Rändujad. Ründame koos Hendrik Relvega. Me oleme oma tänavuse rännusaadete hooajal rännanud päris mitmetes Ameerika riikides ja viimastes saadetes siis Põhja-Ameerikas, täpsemini rahvuspargis nimega Jelluston jõllus Tony võiks siis pidada nagu maailma rahvusparkide esiema, miks, sest see on kõige vanem rahvuspark maailmas ja eeskuju kõikidele nendele järgmistele rahvusparkidele, mida maailma erinevatel mandritel nüüd loodud on. Aga tänases saates tahan jagada oma muljeid veel ühest imelisest Põhja-Ameerika rahvuspargist. See kaitse seal asub siis Ameerika Ühendriikide loodenurgas ja üsna Kanada piiri lähedal Vaikse ookeani ääres ja tema nimi on olümpicu rahvuspark. Ja ma ei ole tõesti mitte kunagi oma maailmareisidel kohanud nii võimsaid metsi ja nendes metsades nii vägevaid puuhiiglasi nagu siin Olympicu rahvuspargis. Ja vot neist hämmastavatest metsadest ja fantastiliste mõõtmetega puu hiiglastest. Nendest siis tänane saade ongi. Kas oskate arvata, milline Olympicu rahvuspargi loom sellist häält teeb? Veider hääl igal juhul ja võib vist aimata ka selle hääle järgi, et ikka suur loom. Aga vist, et see õige looma nime äraarvamine läheb raskeks vastuseta ära sellist häälte Roosevelti hirv. Õigemini siis hirvepull. Ja võib vist öelda, et see Roosevelti hirv on kogu olümpicu rahvuspargi loomade hulgas kõige iseloomulikum loom, tan uhkeda, kuninglik teda võiks pidada lausa Olympicu rahvuspargi vapiloomaks. Ja ega teda õieti mujal polegi kui siinkandis, noh, Olympicu rahvus pargist natuke põhja pool ja natuke lõuna pool on seda. Aga üsna väike levila on temal ja mõnikord nimetataksegi seda Roosevelti hirve kohe lausa olümpicu hirveks, sest see on tema kodualade kõige tähtsam piirkond. Ja kui nüüd võtta Soloogide süstemaatika, siis jälle Roosevelti hirv on tegelikult vapiti üks alamliik. No sellest vapitist sellest suurest uhkest hirvest oli meil jutt, too seal Jellustauni saadetes, tema on ka üks uhke loom ja, ja vapiti omakorda on ju üsna lähedane sugulane punahirvedele punahirv on see Euroopas paljudes maades levinud hirv, natukene seda ka Eestis. Aga see, et vapiti on oma liik, seda on otsustanud zooloogid ja kokku leppinud alles viimasel ajal varem peetigi vapiti üheks punahirve alamliigiks. Aga nüüd on siis nii, et vapiti, see Ameerikas elav hirv on siis omaette liik ja siis tal on mitmeid alamliigid ja siis kõige võimsam alamliik Nendest vapititest, vot see ongi see Roosevelti hirv. Ja et ta tõesti on võimas loom, seda me saime seal Olympicu rahvuspargis oma silmaga tõesti kogeda neist juhtumit, sest ma räägin natukene hiljem. Ja huvitav on see, et selle Olympicu rahvuspargi logumine üldse selle loomise peamisi ajendeid oli ka õieti see sama hirv. Asi oli nimelt selles, et kusagil 19. sajandil oli seda kuninglikku looma nii palju kütitud taks täitsa välja surema. Ja nendel aegadel seal 20. sajandi alguses oli ka Eesti ja Ameerika Ühendriikide presidendiks Theodor Roosevelt. Tema oli väga kirglik loodusesõber. Ta oli küll ka jahimees, aga teistpidi ka looduse kaitsja ja tema hakkas täitsa kohe isiklikult muretsema, et see Roosevelti hirv välja ei sureks. Just tema pingutused olid nii tähelepanuväärsed, et tänutäheks selle eest andsid siis looduseuurijad sellele hirvele siis Roosevelti hirve nime. Ja kuna teda oli just kõige rohkem siin Olympicu kandis siis 1990. aastal kuulutatigi siin välja kaitseala alguses oli tema nimi olümpuse rahvusmonument ja siis seal kusagil hiljem, 1938. aastal seda kaitseala laiendati ja siis sai ta juba selle praeguse nime Olympicu rahvuspark. Aga tegelikult ei olnud see Roosevelti hirm siiski kaugeltki ainsaks põhjuseks, miks siia see kaitseala kunagi üle 100 aasta tagasi loodi. Tähtsaim põhjus oli õieti see, et siin olid säilinud see looduskeskkond, mis Roosevelti hirvele väga paljudele teistele haruldastele, loomadele ja taimedele sobib. Need on erakordselt võimsad, erakordselt laialdased, põlismetsad ja nendes metsades tohutu too võimsad puud. Et selliseid puid ja selliseid metsi ei ole mitte kusagil mujal maakeral kui ainult siin põhja, Ameerika mägedes, Vaikse ookeani lähistel. Neid on ka seal Kanada poolel ja siis ka siin Ameerika Ühendriikide pooleli, sihukese pika ribana. Ja neid metsi raiuti seal kuskil 19. sajandil ja 20. sajandi algul täiesti ohjeldamatult, noh, sealt saiu palju puit. Ja oli juba aimata, et kui see jätkub, siis kaovadki sellised metsad pühitakse nad lihtsalt minema. Ja siin olümpicu kandis oli siis 20. sajandi algul siiski säilinud täiesti puutumatud hiidmetsi päris suurel alal ja põhjus oli võrdlemisi proosaline siia pääsenud lihtsalt metsa raidurid nii kergesti ligi. Noh, siin oli siis hästi keeruline reljeef, järsud mäenõlvad, sügavad orud metsa raiuda, nad oleksid veel saanud, aga seda siit veel välja toimetada, et seda siis maha müüa. Vot see oli liiga keeruline, sellepärast olid nutsin säilinud, võib siis öelda siin olümpiakandis kaitsesid metsi mäed ja kui nüüd oli näha, et see on tõesti suur piirkond, kus need suured põlismetsad on säilinud, siis siis võetigi nad juba ametlikult kaitse alla ja ja pärast seda on siin siis püsinud. Ja loodusteadlased ütlevad nende kohta, et need on parasvöötme vihmametsad. Ilmselt raadiokuulaja on kuulnud küll troopilistes vihmametsades taga võib olla vähem nendest parasvöötme vihmametsadest ja neid parasvöötme vihmametsi ongi maailmas vähem kui troopilisi vihmametsi. Natukene neid ikka siin, seal leidub, päris mitmel mandril. Ma olen neid ka näinud näiteks mujal näiteks Aasias, kui ma olin seal rändamas kusagil Venemaa Kaug-Ida Užuurid paigas või ka näiteks Lõuna-Ameerikas andide mägedes, seal kuskil Argentiinas nägin ma seal mägi kaitsealadel ka parasvöötme vihmametsi. Aga loodusteadlased kinnitavad täitsa üksmeelselt nii suurel alal ja nii vägevaid parasvöötme vihmametsi nagu siin olümpicu kandis ei ole säilinud mitte kusagil mujal kogu maakeral. Ja siin metsades on ka siis kogu maailma mastaabis tõesti rekord mõõtmetega puid, selliseid kõige jämedamaid, kõige kõrgemaid puid erinevatest liikidest. Ja miks siin need puud ja metsad siis nii hiigla kasvuliseks kasvavad? No lihtsalt öeldes on muidugi see, et siin on sellised puuliigid, mis aastamiljonite jooksul on siin väga soodsates kliimaoludes lihtsalt arenenud niisugusteks hiid kasvulisteks. Aga kahtlemata on siin siis pealne tausta põhjus ikkagi eriline kliima, eriliselt soodsad puude kasvutingimused. Üks nendest on ilmastik ja kui me siia olümpicu parki hakkasime tulema, siis ettevalmistuse ajal, siis ma tegin selle siinse ilmastiku endale hoolega selgeks, noh, seda oli ju praktiliselt vaja ka teada, kui tuled siia, mis sa selga paned. Tulime siia kusagil augusti alguses ja üks asi oli kohe selge, et igal juhul tuleb kaasa võtta vihmakindlad, riided. Et siis numbriliselt on niimoodi, et aasta jooksul sajab siinkandis vett täpselt 10 korda rohkem kui Eestis. Jah, te kuulsite õigesti, 10 korda rohkem kui Eestis nagu eestlane arvab, et meil on siin niisugune niiske maa, kus aina sajab, et suvel vihma ja talvel lörtsi. Et siis võiks mõelda, et läheks ja oleks natuke seal olümpicu rahvuspargis nii mõned kuud ja kui siis Eestisse tagasi tuleks, siis tunduksid siinsed ilmad täitsa paradiislikud. Siin olümpicus on ikka niimoodi, et siin on kuude kaupa sellised ilmad enam-vähem kogu aeg, iga päev sajab, sajab kõvasti, sügisel sajab hullusti, talvel sajab hirmsasti kevadkuudel ja siis noh, suvel on üks niisugune lühike aeg, kus vett on vähem ja on ka natukene päikest, see on siis suve teine pool. Vot sellele ajale me siis oma mineku sinna aga sättisime. Ja nüüd tagantjärgi võin öelda, et noh, sellel kõige kuivemal ajal oli seal siis olla umbes nii nagu siin Eestis ühel tavalisel suveajale vahel 100. rohkem, vahel 100. vähem üsna sageli pilves, aga päris tihti oli näha ka päikest, nii et täitsa talutav aega oli see augusti esimene pool. Aga ikkagi, kui võrrelda seda olümpicu kliimat Eesti kliimaga, siis üks väga suur vahe on veel see, et suved on siin enam-vähem sama temperatuuriga nagu Eestis, võib-olla vahel tsipa isegi soojemad. Aga talved on siin väga palju mahedamat kui Eestis, nii et nulli ligidale langeb temperatuur kogu talve jooksul päris harva. Ja miinuskraade noh, vahel on mõned päevad, aga siis läheb jälle üle nulli. Kui nüüd mõelda selle peale, et mis puudele sobib mida puud tahaksid, siis see on just see mahe kliima aasta ringi talvel pole, kõvasid pakaseid ja kastetakse vahetpidamata Ta väga ohtralt peaaegu aasta ringi ja vot sellepärast ongi siis need vihmametsad siin levinud parasvöötme vihmametsad. Ühed kõige vägevamad parasvöötme vihmametsad kogu meie planeedil. Siin siis kõlas jällegi see Roosevelti hirv, õieti hirvepulli hõige loomahääl, keda loetakse olümpicu vapiloomaks. Ja meie läksime sinna olümpicu parki siis niimoodi, et kõigepealt lendasime üle Atlandi ookeani Euroopast sinna Seattle'i linna. Seattle'i linn asub seal Ameerika Ühendriikide loodenurgas ühe hästi sügavale sisemaale ulatuva ookeani lahe ääres ja Seattle'i linnas elab kusagil üle 600000 inimeseni, et natukene suurem kui meie Tallinn aga siiski selline tavasuurusega linn veel. Ja sealt me siis rentisime auto ja läksimegi olümpicu rahvuspargi poole teele sõit käis päev otsa, no vahepeal tegime ka pea tõsi. Ja mida lähemale sellele rahvuspargile, seda hõredamaks asustus muutus. Ja üldse on niimoodi, et see rahvuspark ongi niimoodi, et sinna saabki nagu sisse minna ainult äärealadelt, sest sealt keskelt ei lähe läbi mitte ühtegi autoteed. Ta on väga suur ala ja seal matkatakse näiteks keskeltläbi see võtab aega mitu nädalat, aga autotee kulgeb ainult selle rahvuspargi servasid mööda. Ja siin me läksime ühte kämpingusse ja siin polnud vaja ka seda broneerida, sest siin käib suhteliselt vähe rahvast. Ja kämpingud on siin hästi, sellised algelised ja lihtsad. Nii et seal oli ka niimoodi, et kui sina lähed, maksad niimoodi lihtsalt paned mingi raha õige raha ümbrikusse ja lased ühte suurde kasti läbi pilu, keegi ei kontrolli, et kas oled maksnud või ei ole. Ja siinse plats oli ka niisugune lihtne, väike lõkkease ja siis kuskilt eemalt Lähed siis tood veenõuga pumbakaevust, vett. Aga see, mis selles laagripaigas jälle väga võluv oli, oli see, et otse Meie platsi kõrval kasvasid ikka meeletult suured okaspuud. Liigi järgi olid need hiigelelupuud mõõtmetelt ikka sellised, et Eestis pole ligilähedastki sellist puud olemas. Aga siin oli see täiesti tavaline selline keskmine puu suurus. Ja vot siin kui nalti orus me olime just sellepärast, et just siinkandis pidi olema mitmeid maailma rekordilisi puuhiiglasi ja õieti me olime tulnud siia nagu omalaadsele ekspeditsioonile, sest meid just huvitasidki need puuhiiglased, me tahtsime neid mõõta, Ta ja vaadata ja pildistada ja imetleda, see oli siiatuleku peamine eesmärk. Ja noh, üldse see puude mõõtmine, nende kõrgust ja tüvede mõõtmine ka see ei ole naljaasi, kui sa võtad seda täie tõsidusega, selleks oli meil kaasas kohe eri varustus, niisugused hästi pikad mõõdulindid laserkõrgusmõõtja, mis aga täpselt puude kõrgusi mõõdavad GPS-i ja muu selline mõõtmisvahendite arsenal. Ja tegelikult ühest küljest oli see nagu teadus see mõõtmine ja võib-olla oli sellest ka kasu natukene puuteadusele, aga teisest küljest on see noh, minu jaoks vähemalt väga suur ja pikaajaline kirg neid suuri puid olen maju jahtinud aastakümneid nii Eestis kui ka mujal maailmas sellest mõned raamatutki kirjutanud. Tänud ja minu tutvusringkonnas on päris palju samasuguseid, kellele ei pea seletama, mis imelik kirgse puude mõõtmise kirg siis on. See on nagu omamoodi selline vennaskond. Ma ütleksin, Neitud tuttavaid on minul siin Eestis ja on ka mujal Euroopa maades me suurima rõõmuga vahetame omavahel siis neid andmeid ja täpseid mõõtmeid, mida me eri paikades maailmas oleme saanud. Ja ka siin Ameerika Ühendriikides on see puudemõõtjate vennaskond päris suur ja võimas. Nad on internetti üles riputanud need andmed iga Ameerika Ühendriikide piirkonna kohta päris head siuksed, andmestikud. Ja ega siis, kui sa tuled siia võõrasse paika, siis kõigepealt sa teedki endale selgeks, et kus on siin need rekordpuud, mis on nende mõõtmed ja kuidas neid üles leida, nii et sa ei ole nende esmaavastaja, aga rõõm on ikkagi väga suur, sa mõõdad neid siis uuesti üle, siis võrdled nendega, mis enne olid mõõdetud, vaatad, kuidas sobib ja jagad neid siis rõõmuga kõikidele nendele teistele, kes sama asjaga tegelevad, nii et võib öelda ka mingisugune niisugune hobi, mingisugune väga emotsionaalne hobi, ma ütleksin, kuigi ollakse ülipedantset, nende sentimeetrit diameetrit. Ja meie seltskond neli eestlast, eks me kõik olime niisugused loodusesõbrad ja rännuhuvilised ja ja vähemalt üks peale minu oli siin ka ikka täiesti andunud mõõtmishuviline, tema nimi on Toomas Vikerpuur, tan eesti geodeetide ühingu liige ja ja tõesti, igapäevases elus ongi ju professionaalne mõõta jah, sest kesse geodeid siis muud on kui professionaalne mõõte, aga nüüd tuli ta siis siia puid mõõtma. Ja nii me seal esimesel õhtul istusime kämpingusse ümber lõkke kõike. Ja põnevusega, siis ootasime seda järgmist hommikut, sesse. Kuinarti org seoni ka tõeline puude sõprade kõrgeim eesmärk, sest kogu rahvusvaheline puusõprade seltskond teab seda kohta. Paljud on siin käinud ja seda nimetataksegi isekeskis kuinalti hiiglaste. Nii siin kõlas siis jällegi see Roosevelti isahirvehüüd ja siin on siis paras rääkida sellest esimesest kohtumisest selle toreda loomaga, see juhtus seal olümpicus ükskord õhtul. Meil oli pikk päevaretk lõppenud, olime just metsast oma laagripaika minemas juba hämardas ja oli alanud see parim looma liikumise aeg. Sõitsime aeglaselt autode mööda, käänulised metsateed ja siis äkki nägimegi paremal pool oli selline suursoo lagendik või, või löntsik. Ja selle keskel olid siis kaks Roosevelti emahirved olid jalgupidi madalas vees, näksisid seal mätastelt mahlakat rohtu noh, kuskil nii võib olla 80 meetri kaugusel. Jätsime siis autopaigale ja lihtsalt vaatlesime neid loomi, see oli väga tore. Nad ei olnud üldse häiritud, sõid edasi, aga siis juhtus midagi ootamatult, siis tuli hoopis tee vastaspoolelt metsast järsk välja isahirv. Ema hirvedele sarve ei ole, aga sellel olid ikka tõesti suured laiad mitmeharulised sarved peas ja ta tuli jooksuga. Ja see võttis algul täitsa kõhedaks, ta tuli otse meie auto suunas, ma ei saanud aru, miks ta tuleb. Ega ta ometi meie auto peale ei tule. Aga noh, tegelikult muidugi see auto teda ei huvitanud. Teda huvitasid muidugi hoopis emahirved ja ta keeras meie auto eest kuidagi järsku kõrvale, läks ka sinna sohu, kõndis rahulikult nende ema hirvede juurde ja hakkas ka rohtu sööma. Tegelikult see oli siis üks ühtne hirvede rühm ja isahirv oli jäänud siis nendest emadest maha, aga siis tuli nüüd siia karja hulka tagasi. Ja seal nad siis hulk aega veel vaatasime neid, kuidas nad rahulikult sõida, siis kadusid lõpuks sinna soost ära metsa. Aga nüüd ikkagi need tohutud puuhiiud, et kuidas me neid seal kuinarti hiiglaste orusse silka mõõtmas käisime. Et esimeseks siis sellest ebad suugast evad suuga on niisugune väga võimas okaspuu ja teda on võimalik ka Eestis kasvatada. Parkides ja mõnikord lausa metsaski on teda näha. Ma ise olen ka enda isiklik õue peale ühe kasvama pannud. 15 aastat tagasi panin praegu ta on juba täitsa puu mõõta tublisti üle 10 meetri kõrge, nii et kasvab Eesti oludes täitsa hea hooga. Ja Eesti kõige kõrgem ebasuuga, mida ma olen mõõtnud, asub Valgamaal seal Sangaste pargis ja seal sai mõõdetud tema kõrguseks üle 42 meetri ja lubatakse uuelt ära tunda. Kui tunned meie kuuske, siis meie kuusega on ta natukene sarnale tüvi nisugune, pruunikaskoor on peal, aga okkad jälle natuke teistmoodi nagu rohkem meenutavad nagu mulgu ja käbid jällegi on hoopis omapärased, nad on natukene männi käbidest võib-olla suuremad aga sealt käbisoomuste vahelt ulatuvad välja nagu niisugused pikad hiiresabad. Selle järgi tunned evad suuga kergesti ära. Need on siis need õieti kate soomuste tipud, mis sealt välja ulatub, toovad aga siin me otsisime selle ebatsu ka metsa, siis üles niimoodi, et kõndisime paar kilomeetrit jala ja siis sattusime tõesti kirjeldamatult kõrgete jämedate hiidude hulka. Millesarnaseid ma ei olnud veel varem näinud, aga meil olid mõõduriistad kaasas. Kirjeldada on kõike võimalik, kõike saab mõõta. Ta. Ja muudkui asusime mõõtma. Ja just siin näiteks kõige kõrgema ebad suuga, mille me siis ära mõõtsime. Tema kõrguseks. Me saime 88,4 meetrit, täpset. Kujutate ettepuud, mille kõrgus on 88,4 meetrit. Kui Pallase näiteks Meie olümpia hotelli kõrvale siia Tallinna kesklinna, siis sellest ulatub ta oma neli meetrit üle. Ja kui mõelda nüüd Eestis kasvavate kõige suuremate evad suuskade peale, siis kõige kõrgemast on taga siis ikka kaks korda kõrgem, nii et tõesti niisugune üleloomulik kõrvus ühele poole ja uskumatu, kui sa seda oma silmaga näed. Aga see puu muide ei ole siis kogu maailma kõige kõrgem evad suuga. Need andmed on mul väga selged ja minu meelest väga põnevad, et kõige kõrgem ebatsuga maa asub siit olümpicu rahvuspargist lõuna pool ja tema kõrguseks on koguni 99,8 meetrit. Aga sealsamas orus käisime ka siis ühe kuuse juures mõõtmas selle ümbermõõtu ja kõrgust ja see oli siis maailma kõige jämedam ja kõige suurema tüve mahuga puu. Sinna minna oli suhteliselt kerge ta sinna viis kohe oma etterada ja see puu asus ka üsna nähtaval kohal sellise lagendiku veeres. Nii et see monstrum hakkas ikka väga kaugelt silma. Ja see maailma jämedaim kuusk kasvas siis niisugusel väikesel künkal. Ja kogu see küngas oli kaetud tohutult võimsate juurtega, ta oli nagu see küngas oli nagu nende juurte põimingus, need olid tohutult jämedad, nad olid nagu üksteisest läbipõimunud, nagu mingid hiidmaod olid need juurepuntra seal. Ja no siit ka kuuskonda siis liigi poolest ta ongi pärit siit Ameerikast, Eestisse on teda kasvatatud, aga kasvab küll, aga kardab natuke külma ja ja väga suureks ei kasva. Aga vot siin oli siis kõikidest kuuseliikidest kõige suurema siit ka kuuse kõige jämedam eksemplar ja, ja seda me siis asuse mõõtma, aga see mõõtmine oli ausalt öeldes ikka parajalt keeruline. Sest kuidas sa mõõdad ühe puutüve ümber mõõta, kui seal on sellised juured, et sa võid nende vahele täitsa ära uppuda, et kui kui oled kahe juures vahel seal kuskil tüve lähedal, noh siis need ulatuvad sulle poole kehani välja. Aga sul on vaja ju see mõõdulint panna väga korrektselt, täiesti horisontaalasendis ühtlaselt ümber kogu selle hiit tüve ja nii me seal siis võimlesime nende juurte peal nagu akrobaadid, hüppasime ühelt juurelt teisele ja ja upitasime seda mõõdulint ja vaatasime, et oleks ikka täpselt horisontaalasendis ja mõõtsime, mis me mõõtsime. Lõpuks saime siis täpse mõõduga, aitäh. Saime siis kuusetüve ümbermõõduks 16,6 meetrit. Vaat ma jälle ei tea, kas te kujutate ette, milline on puu, neil tüve ümbermõõt on 16,6 meetrit. Noh, Eestis on kõige jämedam puu rinna kõrgusel, see Urvastes Võrumaal kasvav Tamme-Lauri tamm ja tema tüve ümbermõõt on siis kaheksa ja, ja pool meetrit. Nii et kui võrdlemisel Eesti kõige jämedama puuga, siis mis oli meie ees, see oli siis kaks korda jämedam. Ja ta on siis tõesti maailmarekord kõigi maailma kuuskede seas. Ja siis käisime sealsamas kuinolti hiiglaste orus mõõtmas ka ühte elupuud, see pidi olema maailma kõige jämedam elupuu, me tahtsime seda kontrollida. Ja sinna oli ka suhteliselt lihtne minna, täitsa omaette rada, vist sinna lõpus tuli küll üsna järsult tõusta, aga kui me selle puu üles leidsime, esimene Tunne oli see nagu see puu on ju surnud. Et selline hästi meeletult lai tüve sammas läheb üles taeva poole, aga rohelust seal võras praktiliselt ei ole täiesti peaaegu surnud puu ja, ja peale selle tundus, et tal on ka koor nagu täiesti maha tulnud, et need paistis nagu selline valgeks pleekinud puit olevat tal seal peal ja selle hiigelsamba sees oli ka tohutu tult suur õõnsus ma ikka nii suur, et sinna mahtus kohe päris mitu inimest korraga sisse, selline nagu avar tuba. Ja, ja see, see õõnsus muutus täiesti müstiliseks, siis õhtul, kui me seal nii kaua olime, siis päike läks alla ja siis, kui sa olid seal tüve sees, siis läbi nende tüve pragude Bastisse madal längus õhtuvalgus sinna sisse ja siis tundus niimoodi, et et siin on kuule siukene, punakas valgus nagu mingisugune leek põleks kusagil, noh nagu toanurgas põleks kaminatuli või midagi sellist, noh täiesti uskumatu oli see elamus seal puu tüve sees olla. Aga tegelikult ega ta surnud ei olnud, kui hoolega vaatasid, siis koor oli küll osalt maas, aga ausalt oli teda ikka puu peal olemas ja, ja seal üleval mõned üksikud ladvatutid, need olid ka ikka rohelised, nii et see puu ikka hingitseb veel elada ja mõõtsime siis ta ära rinna kõrguselt tüve ümbermõõt. Täpselt 19 meetrit, sellest meile ei piisanud see maailma jämedama elupuu tagaajamine meil veel järgmistel päevadel jätkus. Me käisime veel teistes kohtades, seal oli veel kaks kandidaati ja selguski, et tegelikult üks, see oli siis kala, Lochi elupuu, mis asus üsna seal ookeani lähistel metsas. See oli siiski jämedam sellest kui narti oru elupuust. Tema ümbermõõt oli täpselt 19,3 meetrit, need 30 sentimeetrit oli ta jämedam ja see oli see kõige jämedam elupuu maailmas. Seda infot oli siis tore internetis teiste puu sõpradega jagada ja, ja teisest küljest jälle oli ikka väga kummaline mõelda, et seesama elupuu meil Eestis on ta siis ju surnuaedades või park kides või aedades või hekides, selline tagasihoidlik puu ja harva üldse puumoodi ja siin Eestis sama liigse hiigelelupuu, mis siin nüüd kasvas, on olemas, aga ta kannatab külmal ja ja mina olen mõõtnud kõige suurema üks kõige jämedamaks elupuuks Eestis ühe Valgamaal kasvava elupuu mõisapargis ja tema tüve ümbermõõt oli natukene üle kahe meetri ja see oli siis Eesti täielik rekord. Nüüd see siin siis 19,3 maailma kõige jämedam elupuu oma kõige paremas kasvukohas, kui ta on saanud kasvada ligi 1000 aastat. Ja jällegi kõlas Roosevelti isahirvehääl sealt metsast ja siin on paras ära rääkida see kõige kentsakam juhtum, mis meil temaga seal Olympicu rahvuspargis oli. See oli üks niisugune lugu, et varahommik, kui oli parajasti päike, oli just tõusnud, kell võis olla kuskil kuus. Ja ma olin just liikumas seal laagriplatsi rajal ja korraga näen, et kusagilt metsast astub välja üks väga võimas hirve pull väga vägevate sarvedega ja tuleb rahulikult otse sinna telkide vahele. Enamik inimesi sel ajal ju magasid, nii et ta oli rahulik ja tema oli ka väga rahulik. Ja läks ühe telgi juurde, mõni meeter telgi kõrval ja hakkas seal siis rohtu sööma. Mina tormasin siis hiilides kiiresti oma telki, võtsin teleobjektiivi ja kaamera ja, ja läksin teda siis pildistama. Ja siis, aga kui vaadata, et, et mis telgiomanik siis parajasti tegi, tal oli telgis vihmakate maha võetud, nii et seal telgi peale oli ainult see võrkkattena sihuke läbipaistev kate ja sealt läbi oli väga hästi näha, et seal telgi sees madratsi peal magas siis magamiskotis üks noormees ja magas niisugust rahulikku sügavat ränduri und. Ja ta üldse ei pannud tähele, et mõni meeter temast on see hiiglakasvuline hirvepull. Aga mõned kämpingus varasel tunnil liikujad seda ikkagi märkasid ja siis meie seltskond oli seal tee peal sellest parajas kauguses ja, ja siis pildistasime vaikselt hoolega, jälgisime seda looma, ta sõi seal tund aega. Ja siis läks lihtsalt rahulikult, sammudes jälle metsa tagasi ja siis, kui ta oli ära läinud siis hakkas mees seal telgis nihelema ja tõstis oma pea sealt magamiskotist välja ja see oli päris naljakas, et et ta oli siis täiesti maha maganud selle väga võimsa looma lähedal, niikaua olemise. Aga Ma tahaksin veel rääkida ühest vägeva Stret, kes seal Olympicu rahvuspargis, see viis meid päris sügavale sinna rahvuspargi metsadesse oli päris raske päevaretk ja eesmärk oli jälle leida ühte maailmapuurekordit. Ja me läksime siis jahtima just ühte jämedat kuldküpressi, niisugune on ta nimi. Kultki press, teiste sõnadega on ta nimi veel ka nutka ebaKepress Eestis ta kannatab külmal noh, kasvab niisuguseks väikseks puu nääpsuks, aga siin kasvab hiigelsuureks ja vot seda me läksimegi otsima. See ei olnud kerge, aga meil olid üsna täpsed andmed. Ja Me teadsime, millised radu tuleb valida. Ja noh, lõpuks me leidsime selle puu. Me mõõtsime taga ära, see oli hästi raskemõõtmelisest, ta oli tõesti järsul mäeveerul ja seal Ta oli hästi tihe alusmets, hästi palju ronte ja risu, nii nagu see seal põlismetsas ümber puu olid kogunenud. Nii et peaaegu et väänad jala välja ja käevarred saigi marraskil tõmmatud, aga puu sai ära mõõdetud ümber mad täpselt 13,3 meetrit. Kindlasti maailma kõige jämedam kuld, press, nii et võisime rahul olla. Aga tegelikult, kui nüüd tagantjärgi mõtlen, siis see ei olnudki selle päeva kõige suurem elamus. See on tihti eluski, nii et kui sa lähed mingisugusele teele, siis see, mida sa sealt leiad sealt tee lõpus, mille pärast sa teele läksid. See lõppude lõpuks tuleb välja, ei olegi nii tähtis kui need asjad, mida sa nägid tee kõrvalt ja siin oli seesamamoodi, sest sellel hetkel me kõndisime kokku maha 21 kilomeetrit, 21 kilomeetrit, järske mägiradasid, see oli raske. Aga me sattusime tohutult vägevatesse metsadesse. Need olid tõesti hiidpuude metsad, siin oli siis näiteks suugad, sellised puud, mis Eestis kindlasti külma kardavad, testis ei ole võimalik hästi kasvatada. Need moodustasid siin meeletult kõrgeid metsi, siis olid siin hiiglaslikud elupuumetsad siis seal olid hiiglaslikud nulu metsad siis metsatäite kaupa uhkeid puuhiiglasi ja mõnikord olid meie teed tõkestamas siis maha kukkunud tüved ja kui see hiiglane maha kukkunud sisse tajudki, kui meeletult suur ta on, et et sellest Alt läbisaamine või üleronimine, see oli ka ikka tõsine võimlemine ja kui seal sai pilti tehtud, kuidas mõni meie hulgast puu alt läbi läheb või ülepuu ronib, siis pärast pildi pealt vaadates tõesti pisikene Päkapikk ronimas üle suure puu ja see puudealune soliga tohutult lopsakas, siin olid sellised rinnuni ulatuvad sõnajalad ja ja näiteks mustikad, mis ulatusid ka enam-vähem rinnuni, nii et väga mõnus korjata mustikamarju ei pea üldse kummardama tegelikult, et olid nad just parajasti valmis kaaned augusti alguses. Ja oli ka teisi huvitavaid marju, näiteks meie pohlade sugulasi, meie vaarikate sugulasi, meie põldmarjade sugulasi, kõik olid parajasti küpseks saanud, neid oli tore suhu pista ja nende marjad, nadolid ju sugulased meie metsamarjadega, aga nende maitse oli siiski ka teistsugune. Nii et need vihmametsad, parasvöötme vihmametsad, need olid tõesti täiesti muinasjutulised oma liigikülluse ja hiiglakasvuga. Ja tõesti, need olidki maailma kõige vägevamad vihmametsad, mis meil tänase päevani siin planeedil alles on jäänud. Nõnda kaid, kus siis siin veelkordse, Roosevelti hirvepullihäälselt kusagil Olympicu rahvuspargi metsas ja sellega saab see tänane saade otsa saade rahvuspargist ja põhja Ameerika kõige uhkematest parasvöötme vihmametsadest ja puu hiiglastest, mida oli ilmatu põnev mõõta ja vaadata. Aga järgmises saates siis läheme külla hoopis põhja, Ameerika ka indiaanlastele. See külaskäik oli sealsamas olümpicu rahvuspargi külje all ja sinna me sattusime päris kogemata. See oli omamoodi seiklus. Väga suurejooneline indiaanifestival, kuhu me sattusime, jäävad sellesse järgmine saade, siis tulebki. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve.
