Kevad ei jõua meie ninasõõrmetesse üksnes mullahõngu  või lillearoomina vaid ka suitsulõhnana,  sest siin meil on ammu ilma tavaks kevadise suurpuhastuse  käigus põletada, kes ära kõik koduaiast leitud praht  ja risu. Loodushoidlikul kodanikul tekib paraku küsimus,  et mida sobib lõkkes põletada või kas üldse lõket teha. Et vanad rehvid ja kõiksugused plastjäätmed lõkkesse ei passi. Seda me juba reeglina teame. Aga kuidas olla papi ja paberi kaltsude ja nartsude kokku  riisutud vanade lehtede ja muruga? Eraldavad ju needki põledes süsihappegaasi  ja mis kõik veel? Õige vastus võiks olla, et paberipakid ja vanad rõivad võiks  viia vastavasse konteinerisse või jäätmejaama muru  ja lehe taga panna kompostihunnikusse. Ma ei kõnele sellest täna juhuslikult. Just täna algas looduskaitseline kampaania. Saastad või säästad. Selle kampaania keskmes on just nimelt kevadine prügipõletamine. Ühineda sellega või mitte? Ühineda või mitte? Selles on täna minu jaoks küsimus. Raske see küll on, kuid ma suudan olla ka ilma lõket tegemata,  ehkki teenisin juba pioneerina välja lõkkemeistririnnamärgi. Räägi räägi, muigab nüüd mõni televaataja,  niikuinii paned lõksu jõkke põlema, nagu vaid kaamera õue  pealt ära läinud. Ehk nagu ütlevad Eesti vanasõna, et ega vanale koerale uusi  kombeid ei õpeta, või siis, et toida hunti,  mis sa toidavad, hunt vaatab ikka metsa poole. Meie vaatame nüüd, et kas ikka vaatab ikka. Kuidas on võimalik, et sulle tuleb vastu puhast verd,  võsavillem lakub sinu nägu ja mängib, nagu oleksid tema  parim sõber. Selline on soosemiootikust Laura kiiroja argipäev Saksamaal  Wildenburgi loomapargis, kus ta vabatahtlikuna kuulsa  hundiuurija Runar nessi meeskonnas hunte sotsialiseerub. Töö algab juba 12 päeva vanuste kutsikatega,  kui nad emast eraldatakse. Me peame olema esimesed neli kuud nendega 24 tundi ööpäevas koos. Sellepärast, et, On tehtud sellised uuringud, sotsialiseeritud koeri  ja hunte ja vaadatud, et, et, et kui palju on neil vaja  inimesega kontakti sellel esimesel ütleme neli kuni seitse  elunädalat huntide puhul. Kaks kuni kuus elunädalat. Ja kui koertel on vaja 90 minutit kontakti inimesega selleks,  et nad oleksid minimaalselt sotsialiseeritud normaalsuse  tasemel siis huntidel on see mitu 1000 tundi. Ja see on tõesti oluline, et me peame väga põhjalikult  kontrollima seda, et kõik kontakt inimesega  ja kogemus inimesega oleks positiivne hundi jaoks. Et seetõttu me ei kuidagi ei ürita neid domineerida. Alfateooriat või domineerimisteooriat, me muidugi ei ei järgi,  et meie oleme inimesed, nemad on hundid. Meie ei ole isegi nende karjaliikmed. Me oleme nende sõbrad. Huntide sotsialiseerimise metoodika on maailma loomaparkides  ja loomaaedades veel üsna vähe levinud. Tihti on põhjuseks ressursipuudus või soov säilitada huntide  loomulikku käitumist. Ainus loomulik käitumine, mida sa loomaaias  sotsialiseerimata huntide puhul näed, on hirmukäitumine sellepärast,  et nad on inimhirmu all, nad on inimeste poolt ümbritsetud ja,  ja see on kõik, kõik kogu nende käitumist mine hirmu poolt domineeritud. Kui me võtame inimhirmu ära, siis jah, selle osas nad ei  käitu loomulikult, et nad inimese suhtes ei põgene eest,  aga, aga omavahel nad on käituvad loomulikult  ka meie juuresolekul. Mängivad suhtlevad, tunnevad ennast vabalt samamoodi  talitamise rutiinid on palju lihtsamad. Veterinaarrutiinid me saame näiteks. Vereproove võtta või vaktsiin või süste,  mis neil on vaja teha, kõik saame teha ilma anesteesiata  ja nii, et see ei ole stressirohke loomale. Siin võib näha vereproovi võtmist, kus hundi tähelepanu  tõmmatakse eemale maitsva kondiga ja nii jääb ebameeldivast  protseduurist ainult positiivne mälestus. Kuna me tahame neid sotsialiseerida kõikide inimestega,  mitte ainult meiega, mitte ainult minuga,  mitte ainult meie tiimiga, vaid kõikide inimestega,  siis me teeme kindlaks, et nad väga varajases elu ajal  siis vanuses kohtuvad erinevate erinevast vanusest,  erinevast soost inimesega, erinevatest suurustest,  prillidega, ilma prillideta, habemega, ilma habemeta,  mütsidega, erinevate jopedega, erinevat värvi riietega,  neonkollased, mustad, kõik riided. Sotsialiseerijate meeskonna ning huntide suhe on mänguline. Kasutatakse kõiki võtteid, mis tekitaks positiivseid  emotsioone ja rikastataks nende keskkonda. Kas siin ei ole oht, et hundist saab varsti hoopis koer? Me ei kohtle neid kui koeri et seda ei pruugi olla algusest  pealtnäha näha, aga, aga tegelikult me ei kohtle neid kui  koeri absoluutselt. Ja kodustamisprotsess, kuidas hundist said koerad. See tuli 35000 aasta jooksul, et ühe sotsialiseerimisega ühe  põlvkonna jooksul sa ei muuda neid absoluutselt,  et sotsialiseeritud hunt, kui nendega lõpetada sees käimine  võib tagasi minna. Inimpelglikuks ja sotsialiseeritud huntide pojad tuleb  samamoodi sotsialiseerida. Maarja Tali, kes igapäevaselt tegeleb koerateraapiaga,  sai võimaluse sotsialiseeritud hunte lähemalt vaadata,  kui ta iial unistadagi oskas. Kohe sealt väravast sisse minnes oli mul nagu kaks hästi  vastandlikku tunnet, mitte kordagi ei olnud hirmu,  aga ma tajusin, et ühelt poolt, kui tulid neli hunti korraga  ja lakkusid mu näo puhtaks ja siis võtsid hellalt  ka hammastega käest kinni. Ma ei olnud valmis selleks, et nad on nii sotsiaalsed  ja nad võõra inimese niimoodi ukselt, et võtavad rõõmuga vastu. Ja see energia oli pigem selline, et oh,  mis tore sõber või mänguasi meile toodi ja nüüd vaatame üle,  mis sul ka kaasas on ja mul oli kaasas Gopro kaamera  ja igasugu muid asju. Aga et see, see oli niivõrd selline rõõmus  ja positiivne. Maarjal õnnestus vaid paari meetri kaugusel filmida huntide  söömist ja omavahelist jagelemist. Hammaste näitamine oli huntide vahel tavaline  ning seetõttu ei tohi aedikus mitte kunagi valvsust kaotada. Tegemist on ikkagi väga-väga võimsa loomaga  ja ja mulle tundubki, et, et inimesed, kui nad vaatavad läbi aia,  siis neil võib või, või kas või videomaterjalist võib jääda  selline mulje, et, et, et nad ongi sellised pehmed  koeralaadsed ja nende käitumine väga tihti on selline,  aga mul õnnestus kolme päeva jooksul näha,  et murdosa sekundi jooksul seda energiat vahetatakse. Seal toimuvad sündmused, mida ainult väga teadlik inimene  oskab jälgida ja mida ma paningi tähele oli see,  et nad pidevalt ennetasid seda, et võiks. Ja me ei räägi mitte ründamisest, vaid, vaid et tal on  ikkagi väga võimsad lõuad ja nad on niivõrd suured  ja jõulised, et, et mulle anti märku, et millal,  võibolla oleks tark mõte tõusta püsti, olgugi et ma hetk  enne sügavsin kõhu alust ja nii edasi. Kas sellist hirmu teil ei ole, et kui te seal puuris olete  ja nad on ikka üsna suured, et nad on ikkagi metsloomad  ja neid teile ühel hetkel kallale ei tule,  et maailmas on küll selliseid negatiivseid näiteid olnud? On olnud, aga see sõltub. Sellest, kui palju sa huntide käitumisest tead kuidas sa  oskad nendega suhelda, see sõltub sellest,  millised on turvareeglid ja millised on sinu. Teie strateegia või taktikad, meetodid, kuidas te sotsialiseeriti. Et meie ei astu nendega mitte kunagi konflikti. Me ei astu nendega vastuollu, me ei ürita neid domineerida. Me ei karista. Ja meil on alati olemas teine inimene või kolmas inimene,  kellel on. Kellel on samasugune primaarne suhe huntidega,  kes on ka neid lutipudeli ga üles kasvatanud,  et me kunagi mitte iial ei lähe üksinda aedikusse sisse,  sest piisab sellest, kui sul on kõhuvalu  või peavalu või, või komistad ja kukud, kui. Kiske instinkt võib tegelikult esile tulla  või mingi probleem võib tekkida. Et siis on alati hea, kui sul on teine inimene,  kes oskab tähelepanu eemale juhtida huntidel,  kes oskab vahele tulla. Ja, ja see on tegelikult meie ainus. Selline põhiline turvameetod. Tallinna loomaaias praegu ühtegi hunti pole,  sest hetkel puuduvad selleks nii-öelda loomväärsed tingimused. Kiskjatega tuleb siiski igapäevaselt tegemist teha. Kas neid ka sotsialiseeritakse? Oleneb sellest, mis, mis eesmärgil neid peetakse ja,  ja, ja mismoodi, mismoodi ülesanded on ja  kellega parasjagu põhimõtteliselt tegu on,  aga, aga üldreeglina. Me hoiame loomad nii, et loomad teavad, kus on nende piirid  ja inimesed teavad, kus on nende piirid ja ja,  ja, ja selles mõttes on nii, et taliti ja jääkarul lõuga  sügamas ei käi. Aga mis teie sellest konkreetsest sotsialiseerimise,  huntide sotsialiseerimis protsessis, metoodikast arvate? Ei no metoodika on igati täielik, ainult et küsimus ongi selles,  et alati ei ole eesmärk. Kõiki sotsialiseerida, et kui see vajadus on,  siis, siis see metoodika on ideaalne selleks,  et seda, et seda teha ja, ja kõik noh, me näeme siin kasvõi  loomaaias seda ära, et kui kui meil on talvel 10 protsenti  külastajaid ja, ja suvel 90 protsenti, siis  siis kevadeks, kui külastajaid on vähem liikumas olnud,  siis muutuvad elukad kiskjad, iseäranis kui intelligentsed  loomad umbusalduslikuks, aga, aga sügiseks on nad juba juba  jälle nii ära harjunud, et suhtlevad külastajatega,  kes tihedamini käivad ja rääkimata oma töötajatest. Aga kui, kui, kui eesmärk on, on võimalikult Loodusega toime tulevaid loomi ette valmistada,  siis siis sotsialiseeritud loomad selleks ei sünni. Looduses on inimhirm huntidele ellujäämiseks hädavajalik  ja seepärast ei sotsialiseerita kunagi neid hunte,  keda on plaanis metsa tagasi viia. Inimesega harjutatakse loomaaedade ja loomaparkide loomi. Võib-olla aitab see mõista ka looduses elavaid hunte paremini. Muud tööd tegemised viisid meie püsiautori Sander Loite  märtsikuus Lõuna-Ameerikasse töövabal päeval esimesel  ülestõusmispühal ta aga lihtsalt ei suutnud jätta koos  kohalike ga minemata leevendama neid tagajärgi,  mida põhjustavad sealsele loodusele niisugused ilmingud nagu  Elminio või la minia. Meil on nad tundmatud. Tegemist on püsituulte suunamuutusega, see aga omakorda  seotud vaikse ook mõteani idaosa, pinnakihi soojenemise  või jahenemisega. Selleks, et veenduda, et ahvidel oleks vesi  ja toit olemas õigel hetkel siis inimesed käivad siin kaks  korda nädalas neid anumaid veega täitmas  ja värskeid puuvilju juurde toomas. See lugu viib Kesk-Ameerika maa kitsusele,  mis ühendab põhja ja Lõuna-Ameerika kontinente. Ülemaailmsed kliimamuutused on seadnud ohtu siinsed riigid  ja looduse. Oleme Kesk-Ameerika maa kitsuse suurimas riigis Nicaraguas. Vaikse ookeani idarannikul Riivase piirkonnas on ülipikk  põuaperiood mõjunud loodusele hukutavalt. Tagajärjed on lausa nii tõsised, et katoliiklikul maal  minnakse esimesel ülestõusmispühal tööle. Tavalises mõistes polegi see töö, vaid ahvide elu päästmine. Olen teel paika, kus viimase mõne kuu jooksul on surnud üle  100 ahvi. Seni kuni Lääne Nikaragua loodust laastab  halastamatult põud tuleb kohalikel inimestel teha kõik  endast olenev, et veel alles jäänud loomad päästa. Tegelik olukord on veelgi hullem. 15 päevaga on ahvide päästjad näinud ainuüksi sellel rajal,  mida läbime 70 ahvi surnukeha. Olukord on siin tõesti trööstitu. Jõesängis pole grammigi vett ja sellises olukorras,  et ahve päästa, tuleb inimestel tuua koha peale joogivesi  ja kõrge veesisaldusega puuviljad ja see,  mis me kohapeal näeme, on see, et siis ronitakse sinna üles  puu otsa kuhu on paigutatud plastmassist anumad. Sinna pannakse ahvidele mõeldud toit ja joogivesi. Magusar puusivedelik meelitab kohale ka teisi näljaseid. Nad häirivad ahvidele appi tulnud inimeste tööd. Selle korvi on hõivanud herilaste parv. El ninio on ilmastikunähtus, kui vaikse ookeani idaosa  pinnakiht soojeneb püsivate läänekaarte tuulte mõjul. See toob Kesk-Ameerikasse pika kuiva perioodi. Tavaliselt esineb Elnino nähtus kaks korda 10 aasta jooksul,  kuid viimased aastad on olnud erilised. Elnino tüütab Kesk-Ameerikat juba kolmandat aastat järjest. Siinne loodus on nüüd Lanina ootuses, mis peaks kaasa tooma  väga vihmase perioodi. Oma olemuselt on see vastupidine Elniniole. Põua tagajärjed pole ohtlikud mitte ainult ahvidele vaid  kogu loodus tegelikult saab oma osa ja siin maas on näha üks  kolme varbaga laisk loom, kes on pidanud alla vanduma kuivusele. So enu help Sloth ses well. Märtsikuus esitasime teile küsimuse kahe kollakas valge  rasvatihase kohta, keda nähti Viljandimaal. Et miks nad niisugused on? Vastus. Tegemist on leukistliku keisenditega,  kellel on probleeme melaniinsete pigmentide tootmise  ja sulgedesse talletamisega. Lihtne, eks ole? Leukistlikud, melaniinsed, pigmendid, probleeme ainult neli võõrsõna. Auhinnaraamatu, milleks on Eesti metsamarjad,  võitis sedapuhku viljosoo. Nüüd aga uus küsimus. Selle aasta liblikaks on must laikapp Bollo  keda sagedamini kohatakse Kirde ja Kagu-Eestis. Tihtipeale on selle liblika tiiva taga vägagi räbaldinud väljanägemisega. Meie küsime gi, et miks. Õige vastus on Eesti looduses ja õigeid vastuseid ootame 14.  maini aadressil osonaloodusajakiri.ee või kirja teel. Eesti loodus, Veski tänav neli, Tartu. Ja veel. Kõikide nende vahel, kes on kõikidele küsimustele õigesti  vastanud loosime maikuus välja Timo Palo raamatu,  millest ta kirjutab sellest, kuidas ta koos norralasest  sõbra Auduniga rändas põhjapoolselt. Muide koos autogrammiga
