Mägironijad. Kuidas me vallutame Pipoga mäe tippu ja peamiselt hiljem salaja jalga laskma? Abivalmis mutt oli meile terve pesukausitäie seeni kaasa andnud ning järgmisel hommikul valmistas onu Klaus neist meie väikese ahju peal seenekastet. Lendasime ikka veel vägede kohal ja isa ei saanud rooli tagant lahkuda. Niisiis pidin ma talle taldriku seentega sinna kätte viima. Aga samal hetkel, kui isa ühe käe roolist lahti lasi, et kahvlid harta käis mingi põnts. Lennuk hüppas õhus. Me olime udus ühes suure mäe otsa põrutanud. Alguses tundus, et mitte midagi hullu juhtunud ei ole, aga siis tegi isa põrandaluugi lahti, et näha, kas ka lennuki põhipärast, seda matsu terran ja tuli välja, et mäetipp on meie lennukil ühe ratta puhtalt maha lõiganud. Justkui noaga kohe. Sedasi polnud meil võimalik kusagile maanduda. Aga kuna me ei kavatsenud igavesti taevasse tiirlema jääda, siis ei jäänud muud üle, kui, et isa pidi otsima välja oma haamrid ja naelad ning hakkama uut ratast meisterdama. Sellega sai ta hõlpsasti hakkama, aga siis oli tarvis uus ratas ka lennuki kõhu alla kinnitada ja see oli hoopis raskem. Isa ütles onu Klausile, et ta seob endale köie kõhu ümber ja laskub siis läbi põrandaluugi lennuki rataste juurde mägede kohale kõikuma. Onu Klaus pidi lennukisse jääma ning isale tööriistu ulatama. Meie Pipoga kõõlusime samal ajal niisama ringi ja vahtisime mägesid. Aga palju näha polnud, sest meie lennuk rippus just ühe paksu pilve kohal. Pipo tõusis korraks lendu ja tegi meie lähemas ümbruses väikese tiiru ning tuli tagasi põneva uudisega. Otse meie ja selle paksu pilve all pidi asuma hiiglama mõnus mäe kib sile nagu jalgpalliväljak, ainult muidugi väiksem. Pippa ütles, et oleks väga tore, kui mina saaksin ka sinna tulla. Võiksime sel kombel kõrgel mäe otsas piknikku pidada. Samal ajal kui isa ja onu Klaus lennukit remondivad. Olin kohe nõus. Mis võiks olla vahvam, kui pidada piknikku kusagil pilvede kõrgusel mäetipul, kuhu võib-olla veel mitte kunagi pole astunud ühegi elusolendi jalg. Takisin korvi seeni, Mahleja saiakesi ning palusid onu Klausile nööriga läbi pilve alla lasta. Mäetipp oli just täpselt nii mõnus, nagu Pippa jutust arvata võis. See nägi välja, sest nagu väike lagendik kus kasvas paar põõsast ja vedeles ka hulgaliselt kivikesi, millest ma kohe ehitasin toreda laua ning kaks tooli. Siis ladusin toidu välja, valasin mahlatopsidesse ning Me lõime Pipoga neid kokku. Õnnitledest teineteist mäetipu vallutamise puhul. Aga just siis lendasid mäetipule korraga kellelegi kirka. Selle käepideme külge oli kinnitatud tugev köis ja see köis ulatus üle lagendiku serva. Keegi lähenes mäetipule altpoolt. Siia tulevad alpinistid, ütlesime Pippale. Me peame siit jalamaid kaduma, kujutad ette, nad on näinud nii palju vaeva, et seda mäge vallutada kõige esimestena maailmas siia üles jõuda, aga nüüd tuleb välja, et pärast kõike seda pingutust leiavad nad eest ühe linnu ja ühe koeratüdruku, kes peavad vallutamatul mäetipul südamerahus pikniku ja söövad seeni. See ei kõlba kuhugi. Nad ei tohi meid siit eest leida. Aga kuhu meil minna? Kristlikku mina võin muidugi minema lennata, aga siin ma kaasa võtta ei jaksa ja käia onu Klaus lennukisse tagasi tõmmanud. Nii see tõesti oli, köis oli kadunud ning taevasse vaadates ei näinud muud kui valget pilve, mis varjas pilgu eest remonditava lennuki. Oleksin võinud muidugi hüüda, Jaanu Klaus oleks kahtlemata kohe köie otsa alla visanud. Aga seda kuulnuks kindlasti Kaipinistid. Pealegi polnud enam aega, nad olidki juba platsis. Teinegi kirka nendes üles mäetipule takerdus meie mahlakannusanga külge ja ajas selle ümber. Korjasin kiiruga kõik tassid, taldrikud ja saiakesed kokku, toppisin korvi ning peitsin põõsa taha. Aga samal hetkel oligi esimene alpinist kohal. Ta tõstis oma tuttmütsis pea üle lagendiku serva, märkas mind, ajas silmad punni ja minestas. Õnneks ei kukkunud ta siiski selg ees tagasi sinna, kust ta tuli, teine alpinist saidel õigel ajal kraest kinni ja tiris meelemärkuseta sõbramäetipule. Mis ulakas, tühista, keegi hammustas sind. Meie Pipoga olime selleks hetkeks juba suure kivi taha peitu pugenud ja kükitasime seal hiirvaikselt tuttmütsiga. Mägironija toibus ja haaras sõbral käest. Siin mäetipul on juba keegi väljendada. Üks väike laps Friedrichi nimeline alpinist vaatas uurivalt ringi kuid ei näinud kedagi. Ah, ole nüüd, Carla, rahustas ta kaaslast, pole siin kedagi ja oleks see siis üldse võimalik, isegi meie kogenud ja osavad alpinistid. Ronisime siia kaks kuud, kuidas peaks üks laps nii kõrge mäe tippu jõudma? Sa nägid lihtsalt viirastust, suur pingutus on su peast veidi sassi ajanud. Võimalik ohkas tuttmüts ja vaatas pelglikult ringi. Tema kaaslane kõndis juba tähtsalt ringi ning kõneles. Uhke tunne on olla mäe esimene vallutaja. Egas midagi, Karla, lööme laagri üles ja puhkepisut pärast üle elatud vaeva. Joome teed ja sööme šokolaadi. Ta kraamisema seljakotist välja termose ning šokolaaditahvleid siis vaatest otsivat ringi. Ahaa, see on hea lame kivilauaks. Ütles ta, tuli sedasama kivi juurde, millega meie Pipoga kükitasime. Head veeretas selle keset lagendikku. Oli suur vedamine, et ta meid ei märganud. Pidime viskama kõhuli roomama kivi kõrval nagu indiaanlased ning viskuma viimasel hetkel ühe põõsa varju. Pipo jäigi hiljaks, sest tuttmütsiga Karl tuli parajasti põõsa küljest lõkke jaoks oksi murdma ning Pipole jäänud muud üle kui peita end alpinistide termosedapsi. Joo lonks teed, küll pärast jõuab lõkkega mässata, ütles Friedrich. Kulub tõesti ära, ütles tuttmüts ja haaras topsi. Järgmisel momendil ta kiletas ning sulges silmad. Pippa jõuliselt kiiresti põõsasse, minu juurde putkata. Mis jälle lahti? Küsis Friedrich. Minu tassis istus keegi. Pomises Karla. Sinu tass on ka juba vallutatud, ütles Friedrich ja naeris. Sa näed kohe igal pool mingeid rohelisi mehikesi joonud, üks tass kuuma teed ja rahune. Tuttmütsiga Karla üritaski seda teha. Aga järgmisel hetkel kukkus talle taevast otse nina ette, haamer ning õnnetu tuttmüts põgenes kisendades lagendiku servale ja üritas mäe otsast alla ronima hakata. Sel ajal, kui Friedrich teda rahustas ja tagasi tiris, sain märkamatult haamri seeliku taskusse peita ning tagasi põõsa taha lipsata. Aga olukord oli ikka väga hull ja ma käskisin Pipolk kähku üles lennuki juurde lennata ja öelda onu Klausile, et köis alla lastaks. Usu mind rääkis samal ajal Carla. See oli haamer, ta 100. välja selle pilve seest. Tõesti haige, ohkas Friedrich. Heeriaga see mägede õhk mõjub sulle nii halvasti, võõrad sa pea kuhugi ära löönud. Viskad pikali ja katsu magama jääda. Mine näe selle põõsa varju, seal ei käi sulle tuul peale. Ta pani Karla magama otse minu peidukoha juurde. Oleksin võinud õnnetailpidistid tuttmütsi katsuda. Karla pikutes ohkas aeg-ajalt kurvalt ning vahtis taevasse. Ning ma ei saanud midagi parata, et just samal hetkel laskus pilvest alla pikk köis. Näedsa siis köis. Taevaskelkuvat nööri. Aga ta ei julgenud enam Friedrichi hõigata, vaid sulges hoopis silmad, kui köis liiga lähedale jõudis ning oigas tasa, nagu ei läheneks talle mitte tavaline nöör, vaid hambaarstipuu. Ning nüüd ma tegutsesin kiiresti ja otsustavalt, haarasin ühe käega korvist teisega köiest, sikutasin seda tugevasti ning hakkasin järgmisel hetkel taevasse kerkima. Mõned seened pudenesid korvist välja. Nii ma kartsin väga, et nad tabavad vaest Carlat, kes oli ju niigi minu ja Pipo pärast palju kannatanud. Aga õnneks kukkusin temast mööda. Karla ei märganud midagi, ta lebas endiselt, silmad hästi kõvasti kinni pigistatud ja soovis kindlasti, et ei pea enam iialgi nägema kummalisi haamreid, nööre ja koeralapsi. Küll aga märkas maha pudenenud stseeni Friedrich. Näed, siin kasvavad isegi seened. Hüüdis ta rõõmsalt. Praetud lausus ta seejärel juba üsna jahmunult. Aga mis edasi sai, seda ma ei tea, sest järgmisel hetkel olingi ma juba lennukis. Kui me üle pilvede minema purjetasime, oli mul igatahes hea meel, et vaene tuttmütsiga Karla ei pea enam piirastustega võitlema ning võib rahulikult rõõmu tunda. Uhke mäetipu vallutamisest.
