Tere. Maahommikust täna teeme tiiru Peipsi ääres  ja põikame ka Pärnumaale. Marko ja Herling kolisid mõni aeg tagasi Varnjasse  vanausuliste külla. Kaks nii-öelda võõrast toimetavad nüüd seal kohalike kommete kohaselt. Siin me hoiame õnne, siin on pereõnn. Mis mõttes õnne? Kohalikel on kombeks, et killutavad õnne  ja nüüd tuleb hoida maja all. Kas Peipsi kala on see kõige parem kala? Tauno Laasik igal juhul üritab meid selles veenda. Kalale tegelikult meeldib ujuda. Ja kui ta või sees ujub seda parem, ta tuleb. Et paneme siia, võid kohe ikka nagu mõnuga. Panga talus Pärnumaal kasvatavad ema ja kaks tütart,  linde, loomi ja vaarikaid. Nende talu on registreeritud ka avatud talude päevale. Aga meie ilume juba täna järele, kuidas panga naispere toimetab. Tegelikult ta hommikuti niimoodi käibki. Meil on siis heinakott ka veel ja. Õues on aiatööd juba täies hoos aga kui hästi elavad meie toataimed,  täna õpetame teid neid ümber istutama. Siin on nüüd üks nipp, perenaised lähevad Toovad omal köögist kaneeli. See on niisugune desinfitseeriva toimega  või siis puusütt näiteks. Tere, Marko. Nii nagu kokku sai lepitud kiriku juures väga hea,  väga hea. Nii, lähme siis minu juurde, kuhu poole kodu jääb. Kodu jääb meil siis sinnapoole, Estonski krai. Et nagu kohalikud räägivad, et üks pool külast on estonski  krai ja teine pool Ruski krai. Ruski ki on see kolka pool, see jääb jah,  sinna kolka poole nii-öelda kirikust alates. Me läheme siis Eesti poolele, et võtame rattad  ja jah, siin kolki poole pool sai käidud sügisel,  aga, aga siin teisele poole ma ei olegi jõudnud kunagi. See on õige aeg. Lähme tutvume, mis meil on? Kolkja Kasepää ja lõpuks Varnja moodustavad mööda Peipsi  äärt justkui pika kolmikküla kus elab ligi pool 1000 inimest. Vaikse tänava ääres paistab kõige enam elu just Marko  ja tema kaasa Herlingi aiast. Pane vist Markus poole. Hoiad emme lilli või? Ei taha? Taimeriga jooksen kohe. See sai alguse siis, kui me selle kodu siin ostsime,  siin toimetama ja elama hakkasime. Et otsustasime, et on üks koht maja juures,  mis näitab Meie maja arenemist, kui me ameti remondime  ja ja muudame muudkui, kuidas me ise muutume ajas kasvame ja,  ja laps kasvab ja kuidas aastaajad on, ehk et kogu aeg ühe  koha peal läbi aastate, siis teeme pilti. Töötasin piirivalves siin 15 aastat ja, ja sai see kant  nii-öelda armsaks. Siis sai ostetud endale üks majakene, et plaaniga siin  siis kodumajutust hakata pakkuma. Et mina ise olen Tartust, Erling on Tallinnast pärit. Ja, ja noh, mõtlesime, et käime siin, siis peame seda  kodumaja ja. Ja noh, kui me siia siis ära tulime, siis,  siis tuli välja, et, et siia me ikkagi kodumaja ei tee,  et. See oligi kodu maja ehk et tundsin, esimene kevad siin õues  muudkui tuuseldades ja toimetades, et see on kodu. Et, et keeldusin siia võõraid inimesi sisse laskmast. Ütlesin talle kohe ära, et ei siia me kolima ise. Maa oli kuidagi nii, et siit kuuri otsast sinnapoole olid  peenrad ja siin oli ainult võserik, kus me praegu seisame. Et nad ei olnud seda täit maad ära kasutanud  ja oli ainult sibulapeenrad. Tänaseks olete muruplatsi sirgeks lükanud  ja ainult kaks väikest peenart on järgi jäänud. Me mõtlesime, et me ikka ilma sibulapeenrata ei saa,  et peame ikkagi ka ju sibulaid kasvatama oma terbeks. Ja siin ta on, et kui me nüüd küla peal vaatame kevaditi  teiste peenraid, siis need on nagu kas arvutiprogrammiga  või joonlauaga mõõdetud, et kõik on imeliselt sirged  ja ilusad ja siis vaatame enda peenraid,  teinekord on muigame, et eks me alles õpime,  aga. Eks harjutamiseks kõlbavad need ka varsti,  siis hakkavad need peenrad järjest laienema,  majale jälle lähemale ja. Marko ka ähvardab, aga vaatame seda asja. Terve meie kodu on üks suur lugu, et igal asjal on oma lugu,  see kõik on siit enamasti pärit, me oleme seda taas kasutanud. Püüdnud anda uut elu. Et Marko on hästi-hästi tubli ja oskab kõike teha  ja teeb ka. Siin jah, et ei ole nii-öelda uusi asju praktiliselt,  et kõik on, kõik on taas kasutanud. Te olete säilitanud sellised vanad vene ahjud  ja samavar on laual ja. Ja täpselt, et, et säilitame seda, seda vana Et ma olen jah, siin paljudes nii-öelda kodudes käinud  nii-öelda oma siis korstnapühkijameti raames,  siis, et väga palju ei ole enam seda vana nii-öelda säilinud,  et uus pressib nii jõudsalt peale, et sellest tulenevalt on  meie missioon ka, et nii öelda, säilitada seda Vana igas toas on keldriruugid. Kas magamistoas hoiate keldris kõige väärtuslikumaid veine? Ja meil on tõesti igas toas keldriloogiaga. Ei, siin me hoiame õnne, siin on pereõnn. Mis mõte? Kohalikel on kombeks, et killutavad õnne  ja nüüd tuleb hoida maja all. Ehk et siis, kui meil on siin tekkinud midagi,  siis siia me oleme nad heitnud, et nad on  siis meie kõige väärtuslikumas toas, magamistoas. Aa, et midagi lihtsalt, kui katki läheb,  siis tuleb see panna maa alla ja setoob õnne edasi ja. Kui õnne kunstlikult tekitada ja siia kildet hakata tekitama. Kunstlikult tekitada samamoodi, aga kuidas teil  selle õnnega lood on, ma vaatan, et siin vägagi palju neid  kilde ei olegi. Aga tähendab, et pole palju tülitsenud ka Et jah, ei ole väga palju, aga eks neid siis aja jooksul  ikka tekib, et siis tuleb õnne juurde. Herling peab kinni ka teistest kohalikest traditsioonidest. Nii on kindel värk, et kommi asemel süüakse nende peres tema  enda tehtud keedusuhkrut. On saanud teie tehtud keedusuhkrut ka maitsta,  mis nad ütlevad, et. Kas astute juba kanna peale? Ei astu veel kanna peale, et on heaks kiidetud,  jah. Nii, nüüd on piim ja suhkur on potis  ja paneme tulele. Ma niimoodi täpsemalt ei teagi, kus see alguse on saanud,  see on ilmselt siit sellest tulnud, et magusat vanal ajal ei  olnud väga saada ja siis ise hakati tegema midagi tee kõrvaseks. Niimoodi, ja siin see nüüd ongi, piim ja suhkur esialgu  hästi valge. Ja mida rohkem teeb, seda pruunimaks läheb. Vanausuliste kultuur on, on ikka Eesti kultuurist natuke  täiesti teistmoodi. Natuke on jah, aga ega selles suhtes, et tuleb lihtsalt  austada neid ja, ja nemad austavad sind,  et tuleb lihtsalt nende tavadega nii-öelda arvestada. Ja minu jaoks selline hästi põnev, sest et täiesti võõras  kant oli enne täiesti, ma ei olnud isegi käinud enne Peipsi ääres. Ja tõepoolest, nagu Marko ütleb, tuleb see austada. Ja need kombed on sellised natukene nagu kütkestavad ka,  et sa õpid ja avastavad seda võlumaailma,  nagu mina ütlen, et meil oli ükskord üks külaline,  kes ütles Varn ja see kõlab nagu narnia. Et see enne, kui ma tõmbangi paralleele,  et ongi võlumaailm ja. Et nii, me oleme On jah, paraku on ta nii-öelda avastamata teiste inimeste poolt,  aga, aga ma arvan, et seal näemegi selles suhtes siia  inimesi tuleb varsti juurde rohkem. Marko ja Herling ei jätnud kodumajutuse plaani katki vaid  ostsid Varniasse teisegi maja. Nad on mesitare kodumaja. Pidanud vähem kui aasta aga said hiljuti esimese  majutusasutusena ehe ökomärgise. Kuna meil on ilma veeta ühe vanausuliste tüüpelamu  siis see oli täpselt see, mis nad ise ütlesid,  et on nüüd pioneer. Pakumegi seal samasugust õhkkonda, nagu on siin,  et sa tuled koju, oledki kodus. Seal on kõik asjad sees, et ei ole, ainult on voodi  ja laud, et on. Ja on küps ja et tahame pakkuda, et inimesed saavad,  kes siia Peipsi äärde tulevad, vaatavad neid vahvaid majasid värve,  mis siin on. Et nad saavad ühes kohas ka sisse astuda  ja seda tunda, kuidas see elu käib. Et tuua kaevust vett? Et kütte, sauna ja nii edasi Kustkaudu see vee võtmine siit siis käib,  kui majades vett sees ei ole? No meil on siin üks, üks kaev siin kus see on täitsa joodav  vesi ja siit me siis toome selle. Vee, et selle kaevuga nüüd ongi nii et see on siin  selle küla pool nagu ainukene kaev, kus on  ka niisugune joodav vesi. Kui on saunapäev, siis on ikka omajagu tassi. Üldiselt niisuguse saunavee võtame järvest. Nii et siin ma lasen inimestel siis endal toimetada ämber  kaevu ja ämber vaikselt kaevu ja. Täitsa mõnusat häält teeks? No ikka kriipsuga. Ja niimoodi tuleb siis ikka mitu korda päevas käia,  siin kaevul. Kui nüüd ainult joogivett, siis, siis piisab siin paari  päeva tagant võib olla palju, sul ikka kulub seda vett,  see vesi on sellise natukene kollaka värvusega. On jah, et kuna siin on siis see turba pinnas on siin lähedal,  siis raud pressib sisse, aga, aga võib öelda,  et see on veel päris hea vesi, et minu kaevust tuleb ikka tükimaad,  kollasem vesi. Et aga loodame, et varsti tuleb ka siis veeprogramm siia külla,  et saame korraliku joogivee endale. Joogivesi on ikka tähtis. Mesitare ees on võimatu mööda vaadata ühest pirakast elukast. Seal seisab kalameeste töösõiduk karakatt,  millega Peipsimehed talvel jääl liiguvad. Erinevatest juppidest kokku areta, et täpselt,  et mis kellelgi nii-öelda kätte on saadud. Kasutatud on siis vast tüüpi maastur auto raami. Sildu. Ja ja siis Volkswagen passar nii-öelda esiosa  ja mootorit. Aga eriliseks teeb selle masina just tema suured rattad  ja kummid põhimõtteliselt ja et, et nende ratastega nüüd  ongi nii et et tegu on siis lennukirehvidega. Et praegusel juhul on siis nii-öelda see protektori osa maha  freesitud ja seda selle eesmärgiga, et nii-öelda massi maha saada. Ühel korralikul mehel peab ikka karakatitsa hoovis olema. Nojah, kui võtta nüüd nii, et palju siin neid mehi alles  nagu jäänud on, et siis siis valdavalt ikka enamusel ikka on  karakatt hoovi peal ja see masin on puhtalt tegelikult  ettevõtluse pärast, et kuna ma suhteliselt püsimatu tegelane olen,  et siis, siis mul see kala. Väga ei lähe, aga, aga eks ma, eks ma veel proovin,  et võib-olla hakkab pisik külge. Senimaani pole veel hakanud vaatama ka sealt. Millega siin inimesed tegelevad? Et ega siin ausalt öelda, ega siin ei olegi suurt millegagi tegeleda,  et pensionärid siis valdavalt kasutavad sibulat lihtsalt  nii-öelda pensioni lisaks. Mõned üksikud kalamehed on alles jäänud ja,  ja kes käib siis linnas tööl, et töö töökohtadega on siin  suhteliselt kehvad lood, jah. Eks me seda püüame siis parandada. Kuidas see kogukond on teid vastu võtnud? Eks, eks nagu kõik räägivad, et vanussed on sellised hästi  vaikse loomuga, et nad ei võta nii kergesti ligi inimesi. Et tasa ja targu, et jah, meil on siin juba täitsa toredaid naabreid,  kes võtsid kohe avasüli vastu, aga on neid,  kellega sa nagu aastast aasta siin möödunud tänaval saame  juba tere öeldud, et vaikselt, aga, aga jällegi kindlalt,  et toredad inimesed on siin. Eks me ise ka nüüd üritame nüüd panustada sellesse küla  elusse ja kogukonda, et seda elu ja, ja noh,  väärtustada ja tutvustada seda küla, kui,  kui sellist Ja tuua siia inimesi atraktiivsust juurde,  et olemegi võtnud endale eesmärgiks siin  ka erinevaid üritusi korraldada, mis siis varnad nii-öelda  Eestis kaardile tooks. Üks viis inimesi Varnjasse meelitada on kalalaadaga,  mida Marko ja Herling korraldavad. Järgmisel laupäeval on seal oma telgiga väljas  ka Peipsimaa kogukonna köök. Mees, kes seda veab ja samuti Peipsi asja ajab toimetab  mesitarest vaid mõne kilomeetri kaugusel. Täna on tal värske koha laual ja grill tulel. Tegelikult on, on nagu. Väga lihtne siin Peipsimaal, mis parasjagu tuleb,  seda süüakse, värske kohalik ja otse pannile nagu täna. Et paneme koha nagu otse pannile. Esialgu nagu ei pane i talle mingisugust rasvainet,  paneme ta kuiva soolaga. Raputame panni natukene kuiva soola ga üle. Ja paneme selle kala nahk allapidi. Selle soola peale. Lihtsalt grillima niimoodi lihtsalt niimoodi grillima. Natukene jääb see nahk siia vanni külge kinni,  saab natuke soola maitset ja see, et ta kinni jääb,  see on nagu taotluslik. Pärast ta laseb lahti ja siis ta on ilus krõbe,  pruun. Ei keera gi teistpidi. Seni, kuni see kala nüüd ühelt poolt praeb,  ma kohe küsiks. Seda, et te veate siin Peipsimaa kogukonna kööki, millega see kogukonna köök tegeleb? Kogukonna köök ongi ellu kutsutud nagu selle jaoks,  et, et saaks seda meil olemasolevat kõige väärtuslikumat  Eesti toorainet, mis Peipsi ääres on sibul,  kurk, kala jõhvikas, et saaks seda nagu väärtustada,  aga kuidas te seda siis propageerite? Me teeme hästi, palju õpitubasid, me teeme õpitubasid,  mitte ainult siin Peipsi ääres, me teeme neid  ka üle. Eesti. Inimesed on on jõudnud selleni, et et meie kohalik toit  ja meil see tooraine, mis Eestis on. On hästi väärtuslik ja, ja nad tahavad õppida seda,  kuidas seda hästi teha. Kuidas seda väärtustada. Nii et sellest, nagu kõige rohkem kasu oleks. Peaks vist kala ka vaatama, et see üle ei küpseks. Paneme natukene talle, nüüd võid ja, ja seda võid  tõenäoliselt paneme mõnuga. Prantslased ütlevad, et maailmas ei ole olemas ühtegi toitu,  mida saaks või ka ära rikkuda. Kõige rohkem kehtib see kala kohta. Kalale tegelikult meeldib ujuda. Ja kui ta või sees ujub seda parem, ta tuleb. Et paneme siia, võid kohe ikka nagu mõnuga. Kas või on ka kohalik või on peaaegu kohalik  või on pärit ühelt väikeselt Peipsimaa saarelt,  mille nimi on Saaremaa. Kas te ise olete päris siit Peipsi äärest pärit Peipsi poiss? Tegelikult ei ole. Ma kolisin siia Peipsi äärde umbes kaheksa aastat tagasi  ja mulle on see piirkond hakanud siin väga meeldima  ja eriti mulle meeldib nagu see, mis siin  mis siin tehakse toiduga. Ja, ja, ja sellepärast me selle kogukonna köögi ga lõime,  et, et, et seda natukene kaugemale ka, sest Peipsiäärne  rahvas on üsna tagasihoidlik. Ega nad väga ei, ei taha oma oma teadmisi teistega jagada. Aga me arvasime, et see on väärtus, mida peaks jagama Eesti rahvaga. Ja teine asi oli, oli selle kogukonna köögi loomisel oli see,  et natukene julgustada neid Peipsi-äärseid inimesi  ka ka ettevõtlusega tegelema just nimelt  selle toidutoodete ja nende tegemiseks, et,  et nad saaks selle julguse. Me aitame neid natukene turustada, kui nad midagi teevad. Et. Ostsime siin Tartu arendusseltsi abiga kuivati alustuseks  millega siis nagu alustuseks ka sibulat või küüslauku  kuivatada ja seda siis nagu väärindada, et,  et seda saaks ka aasta läbi müüa. See on infrapuna vaakum, kuivati ja sellega saab kuivatada  siis mida iganes, et täna me tegime siin katseid porgandi  ja pastinaagi ja, ja kaalika ga ja kuidas välja tuli? No ütleme niimoodi, et tootearendust tahab veel teha. Kogukonna inimesed on selle ideega kaasa tulnud. Kui palju. Seda kasutatakse seda ahju tegelikult üllatavalt hästi,  et me oleme siin ei ole seda ahju meil aastagi olnud veel,  aga me oleme siin kuivatanud mida iganes. Kala, liha, sibulat, kõiksugu juurikaid,  maasikaid, vaarikaid ja ma arvan, et selle aasta sügiseks me  jõuame juba esimeste sellise inkubatsioonitulemusena  ka esimeste toodeteni, mis jõuavad nagu turule. Et kindlasti tuleb see Peipsi sibul. Kindlasti tuleb ühte sorti nagu kuivatatud kala. Aga praegu täpsemalt ma veel ei räägi, sest need projektid  on alles töös. Me tegime siin praegu esimest korda nelja milli millimeetri  d lõigud aga. Ma arvan, et maitse poolest see on, on pastinak. Aga ta on natukene veel selline nätske ja,  ja et tal on siiski mingi vesi veel sees. Ja ma arvan ka, et see neli millimeetrit jäi natukene vist  liiga paksuks, et järgmine kord proovime teha pooleteise Millimeetrised riiviga selle lõigud, et siis võib-olla tuleb  see maitse parem õhulisem ja siis saame lisada  ka veel neid maitseaineid juurde. Vaatame, kuidas läheb. Tundub, et ongi valmis. Väga ilus värv on küll ilus, pruun ja. Kalaga ju tavaliselt on nii, et seda ei tohi üle küpsetada. Kala ei tohi mingil juhul üle küpsetada,  sest kala saab tegelikult valmis, kui tema sisetemperatuur  on 47 kraadi. Iga kraad sellest üle on ainult kala kuivatamine. Nii tegime seks ilusa suure prae siin. Paneme siia juurde kerge niisuguse rohelise salati,  et võtame nii koduaiast korjatud nõgest nurmenuku lehti. Maltsa. Ta tavaline naat. Ja ja väga-väga vitamiinikast karulauku. Ja anname neile kerge maitse siin. Punase sõstra kastmega. Ja ongi üks tore Peipsiäärne praad valmis. Selline mõnus toekas, natukene kala ja kergelt rohelist  ja kuskohast seda kõike saada võib? Ma praegu sulle ei ütle, kus kohas seda saada võib,  sest see on selline selline saladus, et Peipsi ääres ühes  kohas kindlasti sellist asja saab osta. Aga me kavatseme selle peale suvel välja töötada sellise  Peipsi toidu geopeituse moodi mängu. Et me teeme mingid road, kuskil on nad müügil,  aga ei ütle, kus. Ja kui inimene leiab selle koha üles pildistab seda,  tellib sotsiaalmeedia ligi ja jagab siis ta saab mõne teise  toitlustus või majutusasutuse käest Peipsimaal mingi auhinna  kui ta leiab selle toidu üles, mida me oleme sotsiaalmeedias  propageerinud ja jaganud. Selline mõte on meil teha geopeitust toiduga. Aprillikuu on paras aeg, et istutada ümber oma toataimi. Kui vana elupaik on neile kitsaks jäänud. Mille järgi me aru saame, on see, et kui me võtame,  vaatame seda potti. Meil on siin üks näide, siis see hetkel siit pealt ei reeda,  kui, kui see toalill juba hakkab ennast,  ta on juuri on paksult alt täis ja ta hakkab siit potis nagu  üle viskama, sul ei ole enam ruumi, kuhu kasta. Seda toalille on ju siis või siis teine variant hakkavad  juured alt välja tulema juba, et ta, ta siis on selgelt  kitsas siin potis või siis kolmas variant on see,  et sa näed nagu visuaalselt, et sul lillel ei ole enam hea  olla nooremad lilled, toalilled, mis on väiksemates pottides,  need on tõenäoliselt on vaja iga aasta istutada,  aga kui on juba suuremad lilled, siis need on üle kahe aasta,  isegi üle kolme aasta või nelja aasta päris suuri toalilli  ei ole vaja üldse iga aasta istutada. Nüüd selle taime puhul millise poti peaks valima? Mis oleks talle kõige parem kasvukeskkond? Virga inimese pott on kindlasti savipott  ja savipott on savipott on nüüd taimele ka parem,  sest et Ta on poorne, ta hingab, aga siin siin tuleb  ka tihedamini kasta, sest läbi poti aurustub  ja plastikpott vastupidi, jälle on selline,  kus. Mis ei, siin ei aurustu siin. Ei pea nii tihti kastma, võib-olla, aga samas võivad siin  hakata tekkima kohe ka mingisugused protsessid  selle juurestikuga, kui te üle kastate. Kuna siin poti põhjas on niisugune väga suur auk. Siis siis me paneme siia natukene niisugused suuremad kivid alla,  et nad august üks läks läbi. Et see auk nagu päris kinni ei jääks. Paneme natuke peenemat drenaaži siia alla mõned sentimeetrid,  drenaažiks sobib siis kergkruus, kergkruus ja. Võta seda taime siis niimoodi, kui ma võtan  selle taime. Võti siit kõrvale siis siis ongi nii, et kõigepealt ma. Ma natukene teen nendele juurtele, siin viga,  tõmban neid lahtise, nad potipõhja on hakanud ümmarguselt kasvama,  see ei ole neil hea. Kui on kohe päris niimoodi ringid, siis võib kohe võtta nagu kääridega. Natuke ja natukene natukene, sest need ringis juured ei ole  nagu ka taimele head, et arutan teda siit natukene lahti. Samal ajal kukub siit seda. Mulda välja ja need kohad, kus ma nüüd olen,  seda noh, siin on juur, on olnud, siin on näha,  siin on selline natuke mäda koht, on ju? Et need kohad, ma pean saama puhtaks lõigata. Kui ma natuke neid juuri kärbin ja natukene häirin seda  taime siin siis siis, sest tegelikult stimuleerib  ka uuesti juurde uute juur juurte moodustamist et,  et seda ei tohi teha palju. Noh, siin on näha näiteks, et siin on väike mädanik,  on ju, ma lõikan ta siit need kohad ära ja need kohad,  mis ma siit nüüd ära lõikan ja puhastan Siin on nüüd üks nipp perenaised lähevad  ja toovad omal köögist kaneeli. See on niisugune desinfitseeriva toimega  või siis puusütt näiteks ja, ja need. Juureotsad ma teen selle. Tupsutan selle kaneeliga niimoodi üle, et  siis sealt ei lähe need haigused sisse. See seda võib teha ka orhidee ümberistutamisel,  näiteks. Uude potti tuleb panna ka uus muld. Seda on heldi eelnevalt veega niisutanud. Paneme kühvliga siia alla natukene. Ja kõik põhimõtted on täpselt samad. Kas istutad plastmasspotti või istutad savipoti,  et vahetada. Mis on nüüd oluline, on see, et, et see lill tuleb istutada  umbes sama kõrgusele, see on üks viga, mis tehakse,  et istutatakse liiga sügavale lill. Et kui ta enne oli mullapind oli selle koha peal,  siis nüüd kiputakse istutama näiteks nii. See on nagu paha taim tahab enam-vähem sama kõrguse peal olla,  kus ta enne oli. Sellepärast on hea siit alt täita selle mullaga  ja drenaažiga, eks ole. Ja nüüd ei olegi muud, kui. Kui seda mulda siia ümber ja väga kõvasti ei tohi vajutada Aga liiga liiga liiga pehmelt ka ei saa panna,  et siis jäävad need õhuvahed ja kõik sinna seda mulda peab  ikka jaguma siia. Nüüd me jätsime siia sellise sellise randi,  et mullakiht on poti äärest madalam, vesi ei jookse nüüd üle ääre,  sul mugav ka kasta seda taime. Ja nüüd ongi siis valmis. Tegelikult veel ei ole, et meie taimel on nüüd uus kodu küll olemas,  aga kui sa nüüd seda taime vaatad, siis mõned lehed on ju sellised,  et et nagu ei meeldi, eks vanad ja siin alumised agloneemade  puhul niisugune lihtne nipp, et sa hoiad sellest taimest kinni,  võtad selle lehe ja tõmbad järsku. Näed, et ta tuleb siit. Proovime nüüd selle lehega. No naksti et siis ei jää selle sellist lõikekohta siia,  kust haigused sisse lähevad, et on, on osad taimed  millel on parem kui. Ei lõika, ei lõika jah. Kelle jaoks savipott jääb plässiks, see võib kogu kupatuse  panna kirkamasse, ümbrispotti. Kindlasti peab see pott mahtuma siia sisse  ja hea on, kui siin selle poti ja istutuspoti  ja ümbrispoti vahel on siis niisugune õhuruum ka. Et, et õhk saaks liikuda, et ta ei ole liiga tihedalt vastu potti. Et niisugune sentimeeter või poolteist võiks olla  ka siin igalt poolt ümbrus vahel, meie pott on nüüd natukene  suurem ja nüüd, et, Et ta nüüd päris siia sisse ära ei upuks,  siis siis me paneme ka siia selle poti põhja natukene. Kergkruusa. Et siis on nagu proportsioonid lihtsalt see puhtalt juba ilu. Iluteema. Kas nüüd võib lille väetada ka, kui on ümber istutatud? Ei nüüd on selle lillega niimoodi, et esimese,  umbes 10 päeva või kaks nädalat tuleks anda talle nüüd rahu  ja lasta tal oma. Uues kodus ennast hakata sisse seada lihtsalt  ja siis võib hakata väetama alles. Aeg on jälle raamatuid jagada. Möödunud saates küsisime, mille poolest on erilised jänese jalatallad. Õige vastus on. Jänesel on jalatallad karvased ja need karvad aitavad  jänestel paremini paksu lume peal püsida. Võitja nime näete ekraanil ja tema saab endale Eesti  vanasõna de raamatu mille on välja pannud kirjastusseis. Ja see raamat on eriline veel selle poolest,  et siin sees leiate raamatu autori Laine Randjärve  ja illustratsiooniahkuri autogrammid. Tänase küsimuse esitab Tauno Laasik Peipsi veerest. Mis kala nimetatakse Peipsimaal sudakaks? Vastuseid ootame kuni kolmapäevani maahommiku  meiliaadressile või postiga Eesti Televisiooni. Kui Tauno Laasik õpetas teile kala praadima  siis magustoidude retsepte leiate sellest raamatust  ja selle on välja pannud kirjastus varrak. Kuidas te kolm naist siin koos toimetati? Minul on väga kindel ütlemine selle peale,  et tee ei ole esimene, kes küsib ja üldiselt on niimoodi,  et erinevad põlvkonnad ja täiskasvanud inimestel on  keeruline koos nagu toota ja teha. Aga ütlemine on siis järgmine, kes see siis töö pärast riidu läheb,  raha pärast minnakse riidu ja tööd on selles talus kogu aeg. Praegu on meil siin hobi talu ja tahame jõuda  siis nagu elustiili taluni. Ära toita oma pered ja teha iseendale tööd. Pärnumaal pangatalus on kolm naist koos peredega viie  hektarilise maalapi täiel raual töösse pannud. Noorem õde Anneli kolis vanavanemate tallu  ja kasvatab seal lambaid ning broilereid. Vanemõde aulika ja ema luule elavad kiviviske kaugusel kortermajas,  aga talus tegeleb luuleküülikute ja munakanadega aulika,  vaarikate ning veelindudega. Hingad pange selle auguga kõrva, et koputage natuke  ja siis ta krõpsub toksis ja. Toksid toksib. See tunne on nii mõnus, see pisike elu, mis sealt seest  välja tuleb, et see on niisugune matsik. Tütar tõuseb ennem lasteaeda minekut ikka tunni jagu,  et tegeleda oma tibudega ja vaadata inkubaatorisse,  kas on täna juba kedagi tulnud ja minu inkubaator  inkubeerimiskogemused on ime. Väiksed alles, see on nüüd teine aasta. Ja ma ise koos selle koos nende tibudega arenengi. Mulle see meeldib. Jah, see on kevad, see on kevad talus ja,  ja see on elukestev õpe ja selle aasta kõige esimene vutide Auto mine läks nüüd küll valesti ja et 250 muna läksidki  lihtsalt maa sisse auku, et ei tulnud ühtegi tibu,  et uskumatu noh, see on, ma võin öelda, et ma olen väga uhke  selle üle. Sellest tuleb selline lind, kellel on üks sulg on valge. Kui me perega siia tulime, siis me alustasime muidugi  elektrist siis heakorratööd, siis tuli mõte,  et miks mitte lambad siis sealt edasi juba kanad oma muna  laua peal. Ema rääkis oma kogemustest broilerikasvatusest vene ajal. Aga võtame prooviks broilerid, vaatame, kuidas läheb. Nüüd on siis juba kolmas aasta ja kuna ma olen ise õppinud lihandust,  siis. See lihastamine ei ole minu jaoks probleem. Et mina olengi nagu talunoa liigutaja, ütleme  nii ja mina teen söögi valmis. Ilusti jah, siia kõrvale sünni kõrvale maha pane. Nii. Rohkem ei võtagi praegu, nad on väiksed. Nii, võta see. Lähme viime tibudele. Viime tibudele süa. Lähme. Viime tibudele süüa. Võta pane ämber praegu korra maha. See kujundab mingit teistsugust maailmavaadet,  ei ole, ainult kommerts ei ole ainult suured kaubahallid,  ei ole ainult. Ainult linn, et äkki see jätab väikse sellise maapisiku  külge ja, ja jääb osa osa lapsi maale ka. Õige pididega. On pehme veel või? Veel tahad teada vaid teistpidi ka ilusti? Natukene või? See, mis meie oleme jah, et see, mis meie oleme õppinud,  et me saaksime nagu edasi parandada, et põlvest põlve,  nii nagu siin taluski on toiminud. Et jääks see maa pisikese tunne, et, Elada nii nagu meie ema ni meile, et äkki jääb meie lastele  ka midagi. Neil on väljatulemise aeg ja selles suhtes nad juba ootavad siis. Kas see on töö ja kanade eest hoolitsemine  ja munade korjamine ja? Ja see on minu töö ja nad lähevad nüüd vaarika põllu peal  usse otsima. Siin ümbruskonnas selliseid kiskjaid ei ole. On ikka. Rebane elab seal, ta käib seal barjääri peal näitamas ennast  ja sissi peab siis valvama, aga rohkem ta ei tohi tulla. Ja ei tule ka. Võib-olla see on suure pere, suures peres tekivad me oleme  suure pere sündroom ja viielapseline perekond on meil  siis viis last. Me väga hoolime kogu oma perest ja see pere on pidevalt siin  õue peal ka, et heade mõtete talus jah, ja seda ütlegi,  et kuidas me seda talu ennem üldse midagi tegemist nimetasid,  et. Ja meil oligi kombeks või niisugune hea hea nimi talule,  et heade mõtete talu kui on kellelgi probleem  või raske elus või mida iganes, et. Ta tuleb siia ja istume maha ja arutame lahti ja,  ja siia õue sõidab ka kõik rõõm, mida kõik koos  siis jagavad ja kõik see käib ümber ema kes on seda asja  püsti hoidnud, kuna isa läks meil väga varakult ära. Ema on osanud meid kasvatada, jah, tõepoolest,  nii et me kõik viis last saame hästi läbi. Koolime üksteisest ja niisugune. Big hapi family. Kus sa, Grete jooksid minema, juba Grete on siin selja taga,  Grete Grete varda jänkut. Vaata, kus vanaemal on jänku Meeldib sulle niisugune pisike jänku või? See jänes on nädala, nüüd nüüd tal peaks kohe kohe silmad lahti. Ei minema. Ei, ma ei võta ära. Ei võta, ei võta, olen nüüd ilusti. Neil hakkab külm ka kohe. Nii midagi, panen kinni. Pane pane, pane, pane, pane, paneme tagasi kõik,  paneme tagasi, ilusti, lapsed tagasi ja lapsed on lapsed. Pisikesed. Ma olen aastaid jäneseid pidanud,  aga tänavu esimese korda nägin, kuidas jänese poeks. Ma ei olnud ka näinud. Lihtsalt kükitab seal selle pesa juures ja need karvad on  niimoodi laiali ja siis tema poegis selja,  need pojad ise lähevad nagu nende karvade,  ma ei tea, mis mingist instinkt jah, ja poevad  siis sinna sinna pessa kõik. Ja me oleme uhked oma ema üle ja kindlasti on meid hästi  kasvatanud töökasvatus. See on meil olnud lapsest saadik see väga palju andnud,  tegelikult nii kohusetundlik, siis noh, selle sel põhjusel  me sellised olemegi see vees eelkõige. Ja, ja muidugi ja ta oskas meid niimoodi omavahel siduda,  et me tõesti siiamaani saame väga hästi läbi ja,  ja toimime koos. Mis on see, kuidas te olete sellise suure perekonna  nii ühtseks suutnud kasvatada? Ma ei tea. Üsna üsna väiksed, kui isa ei olnud  ja nüüd siis emaga kasvasid. Kas pidi nooremana lapsi ikka sundima ka kuidagi maatööd tegema? Oi, ikka, kes seda maatööd näed, üks läks ära pammile sellepärast,  et ema käskis lauta lemmi minna lüpsma. Vaatame, kas sinist muna ka on, täna. Oota ema teeb aia lahti, teil või? Ei ole, vaata pesakasti. Kuigi õdesid tõmbas vanavanemate maale tagasi,  on neil koos selja taga kümneid tuhandeid kilomeetreid. Muidugi oli New York ilus suur linn tuledes  ja Norra Norra väga rikas maa ja, ja, ja Iirimaa. Üle makstud maa ja aga. Ei pammilt hakkasin tulema ikka sealt piiri äärest hakkasin tulema. Seal, mina veel ei käinud. Sina, sina olin liiga noor. Pommi äärest hakkasin tulema, siis aitasime Vene  kindralitele linnakuid ehitada Moskva ääres. Seal ma käisin ka, siis läksime Ameerikat avastama. Ja nüüd oleme panga talus tagasi. Sinna jäi veel maid vahele ja. 15 aastat vist saigi käidud siis saidi suureks  ja selgub, et. Et saab ilusti hakkama maal ja, ja kui tahta. Tööd on muidugi kohutavalt palju, aga. Aga tahtma peab ja sa pead seda armastama,  mis sa teed, et näiteks see minu enda vaarika põld,  et kui ma sinna põllu peale lähen, ma tunnen sellist tunnet,  mida ei oska nagu ei oskagi rääkida sellest. Aga New Yorki tagasi ei igatse? Igatsen küll, oleme mõelnud. Eriti kevadel on väga ilus. Seal on magnooliad, mis õitsevad, on suured alleed. Ja see magnoolia kummitab mind, et magnool ia puud. Need on väga ilusad ja roosa, suure õiega,  et seda pilti tahaks korra veel näha. Seda pilti ei ole siin mingi midagi veel asendanud. Ei ole, õunapuud ei ole sevad noh jah, aga aga enam-vähem. Me võime küll see kallistamine on meil täiesti tavaline. Iseendale ka meeldib, meile meeldib meie suur pere  ja meie armastame oma ema. Tõsi. Tänases saates käisime Peipsi veres. Kui teie pole ammu sinnakanti sattunud, siis võite plaani  võtta ja sõita järgmisel laupäeval näiteks Varnjasse kalalaadale. Uudistada on seal kandis küll ja veel. Meie oleme teie ees, aga tagasi. Elmisel nädalal kohtumiseni.
