Chrysostoks. Kuidas me merehätta satume ja täidame kolme korstnapühkija suurima unistuse? Uus hommik tervitas meid päikesepaistelise ilmaga ja isa, kes oli öö läbi lennukit juhtinud, teatas. Lendame mere kohal. Tormasin otsekohe parda juurde ning tõepoolest meie all. Ükskõik kuhu sega, vaatasid igal pool vesi kallast, ei paistnud enam kusagilt. Onu Klaus kummardus samuti üle parda, uuris merd ning noogutas rahulolevalt. Sellest on nüüd juba hea, mitu aastat möödas, kui ma viimati merd nägin, rääkis ta ava siis sai teda nähtud ka nii palju, et igaveseks meelde. Ma elasin üle laevahuku ja triivisin pärast seda, mitu kuud tillukesel barrel mööda ookeani. Olid ajad. Me istusime hommikust sööma ning onu Klaus muudkui rääkis oma seiklustest ja kõigist neist hirmsatest ohtudest, millest ta elu jooksul pääsenud oli. Ma kuulasin ja läksin päris kadedaks kohe. Tõepoolest ka mina olin läinud lennukiga sõitma just sellepärast, et üle elada kohutavaid seiklusi. Aga siiamaani polnud juhtunud veel mitte midagi, tõeliselt ohtlikku. Meiereis sarnanes rohkem klassiekskursiooniga, aga mitte mõnusalt põneva rännakuga, kus tuleb kuude kaupa piinelda, janu ning nälja käes võidelda metsikute indiaanlastega ja vaevelda 30 aastat üksikul saarel. Ütlesin seda ka teistele, aga isa leidis, et ma olen rumal ja vähemalt tean küll mingile üksikule saarele sattuda ei taha ning isegi kui ta satuks, leiutaks ta jalamaid mõne masina ning pöörduks tagasi koju. No vaat nii see läheb, kui su isa on leiutaja. Pole lootustki 30-ks aastaks üksikule saarele vangi jääda. Mul läks meel nii mõruks, et oli siin peaaegu nutma hakkama. Aga just samal hetkel juhtus midagi täiesti ootamatut. Korraga käis igavene jumakas ning meie lennuk hüppas õhus, nagu oleks ta kahurikuuliga pihta saanud. Tormasime sedamaid barre juurde ning isa hüüdis. Son, vulkaan purskab kive, hoidke alt. Aga sealsamas saime me uue tabamuse ning sedapuhku nii vägeva, et lennuk pöördus õhus tagurpidi. Haarasime köitest purjedest ning kõlkusime ühe hetke mere kohal nagu kolm ämblikku. Pippa ei pidanud loomulikult kusagilt kinni hoidma, tema lendas meie kõrval. Aga siis põrutas vulkaan meie pihta uue kivimüraka ning lennuk keeras end jälle õigetpidi. Lendasime edasi, vulkaan jäi selja taha ning esialgu tundus, et selleks korraks ongi seiklus läbi. Aga siis hakkas lennuk ootamatult vajuma. Isa tormas ahju juurde ning hüüdis. Ahi on tühi, kõik puud on välja pudenenud. Ja nii see just täpselt oligi. Sel ajal, kui lennuk tagurpidi kõlkus, olid puud ahjust välja veerenud, aga ilma puudeta polnud lennukimasinatel kütet. Ja me hakkasime laskuma. Me tegime seda aina kiiremini ja kiiremini ning Plartsatasime peagi vett. Õnneks oli isa seda võimalust ette näinud ning ehitanud meie lennuki nii osavalt, et seda sai kappaadina pruukida. Nii ei juhtunudki esialgu midagi hirmsat. Me liuglesime aeglaselt mööda merd ning onu Klaus ütles. Säutsute. Siin on sulle üks tõeline seiklus, nüüd oleme merehädas. Ma ei pea vist isegi ütlema, kui rõõmus ma olin, mis võib-olla mõnusam kui viibida merehädas. Nii kaunil ja päikesepaistelisel päeval. Panin kohe trikoo selga ning hüppasin merre. Pippa vahtis mind kadedalt, aga ujuma siiski ei tulnud, sest lindudele ei meeldi, kui nende suled märjaks saavad. Kuid seest oli meres palju väikesi kalu, kes minu ümber sulpsu lõid ning suust õhumull välja puhusid. Üks neist oli eriti arvastiline pikkade ripsmetega hirmus nunnu näoga. Ta ujus päris minu ligi ja nuuskis mind sõbralikult. Saime tuttavaks. Ma ütlesin, et minu nimi on late ja kala teatas, et teda kutsutakse Chrysostoomuseks. Ma leidsin küll, et see on väga imelik ja vanaaegne nimi ühele pisikesele armsale kalale. Aga mõtlesin, et küllap on meres omad kombed. Alguses mängisin oma uue sõbraga kulli, aga Chrysostoomu sujus liiga hästi ja saime kohe kätte. Siis ütlesin talle, et mängime parem pimesiku. Sidusin kalal onu Klausi salliga silmad kinni ja läkski lahti. See mäng oli juba palju põnevam ning Me naersime ja ujusime lennukist üha kaugemale. Korraga kuulsin, et isa hüüab mind. Ta oli õige ärevil näoga, vehkis kätega ja karjus, et ma jalamaid lennukisse ujuksin. Ma ei saanud alguses aru, mis on lahti, aga siis nägin, et meie poole ujub üks igavesti pirakas ja kurja näoga kala. Aga mul polnud võimalik enam tema eest jalga lasta, sest olin lennukist liiga kaugele sattunud. Seepärast ma lihtsalt hüüdsin ja küsisin, miks kala onu nii tige on. Suur kala karjus mulle vastu, et tema ei salli, kui teda magamast üles saetakse. Ta kärkisid, küll ta veel näitab mulle, mida tähendab meres lärmata ning vanade kalade und häirida. Ühesõnaga see vana tige elukas lähenes mulle õige ähvardavalt. Ja mina ei saanud end tema eest kuidagi kaitsta. Aga sisujus korraga kurja kalateele ette, minu väike sõber Chrysost Toomus. Ma hüüdsin, et oleks ettevaatlik, sest vihane kala võis tallegi oma unerahu rikkumise eest mõne vopsu virutada. Aga siis juhtus korraga midagi hämmastavat minut, pisike sõber hakkas ootamatult merest kerkima nagu mägi. Tema armas väike pea tõusis pika kaela otsas aina kõrgemale, kaelale järgnes tohutu kere. Ning lõpuks sain aru, et minu sõber, keda ma olin kogu aeg üheks tillukeseks kalaks pidanud polnud tegelikult keegi muu kui ilmatu pirakas dinosaurus. Nüüd ma enam ei imestanud, et tal selline veider nimi on. Dinosaurus ele passis Chrysos Toomus nagu rusikas silmaauku. Kuri kala kadus säärast hiidlast nähes, nagu oleks ookean ta neelanud. Aga minu väike. No vabandust, ma tahtsin öelda, hiigelsuur sõber ujus minu juurde, laskis mul lahkelt oma turjale ronida. Ja sõidutas mu tagasi lennuki juurde. Ning kui ma õnnelikult pardal olin, peitis tomat tohutu kere uuesti vee alla ning taas paistis temast üksnes väike armas peakene. Tegin Chrysost Toomusele Bay ja dinosaurus tõmbas mul keelega üle käe. Isa ja onu Klaus olid samal ajal üritanud leida uusi puid, et ahju tuli teha ning uuesti õhku tõusta. Isa oli oma pikksilma abil märganud taamal mingit parve taolist asjandust ning nüüd sõudsid nad kõigest jõust meie lennukit sinnapoole. Õnneks aitasid ka merelained kaasa ja peagi triivis arv päris meie lähedal. Onu Klaus heitis Lassot ning saigi parve nööri otsa. Aga kui me siis õnnelikul kombel leitud puude kimpu enda poole sikutasime ilmusid korraga keset parve nähtavale kolm musta pead. Parv polnudki tühi. Seal istusid kolm süsimusta kassi, korstnapühkija, mütsid peas ja luuad üle õla. Nad tervitasid meid ja rääkisid, et on juba mitu nädalat mööda merd triivinud, kuna olid kuulnud, et kusagil siinkandis asuv maailma suurim korsten. Nemad olid aga jällegi maailma parimat korstnapühkijad kes on pühkinud korstnaid kõikjal, kus neid leidub. Nüüd oli neile helistatud ja palutud, et nad võtaksid ette ka maailma suurima korstna, kuna see olevat täiesti umbes paiskad õhku, suuri tahmakamakaid ning ohustavad üle lendajaid. Ja kassid küsisid, ega meie juhuslikult seda korstnat näinud pole. Loomulikult oleme, hüüdsin mina seal, seesama vulkaan, mis meie pihta tulistas. See pole siit kaugel. Oodake palun, et mu sõber vaid kohale viiks. Ja mõne hetke pärast asusimegi teele. Krisus Toomus oli oma tohutu kere jällegi lainetest välja upitanud. Jeni meie lennuk kui ka korstna pühkijate parv õõtsusid rahulikult tema turjal ning ei möödunud viit minutitki, kui me juba vulkaani juures olime. Kasside silmad lõid hiilgama, nähes nii suurt korstnat. Nad ütlesid, võime rahumeeli parve endale võtta ja ahju ajada, sest nemad kavatsevad veeta mitu aastat seda suurepärast korstnate kuningat küürides. Esitanud Lazas sööstsid vulkaani kallale ning kadusid meie silmist. Isa ja onu Klaus tegi ta uuesti tule. Lennuki mootor hakkas vaikselt podisema ja järgmisel hetkel olime taas õhus. Minu sõber dinosaurus lehvitas meile ning me nägime, kuidas merel sellest lehvitamisest tohutud lained tekkisid. Otsekui oleks puhkenud torm.
