Need olid suured metsad, mis kohasid kümnete kilomeetrite pikkuselt ja laiuselt. Õieti öelda ei kohanud nad alati, sest juhtus päevi ja nädalaid, kus nad olid vaiksed, tummad, juskui, tukkusid, et aga enamasti ikkagi isegi vaiksemaid päevadel, kui nende latvu puudutas väikseimgi tuuleõhk, tõstsid nad tasast sahinat, mis, kui suur hingus nendest üle käis. Kui tuul oli vähegi valjem, siis paisus koha uhkeks toredaks voogamiseks, mis mühana täitis õhku. Siis paindusid vägevad mändide ja kuuskede ladvad kui hiidlaste pead. Nende oksad liikusid kui suurte loomade käpad. Ja kased kohisesid süngelt ürgselt nagu vanade aegade meenutusi esile manades. Ning haabade lehed libisesid ruttu-ruttu õrnalt aga ärevalt, nagu oleks neil tagasi tõrjumatu soov jutustada metsade kummalisi lugusid. Kui aga tuli päris torm, siis oli metsakoha säärane, et summutas kõik muud hääled nagu lained veeresid siis üle metsalatvade, tulid kaugelt ja kadusid kaugustesse ja puud paindusid siis sügavale ja tõusid jälle ja hällisid tuule ja tormi lõpmatus kiigutuses, nagu elavad olendid. Vägev oli siis mets, vägevat üksikud puud ja saladust tundus täis olevat metsaalune. Ja eks olegi alati metsaalune täis oma elu ja saladusi, metsloomade ja lindude askeldusi ja liikumist, võitlust ja surma. Ühest säärasest loost kuuleme siin loost, mis jutustab vanast saarmast Udrasest Wana saarmas, Udras elas jõekaldas suurte metsade keskel. See polnud suur, jõgi oli vahest kohati ainult paar meetrit lai, kohati aga ka veidi vähem või rohkem. Kuid temas oli sügavaid tumedaid kohti, kus elasid suured ahvenad. Havid ja särjed. Noored ja väiksemad kalad asusid enamasti õhemates vetes ja mängisid seal päikesepaistes ning vee vulinas. Kuid vanad ei näidanud end naljalt seal. Olgu siis vahest, et mõni haug enda vesikasvude alla noorte kalapoegade lähedusse peitis ja parajal juhul hüppas sealt oma saagi kallale, milleks oli kas mõni väike särg või viidikas sügavates tumedates kohtades oli palju vett ja suurtel kaladel oli seal palju kergem end varjata kui madalas vees päikesepaistel. Jaa, suurtelgi kaladel oli põhjust end hästi varjata, sest nende vaenlaseks oli saarmas Udras. Saarmas on loom, kes elab kuival maal ja vees aga rohkem siiski vees. Ta ujub osavasti nagu kala enamasti nagu kalagi vee all. Tema varvaste vahel on ujunahad nagu hanel või pardil ja seetõttu saab ta väga kiiresti ujuda. Ta pikkus on 70 kuni 80 sentimeetrit, seega on ta küllaltki suur loom. Kaon tal pikk saba umbes 55 sentimeetrit ja seda kasutab ta ujumise juures tüürina. Vee all ta hingata ei saa, vaid peab selleks aeg-ajalt tulema veepinnale. Kuid kõrvad on tal eriliste klapikeste varal suletavad, niiet ta ses suhtes segamatult vee all saab viibida. Saarmas elutseb ikka järvede ja jõgede kallastes, kuhu ta endale koopa ehitab, mille uks avaneb vee all. Nii et ta ilmub vete ikka vee alt ja kaob samasse, kuigi tegelikult ta pesa on kuival maal, kalde õõnestikus. Peale kalade tarvitab ta toiduks veel vähke, veelinde, konni, vesirotte ja muid selliseid veeloomi. Aga armsamaks toiduks on talle siiski kalad ja peamiselt suured kalad, sest väiksemate kalade puhastamisega tema aega raisata ei taha. Seda enam, et tal aega on vähe, sest ta on suur söödik ja väga ablas. Arusaadav on seepärast, et tulles jões, metsade keskel, mille kaldas, elas vana saarmas Udras kalad teda väga kartsid. Ta ajas kalu taga peamiselt õhtust hommikuni, sest öö on saarma saagi ajaks ja ta näeb pimedas väga hästi. Kaladega tahavad öösel magada, ka ei näe nad pimeduses nii hästi kui päevavalguses. Seepärast on neil end saarma eest öösel palju raskem hoida kui päeva ajal. Udras pidas kaladele jahti nagu koer jänestele. Vahe oli ainult selles, et jaht toimus vees ja mitte maapinnal. Ta varitses kuskil mõne suurema kala välja ja tormas talle kallale. Kui tal õnnestus kala kohe kinni haarata, siis oli jaht sedapuhku läbi ja kala söödi kohe ära. Nälja puhul puhastas Udras kala liha hoolikamalt luude ümbert lahti ja sõiga halvemaid kohti. Aga kui isu eriti suur, ei olnud sisse Judas kalast ainult paremaid kohti, kuna halvemad ja luisemad kohad viskas minema. Sedaviisi raiskas ta ilmaasjata kalu ja tegi palju kahju. Kui ta ühe haardega kala kohe kinni ei saanud, siis algas harilikult pikem jälgimine. Pimedas oli see kalale palju kardetavam, kui valges. Pimeduses võis kala kergesti end mõne kivi veealuse kännu viru vastu ära lüüa. Võis sattuda madalasse kohta, võis eksida kas või kaldaliiva, nagu kuivale jooksnud lootsik Udras nägijaga paremini kui kala. Pealegi oli ju jälgimine kergem ka sel põhjusel, et Udras väga hästi teadis, kust kala läbi pääses. Sealt pääses temaga seda enam, et kui tarvis, võis ta käia ka jalgadel. Kuna kala sai liikuda ainult nii rohkes vees, et see ujumist võimaldas, võis Udras madalas vees Tegelikult käis jaht vees pikalt, edasi-tagasi, mõnikord kilomeetrite ulatuses kala ees Udras järel. Kala tundis oma päevastest rännakutest, jõge ja jõepõhja ja see oli talle soodustuseks. Ta teadis, kus kohas olid kivid kännud. Koostik teadis, kus on madalamad ja kust sügavamad kohad ei oska seda ainult teatud määral ikkagi hoida. Pisiasjus ta kõiki takistusi siiski ei tundnud ja seepärast juhtus sageli, et ainese mõne kivi vastu uimaseks lõi ja Udras ta kerge vaevaga kätte sai. Mõnikord tuli Udrase kaua isegi rohkem kui veerand või pool tundi jälgida oma saaki. Tema jälgimist takistas ju asjaolu, et aeg-ajalt veepinnale pidi tõusma hingama. See võimaldas kalal kaugemale põgeneda, võiend peita. Aga Udrase head silmad avastasid saagi taas. Peagi jälle algas jaht. Kuni kala väsis ja väsimuses enam põgeneda ei jõudnud. Siis langes ta ikkagi Udrase saagiks ja Udras sõida seda suurema isuga, mida pikem oli jaht. Ent juhtus ka seda, et kalal siiski õnnestus end nii põhjalikult peita, et Udras teda ei leidnud. Või saida headel tähtsatel kohtadel nii hästi ujuda, et Udras ta silmist kaotas. Siis tuli Udrasel veidi paastuda, aga seda Atlam oli ta hiljem. Udras oli kalade hirm ja õnnetus. Ta oli nende surm. Kui hea oleks kaladel muidu selles jões olnud elada. Vagune nurk oli, see inimesi käis seal harva. Metsa keskel, kus jõgi jooksis läbi heinamaadest, oli umbes poole kilomeetri pikkune ja laiune lage koht, kus asetses metsavahi maja kõrvalhoonetega. Maja ümber olid väikesed põllulapid ja heinamaa. Ja siis algas jälle mets, mets kõikjal ümberringi ja läbi selle metsa südame voolas jõgi piiratud lopsakaid heinamaadest. Kuid ka need heinamaad olid niisama kaugele inimasulayst kui mets. Ja nad ei olnud kuigi laiad. Ainult ribad jõe kaldal, metsa keskel. Seal jõe kallastel heinamaadel elas palju parte ja teisigi veelinde sealseid kitsed. Seal näitas end aeg-ajalt isegi võimas põder ja ilves kilkas seal mõnikord oma verejanuliste hüüdu ning rebane luusis seal sabaluuana taga tabada mõnd jänest või parti. Ent inimesi liikus seal harva. Metsavaht oli vanamees, tema ei armastanud enam jahti pidada ja ka kalu püüda, polnud enam suurt lusti. Loomad, linnud ja kalad võisid tema pärast muretult elada ja elasid ka. Kui ilves murdis mõnikord mõne kitse või rebane jänese, siis oli seegi harv sündmus. Metsad olid suured. Ilves ilmus sinna jõe äärde ainult harva, samuti Rebane. Neil oli käimist ja jahimaad ka mujal, küllalt. Loomadele ja lindudele oli selleski suhtes see jõeäär ilus ja rahulik nurk. Ainult kaladel oli alati murepäevi saarmas. Udras kiusas neid tunnist tundi ja magaski vähe. Aina pidas jahti. Jõgis. Vana haug sammalselg, kes oli selles jões, kaladest kõige vanem, rääkis mõnikord vihast väriseva kehaga oma naisele, purik võimele otsas on varsti meiesuguseid jõest, kui see elukas siin niiviisi edasi märatseb, kus vanasti mäletan, kui olin alles väike nohik, kus siis siin oli kaalu paksult oli neid siin ausena sabaga segada. Võiksid ilma mureta püüda endale kas noorel latika linaski või Iheruse. Aga kus on need nüüd, kus on nüüd latikad, linaskide Iherused, kus on konkred? Kõik on läinud selle bla nahka mõni üksik, vahest veel kuskil hoiab end peidus ainult särjed, ahvenad ja Havid peavad veel vastu, sest vad meie ei ole talle küllalt pehmed talle Maidale, Ahmele maiasmokale, latikaid pole enam ühtegi linaskeid, ammumite, isegi konkreed, need laisad porimulgu elanikud, tassis ta sabapidi nende muda loikudest välja, panin nahka. Varsti on jõgi tühi ja isegi minul vanimal kalal pole enam midagi hamba alla pista. Hakka või piuksu vaid kivi vingerjaid sööma, kes elavad kivide all ja närivad neid. Või ogalike raud kiisku. Küll on tulnud ajad, hea, küll nad veel hirmsamaks muutuvad. Ooh. Atkus saaks nüüd kuskilt ühe pehmessiia poja südamekinnituseks või vähemalt ühe väikesel lutsu pojagi. Aga isegi lutsud on see elukas ja mõrtsukas nahka pannud luht viletsad vennikesed, keda varem mõistlik kala ei pidanud üldse kalaks. Emand purik, uim havi abikaasa, kes oma mehest märksa väiksem oli, ohkas ja lausus. Sul on õigus, vanasti räägiti, et Havid on suured röövikud ja hävitavad hirmsasti kalu. Aga see oli küll lausa ülekohtune jutt. Havide pärast on siin kalu ikka kobinal olnud. Neid särgi latikaid, viidikaid ja kokri, kes siin vanasti olevat elanud polevat Havid kunagi vähemaks jõudnud, süüa neid olevat siin ikka Kubinal olnud. Aga sestsaadik, kui see neljajalgne söödik siia ilmus, on kõigil varsti lõpp. Tõsi, vastas sammalselg. Haug ei söö ju suuri kalu, nagu see hammastega vesi, koer, haug neelab ainult väiksemaid kalapoegi. Ja neid on kõikjal külluses. Seni kui on suuri kalu, aga kui suured kalad ära hävitatakse, siis ei tule ka väikese enam kuskilt. Sest väikesed on ju suurte pojad. Mina olen sammalselg. Jah, ma olen nii suur naat, mul sammal kasvaks seljal, aga kas olen ma oma suurusi või isegi sinu suurusi söönud? Ei, need ei mahu minu kurgust alla, sest ma pean kalu sööma ühes tükis tervelt. Aga see röövel, see pureb oma hammastega suurematki kalade väikesteks tükkideks ja õgib nad ära. Niiviisi langevad talle ohvriks kõik kalad, kes põgeneda ei jaksa. Võib päev tulla, kus Kim, mina talle roaks saanud võib tulla. Ja seda mõelda on hirmus. Vana sammal selga oli Udras küllaltki kimbutanud ja püüdnud. Aga veel polnud tal korda läinud seda suurt vana havi tabada. Veel, kui endamisi oli ta küllaltki kirunud, et küll ma su kätte saan. Jah, oli seda mõnikord ähvardanud ka samal seljale enesele. Samal selg oli tugev ja võimas, peaaegu nagu inimene. Lühikese inimese pikkune oli ta ka peaaegu ja ta jämedust võis võrrelda kaunistuseda palgiga. Ta tormas kui Udras teda kimbutas, Saarmale lausa kallale, lõi talle nii tugeva hoobi vastu keha, et Saaremaal tegemist oli põgenema saada. Kuid samal selg teadis. Jaa, Udras teadis seda veel paremini, et kui Udras peaks kord tema sammal selja turjale pääsema, nii et ta saaks tema kaela läbi hammustada siis langeks ta samuti Udrase ohvriks nagu teisedki kalad ja oleks Udrasele eineks hästi tüsedaks, eineks küll, kuid Udras sööks ta siiski paari päevaga nahka. Kas vähe oli Udras suuri kalu söönud? Oh, sammalselg teadis sellest pikki lugusid. Kordoli sinna jõkke näiteks kuskilt sattunud säga ja sega on kala, kes kasvab suureks kui hobune. Too säga, kes sinna jõkke sattus, polnud küll veel hobusesuurune. Ta oli veel noor, aga vasikasuurune oli ta kindlasti. Ja Udras piirase jälgis teda seni kui murdis maha ja siis ära sõi. Ei tähendanud midagi segajõud ega kasv. Suuri Havisid, Iherusi latikaid, ahvenaid, kokri linas, geid sõi Udras tohutul arvul. Neid oli tõesti järelejäänud üsna vähe. Kas näiteks vanalinas kallas, poeg polnud suur kala? Lausa imeelukas oli ta vahest juba mitukümmend aastat vana, lausa pehme liha ja rasvahunnik oli ta nagu nuumatut siga. Kuid milline siga pruunide uimedega, hõbedased, läikiva nahaga, laia sabaga, kui labidas, ilus kala, jõeuhkus. Aga Udras püüdis tema urust kinni ja sõi paari päevaga ära. Raiskas veel palju liha, pildus jõkke laiali. Aga mis tal viga oli raisata, kui kedagi jões ei leidunud, kes seda takistada oleks võinud? Ei. Kaladel olid murepäevad tulevik, hoidume. Kui nad vanad auväärsed Havid ahvenad ja särjed kuskil varjatud kohas kokku tulid ja seisukord arutlesid, siis olid ahastust kõik suud täis. Peeti nõu ja otsiti abinõusid selle õnnetuse vastu, aga midagi ei osatud välja mõelda. Ja kui siis koju jõuti, siis juhtus sageli, et koduteel kadus üks või teine ja vanade kalade arv oli jälle ühe kaaskannataja võrra kahanenud. Vähkide elu oli kergem, sest nemad olid väikesed loomakesed ja suur söödik. Saarmas polnud neist nii huvitatud kui suurtest kaladest. Aga aeg-ajalt napsas ta mõnesõnalise vahepalaks ja pistis Ühes koorega nahka, sest vähki koorima tema juba ei hakanud. Selleks oli tal vähe viitsimist, ent ega need koored talle viga teinud, tema hambad olid head, nende vahel tehti kõik peeneks. Ainult päris head maikuda sellisest vähilihast siiski ei saanud, mis koortega segi oli ja seepärast taga vähkidest erilist lugu ei pidanud. Vähkidel oli omajagu kasu saarma suurtesse ningutest. Kui ta jälle kuskil mõne suurema kala kinni püüdis, siis pilduste raisates halvemad palad vette. Ja need olid vähkidele vägagi maitsvad, sest vähk tema ei vali toitu väga nõudlikult. Ja kui Udras sõi Havid ära ainult selja ja ülejäänud osad viskas minema, siis ütlesid vähid talle nende eest aitähki. Ainult, ega see tänu südamest tulnud, sest ise võidi kergesti havi asemel saarma hammaste vahele sattuda. Nii olid lood selles jões keset metsa. Kalade sugu vähenes ja vähenes ning nende päevad oleksid loetud, kuid juhtus midagi, mis tõi asjasse tunduva pöörde. Vana metsavaht suri ja tema asemele tuli uus noormees. Uus metsavaht armastas jahti pidada ja kalu püüda. Ta asetas jõkke võrke ja mõrdu, kuid veendus peagi, et kalu jões oli vähe. Ainult harva püüdis ta midagi. See panin teda imestama. Sellest peaks kaladel hea elada, olema palju sügavaid kohti, palju toredaid kaldaid, kive, vesiheina, kõike on, aga kes puuduvad, on kalad. Kuhu need siis on jäänud? Väikesi kalapoegi on küllaldaselt, kuid suuri ei ole. Igatahes on neid väga vähe. Vahest lihtsalt on väga targad, arvas naine. Ei lähe võrku ega mõrda, miks nad siin siis nii targad on? Naeris metsavaht. Mujal hull ma neid küljelt püüdnud, aga metsavaht jäi mõttesse. Vahest on nad siin tõesti millegipärast väga ettevaatlikuks muutunud. Vahest püütakse neid palju, sõnas naine. Siis on arusaadav, et neid vähe on. Aga kas see, et nad nii ettevaatlikud on, pole märganud, et neid püütakse? Vastasmetsavaht? Inimesi on siin harva näha ja kalapüüdjaid pole ma kunagi märganud. Aga metsavahil tärkas siiski uus mõte. Ta hakkas jõe kaldaid terasemalt tähele panema ja avastas peagi kord siin, kord seal kalaluid jäänuseid. Ka leidis ta pehmetel poristelt kallastel imelikke jälgi, mis olid nagu lestalise linnu jäljed aga palju suuremad ja sügavamad. Ja kalade saladus oli tal käes. Ta teadis nüüd, miks suuri kalu vähe oli väikesi, aga rohkem. Ta tõi kodust püünise raudse riista, mis üles seatuna iga väiksemagi puudutuse juures kinni langes ja mille vahelt isegi suuremal loomal raske oli pääseda. Vaatame, kas see kalakratt vahele jääb, pomises ta endamisi püünist sinna üles seades, kus ta kalagrati jälgi oli näinud. Aga ei tea, kas kalakratt oli küllalt kaval ja tarkpüünist vältima või ei sattunud ta püünise lähedusse, kuid möödus päevi isegi nädalaid. Ent püünisesse ei läinud keegi. Ainult kord nägi metsavaht püünise kinni olevat kukkunud ja selle vahelt leidis ta tükikese õhukest nahka raasukese küünega. Kas oli saarmas siiski püünisesse sattunud, kuid sealt lahti rabelenud, jättes püünisesse tükikese oma jala otsast? Seda oli raske kindlaks teha, sest nahatükike oli nii väike ja küüneraasuke nii pisike, et võimatu oli selgusele jõuda missugusele, loomale või linnule. Need olid kuulunud võib-olla lihtsalt mõnele pardile.
