Haige jääkaru. Kuidas me arsti juures käime ning doktor Ave endale? Ka järgmisel päeval lendasime edasi mere kohal ning isegi isa pikksilma abil polnud võimalik leida vähimatki märki maast. Oli üsna igav, kuna maanduda polnud põhjust ning ka silma ei rõõmustanud mitte miski peale ühtlaselt sinise veepinna. Mängisime Pipaga kabet ja päevitasime, ehkki Pipole ei mõjunud see küll mitte kuidagi, sest ega suled ju päikese käes pruuniks ei lähe. Aeg-ajalt käisin ma isa käest pikksilma küsimas ning uurisin silmapiiri, sest ma igatsesin väga jälle maismaa kohale jõuda, et näha, millised metsad, põllud ja külad asuvad suure mere taga. Aga paraku nägin läbi pikksilma toru ikka ainult vett. Ehkki onu Klaus ütles, et tema kaardi järgi peaksime üsna varsti kuivale maale jõudma andsin pikksilmaga Pipole, et temagi saaks ringi vaadata. Ja korraga Pippa hüüdis. Ma näen. Mida sa näed, küsisin mina. Kas maad? Jah, lastes Pippa, selleks pisikene saar ja sellel saarel on ka üks elanik, kes vehib kätega ja karjub. Ja see saar muutub kogu aeg kõige väiksemaks. Väga huvitav vaate kallute. Ma vaatasingi ning sain kohe aru, et see pole üldse mingi saar, vaid jääkamakas, mis kuuma päikese all silmaga nähtavalt üha tillukese maks sulab. Ja selle jäätüki peal kükitas üks õige hirmunud olekuga jääkaru kes oli meie lennukit märganud ning püüdis nüüd valjusti hõikudes märku anda, et me ta ära päästaksime. Ruttu, hüüdsin ma. Isa Me peame päästma merehädalise. Isa juhtis lennuki kiiresti jääkaru kohale ning lasksime alla köie, et karu saaks sellest kinni haarata. Oli tõesti viimane aeg, sest jäätükk polnud enam suurem kui mõni küpsis ja jääkaru seisis selle peal kikivarvul ning oli iga hetk merre kukkumas kahmes meie köiest kinni ning jäi selle otsa kõikuma. Kuni isa ja onu Klaus ta üles vinnasid. Lennukisse jõudnud, vajus jäägro pikali, lõõtsutas. Ütles ta viimaks. See neetud jääpank. Magasin selle peal, kui ta korraga triivima hakkas. Mind siia põrgukuumuses seda ei ja ise ära sulas. Õnneks pääsesid tema ka. Kui palav siin on. Ja ta kaotas meelemärkuse. Isa pani jääkarule kaenla alla kraadiklaasi ja see näitas, et meie merehädalisel on kõrge palavik. Onu Klaus ütles, et see on väga halb. Jääkarud ei talu suurt kuumust, jäävad päikese käes kohe haigeks. Paranemiseks vajavad nad lund ja jääd. Aga seda polnud meil lennukis kusagilt võtta. Pipo lehvitas küll jääkarule oma tiibadega tuult, aga sellest ei piisanud. Karu ei teinud silmi lahti, üksnes higistab. Nii et tema alla tekkis suur loik. Onu Klaus ütles, et me peame jääkaru arsti juurde viima. Kus me siin merekohasele arsti võtame? Küsisin mina, aga onu Klaus vastased kaardi järgi peaks praegu maismaa juba näha olema. Jääd kohe mererannal. Asuka polikliinik. Ma võtsin pikksilma. Ja tõepoolest maa paistis. Isa lisas kiirust ja me kihutasime aina läheneva kalde poole, nii et lennuk suurest pingutusest värises. Juba olid näha mererannal kasvavat puud ja nende varjus ka arstimajake, mille katusel lehvis punase ristiga lipp. Seal elab doktorave ütles onu Klaus, olen oma rännuaastate jooksul tema käest mitu korda abi saanud, küll ta mul pindu jalgadest välja tõmmanud, küll tuulispasa poolt otsast rebitud saba tagasi õmmelnud. Ta on väga hea arst, kes lausa armastab haigete ravimist, küll tema jääkaru jälle jalule paneb. Maandusime sadamasillal. Isa ja onu Klaus võtsid jääkarul kätest ning jalgadest ja tassisid ta lennukist välja. Siis panin tajate korraks maha, et hinge tõmmata, kummardasid edel uuesti käppadest. Haarataja. Leid pead kõmdi kokku. See oli vägev pauk. Mõlemad kukkusid seda istuli maha, suured muhud laubal ja üksnes maigutasid, suht. Ei olnud neist enam jääkarud, Asjet. Veelgi hullem. Nad ei suutnud ka ise sammugi käia. Nii oli päris selge, et juhtimise pidin üle võtma mina sest isa ja onu Klausi muhud paisusid päris hirmuäratavalt ning jääkaru juba isegi auras. Vaata et läheb veel keema. Tormasin arsti ukse taha ning kloppisin nagu jaksasin. Kohe avati ja keegi karges minust üle. Alguses ehmatasin, aga siis nägin, et see hüppaja oligi arst. Kuulus doktor Ave oli nimelt jänes. Ta ütles ühe koha peal, vahtis mind ja meelitas taskust võetud kommiga. Tüdruk, lähme tuppa, ära karda, Mariita tervekse. Mind pole vaja ravida, mina olen juba terve. Vastasin mina. Aga mul on seal sadamasillalt kolm vigast, neile on küll kiiremas korras abi vaja. Doktor Ave ei lasknud seda kaks korda ütelda. Jubade kaltsaski haigete poole. Tauris jääkaru uuris isa ja onu Klausi muhke ning ütles. I jäi. Siis pööras otsa ringi ja hüples tagasi oma maja poole. Läksin talle järele, doktor Ave, karges ühe suure kasvuhoone juurde, mille lävel rippusid nagis paks kasukas, läkiläki ja villane sall. Kõik need rõivad endale selga ajanud, avasta kasvuhoone ukse ja hüppas sisse. See oli kõige kummalisem kasvuhoone, mida ma näinud olin. Seal ei kasvanud mitte lilled või tomatid, vaid hoopis jääpurikad. Nad rippusid alla laest, mõned ulatusid peaaegu põrandani, teised aga olid veel õige väikesed, umbes nagu hernekaunad ja tilisesid tasakesi, kui doktor Havenist mööda tuuseldas. Ta murdis kaks keskmise suurusega purikat hüples kasvuhoonest välja, ajas paksud vatid maha ja sööstis haigete juurde. Ühe jääpurika surusta isa teise onu Klausi laubale ning need tegid tõesti imet. Muhud vähenesid lausa silmnähtavalt. Aga siis krabas keegi purikad enda kätte. See oli muidugi jääkaru, kes jää lõhna tundes silmad avas, purikad endale kahmas ja kiiresti kaenla alla surus. Hetkeks tundis ta kergendust, kuid päike oli tema vaese keha nii üles kütnud, et jääpurikad sulasid hetkega. Jääger minestas uuesti? Ei, see on väga raske juhtum, ütles doktor Ave esingule palju, väga palju jääpurjekaid. Ning ta kihutas uuesti kasvuhoone poole, haaras kasuka, mütsi ja salli ning püüdis neid ruttu selga ajada, et siis jäisesse ruumi söösta. Aga ta kiirustas liialt, rabeles ja karges nagu kirp pudelis ning seetõttu läksid tal mõlemad käed ühte ja samasse varrukasse. Sall mässis end ümber pea nagu madu. Ning doktor ade leidis end õige abitusse olukorrast, kus ta ei saanud kätt ega jalga liigutada. Ma tahtsin teda just lahti harutama hakata, kui Pippa korraga hüüdis Lottemaa toon ise karule purikad ning lendas jääpurikate kasvuhoonesse. Ma tormasin talle järele ning jõudsin veel näha, kuidas tema tiivad kasvuhoones valitseva kohuta külma tõttu otsekohe kangeks jäid. Ning kuidas Pipo pea ees lumehange vajus. Mõtlesin teda päästma, ehkki hambad jubedast pakasest Blackisesid. Aga vaevalt Pipponi jõudnud tundsin ma, et jäine tardumus haarab ka minu vaeseid koibi. Ja et ma ei suuda enam sammugi liikuda. Varrisesin Pipo kõrvale. Lotte, pea vastu me tuleme, kuulsin ma läbi omaenese kõrvulukustav hambaplagin kellelegi häält. Ja nägin järgmisel hetkel läbi purikate endale teed murdvat isa ja onu Klausi. Aga vaevalt minu juurde pääsenud, kaevastasid nad ja kukkusid kõhuli, hange kogu keha külmast kange. Ja siis seal päris lootusetult kohutaval hetkel tuli jääkaru talikasvuhoonest hoovava jää lõhna peale toibunud ja viimast jõudu kokku võttes end leveli lohistanud. Päka all lund tundes paranes aga silmapilkselt. Igatahes kui karu meieni jõudis, oli ta juba tugevam ja Reitam kui eales varem ümises mingit laulu ja näris ühte eriti jämedat jääpurikad nagu porgandit. Ta tõstis meid kätele ja kandis kasvuhoonest välja. Seal oli doktor Ave vahepeal pärast pikka sõdimist kasukas välja pääsenud. Ta kostitas meid jalamaid kuuma tee ja külmetuse vastaste tilkadega ning me lõpetasime sedamaid lõdisemise. Meie jalad sulasid üles ja me saime neid jälle vabalt liigutada. Ainult isa ja onu Klausi muhud andsid endast veel veidi tunda. Jese kurvastas doktor Avet tõsiselt. Ei, pean jälle põikeid tooma minema, ohkas ta. Häda ja viletsus, see kasukas aja mu veel üks kord hulluks. Aga sedapuhku ei pidanud ta enam kasukaga vaeva nägema, sest kasvuhoone uksel seisis jääkaru, pakkus doktor Ravele purikaid ning küsis häbelikult, kas ma tohiksin siia elama jääda. See maja tuletab mulle meelde minu lapsepõlvekodu. Siin on sama hubane ja mõnus. Ma võiksin teha aedniku tööd ja kasta jääburikaid. Nende eest tuleb armastusega hoolt kanda, siis nad kosuvad ja ilusad. Doktor Ave oli muidugi jääkaruplaaniga väga rahul. Ta palus meil vana tülikas kasukas puu otsa viia, et mõni lind võiks sinna sisse pesa punuda ning lubas karul kasvuhoones elada nii kaua, kui too ainult soovib. Isa ja onu Klausi muhud aeti purikate abil tagasi pealuu sisse ning me olime valmis taas edasi rändama. Ikka lõunamaa poole.
