kes kõige rohkem nendest avadest võidavad,  et need peaksid ka tegema, selle töö sõidavad. No me vaatasime siis kohaliku omavalitsuse juhtidega seal  üksteisele otsa, nagu on, näpuga näidatakse küll meie peale,  aga seda nagu ei küsi keegi, kes 120 aasta jooksul on kõige  rohkem sellest olukorrast nagu kaotajaks jäänud,  et et meie pole seda silda siia eitand. Nud, ja nii, et see on juba tegelikult ju tsaariaegne  tsaariaegne ehitus, et et siis Ikkagi peaks olema ju iseenesest mõistetav,  et see on riigi küsimus või siis ma ei tea,  kas või Euroopa Liidu, miks mitte. Väikese väina tamm on Eesti suurim vesiehitis,  mis Saaremaad ja Muhumaad aina kiiremini kokku kasvatab. Kuigi kaugemas plaanis on see maakerke protsessi tulemusel  ka looduslikult juhtumas. Kuidas aga säästa loodust, kui me oleme seda oma pikaajalise  tegevusega juba rikkunud? Kuna siia on moodustatud Väinamere hoiuala,  siis hoiuala eesmärk on ju see, et tagada nende elupaikade ja,  ja liikide, mida me siin kaitseme nende soodne seisund  ja takistada neid tegevusi, mida, mis siis seda soodsalt  seisundit eks ole, halvendab. Ja loomulikult tammi avade tegemine oleks siin  selle soodsa seisundi tagamiseks üsnagi oluline  ja see ei ole vastuolus nende kaitseeesmärkidega,  mida hoiuala seab. Ja kui me näeme siin kõrval kõrgepingeliini,  siis ma usun, et see kõrgepingeliin on hoiuala liikidele  isegi ohtlikum kui nüüd need avad, sellepärast et siin  hukkub kümneid linde igal aastal nendes liinides. Aga olen kuulnud jah, et, et see kavatsetakse juba panna kaablisse,  nii et, et tõenäoline on, et see liin siit varsti kaob. Ka pea peal seismise aktsiooni tegijad olid tunnistajateks,  kuidas Luik otse silme ees elektriliiniga kokku põrkas  ja seejärel vees vigastatult liipas. Üks lui, kes sisse lendas, tema pääses siit eluga vist,  aga, aga teine, kes sisse lendas, maandus siiasamasse tee  peale pikali ja on elu on sees, aga haavatud on küll kõvasti  ja ta lendu enam ei saa. Ukerdab seal jää sees praegu. Kurb vaadata seda kõike. Loodetavasti on vähemalt see probleem tulevikus lahenemas. Kuid kas kohalike initsiatiivist piisab,  et 120 aastat vana tamm, mis on muutunud väikse väina  sisuliselt kaheks eraldiseisvaks veekoguks lõpuks korralikud  läbivoolu avad saab ja vesi pääseb liikuma? Seisev vesi pole väikeses väinas üksnes hüdroloogiline  tõsiasi vaid ka kujund, mis iseloomustab  selle olukorra lahendamisel valitsevat olukorda. Seisev vesi. Selle vee liikuma panemiseks võib-olla oma osa  ka avalikul arvamusel rahvaühendustel. Meil on sindi paisu näol vastav kogemus juba olemas. Tuleb häält teha, sest meie hääl on peale kõige muu  ka valijate hääl. Meie meri, meie mure. Sellele aga kes või mis on meie oma ja kes  või mis ei ole, polegi alati lihtne selget jutti vahele tõmmata. Üks selline loom, kelle suhtes meil veel polegi enamasti  selget hoiaku, et on Canis aureas, kelle jaoks meil oma  maist Eesti päritoluga nime ei olegi. Tõlgituna ladina keeles on kaanis ahureas kuldne koer. Nimi aal pärineb aga juba iidsest sanskriti keelest. Siinsamas puude varjus näha kõrgiste, kust agol õnnestus  küttida šaakal ja minu andmetel on see sellel jahihooajal  kolmas šaakal, mis on Eestis kütitud. Siit metsa vahelt ta tuli ja hakkas Liikuma selle söödatorni Poole lumi, oli see seekord päris sügav,  nii et. Lumest oli näha ainult. Võib öelda pool tema kõrgusest, nii et sellega tekkiski nagu  see moment, et ei saanud esimese hooga aru,  kas on tegu. Saakaliga rebasega või kährikuga. Aga üllatus oli jah, päris suur, kui. Kui loom sarnases rohkem nagu nagu hundiga  või esimese hooga ei oskagi öelda, mis. Loodus pakub ikka ja jälle üllatusi. Läänemaal tabatud enneolematult ulgunud tundmatu loomaliiki  ei suutnud eksperdid esialgu kindlaks teha. Täna tehtud uuringute põhjal saab aga nüüd täie kindlusega väita,  et tegemist on šaakaliga. Kuigi 2013. aasta märtsis leidis kinnitust,  et Eestimaa pinnal elab kuldne ehk harilik šaakal,  siis on ta meie looduses endiselt uus ja eksootiline kiskja. Nii võibki juhtuda, et inimesed ajavad omavahel segi šaakali,  rebase, kähriku või isegi külakoera. Tartu Ülikooli loodusmuuseumi väljapanekus on haruldane  topis ajalooliselt teine Eestis kätte saadud šaakal. Ida-Virumaalt tabatud isend aitab eksponeeriälimust paremini  tundma õppida. Ma olen kuulnud, et Eesti inimesed kipuvad šaakalit teiste  kiskjatega sassi ajama, kuidas siis õigesti eristada neid omavahel. Üks tunnus on see, mida tuleb koheselt vaadata,  et et saakali on alati, käpad on heledad,  esialad on niisugust heledat värvi, tal võib olla siin  niisugune väike must triip, aga meie saakalitel siiamaani ei  ole olnud ja, ja teine, mis on selgelt eristatav,  on kõrvatagused, on heledad, saakalil, rebased on täiesti  mustad ja kähriku puhul kui nüüd kährikuga segamini minna,  et üldiselt kährikul on palju madalamad jalad,  mitte nii kõrged šaakalil on käpad, heledad,  kährikud on alati tumedad, mustad. Šaakal on Eestis jahiloom, kes tegutseb läänerannikul Läti  piirist kuni noarootsini välja. Kuigi me ei tea selle looma täpset arvukust,  siis arvatakse, et Eestis elab umbes viis pesakonda šaakaleid. Lõppenud jahihooajal kütiti Eestis kuus šaakalit. Täpsem analüüs näitas, et Ago lastud šaakal oli noor emasloom,  kes pärineb tõenäoliselt möödunud suvel Läänemaal sündinud šaakalipesakonnast. Tõestus sellest, et šaakalid tõepoolest siin Läänemaal elavad,  on sellel lumel siin jookseb, võib olla täna öine  või varahommiku Konkune šaakali jäljerada  ja mis veelgi huvitavam, nad ei pelga isegi inimeste elamute lähedust. Siin on loetud sammud inimeste suvilateni  ja taamal te näete karjamaad, lammaste karjamaad  ja möödunud suvel oli kohalik lambapidaja väga mures,  nimelt šaakol on murdnud tema karjast lambatallesid. 2013. Talvise poegimise ajal, vot siis ma kuulsin siin mere  ääres roostikus niisuguseid imelikke uilgeid,  et rebane ta ei olnud, neid klähvimisi on kuulda olnud,  kährik teeb noh, tema talvel magab, aga ta teeb rohkem sellist,  kui koer temaga tegeleb, siis see on niisugune ragistamine. Et niisugused võõrad hääled Esimene murdmine 2015 suvel oli 15, juuli niimoodi,  et see oli öösel kadunud 17 lammast. Eestis tulid esimesed teated šaakalite tegevusest ilmsiks  juba 2010. aastal, kui Läänemaa elanikud väitsid,  et nad on näinud teistmoodi rebaseid. Siiski jäid need jutud oletusteks. Ametlik kinnitus šaakalite kohta tuli 2013. aastal,  kui Läänemaa jahimehed tabasid ühe sellise kummalise looma  ja viisid selle teadlastele uurida. Ja siis mul see huvi tekkis, et võtsin oma kaamera ja,  ja põrutas siit teisele poole Matsalu lahte. Ja ja pani selle sinna piirkonda ülesse,  kus siis seda väidetavalt looma olla nähtud liikumas  ja siis ühel hommikul see oli siis 28. märts 2013 oli see  šaakal siis pildis. Ja väidetavalt siis esimene pilt Baltikumis. Šaakal on Eesti faunas uus kiskjaliik ja sellest aastast  ka väikeulukina jahiloom. Varem suhtuti šaakalisse kui sisse toodud võõrliiki  ja otsustati, et ta tuleb siinse looduse kaitsmiseks Eesti  pinnalt välja küttida. Ka kolme aasta taguses osooni saatelõigus ei suutnud keegi  peale rumeenlasest harrastusökoloogi uskuda,  et kuldne šaakal on Eestisse jõudnud oma käppadel. See maa on nii pikk, mis, mis nende olulisest  populatsioonist nagu lahutab, et, et see rändamine tundub  üsna võimatu või, või, või väga utoopiline,  aga, aga no kuidagi nad on süüa saanud. Ja mitte üks vaid, vaid ütleme siis rohkem,  et ühe, ühe seletaks veel ära, aga ka rohkem on väga kõhklev tunne,  on. Milline sinu isiklik arvamus on, kuidas need šaakalid siia sattusid,  võib-olla ikkagi oli neid abilisi, kes ta siia siia toimetas,  kas siis see oli Tiine emane või olid siis pojad mingi pesakond,  kus oli nii emaseid kui isaseid ja neil õnnestus mitte  kõigil aga mõnel ellu jääda ja, ja isegi paljuneda. Et see on nagu üks väga-väga nõrk hüpotees,  mida, mida me praegu arvestame, et aga see on umbes sama  nõrk hüpotees, kui, kui Euroopa kolleegi poolt arvatud,  et nad ise jõudsid siia, jooksid, läbisid tohutuid vahemaid  ja neile just siin kangesti meeldib, et. Ometi tõestasid just kütitud ja leitud šaakalitelt võetud  DNA proovid, et tegemist on looduslikul teel Eestisse  levinud loomaga. Isend, mis siis? Leiti Leedust, see oli pärit nagu Balkani populatsioonist,  aga meie Eesti isendid on nagu Kaukaasia päritoluga et sealt  mõlemalt poolt nad tõenäoliselt siis põhja suunas levinud on. Põhjalikum uurimine on näidanud, et šaakali levik Euroopa  lõunaosast lääne ja põhja suunal kestab juba aastakümneid. Eksootilise kiskja areaali laienemisele võib soodsalt mõjuda  näiteks kliima soojenemine või hundi madalarvukus. Eestis kohati šaakalit ametlikult esimest korda 2013. aastal Lääne-Eestis,  kui Massu jahiseltsi jahimehed tabasid esimese isendi. Samal aastal läks üks šaakal piltlikult öeldes  ka kaugemale uitama, sest juba augustis lasti Kiviõli  jahipiirkonnas järgmine loom. Auto alla jäänud ja kütitud šaakalite asukohad näitavad seni,  et sisemaale šaakal meil ei levi. Erandiks on vaid Rapla ja Harjumaa piiril autorataste all  hukkunud isend. Küll aga paistavad meie uuele kiskale sobivat lisaks Lääne  ja Pärnumaale ka saared. Mida sina tihedalt loodusega seotud jahimehena arvad,  kas šaakali on koht Eesti looduses? No tundub, et praegusel hetkel temast nagu tõsist probleemi  tekkinud ei ole. Et võib arvata, et ta siiski mahub ka meie teiste  väikekiskjate hulka. Pigem võib temaga loodusele teatud liikidele pigem kasulik olla. Ja kohalikud räägivad ka, et kährik on ära kadunud  selle šaakali tulekuga, nii et see on küll spekulatsioon,  aga šaakal võib selle koha pealt olla kasulik isegi maas  pesitsevatele lindudele tõrjudes kähriku välja. Kindlasti on šaakal agressiivsem loom ja tugevam kui kährik. Aga mis puudutab lambapidajaid, et see võib saada  probleemiks Aga muidugi on, saab see mureks olema. Ja seda enam veel, et praeguselt ei ole saakal üldse  kompenseeri kompensatsiooni all. Kui Unti ja Ilvest veel neid kahjutasusid kompenseeritakse,  siis, siis tähendab, tänavuaastase seisukohalt on karjavalve  koera raha läinud. Šaakal on hea kohaneja, tema toidubaas on lai  ning see võimaldab lõunamaisel loomal asustada uusi alasid. Šaakali jõudmine Lääne-Eesti saartele kinnitab,  et paindlik loom saab hakkama ka põhjamaa karguses,  kui teda toetab mereäärne pehmem kliima ning kohalik loodus  oma kadastike ja roostikega. Niisiis ei ole šaakal meie jaoks enam miski kauge  eksootiline olend, vaid muutumas meie metsade  ja rabade püsiasukaks. Üldse on kõiksugusel eksootikal kalduvus muutuda tavaliseks  igapäevaseks asjaks. Näiteks kohv ja kakao, mida me joome päevast päeva,  ei tekita vähimatki imestust. Aga meie esi esiesi esivanemate jaoks olid nad veel väga  võõrad ja kauged asjad. Kohvist tegime tänavu pikemalt juttu meie Etioopia lugudest. Kakaost ei ole aga sõnagi rääkinud. Seda teeb nüüd. Šokolaadi armastame kõik süüa, aga milline kakaopuu välja  näeb või kuidas kakao meie kommisisse tuleb,  seda juba kõik ei ole oma silmaga näinud. Tallinna botaanikaaias on 39 aasta vanune rikkalikult viljuv kakaopuu,  kes on siia kunagi tulnud seemnena ja idanenud  ning kasvanud suureks õitsvaks ja viljuvaks puuks. Looduses kasvab 20 liiki kakaopuid troopilises Ameerikas  alates Mehhiko kaguosast kuni Brasiilia ja troopilise  Ameerikani välja. Maailma suurimad kakaoubade tootjad või kakaopuu istandused  on rajatud Lääne-Aafrikasse, elevandiluurannikule  ja kanasse. Aga tänapäeval on väga suur kakaopuu kasvataja,  samuti ka Indoneesia. Kuigi kakao puul aasta jooksul võib olla tuhandeid õisi,  areneb neist küpseks viljaks ainult mõnikümmend  ja kilogrammi kakao. Jahu saamiseks on vaja kümmekond või isegi rohkem vilja. Sõltuvalt vilja suurusest või ka sordist on vilja sees  mitukümmend kuni 60 seemet. Erinevalt parasvõtmepuudest, kelle õiedega viljad ei teki  maapinna lähedale tüve peale on kakapuu väga erandlik. Selliseid taimi, kellel õied ja viljad moodustuvad tüve  peale või ka alumistele okstele. Sellist nähtust me nimetame kauli flooriaks  ehk tüveõiesuseks. Ka siinsel kakao pool on näha, et üsna jämedal alumisel tüve  osal on küpseid vilju. Kakaopuu viljad ei küpse kõik üheaegselt  või lühikese aja jooksul nagu kohvipuul või nagu õunapuul,  vaid küpseid vilju võib noppida peaaegu aasta läbi. Ja kui me vilja lõikame katki, siis me märkame,  et siin vilja sees on palju suuremad seemned. Kui on kohvipuu, vilja sees ja seemneid,  võib-olla siis sõltuvalt vilja suurusest,  vili võib kaaluda kuni 500 grammi või pool kilogrammi on 20  kuni 60 seemet. Neid seemneid alguses siis tulise troopika päikese käes kuivatatakse,  nad muutuvad siis veel palju tumedamaks ja lõpuks röstitakse,  kuumutatakse ja jahvatatakse kakaopuu vili küpsedes ei avane  ja igaüks kakaopuu seemneid sööma ega levitama ei pääse. Selleks aga sobivad suurepäraselt ahvid,  kellel on tugevamad lihased ja teravamad hambad,  nii et ahvid ongi looduses peamised kakaopuuseemnete  levitajad inimeste kõrval. Ränduripuu on põnev ja eriline selle poolest,  et tema kuulub ühena vähestest kompassi taimede hulka. Meil Eestimaal päris looduses kompassitaime ei ole. Aga troopikas mõned siiski on. Ja üks veider kompassi taim, kes näitab kindlat ilma kaart  või kindlat suunda, on ränduripuu kaugel madagaskaril. On selliseid kompassi taimi nagu noollehine salat,  kes näitavad põhja lõuna suunda aga Madagaskaril kasvav  ränduripuu näitab looduses ida-lääne suunda. Nimetus ränduripuu tulenebki sellest, et eksinud rändur  ränduripuud tundes või kohates leiab tema lehtede järgi  liikudes kergemini teel. Neid põhjuseid, miks sellist kuni 18 meetri kõrgust puud on  hakatud ränduripuuks kutsuma, on teisi veel. Kui vahel sajab vihma, siis oma suurte lehe tuppade vahele  vihmavesi jääb pikaks ajaks püsima ja samuti  ka janu kannatavad rändurid võivad vihmavette kasutada  siis janu peletamiseks. Aga ränduripuud on inimene õppinud kasutama  ka varjuandva puuna. Tema lehed kasvavad hiigelsuureks, neist saab kergeid  ehitisi teha, samuti ränduripuu tüve sees olev tärkeserikas  säsi sobib kasutada nii leivajahuna leiva küpsetamiseks kui  ka loomasöödana. Ränduri puu tõi mulle meelde kaks krestomaatilist luuletust. Ernsteno rändaja õhtulaul. Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesk nurmi täis valmivat vill ja. Ränduripuud selles laulus küll ei kohta ja teine luuletus  aga teeme nüüd väikese keelerännu. Kas tunnete ära? Muidugi see on tõlge Juhan Liivi rändajast,  tulen linnast, lumesadu ja nii edasi. Meie uued rännud sõnas ja pildis taas nädala pärast. Otri son. Oh, oh, hoo, nojah, ära kiru vaid korista.
