Tänavune aasta on Eestis kuulutatud merekultuuri aastaks. Eks ikka selleks, et me siinsamas mere kaldal elades merest  lihtsalt mööda ei vaataks. Inimloomusesse paraku kuulub juba see, et me vahel lihtsalt  ei näe kõige igapäevasemaid. Kõige nähtavamaid asju. Ei näe taevast, ei näe maad. Ei näe merd, ei näe, sest ei vaata. Vaadata saab aga mitut moodi, näiteks ka binokli  või mikroskoobiga ja mõnda asja Me hästi ilma ei näegi. Ei näe sedagi, mismoodi on mõjutanud Läänemerd meie elu,  meie tsivilisatsioon, meie kultuur. Lähemegi nüüd kaasa nendega, kellel on vaatamist õppinud  silmad ja vastavad riistapuud. Varahommikul Tallinna lennusadama kai ääres pikalt passimist  ei ole. Kui teadlased, insenerid ja unine ajakirjanik on  pardale jõudnud, võetakse kurss Soome lahele. Osoon teeb ühe välitööpäeva kaasa TTÜ meresüsteemide  Instituudi teadlastega uurimislaeval Salme,  mille sarnast teist Eestis ei ole. Tänase laevasõidu üheks ülesandeks on teostada mikroprügi pilootseiret. Mikroprügi on põhimõtteliselt mikroskoopilisteks osadeks  lagunenud plastprügi mis satub inimtegevuse ülejäägist merre  kas siis jõgede sademevee või heitpuhastite kaudu. See on mantovõrk mikroprügi kogumiseks, selle silma suurus  on siis 0,33. See manta võrk on oma nime saanud ühe rai liigi järgi  ja vaadake, meenutab raid küll. Nüüd 15 minutit veame siin laeva kõrval,  siis see vesi läheb sealt tavast sisse ja koguneb sinna võrgulõppu. Väiksesse võrku ja pärast me loputame sealt  siis prügiosakesed välja. Nüüd 15 minut. Mikroprügi on aktuaalne teema praegu kogu maailmas. Me ei tea veel, kui palju seda meie vees tegelikult on,  millist mõju see meie keskkonnale avaldab  ning kauaks merre hõljuma jääb. Selleks, et teada, tuleb võtta proove erinevatest kohtadest  ja neid analüüsida. Et siin tõenäoliselt on ka igasugu mingeid vetikaid näha,  et see, mis siin niisugused need väiksed kiukesed näha on,  et need ei ole päris prügi veel. Nii et seda prügi me ikkagi niimoodi praegu palja silmaga ei,  lihtsalt ei näegi, jah. Järgmine tegevus on proovivõrgust väljapesemine. Selleks sobib kasutada näiteks tavalist kraanivett,  sest mereveest võib midagi lisaks tulla,  mis proovi ära rikub. Pärast pesu sõelutakse proov läbi kolme erineva silma  suurusega sõela. Viis üks ja 0,33 millimeetrit. Nüüd hakkame siis sõela loputama. Nüüd tuleb see põhiline, see proov tuleb lõpuks nüüd. See prügiproov. Et mul on sellised, noh, mul on niisugused purgid,  klaaspurgid üldjuhul et see mind ei huvita,  mis on siin viie millimeetrise, nüüd ma kasutan juba  testileeritud vett. No igaks juhuks loputan veel üle, et mine sa tea,  mõni on äkki siia jäänud mingi kiud. Või tükike? Mikroprügi osakesed on mereloomade toiduga samas suuruses  ja juba on seda leitud nii vähiliste kui kalade seest. Millist mõju see prügi neile avaldab? See on jällegi sõltuvalt sellest, mis materjaliga tegu on,  on väga erinev, et üks lihtne asi on see,  et ta võib noh, väiksematel organismidel midagi ummistada  seedeelundeid või noh, olla lihtsalt selliseks mehaaniliseks probleemiks. Aga kindlasti on plastide seas ka selliseid Materjale, mis tegelikult imavad endasse ohtlikke aineid  ja siis, kui jälle organismid selle alla neelavad,  siis võib ka nende organismi sattuda palju rohkem ohtlikke aineid,  kui ütleme tavapäraselt lihtsalt noh, toitudes  või siin veekeskkonnas elades. Seda nüüd tuleb teha tõmbkapi all, sest see on mürgine. See, millega ma fikseerin, söövitav ja aurud,  on mürgised. Muidu orgaanika äkki läheb kasvama või aisama  ja ja noh, prügi ei pruugi laguneda, aga võib  ka ikkagi. Mida sa kasutad siis selle jaoks formaliini? No ja edasine on siis laboratoorne analüüs  selle kohta et siis vaatame edasi. Nendel mikroskoobi piltidel on näha varasemalt paljassaare  reoveepuhastusjaama heitvesuubla ümbrusest sama meetodiga  leitud mikroprügi osakesed. Kiudude täpne päritolu pole teada, kuid osa neist võivad  koostise järgi pärineda kalavõrkudest, nööridest köitest  või riietest. Kiled kiud ka näiteks kilekottidest. Kõvakraanul on tulnud tõenäoliselt hoopis mõnest koorivast  kosmeetikatootest või dušikeelist. Kujutage ette, kui kõik see satub toiduahela kaudu meie  sisse tagasi. Probleem on igatahes tõsine ja uurimine jätkub. Uurimislaev Salme on tegelikult 1900 seitsmekümnendatel  ehitatud endine kalalaev. Tallinna tehnikaülikool ehitas selle seitse aastat tagasi  täielikult ümber. Koos kajutite kahe labori, korraliku kraana,  Vintsi ja aparatuuri pargiga on Salme täna tõeline  teaduslaev millega tehakse uuringuid üle kogu Läänemere. Enamus on tõesti teadusuuringud ja väga erinevad projektid,  nii meie oma, ütleme Eestist finantseeritud projektid kui  ka rahvusvahelised projektid ja siis päris suur töö on  avamere seire, mida keskkonnaministeerium on meie käest  siiani tellinud. Ja siis on ka tudengite võimalus siin laeva peal olla,  et iga aasta vähemalt kaks kursust käib siit läbi. Et kes õpivad just okeanograafia meteoroloogia suunal. Üheks klassikaliseks okeanograafia mõõteaparatuuriks on  sondidega varustatud proovivõtukarusell. Et okenograafias on ju see põhiprobleem on selles,  et kuidas saada sügavast merest proovi, mis ei ole  siis vahepeal kokku puutunud teiste veekihtidega  ja siis see mõte ongi selles, et see lastakse  siis teatud sügavusele. Ja seda me näeme siis nende sondide pealt  ja me näeme, mis temperatuur, soolsus, hapnikusisaldus,  seal on. Proovivõtu karussel lastakse vintsiga merre 110 meetri  sügavusele ja arvutis saab koheselt jälgida veeparameetreid. Erinevatel sügavustel üles tulles võtab karussell teadlaste  jaoks ka veeproovid. Nii. 590 80 70 60 50. Nüüd hakkab siis nagu lüpsimasinast piima välja võtmine ja. No peaaegu jah, ainult väikse piisakese võtate ja,  ja, ja, ja näiteks voolutsütomeetriga piisab mulle 200-st mikroliitrist,  et teha kindlaks, kui palju on baktereid. Palja silmaga vaadates on vesi igal sügavusel ühesugune,  kuid teadlaste jaoks avalduvad erinevused mikromaailmas. Kuigi võiks arvata, et kõige vähem elu leidub just mere  sügavamas osas, siis veeproovide andmete järgi on väikseim  bakterite sisaldus siin hoopis 40 meetri sügavusel. Siin ühes selles tuubis on siis nüüd vähemalt ma pakun viis  miljonit bakterit viis miljonit. Ja miks on oluline bakterid nii täpselt uurida,  võtad DNA, saad teada, kes nad on, miks nad  nii tähtsad on. Me võime mõelda niimoodi, et. Et umbes kaks miljardit aastat olid mikroorganismide üldse  mikroorganismide üldse ainsad olevused siin planeedil. Nad ongi ökosüsteemi alustala, et Öeldakse,  et nad on lagundajad, ongi elu meres, kogu aeg tekitab  mingit orgaanilist ainet, mis vabaneb sinna  ja mis saaks selle orgaanikaga edasi jääks sinna lihtsalt  hõljuma setiks. Aga bakterid on need, kes selle omastavad,  panevad oma organismi nii-öelda külge ja  siis teised natuke suuremad mikro mikroorganismid söövad  neid omakorda ära. Ja niimoodi see Nii-öelda aine ringi ringesse viiakse tagasi see vaba orgaani. Järgmisena lastakse salme pardalt vette ufolaeva,  meenutab teadusaparatuur. Põhimõtteliselt on tegu siis ühe hoovusemõõtjaga,  mis siis pannakse merepõhja ja ta mõõdab  siis hoovuse profiili põhjast kuni pinnani,  et kogu selle 110 meetri ulatuses me saame teada siis,  et kuidas vesi liigub. Aga miks seda hoovust, mis muutmist vaja üldse on,  kui me vaatame siis pinnal või ükskõik kus vahepeal  siis meid huvitab ka, kuhu lähevad toitained,  kuhu näiteks kui mingi naftareostus on või  kus on, ütleme, suvel huvitab paljusid, jälle see  sinivetikate küsimus, et siis saab ka seda prognoosida,  et kuhu poole siis need sinivetikad liiguvad? Kõige erilisem mõõteseade, mida täna näeme,  on laeva kõrval käskluse peale veepinnale tõusev avamere  püsiama sond mis on ainulaadne kogu Läänemeres. Statsionaarselt merepõhjas asuv ning veesamba  profiiliparameetreid mõõtev jaam on välja töötatud Eesti  inseneride poolt ning täna minnakse seda kalibreerima. See põhjasond on ühendatud kaabliga keri saarel asuva juhtimispunktiga,  mille kaudu käib igapäevane side mandril olevate teadlastega. Tänasel välitööpäeval nägime instrument nii proovivõtuks kui  veesamba parameetrite uurimiseks. Lisaks on uurimislaev salme küljes pidevalt merepinnakihi  andmeid mõõtev läbivoolusüsteem, Ferribox süsteemides saadud  andmeid kasutatakse operatiivsete prognooside tegemisel  ja keskkonnaseisundi hindamisel. Läänemere olukord on juba aastakümneid halvenenud  nii keeruliste loodustingimuste kui aina suureneva  inimtegevuse tõttu. Milline on seis praegu? Üldiselt on hinnang selline, et ta on ikka viimastel  aastatel suhteliselt stabiilne, et me ei saa öelda,  et asi oleks halvemaks läinud, aga me kahjuks ei saa  ka öelda, et merekeskkonnas oleks väga palju seis paremaks läinud. Mulle jäi kõrva, et selle võrgu nimi, millega veest  mikroprügipüüti oli manta nii nimetatakse mitmetes keeltes kalaliiki,  kelle nimeks eesti keeles on sarvik, rai veelgi täpsemalt,  aga hiid sarvik rai. Läänemeres ta ei ela, küll aga näiteks Kariibi meres  ja vaikses ookeanis. Ja meie lähemegi nüüd ühte riiki, mis asub nende kahe vahel. Muide, sealkandis tuntakse rooga nimega. Ta see on sarvikrai hautiskrevett ja köögiviljadega. Sealsest merekultuurist siiski pikemalt juttu ei tule kuid  muu põneva kõrval näeme maaharimisviisi,  mis siin Maarjamaal on ammuilma ajalugu,  nimelt alepõllundust. Nicaragua loodus pakub põnevaid kontraste. Kariibi mere ja vaikse ookeani vahele pressitud riigis  asuvad külgkülje kõrval troopilised vihmametsad vulkaanid  ja Kesk-Ameerika suurim mageveekogu Nikaragua järv. Mitmekülgne elukeskkond on ühtmoodi koduks  nii rikkalikule, taimestikule, paljudele huvitavatele,  loomaliikidele kui ka põlisrahvastele. Ma olen teel Nikaragua vihmametsa hälli India maisi rahvuspargi,  siin elab mitu liiki Ahve ja linnud tuukanid,  kes on äärmiselt ohustatud seetõttu, et inimesed müüvad neid lemmikloomadeks. India mais asub kagu-Nikaraguas ja piirneb San Juani jõe  ning Costa Ricaga lõunas. Umbes 4500-l ruutkilomeetril laiuv kaitseala on meie lahemaa  rahvuspargist enam kui kuus korda suurem. Kärestikulise ja madala veeseisuga Partola jõe peal  liikumiseks on kõige mõistlikum vahend selline ühest  puutüvest valmistatud paat. Ja edasi liikumiseks ei kasutata mitte selliseid aerusid  vaid siin on abiks suured puutokid. No maisi kaitsealal asub Nicaragua suuruselt teine,  inimtegevusest puutumata vihmamets. Võimas häälte ja häälitsuste bukett annab  nii päeval kui ööl märku siinse looduse liigirikkusest. Olgu öeldud, et siin elab rohkem puu-linnu  ja putukaliike kui terves Euroopas. Rääkides putukatest, siis vahel annavad nad endast väga kõva  häälega märku. Kuid hääle omanik ise on hästi varjunud. Nii jäi ka minule kuuldud putukaliik saladuseks. Kõige erksam elu käib vihmametsas päikse tõusul  ja loojangul siis on õhk helidest paks. Vali läbi metsa, kaikuv hääl reedab, et kuskil on möira ahvid. Hiljem mööda jõeteed liikudes leiame möirgajad üles. Nad on nicaragua ahvid dest suurimad, kuni 10 kilogrammi raskuseks,  kasvavad mantelnõiraafid. Veidi eemal kõrgete puude võrades toimetab teine Nikaraguas  levinud ahviliik. Need ilusa karvastikuga ronijad on kaputsiinahvid. Kaputsiinahvide eluiga on küllaltki pikk Pole ime,  kui mõni iseenda elab. Kaks vihmamets pole mitte ainult väga liigirikas,  vaid siin võib näha ka väga veidraid nähtusi. Näete, minu selja taga on kaks puud üksteisest läbi kasvanud. Üks kukkus pikali tormiga ja oleks selle tõttu ära surnud,  aga nüüd teine puu kasvas temast läbi ja nüüd elavad mõlemad edasi. Nicaragua idaranniku loodus on aastasadu olnud koduks  ka põlisrahvastele Neist üks haruldasemaid on ramahõim,  kelle rahvaarvuks hinnatakse vaid umbes 2000 inimest. Ramade kogukond Kariibi mere äärses külas nimega pank,  kukk, taik hoiab au sees oma esiisade traditsioone  sisuliselt kogu eluks vajalik kasvatatakse  ja valmistatakse ise. Mööda San Huani jõge sõites avaneb veel kord suurepärane  võimalus üle korrata, kuidas alepõllundus käib. Näete, sellel mäekünkal on näha langetatud mets. Kui nüüd paar nädalat lasta puidul seal kuivada,  siis ta on juba valmis selleks, et pista sinna tuli otsa. Kui tuli on nüüd oma töö teinud, siis on õige aeg juba  hakata sinna külvama soovitud viljasid või miks mitte tuua  sinna peale kari, kes siis saab seal kasutada enda rohumaad? Nicaragua kesk ja lääneosas maa idaosale iseloomulik  intensiivne rohelus kaob. See asendub kuiva ja mägise loodusega, mida mitmekesistavad järved. Suurim riigi nime kandev Nicaragua järv on ühtlasi  ka kogu Kesk-Ameerika kõige suurem ja tähtsam mageveekogu. Ka Nicaragua riigi nimi seostub järvega 16. sajandil. Kui hispaanlased koloniseerisid maa, tuletasid nad  selle nime kohaliku indiaanlaste pealiku Nicarao järgi,  mis tähendab tõlkes siin järve ääres. Järve lääneosas asub omet TP saar, mille moodustavad kaks vulkaani. Pooleteise tunnine reis üle Tormise Nicaragua järve viib  õnneks sihile. Laevasõit Ometepe vulkaani saarele lõppes edukalt,  ma olen siin kohal. Kõik on hästi, võib-olla ainult see, et mu nägu põles ära,  sest päike lõõmas ja oli keskpäev. Homme on mu plaan selge. Ma tahan ronida Nicaragua kõige kõrgema ja suurema vulkaani tippu. Saage tuttavaks. Minu selja taga on vulkaan nimega kontseptsioon. 1610 meetri kõrgune kontseptsioon purskas viimati 2010. aastal. Pursked esinevad keskmiselt iga viie-kuue aasta tagant. Minu plaan ronida Nicaragua kõige kõrgema vulkaani tippu  luhtus praegu so Why don't telet people? Go up ther. Nii et ma peangi loobuma, põhjus on siis lihtsalt öeldes selles,  et vulkaan on aktiviseerunud. Sealt võib mis tahes päeval hakata purskama laavat  ja mul ei ole mingit võimalust ki sinna üles minna  ja ilma giidita mind sinna ei lastagi. Nii et oma pea minnes on tegelikult see oht. Ka paar aastat tagasi jäid kaks meest, kes läksid oma pead kadunuks,  pole tänaseni leitud, järelikult nad on hukkunud,  aga keegi ei tea, kus nad täpselt asuvad. Vulkaanide pursked pole seismiliselt väga aktiivses  Nicaraguas mingi ime. Riigi 19 aktiivset vulkaani moodustavad lõviosa läbi  Kesk-Ameerika kulgevast vulkaanilisest kaarest,  kus piltlikult öeldes maapõu pidevalt podiseb. Maakoore laamade kaardil on näha, kuidas kookoselaam  sukeldub kirde suunal Kariibi laama alla. See loob Nicaraguas rahutu keskkonna, kus maa keskmiselt  kaks korda nädalas vähem või rohkem väriseb. Mitte asjata ei kutsuta Nicaraguat järvede  ja vulkaanide maaks Kesk-Ameerika looduse eripära joonistub  siin kenasti välja. Meil siin maa ei värise ja mäed ei purska tuld. Õieti polegi teisi ka hiidlained, liiva,  tormi, pikad põuad, rohutirtsude parved ja mets,  elevantide karjad ei tee meile liiga. Igati õdus paigake, mille kohta me oma lipulaulus laulame,  et sinine on sinu taevas. Kallis Eesti kodumaa. Aga on siis inimene rahul, et sinine on taevas  ja asiants? Ei, ta tahab teada, miks on taevas senine. Selle küsimusega läks osooni praktikant Marta Hang. Ühe teadlase jutule. Selleks, et mõista seda, miks taevas on siinne,  tuleb mõista seda, kuidas ja millest valgus koosneb. Päikeselt tuleb liit ehk valge valgus sisaldab tegelikult  kõiki värvusi. Selle tõendiks on maailma värvilisi või ka näiteks prisma,  mida me saame selle demonstreerimiseks kasutada. Prisma murrab siseneva valguse erispektrivärvideks  ja seda me saame siis siin paberil kenasti  ka näidata. Päikeselt tuleb valge valgus ehk liitvalgus sisaldab erineva  lainepikkusega valgusi ehk erinevaid värve. Sinisel on kõige lühem laine pikkus ja punasel kõige pikem. Kui valge valgus atmosfääri jõuab, siis kohtub ta oma teel takistustega,  milleks on atmosfääri koostisgaasid ehk õhumolekulid,  milles valgus kas neeldub või hajub. Kui nüüd see neeldumine toimub, siis siin on jällegi  määravaks asjaoluks see millise lainepikkusega see valgus on,  ehk kui palju energiat on sellel valgusel  ehk siis punane valgus, mis on suhteliselt suure  lainepikkusega ja on ta väiksema energiaga,  see tuleb üsna puhtalt atmosfäärist läbi. Aga nüüd sinine valgus, mis on lühikese lainepikkusega  ja millel on suhteliselt palju energiat see suudab  siis nendes aatomites mõjutada elektronkatet  ehk siis elektrone. Ja see on siis see võti. Nüüd, mis põhjustab siis seda taevasina? Sinine valgus mõjutab oma energiaga õhumolekule neeldudes  nende elektronkattes, mille tulemusena muutub sinise valguse  liikumissuund ja see hajub igasse suunda. Sellepärast me näemegi taevas sinisena. Rohelisel ja punasel valgusel on vähem energiat,  seega nad neelduvad vähem ja hajumine on nõrgem. Seda kutsutakse molekulaarseks hajumiseks. Praegu siin Tallinna kohal on taevas ilusasti sinakas  või natukene isegi Valkas aga hommikul päikesetõusu ajal  või loojangu ajal, siis on taevas hoopis punane. Miks see nii on? Selle põhjuseks on valgus, erinev teekond atmosfääris. Kui päike on kõrgel horisondi kohal või lausa seniidi,  siis on valguse teekond lühi ja järelikult on oluline just  lühikeste lainepikkuste ehk siis sinise valguse hajumine. Aga punane valgus ehk siis suurema laine pikkusega valgus ei  jõua oluliselt veel hajuda ja me ei pane seda tähelegi. Aga kui päike on madalal horisondi kohal,  ehk on meil tegu hommikuse või õhtuse ajaga,  siis on valguse teekond atmosfääris juba  nii pikk, et oluliseks muutub ka pikkade lainepikkust,  ehk siis punase valguse aju. Samal ajal on see sinine valgus jõudnud nii-öelda ära kuluda,  ehk seda ma nii palju ei märka, et, et oluline on just see punaka,  kas valgus aga siin annab, siis annavad tooni veel  ka pilved, ehk kui nüüd see punakaks muutunud valgus paistab  ka pilvedele, siis need omakorda peegeldavad hajutavad seda. Valgust ja muudavad õhtu või hommiku veelgi värvi küllasemaks. Aga enamus ajast on ju Eestimaa taevas ikkagi hall. Kus see sinine on? Kadunud? Selle põhjuseks on see, et atmosfäär sisaldab  ka teistsuguseid hajutavaid osakesi kui ainult õhumolekulid,  need on niiskus, osakesed nagu väikesed veetilgad  või siis näiteks tolmuterad või lihtsalt tolm. Ja need osakesed on palju suuremad kui õhumolekulid juba  valguse lainepikkusega võrreldavad või veelgi suuremad. Sellised suured osakesed vajutavad hajutavad kõiki valguse  lainepikkusi enam-vähem võrdsel määral. Ehk siis me ei näe enam mingisuguseid värvuse,  muutusi või muutusi valguse spektraalses koostises. Järelikult see valgus, mis oma muuda suunda muudab,  ehk siis aju on seesama liit ehk valge valgus. Seda hajumist nimetatakse ka sfääriliseks hajumiseks  ja see ongi see põhiline põhjus, miks ei ole meil siin  taevas alati selline ilus sinine. Nüüd võin ma teha vähemasti näo, justkui oleksin aru saanud,  miks on taevas sinine. Küsimusi on veel ja veel. Miks on rohi roheline ja vesimärg? Miks ei mahu minu käsi kurgipurki ja miks on inimese eluvajalik? Praegu oskan ma vastata vaid ühele neist  ja nimelt jah, muidugi meie järgmine saade on eetris taas  nädala pärast. Kolm osoon.
