Ründame koos Hendrik Relve. Tahan ma jätkata oma muljetega, sealt Põhja-Ameerikast Yellowstone'i rahvuspargist, siis üle-eelmises saates sai nende juttudega seal lennustonis juba algust tehtud, kes seda sarja nüüd järjepidevalt kuulab, see mäletab, et seal siis juttu sellest, et sellest on maailma kõige vanem rahvuspark ja et seal leidub väga palju erakordseid looduse vaatamisväärsusi. Ja eelmisest vaadates sai jagatud muljeid just nendest eluta looduse imedest seal et siis keisritest ja kõige suuremast keisrist ehk vanast ustavast ja veel kuumaveeallikatest, mis on vahel väga fantastiliste värvidega maastikel. Ja siis seal ka sellest, et kogu Yellowstone'i ala asub tegelikult väga iidsel ja hiiglaslikul vulkaanialal. See on niinimetatud supervulkaan. Praegu on just uinowas olekus, aga mis võib ühel päeval taas ärgata. Ja et kõik need maapealsed geoloogilised imed, mis seal näha on, need on tegelikult märguanded selle kohta, et kusagil sügaval sügaval maapõue sisemuses on varjul parajasti määratud vulkaanilise jõud. Aga tänases saates tahaksin Sis kõnelda mitte sellest, kellest Tony eluta loodusest, vaid elusast loodusest, ehk siis siinsetest loomadest Yellest tõuna, äärmiselt loomarikas. Kõikidest nendest elukatest ühe saatega ei jõuagi lõpuni rääkida. Võtan siis ette osa nendest ja need, keda siis nimetatakse taime toidulisteks imetajateks, alates kõige pisematest sellistest Roti suurustest, väiksematest närilistest ja lõpetades kõigevägevama rohu sööjaga siinsetel aladel ehk Ameerika piisoniga. Nüüd siis kuuldus helipilt selle Mul õnnestus salvestada seal Jellast townis ühel päeval ja sealt seda nii ähvardavat mürinat, et võiks arvata, et tegemist on mõne verejanuliste kihtiaga. Aga ei ole piisanite hääled ja nende häälte salvestamine, see oli mul täitsa omaette seiklus, aga sinna me veel jõuame. Praegu ma alustaksin sellest, kuidas ülepea seal Jelostoni pargis loomade jälgimine ja vaatlemine käib. Mul oli see päris omapärane ja värske kogemus, ma ei olnud sellist loomade vaatlemise stiili nagu mujal maailma rahvusparkides kohanud, noh, eks neid ole ju läbi käidud seal Aafrikas ja Aasias ja Austraalias ja mujalgi. Ja isegi Ameerika Ühendriikides, aga mitte kusagil ei olnud sedalaadi loomade vaatlemise juhtumeid, nagu siin sai näha. Siin on siis niimoodi, et üldiselt kui sa liigud ringi juba esimesel päeval, me kogesime seda. Üks kindel asi on see, et Yellowstone'i rahvus Park on ju päris suurde, läbimõõt on umbes 100 kilomeetrit, aga ta on kaetud väga korraliku teedevõrguga ja enamjaolt on need teed siis asfalteeritud. Ja nii et väga lihtne on nagu liikuda ja orienteeruda seal pargis. Teed viivad ka kõige kaugematesse pargisoppidesse, nad on hästi viidatud, toodi ja tähistatud. Nii et selles mõttes on mugav ja üks teine asi, mis kohe esimesel päeval selgeks sai, on see, et nendel teedel käib üpris tihe liiklus. No ütleks nii, et umbes Me olime seal ju kuskil juuli lõpus, et umbes iga 10 minuti järel mingi auto seda asfaltteed mingis suunas ikka liikus. Ja pole ka ime, sest Last Down on üks kõige populaarsemaid rahvusparke kogu Ameerika Ühendriikides ja siin käib läbi aastas miljoneid turiste viimastel aastatel kusagil nelja miljoni ringis. Ja praegu juulis oli just üks tipphooaegu. Ja nüüd siis oligi see, millega algul oli üpris raske harjuda, et sõidad mööda teed kusagil loodusmaastikus ja juhtub näiteks niisugusse, avamaastikus puid ei oleks, on avar nähtavus näiteks mingi lai jõe org ja siis sa nagu tahad teada saada, et kas seal nüüd silmapiiril on mõnda huvitavat lindu või looma, mis sa siis teed, paned autotee kõrval vale, võtad binokli välja ja hakkad seda maastikus binokliga nagu läbi kammima. Aga noh, õige pea sõidab mööda üks, teine auto ja nii kui nad näevad, et sina oled siin tee ääres binokliga, siis silmapilk endastmõistetavalt tullakse sinu auto taha ja küsitakse otse, et mida sa näed, et noh, ja siis, kui sa vastas, et ma ei näe esialgu mitte midagi, et ma alles otsin, ega ta siis ära ei lähe, tahavad nemad ka seal binokli välja, hakkavad ka seda ümbrust uurima ja varsti tuleb kolmas auto, need enamasti ei küsigi enam midagi juba sinu selja taha ja kah hakkavad asja uurima ja, ja niimoodi tekib väga kiiresti siia maastiku, selline võiks öelda niisugune autode rodu ja siis, kui see autode ruudusel juba seisab, siis on siin väga tüüpiline see, et hakkab nagu inimeste vahel jutt pihta noh, et umbes nii, et praegu vat ühtegi looma ei ole, aga ei tea, mis loome siin, kõik võiks näha saada selle koha peal ja siis juba see, et mis loomi me üldse siin Jellustonis oleme näinud. Ja siis juba küsimused, aga kust teie üldse olete pärit ja kuidas te siia tulite ja siis juba see, et küll on ikka tore ja tore ja niimoodi see jutuvada läheb käima ja ausalt, mina ei ole harjunud niimoodi looduses loomi vaatlema, et kui sa juba tuled loomade pärast, siis keskendud nagu nendele ja lihtsalt see niuke, njuuton, lähenemine, lobisemine viibika tähelepanu kõrvale. Aga noh, veel hullem siis, kui selle autode rodu ette tekibki mõni loom või lind, sest siis lähevad kõik tohutult elevile. Siis algavad igasugused kommentaarid ja grammitakse fotoaparaadid välja ja hakatakse klõpsime, siis hakatakse neid bitteksti sele näitama. Ta on vaja ja siis neid omakorda kommenteerima. Nii et paratamatult tekib väga kiiresti siin Yellowstone'i asfalttee ääres selline seltskond ja seltskondlik suhtlemine. Sellega pidi kohanema. Aga no kus sa pääsed, nagu öeldakse maal maa kommete järgi ja kuskil teisel päeval või nii hakkasime sellega ka juba kohanema ja siis oli niimoodi, et et kui see sõitsime mööda sellist tühja teed, järsku räägime, et kuskil tee ääres seisab auto seal pingsalt midagi, vaadatakse kohe sinna taha ja küsid ka kohe väga otse, et mida te siin parajasti vaatate. Ameeriklastele, see väga hästi sobib, nad kordagi ei pahanda ega ei ole häiritud, on hoopis sõbralikud ja jagavad lahkesti mis tahes infot, mis neil parajasti olemas on. Ja veel üks asi seal elustowni pargis liikudes, mis oli teistmoodi, kui mujal olin kogenud, oli see, et seal on terve rida selliseid punkte või vaatluspaiku, kuhu koguneb terve seltskond juba hommikust peale ja nad on seal väga tihti õhtuni välja ja ollaksegi täitsa paigal. Ma toon ühe näite. Seal jälle Estonias on üks selline koht, mille nimi on Hayden väli. No eesti keeles siis nagu peidetud org, see on väga tore looma vaatluse koht tõepoolest, sest see asub ühe niisuguse laia jõe oru kõrgel serval ja siit avaneb ikka kohe kilomeetrite laiune vaade igas suunas sinna orule. Ja Meie ka ikka, kui me sealt mööda läksime. Iga kord tegime peatuse ja vaatasime binokliga, et keda nüüd näha on ja enamasti binokliga avastad ka, et keegi ikka on ükskõik. Suuremad loomad paistavad veel eriti selgesti binoklist ära, et hirv või piison isegi kas või kahe kilomeetri pealt. Aga see nos tamm, kundede seltskond või need paigalolijad, need olid siis ikka siis nagu ikka täitsa paigal, neil oli oma varustus terveks päevaks siia juurde kuulus tingimata selline kokkupandav tool, mis oli seljatoega ja hästi mugav ja siis niisugune kolmjalg ja selle peal niisugune korralik pikksilm, väga palju võimsam kui mistahes binokkel. Ja siis veel kindlasti üks niisugune suur kopsakas kast sellises piknikukast täis igasugust mõnusat kraami. Ja vot niimoodi see kamp seal aega viitis. Et pikksilmad olid kogu aeg valmis, kui keegi mõnda looma avastas seal eemal, kohe ütles teistele, kõik pöörasid oma torud selles suunas, siis nad jälgisid seda looma väga pikalt, kommenteerisid, mis ta seal nüüd teeb. Ja kui mõnda looma ei olnud silmapiiril, siis lihtsalt lobiseb mõnusasti ja lasti headel jookidel ja söökidel maitsta, et täitsa selline vabaõhuloomaklubi või midagi sellist siukene seltskondlik ajaviide, noh nii nagu olete võib-olla mõelnud, et võiks olla kuskil linnaäärses pargis piknikul, et niisugune nädalavahetuse meelelahutus. Aga siis isegi noh, niisuguses kohas nagu läheb täitsa meelest ära, et tegelikult me oleme ju keset kõnnumaad, Yellowstone'i ümbrus on väga hõredalt asustatud ja tegelikult kellas Tõun ei ole mingisugune rahvapark. Ta on ikkagi rahvuspark ehk siis rikkumata loodusega väga suur ala, kus loodus elab tõepoolest täielikult oma iseseisvat elu. Noh, need olid siis nüüd jälle need piisonite hääled salvestatud mitte kusagil loomaaias ega Tarandikus, adjellustani vabas looduses ja eks see on see lastauni, teine pool, et tegelikult on siin väga palju väga vaikseid ja oma ettenurki kus sa saad täitsa segane matult loodusega isekeskis olla ja tegelikult on uskumatult palju põnevaid elukaid küll suuri, küll väikeseid, et see on, see on huvitav loodusteaduslik tõsiasi et näiteks imetajaliike elab siin ikka väga palju rohkem kui näiteks Eestis. Kuigi noh, tasub samuti parasvöötmes nii nagu Eesti ja miks see loomaküllus siin nii suur on, üks tähtsamaid põhjusi on kindlasti see, et siin on väga palju erinevaid elupaiku, näiteks igasuguseid mägesid ja orge ja metsi ja, ja aasu ja jõgesid ja jõe luhtasid ja ojasid ja lönsikuid ja soid ja veel palju-palju muud. Nii et erinevatel loomaliikidel on, kust toitu või varjumist leida või, või kus pesitseda saab. Ja nii mahubki neid siia Yellowstone'i maastikele. Nii palju erinevaid liike, kõike ära. Aga siis tänases saates, nagu öeldud, kõnelen ainult nendest kohtumistest taimetoiduliste loomadega alates kõige väiksematest, ehk siis pisikestest närilistest ja lõpetades siis igasuguste suurte rohusööjate kannagu piisonid. Ja kui nüüd nendest väikestest pisikestest imetajatest kõnelda, siis juhtus kuidagi saatuse tahtel, nii et neid me nägime kõige rohkem just ühel päeval siis kui matkasime Yellowstone'i kõige kõrgemale tipule, seal on siis Vosperni mägi merepinnast natuke üle kolme kilomeetri kõrge. Noh, ja seal selles madalamas mäe osas olid sellised okasmetsad ja seal metsa all oli päris palju selliseid mahalangenud, tüvesid ja rikkalikku taimestikku. Ja vot seal oli neid pisikesi närilisi, kel kohe mitmeid liike, esimene, kellega kokku juhtusime, oli mulle tegelikult tuttav, olin kohanud teda Siberis Siberi taigas, seal kuskil Baikali looduskaitsealal, see on siis vöötorav. Vöötorav jäi sealt Siberist juba kergesti meelde, ta on niisugune pisikene meie oravast pisikesel, aga niukene ilusasti triibuline, hästi vilgas, hästi armas tegelane. Ja vot siin kohtasin teda siis Põhja-Ameerikas uuesti. See ei olnud küll sama liik, mis Siberis, aga ta kuulus samasse vöötoravate perekonda ja neid vöötoravaid sebisin ikka päris mitmeid ringi. Mõnikord otsisid nad maast mõnikord puudelt mingit toitu ja kui midagi leidsid, siis võtsid esikäppade vahele nagu orav hakkasid seda siis mugima. Ja noh, tundus, et teda on väga lihtne pildistada, aga tegelikult ei ole. Sest ta on niisugune ootamatu liikumisega loom, et vahel tuleb sulle peaaegu nii peale, et jookseb su jalust pikkalise pisike loom jääb paigale ja siis hakkad juba pildistama ja juba peaaegu vajutad ja just sellel hetkel ta tormab minema ja kaob täitsa vaata et nägemisulatuses täiesti ära. Ja üks vöötorav sellest sain tõesti lõbusaid pilte, tema oli väga kummalises ja naljakas poosis, ta lebas ühel mahakukkunud puuoksal nihukesele horisontaalse Loksal ja niimoodi, et mõlemad jalad kahele poole oksa niimoodi ripakil. Ja ma ei tea, mis ta seal tegid, täitsa liikumatud oli täitsa elus. Mõnules seal kuidagi tundis ennast väga hästi, ma arvan, ta pidas sellist lõunapausi või siia estad parajast seal natukene maad edasi, kohtasime teist looma, nägi välja nagu samuti vöötorav nagu vöödid külgede peal, aga ta ei olnud, kui hoolega vaadata, et tal oli niisugune tume triip, jooksis silmade juurest läbi ja tal oli natukene vete rahvast suurem ja natukene karvasem. Määrasime ta siis ära, see oli hoopiski suslikute hulka kuuluv liik, oli siis tavakuldsuslik ja kohtasime veel ühte susliku liiki seal hiljem. See oli jälle hoopis teistsugune, ta oli rohkem selline, nagu me ette kujutame, ühte suslikud, niisugune priske tegelane, vaata et rotist natukene isegi suurem halli pruuni värviline niukene, tüüpilise välimusega suuslik. Temal eestikeelset nime pole siiani pandud, aga ladina keeles on ta nimi, spermofiilus, armaatus. Ja siis kohtasime ka selliseid närilisi, kes meenutasid kangesti meie oravaid. Selline punakas karv kikkis, kõrvad puude peal jookseb aga natukene suurem meie omast ja natukene pontsakam ja, ja tegelikult ta ei ole orav, ta ei kuulu isegi orav, aga samasse perekonda. Tema nimi on Oravik. Oravik on siis Ameerikas Põhja-Ameerikas umbes midagi sellist nagu meie orav. Ja kui me juba jõudsime seal Osberni mäe kõrgematesse osadesse, kus enam metsa ei olnud, seal juhtusime märkama veel ühte närilist, see oli juba kõikidest nendest eelmistest suurem. Ta oli kalju peal kahel jalal, niimoodi seisis seal. Ja ta oli ikka niisugune, noh, vaata et poole meetri kõrgune. Hästi sihukene, priske ja väärikas isand. Tal oli kollakat värvi kõhualune. See oli siis nüüd üks niisugune, keda nimetatakse ümiseja jaoks ja see liik oli konkreetselt kollakoht ümiseja, noh, selle kollase kõhualuse järgi on ta selle nime saanud. Nii et jah, sellel päeval. Me kohtusime ühe retkega viit erinevat närilise liiki aga noh, see ei ole kaugeltki kõik nendest, keda elus tunnis leidub. Neid on seal kokku ikka kümneid ja kümneid. Noh, siia vahele nüüd vahelduseks natukene seda piisonite Jürinud. Ja eks piison kuulub sõraliste hulka ta nendest kõige suurem suurem, keda siin Yellowstone'i leidub, aga neid on siin ka mitmeid teisi neid sõralisi. Ja üks kõige uhkemaid nendest oli kindlasti vapiti. Vapiti seal tegelikult suur hirv väga lähedane sellele punahirvedele, kes elab Euroopas ja keda võib natukene mõnel pool Eestis kah kohata. Aga seda vapitid siin Jelostonis oli ikka röögatult palju. Kohtusime teda iga päev mitu korda ja pole ka ime, sest seda hirveliiki on siin kokku loendatud tervelt 30000 tükki. Ja mõned nendest just need hirvepullid, Need olid ikka uhkemad kui mistahes punahirved, keda ma kunagi Euroopas Eestis olen näinud, sellised tohutult suured Ta laiali harali sarvedega noh, tõesti nagu väga jämedate okstega põõsas oleks Hirvel peas toe sõna. Aga kui mõelda nende teiste hirvede sugulaste peale või sõraliste peale, siis nendega juhtus saatuse tahtel ka niimoodi, et kõige rohkem kohtasime neid just ühel rännaku päeval. Siis kui me läksime Yellowstone'i kirdeossa ja siis tuli neid tõesti kohe nagu järjepanu erinevaid liike. Esimene, keda me sel päeval tee ääres märkasime, oli põõsaste vahel rohtu söömas valgesaba pampahirv. See on niisugune väiksemat kasvu hirv, peaaegu sama suur kui meie metskits natukene kogukam ja nimi ütleb siis seda, et ta sabajupp on tõesti valge, üleni valged värvi ja kui nüüd jälle mõni kuulaja on väga hoolega kuulanud selle sarja saateid, siis tuleb tuttav ette neid tegelikult tänavusel hooajal, kui rändasime Venezuelas, siis seal sai kohtutud sellesama liigiga valgesaba pampahirved ja see on tõesti kummaline hirveliik, et teda võib kohata Ameerikas alates lausa ekvaatorist ja lõpetades selliste külmade aladega nagu siin praegu, kuna ta piiril ja isegi veel põhja pool peaaegu et Arktika nii välja. Et ta on väga kohanemisvõimeline, väga laia levilaga loom ja teda on asustatud ka mujale maailma, näiteks mina olen teda näinud Uus-Meremaal või siis ka meie põhjanaabrite juures Soomes ja igal pool, kus teda on siis asustatud, tuleb suurepäraselt toime võib-olla isegi liiga suurepäraselt, näiteks valgesaba pampahirve asurkond, kes Soome toodi, see on praegu levinud juba üle idapiiri Venemaale. Nii et on täiesti võimalik, et ühel päeval jõuab ta Venemaa kaudu vaata et Eestisse ka välja. Aga sellel päeval sõitsime tunnikese edasi ja juba kohtasime järgmist huvitavat sarvilist. Tema nimi on siis harksarvik. Noh, tema on niisugune väiksemat kasvusõnaline, umbes sama suur nagu see valgesaba pampahirv ja tal on väga iseäralikud sarved, et need on niisugused lühikesed ja kahvlikujulised ja harali hoiduvad. Ja süstemaatiliselt on ta ka väga huvitav, ta ei ole hirvede sugulane, täiale anti loopide sugulane, zooloogid on hullu vaeva näinud, et kuhu ta üldse paigutada, on tehtud täitsa omaette sugukond tema jaoks. Ja öeldud, et ta näiteks sugulane väga kauge sugulane hoopiski näiteks kaelkirjaku, nii väga oma. Kummaline loomaliik on see harksarvik ja huvitav on ka see, et tema sarved, kui me nüüd nägime, siis mõned olid selliste suuremate sarvedega, mitte siiski suured, vaid niuksed, kahvlikujulised, võib-olla 30 sentimeetri pikkused, aga mõnedel olid peas niuksed hästi teravad Otsalised, väga lühikesed sarvemüksud. Ja siin jälle ütlevad siis zooloogid, et neil on väga huvitav selline omapära. Üldiselt nad heidavad ka igal aastal sarved peast, nii nagu mitmed teised noh näiteks mets, Kitski meil aga ka siis, kui ta on sarved heitnud, siis talle jäävad sinna pähe niuksed veidralt moodustised umbes nagu nukitsamehel. Et need on siis nagu loolised alused, mille peale need õõnessarved uuesti kasvavad. Nonii, zooloogid räägivad. Aga sisu on siis selles, et ka siis, kui tal nagu sarved on ära heitnud, ometi nihukesed pisikesed teravad sarvemüksud on näha. Ja no sellel samal päeval me siis peaaegu oleksime kokku põrganud järgmise sarvilisega, see üle tee läks paremalt vasakule, suure kiirusega üks tohutult suurte ja jämedate sarvedega loom ja see oli lumelammas väga huvitav loom. Muide tihti põrkubki autodega kokku, sest ta liigub väga ootamatult tee peale. Aga lumelammas on selles mõttes Jelostaunis suur leid, et teda leidub siin võrdlemisi vähe. Need on Yellostonis kokku kõigest 400 looma. Vaata üht nendest me siis kogemata ka nägime. Aga siis sellesama päeva lõpus nägime siis veel ühte niisugust elukat, kelle nimi on lumekits ja vot see lumekits mõjus veel kõige efektsemalt teda. Me kohtasime täitsa seal Jelozdowni piiripealsel kuskil kirdepiiril, seal algavad niisugused päris vägevad mäed, järsud vertikaalsed mäe seinad ja otsis, vaatad eemal, noh, niukene vertikaalne mäesein, tumemäesein. Selle peale on justkui pisikesed valged laigud, mõtlesid, et need on mingisugused lumelaigud või midagi. Aga võtad binokli. Ta ei ole. Seal seisab tõesti selline valgete pikkade karvadega nisugune jässakas loom. Aga sa ei saa aru, kuidas ta seal seista saab, sest kaljusein on täiesti vertikaalne, ta on justkui kleebitud sinna kalju seina külge ja enamasti paigal natukene ennast liigutab. Aga see ongi lumekitsele väga tüüpiline asukoht. Et ta on üliosav ronija lausa akrobaat ja ta liigubki sellistel mäe seintel koos teised loomad lihtsalt alla kukuksid. Ja see on tema jaoks hea koht, seal on niisugune, võib olla imekitsas karniis, kaljukarniis, seal ta seisab, liigub sealt järgmisele karniisile, leiab isegi mingeid rohututte ja ta on muidugi täielikult kaitstud igasuguste vaenlaste eest. Nii, aga siis ikkagi need piisonid, kes siin häält tegid? No ma ei olnud kunagi elus näinud Ameerika piisonid vabas looduses. Aga mul olid suured lootused, sest Jelost õun on kõige parem koht üldse vabade piisanitega looduses tutvust teha. Sest see on ainus koht. Nii ütlevad siis loomauurijad koos kogu Põhja-Ameerika ajaloos on alati säilinud piisonikarjad. Se suur piisonid, tragöödia, sellest me ju teame. Kuskil 1000 kaheksasajandatel aastatel oli neid veel täitsa lugematul hulgal, aga neid kütiti täiesti ohjeldamatult ja hoolimatult. Ja nad olid täiesti väljasuremisele piiril. Ja enamasti nad hävisidki igalt poolt, aga siia Yellowstone'i jäi niisugune pisikene kari ometi ka siis alles. Ja noh, nüüdseks ajaks on neid siin hoolega hoitud ja kaitstud ja praegu liigub siin ringi kusagil 3700 piisanit. See on kõige suurem vabas looduses olev Ameerika piisonid kari kogu kontinendil. Ja noh, me teadsime, et varem või hiljem nendega kohtume. Aga küll me siis esimest korda tõesti esimese piisaniga kohtusime, siis me läksime ikka täitsa ähmi täis. See oli kohe sellel päeval, kui me sinna jõudsime, lõuna ajal sealt Yellowstone'i väravatest sisse tulime. Ja siis, kui hakkas juba hämarduma, siis järsku tee ääres seal väikse aasa peal, eks niukene seisis vähem kui 100 meetri kaugusel täiesti liikumatu, nagu mingisugune suur pronkskuju, päratu skulptuur. Selle kindlasti isaloom, peatasime auto kinni, ta ei teinud sellest üldse välja, seisis ikka täiesti liikumatult edasi. Noh, selline üle poole tonni kindlasti kaaluv, äärmiselt jõulise välimusega, kes piisanit on jälginud või vaadanud, see on ikka päris kummaline loom, tal on niisugune tohutult massiivne Pea sarviline pea. Ja sellel ameerika piisanil on just veel niisugune tume karvatutt nagu kammitud niimoodi silmade peale. Ja tal on lõual ka päris vägev nisugune, habemetutt sorgus seal rippumas ja turi on uskumatult võimas ja kogu see rindkere on tohutult võimas ja siis tagaosa aheneb imeliku kiirusega väga väikeseks. Tõesti väga veider, ma võrdleks nagu mingi kultuur ristiga või jõumehega, kellel on ebaloomulikult suur õlavöö ja siis arusaamatult peenike piht ja puusad ja nüüd see piison, kes meil seal esines parajasti liikumatult paigal seistes. See oli veel väga võimas, et ta selg nagu auras kuumusest ju ta oli siis midagi just parajasti toimetanud ja tuult peaaegu ei olnud, aga kui tuuleõhk tema poolt meieni kandus, siis tuli meil sõrmetesse seda piisoni lõhna. Selline väga vänge lõhn. Ja minu meelest koosnes peamiselt tema higilõhnast ja muda lehast siis higi ja mudaliha segust. See muda lõhtuli kindlasti sellest, et ta turjal oligi palju muda, aga ta oli hiljuti mudas püherdanud ja kui üks piisoni pull on mudas püherdanud. See ei tähenda mitte midagi muud, kui et tal on parajasti jooksuaeg sest tema meelest on tal siis väga ligitõmbav lõhn. Kui ta muda järgi haiseb, siis muidugi ema piisoni jaoks ligitõmbav. Ka ühel järgmisel päeval me nägime ka seda, kuidas üks isa piison ema piisoniga kurameeris. No see oli ikka päris naljakas. Ta tegi igasugu trikke, seal ta näiteks viskas ema piisoni kõrval ennast selja peale pikali kõik neli jalga taeva poole, siis püherdasse, võimas loom seal muda sees, loomulikult siis ajas nõnda püsti ja tegin niisugust erilist, et niisugust väga sügavat nahkast Sist tõrre põhjast või ütleme, südamepõhjast tulevat pikka-pikka nihukest, ülimadalat häält. Ja siis kõige tagatipuks aeg-ajalt ta ajas endal keele kantrit suust välja. Tõesti veider. No üliveider käitumine, aga noh, armunud piisav, mis sa teed. Ja neid piisoni kohtumisi oli meil seal järgmistel päevadel nii palju, et neid ei jõua mitte kuidagi kõiki ära rääkida. Ma räägin ainult mingit het, mis võib-olla jäid nagu tundeliselt lihtsalt rohkem meelde. Näiteks üks varane hommikutund, kell võis olla umbes kuus, õhus oli paks udu ja selle udu sees üsna meie auto kõrval oli siis üks piison ja nagu mingi ilmutis, aga ta ei teinud vist üldse välja, ta seisab lillele sel aasal mõnuga rammusat rohtu ja siis sammus ühe lombi juurde ja hakkas sealt jooma. Rüüpas niimoodi, et vesi sorinal habemest alla voolas, selline väga eriline elamus või, või siis teine juhtum, kui küngaste tagant ilmus järsku välja piisanud tari alguses paar piisonid, siis juba paarkümmend ja veel rohkem, võib-olla kokku terve sadakond looma täitsid selle maastiku ja see tuletas ikka kangesti meelde mõnda sellist ajaloolist pilti, kui terve Põhja-Ameerika tasandikud ja preerijad olid täis selliseid lõputuid piisoni karju või siis üks juhtum jälle, kui nägime, kuidas piisonikari jõge ületas, lähevad vette, vees on näha ainult need võimsad turjad ja sarvilised pead nagu veest välja tulevad siis nagu tumedad tankimürsud kad täies suuruses välja ja siis raputab enda veest kuivaks nagu koer, aga ta on nii suur siis vesi lendab ikka laias kaares mitmete ja mitmete meetrite taha. Aga siia saate lõppu siis nüüd see lugu, et kuidas ma ikka neid piisoni hääli siis ikka salvestasin. See oli üks selline päev, juhtus nii, et me olime kuskil üsna rahvuspargi servaaladel ühel kruusateel kus võiks ka autost välja ronida ja lihtsalt sõitsime aeglaselt ja meie eest läks läbi üks niisugune, noh, ma arvan, 10 või tosinapealine piisanitarrism ja nad läksid, mis mööda ja siis kadusid ühe väikse künka taha kõrval ja häälte järgi oli kuulda, et edasi nad ei läinud, hakkasid rohtu sööma, aga näha neid ei olnud. Vot siis sellel hetkel ma mõtlesin, et proovin õnne, katsun salvestada neid erilisi hääli, astusin siis autost välja, läksin noh, mõnikümmend meetrit piisanikele lähemale, aga ikka nii, et neid näha ei olnud. Ja siis kükitasin lihtsalt maha ja panin helisalvestaja käima. Päike paistis, ilm oli ilus, lind laulis niukene lõokese moodi seal taeva all, kõik oli väga idülliline. Ja järsku näen künka tagant ilmub välja üks mürakas piisoni turi ja selle järel teine. Ja siis ma sain aru, et piisonid süües lähenevad minule ja oli täitsa selge, et nad mind tähele ei pane ja tulevad aina lähemale. Ja see olukord oli ausalt öeldes kriitiline, sest nad on suured loomad. Ja kui nad on liiga lähedal ja korraga sind märkavad, siis sa ei tea kunagi, mis edasi juhtub. Nad kas panevad jooksu või ründavad ja rünnaku tagajärjed võivad olla hullud. Seal Jelostonis oli paljudes kohtades hoiatavad, noh, niisugused natuke Arikatuursed pildid, kus fotograaf lendab taeva poole ja siis piison anal talle sarvedega selle lennusuuna sinna taeva poole üles. Ja seda ma nüüd kindlasti küll ei tahtnud. Ja seda ma teadsin, et ära joosta ei tohi, sest kui piison sind taga ajada tahab, siis ta jookseb inimesest kolm korda kiiremini. Ja siis jäi õieti ainult üks võimalus. Ja seda ma ka siis tegin, et tõusin täies pikkuses püsti, nii et piisonid mind nägid ja plaksutasin käsi, tegin mingisugust häält, nii et nad mind kindlasti märkaksid. Ja siis nüüd oli see võimalus, et kus suunas nad jooksevad, õnneks panid plagama, põgenesid maa täitsa tümises nende sõrgade all. Ega nad kaugele ei läinud, võib-olla nii 50 meetri peale sisakest jälle rohtu sööma, ei teinud minust väljagi. Aga minul küll parajasti põlvetesti kergelt tudisesid. Ja see taju, see ei lähe mul siiani meelest, kui sa oled selliste määrata suurte loomadele nii lähedal siis sa tajud seda jõudu ja energiat selle piisonikarjajõudu täitsa läbi õhu, täitsa kehaliselt. Noh, niisugune see tänane saade nüüd sai elamustest Yellowstone'i rahvuspargi loomadega alates vöötoravatest ja lõpetades rahvuspargiga suurema ameerika piison iga aga järgmises saates oleme ikka edasi siinsamas Põhja-Ameerika rahvuspargis ja teeme siis tutvust siinsete metsadega, siinsete lindudega ja ka erinevate kiskjatele. Rändame koos Hendrik Relve.
