Linask hakkas nüüd saarmast otsima ja teised kalad jälgisid teda kaugelt. Pika otsimise järel leidis linask Saarma kaldaäärses roostikus ja hakkas tema ümber mängima. Saarmas muutus peagi tähelepanelikuks. Linas koli ilus, rammus kala. Seda võis püüda. Sellest võis hea eine saada. Linask laskis Saaremaal üsna lähedale tulla, aga siis kadus äkki ära. Kuhu ta jäi, imestasid teised kalad. Imestas, viska saarmas ja ujus kaugel ringi. Ja enne, kui saarmas oli kaugel, ilmus linaski jälle nähtavale ja ujus saarma ees kalavõrgu poole. Niipea aga, kui saarmas teda tabada tahtis, kadus uuesti. Kentsakad. Lood. Imestasid kalad on see, aga võlur, see vana paks linask. Aga siis taipas keegi, tobu, Epurri ta poeg porri niipea kui saarmas teda tabada tahab ja teeb seda nii osavasti armaski sellest aru ei saa, teeb enne vee sogaseks ja siis kaob kaval vana tappi, seda peab ütlema. Võrgu juurde jõudnud, ujus linask sinna toredasti sisse nagu oma koju. Aga niipea, kui saarmas teda jälle haarata tahtis, oli ta kadunud. Ja peagi ilmus teisel pool võrku nähtavale, kuna saarmas oli võrgus. Nüüd on saarma lõpp tulnud, rõõmustasid kalad ja kogunesid tihedate Spardades võrgu ümber. Aga mida tegi saarmas? Ta napsas kõige suurema kala kinni, kellede võrgust oli leidnud, tõusis siis kala suus veepinnale ja hüppas võrgust üle nagu kaskeldrodžuus. Kaladele oli see pilt kohutav. Ta on nagu kole unenägu. Vähe veel, et see loom võis kuival maal liikuda. Ta võis ka vees teha kõiksugu trikke, millistega kalad hakkama ei saa. See oli neile ebaloomulik ja võigas. Kabuhirmus ujusid nad laiali. Saarmas oli varemgi kalavõrkudes vargil käinud. Siit oli hea saaki võtta, kui mujalt seda parajasti hõlpsasti saada ei olnud. Kord oli saarmas sattunud niisugusesse võrguossa, kust veepinnale pääs näis võimatu olevat. Aga saarmas näris võrgu õige suure mõrra pärasse augu ja tõusis veepinnale. Ainult mõni minut kulus tal selleks aega. Säärane loom oli saarmas Udras. Aga temagi lõpp ligines. Järve äärde on tekkinud saarmas lausus kalur Aado oma naisele Reedale. Algul ma ei saanud arugi, miks vesi nii palju kalade luid kaldale uhub. Ka leidub kala luustik lausa kuival maal. Kaldas tükk maad eemal. Arvasin, et seda tööd teevad haiglad või kajakad. Mõtlesin, et kust neid siia nii palju siginenud, sest seni seda märgata pole olnud, et nad nii palju kalu söövad. Aga nüüd ma tean, et mängus on saarmas Vaigavene kalasöödik. Kust sa seda tead? Päris Reet, Dean vastas Aado lausa võrkudest jääb mõrvadest on see saks hakanud kalu parastama, sellega haiglad ja kajakad hakkama isa. Haigurei, lasku iialgi vee alla. Ta seisab kaldal madalas vees ja varitseb kalu. Ja kui mõni kala lähedusse satub, siis lööklasele nokaga uimaseks ja püüab kinni. Ei see sügavasse vette võrkudesse mõrdadesse pääse. Samuti kajakad, need luuravad kalu lennul veepinnalt. Kui mõni kala üles veepinnale satub, siis laskuvad sellele ülalt alla kallale, Janapsevad kinni. Vahest mõneks igavikuks jäävad seejuures vee alla rohkem mitte. Nii et tegemist on Saarmaga, kes muidu nii palju kalu raiskab ja lausa vee all ringi luusib võrkudes ning mõrdades tema mait ei söö kõiki kalu äragi, mis ta püüab mõnd pureb natuke, jätab sinnapaika, et jälle uut saaki otsida ja sellega nõndasamuti teha. Niisugune kalaraiskaja on lausa karistused vääriline. Sellele on tarvis teha lõpp. Aga ehk on vesirotid arvest, naine ei ole ühti, lõi Aado käega. Vesirotid ei püüa nii palju ja nii suuri kalu. Need sirgeldavad kala läheduses on korteris kaldaurka kestes ja sealt siis aeg-ajalt hüppavad mõnele pisemale kalale kallale. Kui see nende lähedusse satub võrkudesse ja mõrdadesse, ei lähe nemadki pealegi sügavasse vette. Mitmele mõrrale on nii suured augud sisse näritud, et koer pääseks läbi. See on saarma töö. Vesirotid sääraseid auke ei vaja, nendele jätkuks 10 korda väiksematest. Ammugi ei lähe ka haiglad ja kajakad mõrduv närima. Kui varem neid mõnikord nägin kaldal kalaluude kallal nokitsemas, siis arvasin, et nad on ise selle saagi endale muretsenud. Aga ei, need olid saarma püütud kalad, tema maitses neid natuke, jättis sinnapaika, siis said ka haigrud ja kajakad oma jao. Aga ega neilegi nii palju vaja ole, puha raiskamine, kõik ja veel pealegi vargus minu mõrdadest ja võrkudest. Noh ma tahan sellele saarmad alles näidata. Ja tollest päevast hakkas kalur Ado saarmast silmas pidama. Harva saida teda näha. Saarmast püüdis oma saagi sageli öösel, kuna päeval puhkas rebase pas. Siiski käis ta küllalt ka päeviti järves ja sõi ka päevavalguses oma saaki, kuid järv oli suur ja kaluril oli vähe juhust röövlit näha ning kohata. Ent võrkudes ja mõrdades käis Udras ikkagi. See sai viimasel ajal tema armsamaks jahiviisiks Tauli enese juba nii rasva söönud, et ei viitsinud enam järves kalu jälgida, vaid võttis neid võrgust ja mõrrast ilma pikema vaevata. Kalurit pahandas see, seda rohkem. Ta otsis oma vana rebasepüünise välja, parandas selle ära, seadis sinna üles, kus leidis saarma jälgi. Aga saarmas oli oma endises elukohas jõe ääres rauast püünisega tutvust teinud ja teadis väga hästi selle tähendust. Piinlikult hoidus ta niisugustest asjadest kõrvale. Pealegi taipas ta nüüd, et inimesed temast huvitatud on ja teda tabada tahavad ning muutus seetõttu eriti ettevaatlikuks. Kaluril oli kümneaastane poeg Ants. Ants oli kalapüügiga juba niisama tuttav, kui ta ei saa. Ta käis isaga ühes järvel ja aitas isa töis ning toiminguid. Ta võis väiksemale otsikuga isegi tormi ajal üksi järvel käia ja õngede ning undadega kalu püüda. Järv oli talle tuttav nagu tuhanurk. Pikad tunnid sõudis ta lootsikuga ringi, uuris kalade elu ja teatas pärast isale, mis ta järvel tähele oli pannud. Kus oli kevadel käimas kalade kudemine, kus muidu kalu rohkem näha, kus oli sügavam koht ja kus madalam kus mudane põhi, kus liivane, kus kivine ja nii edasi. Ants ei lausunud isale sõnagi, aga ta võttis endamisi nõuks välja uurida, kus on saarma elutsemis koht. Saarmaid Ants ise varem polnud näinud, aga ta isa oli neid oma varasemas elus mujal näinud ja oskas nende välimust kirjeldada. Ka teadis isa Ado umbes missugune on saarmakoobas, kus ta harilikult elab õõnsa kalda sees, aga sissekäiguga vee alt. Selle kõige võttis Ants teatavaks ja hakkas Saarma koobast otsima. Tema Jaan oli saarma elukoht üles leida ja selle läheduses valvata, kuni kord saarmas veest välja kaldale tuleb. Isa jutu järgi pidi saarmas seda sageli tegema, et mõnikord ajaviiteks päikesepaistel istuda, aga mõnikord ka süüa, kui oma kodu läheduses saagi oli tabanud. Lootsikus kandis Ants alati kaasas tugevat malakat, sest tema kavas oli. Kui ta aga saarma lähedale saab, röövlile kohe kallale minna ja ta surnuks lüüa. Isa jutu järgi pidi saarmas keskmise koera suurune olema ja maapinnal väga halvasti jooksma. Kuna tal lühikesed pardijalad pidid olema. Päevade kaupa, viibis nüanss järvel ja luures varjatud kohtadest kas mõnest koostikust või kaldapõõsast või järve kalda käänakute tagant elu ning olu järves järve pinnal. Üsna mitu korda nägi ta saarmast järve pinnal ujuvat ja siis äkki vette sukelduvad. Siis tõusis seal kohal kohin ja vulin, mullid tõusid veepinnale ja peagi ka saarmas kala suus. Oma saagiga ujus Sis saarmas kaldale ja hakkas seda seal mõne kivi otsas või põõsa varjus sööma. Küll katsus Ants säärastel juhtudel nägematult ja kuulmatult Saarmale läheneda otsikuga kord kallast mööda, aga Udrasel olid teravad kõrvad ja hea haistmine. Niipea kui poiss lähenema hakkas, sukeldus ta vette ja oli kadunud. Alles tüki aja pärast ja üsna kaugel tõusis ta jälle veepinnale ent tegi sedagi enamasti säärastes kohtades, kus ta Antsule silma ei paistnud. Ants uuris siis mahajäetud saaki, mõnd suurt havi, latikat või koha ja oli pahane, et söödik nii palju kalu raiskas. Kindlasti mõtles poiss, püüab ta nüüd mõnes teises kohas jälle mõne toreda kala kinni, sööb sellel ainult selja ära ja jätab muu sinnapaika. Niiviisi mahajäetud kalu oli Anss küllaltki leidnud. Ega see asjaolu, et Ants saarma ta saagi juurest ära hirmutas, üksi põhjuseks olnud, miks saarmas kalu vaid pooleldi sõi ja nad siis maha jättis. Seda armastas ta teha ka ilmaansuta, sest ta oli külastanud rohkest toidust ja püüdis saaki ainult maiasmokk ana paremate palade pärast. Kalur oli viimasel ajal võrgud ja mõrrad müügilt ära võtnud. Et sundida saarmast lõksu minema. Lõksu ette seadis ta ikka ilusa värske kala, aga kuna saarmas lõksu tähendust teadis, ei mõtelnudki ta püünised seatud kalu katsuda. Pealegi olid need surnud. Ka rebane, kes järve ümbruses elas, nägi neid kalu ja oleks küll meeleldi katsunud, aga temagi teadis lõksu tähendust ja hoidis sellest eemale. Kuna lõks oli seatud mõne põõsa või puujuure alla, ei näinud välja pandud kaluga linnud. Nii et kalad läksid peagi halvaks, aga ei meelitanud lõksule vigi seda, keda kalur tabada tahtis. Isa taipas vist küll Antsu sagedaste järvesõitude põhjust. Seepärast ei pannud ta võrke ja mõrduga hiljem järve oodates, kas poisi otsimisel on mingeid tulemusi. Seetõttu pidi saarmas nüüd jälle päris jahti pidama, aga kuna ta seda tegi rohkem öösiti, siis oli Antsul teda näha ja ta järele luurata. Ikkagi vähe võimalusi. Ants uuris kõik kaldad põhjalikult läbi, aga kuskil ei märganud midagi, mis oleks põhjust andnud arvata, et seal on saarma pesa. Kaldad olid madalad, puujuured enamasti veest väljas. Säärastes kohtades saarmas elada ei võinud. Ent kus ta siis asus? Selle üle kord juureldes tuli Ants mõttele koer kodust kaasa võtta. Koer Polja oli küllaltki nii suur, et ta Saarmaga pureld oleks võinud. Ta võis ruttu, kui saarmast nägi, sellele kallale tormata ja temaga purelema hakata, kui Ants kohale jõuab. Nii mõtles Ants. Vaja oli ainult selle koha läheduses, kus saarmas kaldale läks, oma saaki sööma, kapolla tasakesi kaldale lasta ja talle saarmast näidata. Sellest võis igatahes midagi abi loota. Mõeldud tehtud. Polja oli harjunud oma pererahvaga ühes mõnikord lootsikus sõitma. See pakkus talle suurt lõbu heinaajal, näiteks kui sõuti järve teisele kaldale heina tegema, võeti ikka kapolla kaasa ja päevad olid talle uueks ning ilusaks elamuseks võis võõras ümbruses nuuskida, luusida, jäneseid kimbutada ja oravaid haukuda. Seepärast, kui Ants lootsikusse kutsus, tuli pollar rõõmuga kaasa. Aga kui mitmel sõidul mingeid tulemusi olnud, läks asi pojale igavaks. Tundide kaupa, ainult lootsikus ühe koha peal paigal istuda, oli talle tüütav. Ei mõeldudki kaldale heinateole minna, kus polla seiklusrikkalt lõbutseda oleks võinud, vaid sõuti pealegi vett mööda edasi-tagasi ühest kalda äärest teise. Polnud lõpuks enam huvitav. Neil sõitudel, kus polla kaasas oli, saarmast ei nähtud. Aga kui Ants üksi oli, siis juhtus ikkagi mõnikord teda saarmast siin-seal silmas. Kas tundis saarmas Polja lõhna ja hoidus lootsikust üsna kaugele. Või oli see paljas juhus, et polla kaasas olles saarmas end ei näidanud? Asi muutus ka Antsule igavaks ja tüütavaks. Ta pidi lõpuks endale tõtt tunnistama, et ta sõidud olid asjatud. Kaisa, nähes, et poisi otsimisel polnud tulemusi päris temalt kord, miks ta ilmaasjata aega raiskab nende järvesõitudega mingu parem metsapähkleid korjama. Need olid valminud, sest sügis oli varsti käes. Otsid saarmast, lausus isa. Aga ega seda kavalalt elukat ikka muidu tabada sa kui tuleb kutsuda kuskilt mõni püssimees, kes ta kaugelt maha laseb. Lõksu ta ei lähe. Ja sina, kui sa talle ligi pääsedki, ei saa ju ka talle midagi teha. Löön malakaga maha. Vastasands mornilt, isa naeris. Ei saa talle nii ligidale pääseda, talle malakaga kallale saaksid. Ants ei vastanud midagi. Isa lubas jälle võrgud ja mõrrad järve panna. Võtab, mis võtab, lõhub, mis lõhub, ega midagi parata ole, lausus ta. Tuleb kord kutsuda metsavaht püssiga siia, küll see ta elule lõpu teeb. Ants võttis koti ja läks metsapähkleid otsima. Aga oma suured tümika, mis tal ikka lootsikus kaasas olnud, võttis ta ka nüüd kaasa. Ta ei saanud isegi aru, miks võib-olla viimase aja harjumusest. Ants astus järve kallast mööda, tühi kott seljas ja malakas käes koer polla tema ees, sest kui Ants metsa läks, siis ei tahtnud poja ilmaski maha jääda, kuna metsas puljal veelgi huvitavam oli kui järvel, kus viimasel ajal ju enam huvitav ei olnudki. Nii astusid nad kahekesi, kui korraga. Polla jäi seisma, kiskus kõrvad ligi pead ja pani siis jooksma. Ants vaatas, mingi imelik loom, osalt nagu kas osalt nagu koer, madal, aga pikk pea ümmargune nagu must kaalikas. Pike jänese saba taga. Säärane imelik loom jooksis vaevaliselt Polja ees ja tüüris ühe künka poole metsas, kust paistsid maa sisse kaevatud augud. Aga sammu 10 15 künkast eemal sai polla loomale järele ja kargas talle kallale. Tõusis äge võitlus, polla hoidis looma seljast kinni, loom rabeli sagedasti ja katsus oma suurte teravate hammastega haarata Poljal kõhust sest ta keha oli pikk ja ta võis seda ülikiiresti siia-sinna pöörata. Viimaks õnnestus tal läind polla hammaste vahelt lahti kiskuda ja nüüd hüppas ta ise Polja turja. See oli tal armastatud võtte, mille abil ta oma ohvritel kaladel ja veeloomadel kaelal läbi pures. Aga Ants, kes mõne hetke oli kui rabatud, toibus peagi, pigistas pihkuma malaka ja jooksis võitlejate juurde. Ta teadis nüüd, kes oli see imelik loom. Paar tugevat hoopi looma selga ja pähe, tegid ta uimaseks ja Ants ei jätnud enne röövinud hüpeldamist, kuni see oli surnud. Siis võttis Ants oma saagi kukile. Seda andis ta üsna kõvasti kanda ja viis ta koju. Isa seadis võrke korda ja ei saanud imestusest sõna suust, kui kants saarma tema ette prantsutades maha viskas. Ütlesid, et ma talle ligi ei pääse ja ma teda malakaga maha ei löö, lausus Ants isale. Siin ta nüüd on, malakaga mada, maha lõin, aga polla pidas ta kinni ja selle eest peab Polja saama hea kausitäie putru. Sina aga saad toreda saarmanahkse mütsi, lausus isa ja ema veel pealegi saarmanahkse kasuka krae sest saarmanahk on soe, tihe ja ei lase vett sisse. Ning pealegi on ta läikiv ja ilus. Nii lõpes saarmas Udrase elu.
