Niisiis tähelepanu, kütit, eetrisse läheb järjekordne jahipaun. On ju tuntud tõde, et jahimeestel pole kunagi teemadest ega jutust puudu tulnud. Eriti nüüd kevadel, kus mets on täis hääli, kui loodus valmistub suureks hüppeks ellu. Täna ongi kõne all kevade hääled. Valmis on seadnud jahimeeste killast tuntud mehed Hillar malt Haarald drivet Raimond Kaljuorg, Georg Muravjova ja nende truu seltsiline, kes ennast saate käigus ehk ise nimetab. Mida jahimees metsas tähele paneb, kui ta nüüd pärast talve uuesti püssi kätte võtad ja kas võtad koera kaasa? Kevadisel jahil lindudele koerad tavaliselt kaasas ei käi, ainult kui on siis kurvitsa jahile linnukoer, et siis kõrvitsaid kergemini kättesaadav, mis maha lastud sest kõrvits on üsna värvuselt kulu värvi ja jaht toimub õhtuhämaruses, siis inimesel on teda raske leida, siis võetakse linnukoer, aga seda ainult kütkes. Koeraga võib jälitada teisi koeri metsa kaasa kevadel ei võeta, välja arvatud, kui tahetakse urujahti pidada, siis on uru koeraga tegemist taksi või foksterjer. Ja siis kruus tabatakse, noori kiskjaid, rebased ja kährikud. Ja selle koera nimi on selle koera nimi on taksi, tema nimi on Aki. Tuttavaks. Mul on päris hea lugu sealmaal ka kui ta maal sabaga vastu seina tõstab, pats, pats, pats, partei on kohe kuulda, kus rebane asub. Miks ta nirk on paigal, ei püsi sellise iseloomuga juba tema paigal ei püsi väga-väga kärsitu ja rahutu koer. Ega kodus ka ta ühiskätte saab, see veetakse teise kohta ja ja heal juhul võetakse näritakse puruks kah. Kui sõnakuulelik ta muidu üldse tahaksid, on võrdlemisi jonnakad, aga heaga saab temaga hakkama väga hästi. Kui aga ei, ei tule tast midagi välja, siis ta on nagu nuia, ta ei liigu paigast ka. Nad on väga julged koerad, nemad ei häbene, ka kardab paljud, kuidas neid õpetatakse. Urukoerana õpetus seisneb selles, et tuleb teda harjutada, urus käima, kõigepealt. Mina õpetasin oma koera niimoodi, et oli natuke alla kuut kuud, kui esimest korda urgu saatsin ta siis lükkasin kepiga vorsti taha urusügavuses koer läks lõhnabeli järgi, tõid ära. Ja sest ajast peale oligi tal suurus käimine selge. Nüüd muidugi enam midagi vorsti pole tarvis, nagu urgu eemalt juba näeb, siis on kohe augu peal ja nuusutab. Kui sees lõhna ei ole ka, siis, siis ei lähe tühja urgu. Koeri tahagi palju minna, kui loomalõhn on sees, siis on ta läinud ka nii, et temaga metsas peab liikuma rihm kaelast ära, kui ta lahti on, muidu rihmaga tale. Burgu võib kuskile oksa taha juurika taha kinni jääda ja koer või kurgu jäädagi. Miks ta niisugust häält teeb, praegu? Ta peab nüüd vaid väita. Sellepärast ei saa tegutseda. Tapsi õpetamise juures on omapäraks see veel, et taks ei tohi lasta vabalt ringi joosta, tema peab viima uru juurde kütkestatult või süles ja laskma seal lahti muidu, kui õpib nii-öelda laialt metsas hulkumas istujat, õiged urus, töötavat koera ei tule. Ja teiseks see, et urutöö on küllaltki väsitav ja raske ja kui koer on palju juba metsas jooksnud ja sisurgus hakkaks, siis ta on väsinud juba, tähendab ei jõua töötada murus. Aga teda tuleb jah, rohkem kotis kanda ja ta lepib selle kotis olemisega väga hästi, nii et poeb ise koti, kui võtad seljakoti lahti ja poeb ise sinna sisse. Tal on ju väga lühikesed jalad ja kui on pikk kulu ja kanarbik, siis temal on väga raske sealt läbi pääseda. Väsitab kiiresti koera ära. Teda kasutatakse ka veel jälituskoorile igasuguste jahiulukite peale alades, kõrrast ja lõpetades nirgiga. Kõiki tema jälitanud selle eest on teda kasutatakse väga palju ka jälituskoerte haavatud ulukite tabamiseks. Kevadisest jahist minule endale kõige rohkem meeldib õhtune metskuritsate laskmine õhtusest, lahingulennust. Metskurvits on niisugune pisikene pruunikirju lind, pika nokaga rändlind, praegu teda meil veel ei ole, ei ole veel tagasi jõudnud oma talvituskohtadest. Ja nii nagu vanad kurvitsa pütid on tähele pandud ja ütlevad, et enne meil kurvist tagasi ei tule, kui jää pööraja, linn seal sees, linavästrik on veelompide peal katki raiunud. Vot siis tuleb tagasi metskurvits, meile hakkab õhtune kurvitsa laskmine lennust. Endise on selline, et isased mets kõrvitsad. Päikeseloojangu ajal tõusevad lendu ja lendavad kindlaid marsruute pidi metsa kohal puude latvade kohal ja teevad iseloomulikku häält krõpsud ja piuksuvad umbes see kõlab nii nagu. Kütt, teades ära kohta, kus kohas metskurvits lendab peidab ennast põõsaste vahele ja laseb lähenevat lindu. Kurvitsa jahti minek on jahimehed ise ütlevad, et nagu truu pruudiga kohtamaminek sa täpselt tead, kuhu tema tuleb ja millal tema tuleb kõik päris kindel olla, et kui ta tänavu aasta seal lendas, siis ka tuleva aasta lendab ja niimoodi need metskurvitsa lennukohad on püsivad isegi aastakümneid ühed samad kohad. Et ühe sedasama põõsa juures või, või kuusekese juures võib varitseda mitukümmend aastat järjest igal kevadel kurvitsed ja päris kindel olnud, et kui kurvitsa lennu õhtun kurvitsal sealt läbi lendavad, niivõrd kindlad peavad nad oma lennuteid. Aga mis kõige ilusam muidugi on, on just see kevadeõhtu ise õhtune lindude laul, eematu, kuuldav tetrade Gudrutamist vaikselt seistes, nii nagu metsadiaatris tingimata seal näeb loomi liikumas. Kevadel on loomade ja lindude elu väga intensiivne metsas, tihtipeale ma olen näinud põtru. Isegi karu olen juhtunud nägema õhtuse kurvitsa lennu ajal. Ja päris sageli on võimalus isegi rebast kährikkoera tabada. Kui ta parajasti õhtul läheb oma saagiretkele juhtub minema kurvitsa lennukohast mööda kurvitsa jahti ja ja metsise jahtima pean kõige kõige paremaks ilusamaks, jahiks üldse. Igaüks omaette. Huvitav muidugi, teised jahid omal kohal, kuid need on kevadel kõige ilusamat, kuigi see metskurvits väike, öeldakse, et sellest ei saa midagi, aga see lõbu ja see ilus kevadine õhtu, see on väga nauditav jahimehele, kes jahis luubia. Mulle meenub üks kevadine, suure kuke, jah, suure Kuki, eks nimetavad jahimehed veikest kukese tähendab tedrekukk ja suur kukk, siis on metsi kukk, kuidas ma jätsin ta laskmata kevadel, sest kuidagi meeleolud on teinekord kevadel inimesel ka sarnased. Jahimehed teavad küll, et see metisele alla minek ei ole just nii peris lihtne asi muidugi mõned võivad ka selles suhtes olete toonud lihtnaga. Tedrekukel on raskem ligi hiilida. Ameetilisele muidugi natukene kergem, sest ta on kõrgel puu otsas ja peadestab üles lauluaeg ja laulab siis ta ei märka nii palju, aga siiski on ka küllaltki raske, jätab teinekord sind sarnast seisukorda seisma. Et sa seisad seal vaest teinekord mitu, ütleme, 10 15 minutit ja ta ainult lõksutab, nagu jahimehed ütlevad, et murrab oksi ja üldse enam edasi, laula teinekord jätabki laulu ots, näod on väga tujukas lind, kuidas teinekord tuju on, teinekord ta laulatatakse seal neli-viissada lauluhommikus. Aga teinekord ta teeb võib-olla palju vähem seal poole ja jätab kalauluvadki ja ta ei laula. See juhus oli mul sarnane. Mina olin juba suure vaeva ära näinud ja olin talla all, ütleme 15 kuni 20 sammu. See on juba sarnane maa kaugus, kust tema enam ei pääse, kui teda lastaks. Aga kuidagi Jaskum püst nagu vääratas ja ma vaatasin, mussad tulini tuimuna Niilust mööda lasknud Käis kuju, tulin juba kerest läbi, et no nüüd oleks läinud, aga pärast maad, mis asi, ma nii väga kiirustan, nüüd ei ole see asi nii hull. Ma olen juba all, praegu ma ei liiguma, seisan paigal, lind laulab, jama, kuulan. Ma jäin teda vaatama. Ja see ilus kevadhommik, päike oli selle aja peale juba madal, alla jõudsin, päike oli juba üles tõusnud. Ja siis tal see violetne pugu, kõik teralise linud värises lauluhäält tumma tiise laul tõmbab kaasa ja ja kuidagi see kevade ummik ja kõik koos ja ma ei saanud teda enam lasta. Vaatasin, kui ilus mulle tuli meelde järsku, et praegult ta laulab oma armulaulu. Ja võib-olla mul tuli omal kamm, noorus ja kevade meelde, kui magama neiukesed laulsin. Teate, ma ei saanud seda kuhugi lasta, maastusin tagurpidi tagasi sealt, kust ma tulin ja umbes kuue 70 sammu pealt ma jäin kuulama, tema laulis ikka edasi, kuidas ta laulab. Täpne väga täpne ja ega see laul kuigi kaugele ei kosta, ka teisi laule kosta, kui võhik, siis tal võib minna isegi kahe-kolmekümne sammu kaugusel tast mööda ta ei kuule üldse, ta ei oska teda tähele panna. Suur lindia Vaikla ajal väga vaikne lilled, milles laulu, mis on muidu, aga tegelikult kui tunned seda laulu sisse, laulan ka oma põranda, kisub kohe nagu nööriga tõmmatakse puu poole, kus ta istub ja kaks kukke maas on ja neid omavahel, vot siis oleks nii nagu kaks meest peksaks laudu lapiti kokku nagu tugevat riidlema küll, teinekord võivad nii riieldatenijad maha. Sageli on ju kaelad puruks kistud kid verisena, tedremäng on ka omaette ilus mäng. Ja kui siin Muravjova rääkis, et tema on jätnud Mõttuse laskmata, siis olen mina ka teda jätnud, laskmata selle tõttu, et ta oli nii ilus ka päikese käes, terassinised, suled laikisid ja lihtsalt imetlesin teda ennast ja tema mängu. Ja huvitav oli see, ta tuli mulle kolme samu peale ligi ja siis mida ligemale tuli, mäng läks, seda väiksemaks kostis siis, kui kuskilt nagu maa alt oleks pärast lõpus kostnud see heli, mis ta seal teeb. Kristjan niisugust häält lõbuste, seda ta teeb siis, kui ta märkab juba midagi, siis on kahtlane üldse ennast, sa liigutad juba siis ta märka, siis ta varsti läheb ka ära suurem jama ja ta teeb sarnast häält ka siis, kui nad riidulevateteni rinnad kokku, vanad systeem, kombes ja kui ta sihku viskab või see sosistab, siis tema hüppab üles, siis vaatab ringi, kus emad on ligidal või, või on mõni häda ligi või? Ei no eriti üllatav, aga just siis ta on väga tähelepanelik, tedrekukk on üldse väga tähelepanelik mängu ajal öeldakse ju niimoodi, et tedrekukel on mängimise ajal iga sulepeal silma? Jah, seda võib küll öelda. Hei, alates ei ole nii, mul tuleb meelde üks juhtum Tartust, Tartu mehed rääkisid Võrtsjärve äärses hanejahil. Siis peitsid end kartulikuhja õlgede alla ja tedrekukk lendas jahinele pähe ja hakkas peas laulma. Mees pikkamööda ajas käe sealt põkud alt välja ja tahtis jalus kinnivatega vääratas peade ja siis kukk lendas minema onni katusele lendatud regi hoolega ta sageli ning tahtsin Kaljas Ginutega nii 26 oksad olid vana õnn ei saanud. Metsavahi poeta, metsas kasvanud, küll ta need jäljed on, kõik seal metsas. No ma metsas vist rohkem magan kodus part, parti, meie jahimehed kevadel ei lase juba aastakümneid siin, see on nii-öelda saanud traditsiooniks ja miks me siis seda kooliku lindu laseme, kes meile tuleb pesitsema? Sügisel jätkuksid rohkemgi, pardi häält on nüüd kõige kergem peaaegu järgi teha. Seda ma panen pihurullija. Sunni pasule põhimõtetel ärritatud olekus on, kui ta inimest märkab või kahtlast midagi märkab, siis paar-kolm korda, kui lendu tõuseb sidemeid. Aga kui ta on rahulikus olekus, siis tagant Ruletti hääletades just vastupidised. Üks on närviline ja teine on rahulik. Ja siis nagu rahulikus olekus, kui ta niimoodi pikalt mitu korraga lennutas, kui ta üles lendab ehmatut, siis niisugune kaks korda maast. Arva kolm. Aga ma ei mäleta, aga õppega age Kajokumatuda back aja poolopaga. Aga kuidas on ehtne? Enam-vähem ei tea, praegu enam-vähem raha on, Joaneb arvest ka, mõni teeb jämedamat häält, Allaninality, seal on madalam palju. Teistel on Lagle tuled, et qq kingi, aga nii on võrdlemisi ergas lind ei kao nii kergelt, lähedal ei tule juba faili varga, kui Ani veel terasem kui tedrekukk, oi helde rase. Ta lennust näeb ju kõikjal vajutada temale kuskil 100 tonni teada märkab iga viimaste või kes tookord, kes, mis on, kui ta n on kuskil maa maas käinud juba ja sinna kasvõi väikse kepi pistile seal olla otsinguga. Kevadel on kõik lennud. Kevadel laulab isegi pasknäär laulab ka. Täiesti mängib suurt laulumeest ta muidugi ei ole, väga ilusti laulab, väga ilusti, laulab taideemides. See on tema niisugune kahtlane, midagi, näeb, kahtlases, kutsub koju, teised tulevad kaasmaalast, Karjofon neljakesi kohapeal. Aga siis, kui on kevadel, vot nüüd aprillikuus, mina olen olnud puu algudel alaks, tõesti kõrida liigub, kõik väriseb täpselt nagu mütsi, kuku ja linnu. Teate, vilistab sildista ja igasuguseid aru üldse ei mõtlegi. Pasknoron ja jooma restograaksub talongaalusti kevadel loomulikult kevadel kevadel hoopis teine, mis, mis on söesügis ohni uljas kohe tiivad pea peale kokku ja nagu tuvi vaest kondlikud möllab. Kui loodus ja kevadisi paneb kõik liikuma hommiku varakevadel tedremängu ajal, kui neid hääli hakkab kostma ikka siit üks ja teine sealt ja nii siis elu hakkab peale hommiku juba kaugelt enne päikesetõusu. Ja õhta on jälle laulurästas viimane, kes lõpetab selle päeva muusika ära näpi lennu ajal juba hämaras, siis on tema viimane, kes siis oma lauluga lõpetab seal päevakese laulurästas ja musträstas lahesajastas ka hommikul alustab tikutaja, tikutaja on esimene, kes hakkab oma traditsioonilist laulu peale. Ma mäletan, kui poisike oli, neurokäisin soojenaval neid jaanilille korjamas. Tikute karjus Venderi vanem ja tahtis mind hirmutada, ütles, et ilves teeb häält, kui ma jooksen kodu poole, need rekkad välkusid omal nutuvõru ümber, suu on meil üks üks tuntud jahimees praegu, kes, kuid algas jahimeheks, siis tikute ju nakatab. Kui ta teeb seal õhus seal ja tema oli sokujahil, tema mõtteliselt sokk mägistav, nii. Kõnni ikka käib ringi. Lon, aga vot ei ole kuskil. Küllatallistest mõisaga, vaata mitte ei näinud, kus nad olid, rääkis pärast, kui nüüd kevadel jahimees metsa läheb, mida ta peab tähele panema ja mida ta teha ei tohi, no kõigepealt peab meeles pidama jahipidamise tähtajad. Muide, tänavu on veel kitsendus tedrejahi osas, need tedrekukke võib lasta ainult onnis valitsedes ainult pühapäeva hommikul. Hane ja metsisejahil, tal peab kaasas olema eriluba. Aga nepi jahti võib pidada kõigil õhtutel. Jaa, jahid kestavad kõik üheksanda maini. Nii et pärast võidupüha siis püssi puhtaks teha ja, ja hakata röövulukeid hävitama kasulikele, ulukitele või lindudele, siis jahipidamine on keelatud. No veel kord urujahist, paljud meie vanema generatsiooni jahimehed nagu ei taha kevadel Neid väetid rebase või kähriku poegi hävitada, kuid meil neid siiski on veel üleliia ja selle tõttu me peame esialgu veel nende hävitamisega tegelema. Aga kui neid nii-öelda normi piiridesse siis muidugi kevadine urujaht keelatakse. Loomulikult, kui rebaseid ja kährikkoeri hävitama minna, siis peabki see tublisid. Meil on kaasas olema Jaanosioon väga vajalik. Ilma selleta ei ole tagajärgi ka midagi. Ta algul ütlesite, et on hästi rahutu. Ühe liikvele kanalid on päris saate lõpuni korralikult vastu pidanud, seal sai aru vist ja et, et tema peab pagana, olen praegu, segab teisi ja eks ta sai bar laksuga mu käest vastu. Mõist. Palju tänu teile.
