Mitte iialgi ei paistnud päike nii eredalt kui märtsikuus. Mitte iialgi pole taevast ning kõrge ja selge, kui märtsikuus. Ja mida eredamalt särab päike, seda õelamul öösel, pakane. Jooksul katab pakane püüdlikult lombid, mustrilise jää. Kirvega. Riputab rästa külgi jää purikatest, normad tõmbab kooriku, nume hangedele. Aga päike, kes on talve teistel end välja maganud, talitab rõõmsalt omatahtsi. Tallab puruks jääplaadid, lampidel saed purikaid teravakiirega ja need kukuvad kristalliine hilisedes kildudeks. Lumehanged jäävad üha igerikumaks, vajuvad kokku, kaovad lõpuks mulla sisse. Terve pika päeva peremehetses päike lühikese öö jooksul pakane ja pakase ei jätku aega ega jõudu, et taastada seda, mis päike purustanud. Täike aga puhastab teed kevadele, kes liigub lõunast põhja ja rullib kokku maad katva lumevaiba. Uljanovite õues muutus jää küngas tumedaks ja rabedaks teerajad aias hakkasid mustendama, vajusid sügavamaks, nende servipalistasid krõbisevad jää, kandid. Niitja moniasha ootasid kärsitult, millal õed-vennad gümnaasiumist tulevad. Ema oli öelnud, et on saabunud aeg tüvesid Lublata. Selleks, et kaitsta puitkahjurite kõrvetava päikese ja pakase eest. Ja nüüd pärast lõunat lippavadki kolm venda ja kolm õde, suvekööki. Sinnanzoursa muretsenud lupja toodendrid. Jõngermanid vaatavad uudishimulikult, kuidas Sasha Jaania mõõdavad paraja koguse lupja segavate lämbrisse lei hulka. Igaüks saab pintsli ja Saša juhatab, kes missugust puud valgendama hakkab. Volodja saab vana jalaka, mis kasvab lehtla juures. Olja valgendab oma lemmik-Haaba aia ääres. Anja väikest õunapuud. Niitja maniasha saavad kumbki Kirsipuukese. Isa Kirsipuu jääb Saša enda valgendada. Selle puulapse oli Ilja Nikolajevitš toonud kolm aastat tagasi külast istik juurdus, kehvasti hakkas põdema peaaegu et oleks välja surnud. Sasha Jaania uurisid raamatutes, kuidas teda ravida, millega kosutada. Ja Kirsipuu jäi ellu. Lapsed töötasid hilisõhtuni puutüvede pimeduses helendama nagu lumest tulbad. Volodja sünnipäeval kõnnisest tolle aasta esimene Go valas lõbusat sooja vihma ja see varajane äike äratas aia ellu. Hommikuks olid kõik puud mähkunud rohelisse loori ja mõne päeva pärast näis, nagu oleks puuokstes takerdunud. Pilveke. Kirsipuudel puhkesid õied. Lähemale minnes võis kuulda, kuidas puuke sumiseb. Kui ma esimest korda nägin, missugune mesilaste parv kirsi ümber lendas, kohkus ta ära. Äkki mesilased teevad õitele paha ja marju ei tulegi. Kuid Sasha rahustas teda. Mesilased imevad ainult magusat nektarit, viivad õietolmu õielt õiele, et puu hakkaks paremini kirsse kandma. Salsa oli oma toas ja õppis. Kõik magasid juba. Järsku paiskas tuul, ei lõhu akna pärani, jäise tuulega lendasid tuppa lumehelbed nagu valge sääseparv. Saša tormasin Poloodia tuppa. Poloodia, ärka õnnetus. Volodja tõusis voodist istuli, hõõrus silmi, hakkas kohe riietuma. Jõudis saksale trepil, järele. Oli tunda talve lume ja värske roheluse lõhna. Põhjatuul rebis õielehti, segas neid lumega ning painutas vastu maad noorte puude Xi. Justkui varasiilise aeda pakane ja hakkas õisi surmama. Anja ärkas tule kumast distantsis, kes mööda lage. Ta vaatas aknast välja ja nägi läbi Valendavad tuisu liniku kahte kogu lõkke ääres. Pakane, vennad päästavad aeda, taipas ta. Käbekähku, pani ta end riidesse, võttis saapad kätte, läks kikivarvul läbi lastetoa. Põrandalaud, kriiksatas. Hoolia tõstis pea paljalt, küsis aania, kuhu sa lähed? Aeda lõket tegema, väljas on pakane ja tulen ka. Hea küll, ära väiksemaid, üle 100. Aga meedia oli juba jalad üle voodiääre põrandale lasknud. Bakale võtab isa kirsipuu ära, mul on temast kahju, ütles ta peaaegu nuttes. Läänes pane soojemalt riidesse. Las ma aitan sul saapanööre siduda, kummardus ojja, lende aitama. Manjusa ainult kiskusin tulesid eelenam kerra. Anja, panin talle teisegi teki peale. Tuul puhus kõigest jõust, püüdes lõket kustutada, aga leek lõi veel eredamalt lõõmama. Pakane haaras oma torkivate sõrmedega noorte võrsete järele, kuid soe suits mässis need endasse. Saša jooksis tänavale, koputas naabermajade ustele, et äratada inimesi ja hoiatada hädaohu eest. Üksteise järel hakkasid suitsema lõkked Zimmerski aedades. Volodja oli emiitia, tassisid halge heinasületäisi Sasha ja aiasüütasid järjest uusi lõkkeid. Linnud ärkasid ja hakkasid aias edasi-tagasi. Lindlema tuulil paiskus akna kohal pesast linnupojad välja. Ulja korjas nad salli sisse. Linnupojad olid täiesti paljad, vaid ümmargused sinked, kõhukesed ja viimse võimaluseni pärani nokad. Varblase emal enda soolia pea kohal. Ära karda, rumaluke, lohuta soolia, madin, suppojukesed verandale. Kui päike tõuseb ja soojemaks läheb, toome nad sulle tagasi. Varblase ema aga ei jäänud uljast maha, vaid lendas klaasitud verandale. Üksmeelselt ja vapralt kaitsesid lapsed õitsvat aeda pakase eest. Hommikul tuli päike neile appi. Ta sulatas lume katuselt, soojendas puid. Magamatusest kahvatud, ent õnnelikud lapsed istusid hommikul lauas, rääkisid üksteise võidu isale ja emale, kuidas nad pakasest võitu said. Maria Aleksandrov ja Ilja Nikolajevitš kõik aknast näinud, kuid otsustanud anda lastele võimaluse ise õnnetusega toime tulla. Aed oli päästetud, ainult siin-seal tõmbusid lehekesed krimpsu, läksid tuhmiks ning langesid maa. Salsa evoloodia viisid linnupojad pessa tagasi. Jälle Summisesid mesilased. Kirsipuudel hakkasid pudenevate õite asemele tekkima rohelised nupulad. Üha tihedamaks muutuvas vaarikusse ristisid hommikuti lehelinnud varblased tuvisid aial ringi ning nokkisid puudelt putukaid tõuke. Vahvad varblased, meie tublid abilised, kiitis ule töökaid linde ja puistas neile hirsi söödanõusse. Õppetöö gümnaasiumis lõpes aias küpsid kirsid järjest punasemaks. Õunad tõmbusid lehtedest heledamaks, peenarde valmisid maasikad. Aed muutus kauniks. Volodja seadis end istuma jalaka lähedale oksale. Krõbistasid päevalilleseemneid, luges raamatut. Ta nihutasime mugavamasse asendisse, sirutuv Oxley kiikuma ja isa kirsipuult paiskus õhku. Varblaseparv. Linnud tiirutasid õhus ja laskusid uuesti puule. Teravate nokkadega rebisid nad kirsside küljest tükikesi. Marjad tõmbusid krimpsu ja kärmusid Voloodiale näised varvastele meeldivad eriti isa kirsipuumarjad. Kiiresti libistas ta end puu otsast alla ja lippas Sasha juurde. Kutsuti kaania jõulia. Kuidas päästa isa Kirsipuu Varblaste käest oli, arvas, et ehk aitaks, kui teile rohkem hirsi teri söödanõusse puistata. Heekonnad, lollid oled, vahetavad kirsid hirsi vastu, kehitas Volodja õlgu. Kuidas varblasi eemale peletada, selle mõtles välja saksa. Tüdrukud, lõikasid hõbepaberit kitsast, eks ribadeks, kinnitasid klipp kestena pikale niidile. Poisid riputasid vanikut puude otsa eriti hoolikalt mehiti valikutesse isa kirsipuu. Tuul kiigutab rihmasid ribad sahisevad, helgivad päikese paistel ja hirmutavad varblasi. Varblased keerlevad ja keerlevad Kirsipuu ümber, kuid mis parata, tuleb lennata söödanõu juurde, hirsi nokkima. Jõudis kätte, 14. juuli. Isa sünnipäev. Hommikul tulid Ilja Nikolajevitš õnnitlema tema abilised, õpetajad, õpilased. Lehtlasse oli kaetud laud, mille keskel ilutses sünnipäeva õunapirukas. Lehtla kõrval kasvav isa. Kirsipuu oli täis tumedaid läikivaid kirsse. Rasked oksad kaardusid lausa maani. Anja läks Kirsipuu juurde, käärid käes. Ta lõikas niidid läbi ja hõbepaberist Monikud langesid alla. Tulge marju maitsma, kutsuda täiskasvanuid. Aga teie lahendage ennem mõistatus ära, lausus Volodja. Lastele. Ümar kui pall. Punane, kui veri. Magus kui mesi, mission, kirss, kirss, kirjandid, lapsed kooris. Proovime õige, kas on ikka nii, naeris Volodja. Kõik hakkasid mahlaseid marju noppima. Sõide kiitsid, niinis jõudsid mani-aastanegi ise varsti välja, kui kirsimari mahlast üleni punane. Varblasidki lendasid kohale ja hakkasid maiustama ning keegi ei kihutanud neid minema. Kirss oli palju, jätkus kõigile.
