Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere, raadio kaks tervitati taas saates puust ja punaseks, see on saade, kus me Aja jooksul Sirvime värskemaid uudiseid, ühest kindlast teadusvaldkonnast oleme stuudiosse kutsunud abiks ka targa inimese, kes siis aitab neid teemasid meile teha puust ja punaseks. Siin saatejuhi toolil, täna Arko Oleski ja minu vastas hea meel tervitada Tallinna Ülikoolipsühholoogid, Greete Arrak, tere. Tere. Ja siis inimese ajus ja hinges ja selliste inimese mõtetes toimuvate teemadega me siis täna tegelemegi. Kuidas siis inimene ja tema keskkond omavahel seostuvad mitte ainult füüsiliselt, vaid ka selliseid vaimsel tasandil. Mõeldes sellele ilmale, mis meil väljas on, me ikkagi saame seda nüüd juba nimetada kenaks, kevadeks, kuiveid kisub ikkagi õue, siis esimeseks uudiseks, ma arvan, et on väga paslik vaadatagi sellist teemat kuidas mõjutab inimesi üks kena jalutuskäik õues ja selle uudise juures kõige põnevam asi, nagu ma aru saan, ongi see, et seal teadlased võrdlesid mitte ainult seda, et kuidas jalutuskäik mõjutab meid nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt vaid ka seda, et milline see keskkond kõige parem keskkond üldse jalutamiseks on. No Grete, kui ma nüüd astuksin siit Tuudia uksest välja, teeksin sellise mõnusa pooletunnise jalutuskäigu, ütleme kas Kadrioru pargis, siis mida ma võiksin enda enesetunde mõttes oodata pärast seda poolt tundi? No nüüd see uuring, mis ilmus keskkonnapsühholoogia ajakirjast käesoleval aastal, hästi hiljuti, ütleb, et kui sa tuled tagasi ja veel pool tundi ootad, siis sinu võime lahendada selliseid tähelepanu või Tuumalu nõudvaid ülesandeid. On parem ja on püsivalt varem. Aga et minnes siis lähemale sellele teemale võib-olla natuke avaldas, et mis siis, mis siis need teadlased tegid ja miks nad seda tegid ja mida nad üldse uurivad. Et mulle väga meeldis see sinu algus, kui sa tõid siis see mõte, et on kevade, võiks õue minna ja miks siis inimesed ikkagi õue lähevad? Teadlased on seoses kasvava linnastumisega püüdnud aru saada, et kas linnad võiksid ka kuidagi mõjutada meie vaimset ja füüsilist tervist halvemuse või paremuse poole ja kas me võiksime kuidagi linna niimoodi paremini planeerida. Meid igati toetaksid just vahetult kas või arutelu liivalaia tänavat pidi üles või mööda liivaranda. Just, ja tegelikult need tulemused varasematest uuringutest mõneti sellised vastukäivad etendasid metaanalüüse tehtud, vaadatud seda, et kas nii-öelda selline vaimne taastumine vaimsete võimete ülesannete lahendamine on parem, kas inimeste niisugune meeleolu ja enesetunne on paremad ja kas näiteks füsioloogilised näitajad alates siis kortisooli tasemes, südamerütmist ja muudest sellistest markeritest, kas nad kuidagi muutuvad ja, ja kuna need tulemused on sellised siit ja sealt erinevad, et noh, et meeleolu mõttes on leitud, et jah, see läheb ikkagi paremaks ja selline lõõgastavus on täitsa olemas, et aga kehaliste markerite osas selgust ei ole. Ja, ja siis tõepoolest, selles uuringus võeti kolm erikeskkonda, kus inimestel paluti jalutada, nad on Inglismaal läbiviidud ja inimesed jalutasid sellises mõnusas vaikses linna tänavas, kus ei olnud liiga palju liiklust ja miks nad niimoodi tegid sageli varasemates sellistes uuringutes võetakse selline lärmakam tänav ja siis tegelikult ei ole selge, et kas siis see võrdluseks võetud rahulik looduslik keskkond lihtsalt kontrosteerub Nende linnakeskkonna halbade mõjudega, et võeti selline hea linnaruum, kas täitsa lahe autosid ja teiseks siis üks linnaparkija kolmandateks nii-öelda sinine ala, ehk siis looduslikke ala vee läheduses ühe kanali ääres. Ja ja siis vaadati ja vaadata siis erinevaid asju enne pärast ja pärast pärast ehk siis üks vist 30 minutit pärast seda katset k. Ja katse ise tegelikult oligi inimene jalutas 30 minutit vabalt valitud tempos. Ühes paigas. Ja just seda jälite suur ja siis ma nägin. Aga jah, täpselt nii see oli, et nad Läsitis samadel inimestel kõndida ja selles mõttes ma nagu minu suur lugupidamine nendele uurijatele päris tüütu disainiga katse, teisalt uurijad said palju õues liikuda ja nad mõttetiseni meeleolu siis nii-öelda sellist restoratiivsest võideldud vastavust siis nad mõtlesid töömälu, vaidlust, kognitiivset sooritust see nii-öelda tagurpidi numbrite ettelugemise ülesanne. Siis oli neil veel mõned füsioloogilised markerid mõõdetud, et ehk siis terve hulk näitajaid muuhulgas ka uurisid seda, kui kurna, vana seda matkesis inimesed tajuvad ja noh, kõik uuritavad õlid siis terved ja neil igasuguseid muud näited lollidest võrdseks püütud seda ajada. No olemata seda neid uuringuid nii põhjalikult lugenud, siis ma arvan, et igaüks meist võib välja pakkuda, et noh, ilmselt inimesed tundsid ennast palju paremini pärast jalutuskäiku rahulikumalt. Aga kus küsimus on, kas masin kerin pinget ja põnevust üles üheksa põnevad välja, et tegelikult huvitav ongi see, et sageli on arvatud, et loodus on väga palju parem kui, kui linnaruum, aga igas mõttes ei ole, et teatud asjad lähevad inimesel näitajad paremuse suunas, ükskõik kus nad jalutavad, aga mitte kõik, et mis on nagu põnev ja väga nagu minu jaoks. Milles tulemus, tundub kuidas öelda, tundub kõnekas põnev tulemus ongi siis see, mis ütleb, et selles kognitiivse ülesande lahenduses kolmandal mõõtmisel, mis sellises, mitte pärast jalutamist, aga veel 30 minutit hiljem see ülesande lahendamise paremus püsis. Et kui siis kui jalutate kahes looduskeskkonnas võrrelduna linnakeskkonnaga, et millest siis nad ise siin lõpus ütlevad, ilusa järeldused, praktiline järeldus, et, et kui me tegelikult ka Me tahame teha pärast lõunapausi tööd paremini peaks minema jalutama, jalutama, looduskeskkonda Tulma tagasi veel 30 minutit ja kohvi ja vaat siis me lahendame ülesandeid paremini ja teine asi, mis siis samamoodi erines sellest jälle linnaruumis ja looduses jalutamise puhul oli see nii-öelda lõõgastavus või see tunne, et ma taastusin, et mulle mõnusam olla. Et, et need olid siis kaks asja, mis võiksid öelda midagi väga olulist selle kohta, milline linnaruum võiks olla meil jalutuskäigu kaugusel, kättesaadav, nii et et ma sulle soovitan mitte minna liivane tänavale. Et, et mingeid asju mõnes mõttes töötab, Liivalaia tänav ka, aga mitte igas mõttes ja just nimelt seesama asi, millest, millest me ilmselt siin-seal oleme varemgi rääkinud. Nii-öelda vaimsete võimete taastumine võiks olla meile kõigile oluline, et ükskõik, mis tööd me teeme või me oleme kasvõi niisama kodus, meil on ikkagi vaja oma oma sellist töömälu nii suhetes, nii töös, igal pool, me peame tegelikult lahendama probleeme ja mõtlema, et loodus saab kaasa aidata. Ja kes näiteks eksamit teeb, see saab kohe päeva niimoodi planeerida, et üks väike jalutuskäik pool tundi eksamit ja siis võib loota palju paremat tulemust, aga. Seda ma ei julge veel väita, palju paremad, ärge mind süüdistage, kui ei saa, parem aga, et põhimõtteliselt võiks niimoodi mõelda ja tegelikult ma arvan, et mõttest, et meil on rohkem rohelist linnaruumi ja ja rohkem liikumist, et sellest kurja kindlasti sünni. Marvel. No ongi, et ega siin Tallinnas näiteks meil vist väga hästi ei ole sellega lauadelt, et kuidas sul tunne on, et kui sa vaatad ka meie ülikooli ümbrust või seda raadiomaja ümbrust, et kesklinn on siin ikka nii natukene. Väga mugav, ei ole jah, selles mõttes, et, et ma arvan, et seda linnaruumi polegi niimoodi analüüsitud, et, et see mõte, et noh, kui ma olen näiteks Tammsaare park või Politseipark siin läheduses, et need ei paku 30 minutit jalutuskäiku looduses, et ma pean siis seal kõvasti tiire tegema. Aga noh, näiteks kui mõelda selle ala peale, mis läheb edasi meie ülikoolist Pirita poole, seal on praegu ilus ranna lõikan ja rannapark. Et mis tegelikult jääb tulevikus reidi tee alla tegelikult selleks linnaruumi, kus kõndida saab pigem meie linnas vähemaks ja ka need tulemused, mis, mis selles uuringus noh, mis tegelikult tulemus viitab ka sellele, et seda teemat uuritakse, et surve linnakeskkonnale kasvab igal pool ja need valikuid võiks teha natuke sellest Sedalaadi tulemustest lähtuvalt, et kuidas me siis planeerime, sest me võiksime rohkem luua just selliseid kulgemise pindu ja mitte lihtsalt lapikesi. Paaripuuga ja mida see võiks siis neile kasu tuua ja teine asi ongi see, et tegelikult noh, kui praegu väita, et ta ei näe ju inimesi näiteks lõunapausi ajal kasvõi väljas kusagil jalutamas, siis noh, kui ei ole selliseid mugavaid kohti, kus sõltuda, siis nad ei teegi seda. Kui me looksime need kohad, siis ka inimesed tuleksid sinna. Jah, sest vaadake tsentraalparki New Yorgis või, või kus iganes, et väga palju kohti maailmas siiski näitab, et pakkuseda ruumi inimesed tulevad ka meil kultuurikilomeetrilise see koht, kus, mida kasutati ikkagi ohtrasti, et tegelikult see ikkagi on kättesaadavuse küsimus ka, et, et linna ruumika piirab aga palju, mida me teha saame? Nii et kui me tahame targemaid õnnelikumaid, stressivabamaid kodanikke, siis siis linnaruum on see, millega me tegelikult saame seda päris palju ja üsna otseselt mõjutada. Just et ja see, ma ütleksin, et kuivõrd see aitab Est kaasay sihukesele kognitiivse sooritusele, siis pole see midagi nii pehme väärtus, et see, et kui hästi me ülesandeid lahendama ja võiks olla päris sihuke sihuke oluline kõikides. Randadest kuulame siia vahele pisut muusikat ja siis jätkame psühholootuudiste sirvimist. Jätkub saade puust ja punaseks täna siin stuudios Arko Olesk ja psühholoog Grete Arro, lappame siis, mis on psühholoogid kogu maailmas meile viimasel ajal uut ja huvitavat pakkunud esimeses saatelõigus, me saime teada, et looduses jalutamine on meile igati hea ja kasulik. Nii, aga selleks, et meil oleks seda loodust kus jalutada ja et meil see elukeskkond, looduskeskkond oleks jätkuvalt hea kvaliteediga, selleks me peame teatud ohtudega võitlema, mis seda loodust ähvardavalt näiteks kliimamuutused, liikide kadumine ja nii edasi. Ja siin on, see võiks isegi öelda miljoni dollari küsimus psühholoogidele. Keskkonnateadlased on alati olnud see, et kuidas, kuidas panna inimesi keskkonnast hoolima ja käituma tõesti hoolivalt, sellepärast et noh, me teame, et, et väga kerge on öelda, et jaa Mulle meeldib, et meri on puhas mets, vaikne, rahulik, aga aga inimese enda käitumine tihti ei, niimoodi laias plaanis ei soodusta seda. Niisiis küsimus kuidas panna inimesi keskkonnasõbralikult käituma ja nagu ma aru saan, siis artikkel, mille sa leidsid, pakub meile noh, kui mitte lahenduse, siis vähemalt mõtteainet selles osas, kuidas edasi liikuda. Jah, et see on jälle üks suhteliselt uus artikkel ilmunud Euroopa sotsiaalpsühholoogia ajakirjas ja ma tõesti üsna juhuslikult selle otsa komistad, ütlesin, aga kuna ta haakub kahe mind huvitava teemaga, pannes need üllataval viisil kokku siis mulle tundus, et sellest võiks edasi mõelda tõepoolest väga sellise pika hüppega võiks isegi teha mõne järelduse selle kohta, mida sissegi noh, mida siis tõepoolest teha saaks. Et täpselt nagu sa ütlesid, sotsiaalteadlased ikkagi jagedavad selle teemaga päris põhjalikult, et kuidas siis mida siis teha, et, et inimesed käituks ka niimoodi, nagu nad sageli ennast väidavad tundvatelt sageli väidetakse tõesti, et et kliima ja keskkond ja, ja asjad lähevad meile korda. Aga siis järgmisel hetkel sirutub jalg gaasipedaali poole. Ja valikud ei ole alati kooskõlas sellega, mida enda kohta välja nii-öelda kiiratakse. Ja selles uuringus vaadatigi poolt siis neid keskkonnasõbralikke käitumisi ehk püüti keskkonnasõbralik käitumine sisse tuua. Ja teiselt poolt vaadata teie üllatavat tegurit vaadati emotsioonide reguleerimise sellist kognitiivset viisi, et noh, et on, on teada. Meil kõigil on emotsioonid ja kui emotsioonid on negatiivsed, kalduvad meid üle ujutama, et siis me teeme erinevaid asju, et need nii ähvardavad. Ei oleks üks, viis on situatsioon nii-öelda mõttes ümber hinnata ja inimesed siis osad kasutavad seda rohkem ja saad vähem, et võib-olla võime isegi enda peale mõelda, et kui mingisugune ebameeldiv olukord juhtub, et noh, et kas mul tuleb kohe ruttu mingi mõte, kuidas seda teisiti vaadata või siis pigem ma mõtlen, et et ikkagi jamasti on ja ei leia selliste head mõtet, mis aitaks võib-olla seda emotsiooni maha võtta. Kas sa satud paanikasse või hakkad otsima seda valguskiirt? Lõpus põhimõtteliselt võiks niimoodi öelda, et, et iseenesest ka paanika tõenäoliselt seostub mingite mõtetega, aga ta ei seostu nende mõtetega, mis aitavad seda emotsiooni emotsionaalset reaktsiooni maha võtta. Aga just need, kes hakkavad mõtlema viisil, mis võtavad emotsionaalse reaktsiooni maha noh, et need on siis see on siis see muutuja, mida sina kui eristatakse, võib olla lihtne näide selle kohta on see, et see on võib-olla tõesti lihtsamat sorti, et kui me näeme filmis midagi ebameeldivat või võigast, et siis me hakkame mõtlema, et see on ainult filmis. Et noh, et, et võtta maha seda emotsionaalselt, vaid see on ketšup. Et selles mõttes sellise omaduse sidumine sellise keskkonnasõbralikkuse ka tegelikult ei ole väga tavaline, ehkki varem on küll öeldud, et jah, tõepoolest inimeste, näiteks süütunne keskkonna suhtes või kui nad tajuvad, et nad on ikkagi ise teinud keskkonnale liiga noh, võib-olla vihatunded, kui nad tajuvad, et teised on hoolimatud keskkonna suhtes, et jahetud sellised emotsioonid muidugi võivad mõjuda seda, milliseid valikuid me ise teeme. Aga sinine võeti veel kaks, kolmas muutuja teemaks, ehk siis see küsimus, et kui väga me ise tajume oma elus, et kliima näiteks muutub noh, kliima on loomulikult muutunud enne meie elu ka kliima muutubki kogu aeg, et siin on just mõeldud seda, et kas me oleme märganud, et noh, nii-öelda eeldatavalt inimese tekitatud kliimamuutust ja selles uuringus siis analüüsi mudelist tahetigi teada, et kas võib olla nii, et need inimesed, kes siis kuidas öelda paremini mõttes oma matsioone oskavad reguleerida. Et kas siis kliimamuutuse märkamine või nii-öelda tundlikkus keskkonna suhtes mingis mõttes kas tundlikus siis vahend kuidagi keskkonnasõbralikke käitumise, et iseenesest, selliste seoste tasandil nad leidsid, et jah, kõik need kolm asja seotud, et tegelikult inimesed, kes pigem oskavad mõttes nii-öelda leida enesereguleerimiseks nii-öelda mõistlikke mõtteid ja et need inimesed on ka siis tähelepanelikumad kliimamuutuse suhtes, nad nii-öelda teadvustavad, et see on olemas, kui nad kui neilt küsida, et noh, et mõtled, kui sa olid väike, et kas mingid asjad ilmastikus on muutunud. Et need on pigem need, kes ütlevad, et on muutunud ja noh, tegelikult vist on ka, onju ja kolmandaks siis need inimesed ise raporteerivad, et nad käituvad keskkonnasõbralikumalt. Et tõepoolest, et seosed on olemas ja, ja siis sellise makroga analüüsiga ühesõnaga leidsid ka üles, et et seal on selline kaudne mõju ka. Et see nii-öelda keskkonnamuutuste märkamine vahendab seost sellise ümberhindamise ja keskkonnasõbraliku käitumise vahel, seda natuke raske võib olla niimoodi kirjeldada seda mudelit, sellepärast uurijad joonistavad tavaliselt joonistuvad kastikesi. Kokkuvõte on see, et, et need asjad on omavahel nagu selles suhtes seotud, et kui, kui meil on inimene, kes suudab selle regulatsiooniga paremini hakkama saada, siis me tegelikult võime nagu eeldud või ennustada, et ta ongi ka selline noh, keskkonnasõbralikum ja käitubki nagu nii-öelda ühiskonna ja keskkonna jaoks. Paremini kui see seos on olemas, kas oskus seda ennast ja oma tundeid reguleerida on ta nagu kaasasündinud, et mõned inimesed nüüd ongi meil nagunii-öelda sündinud keskkonnasõbralikumad ja kui me tahame ikkagi kõik käituksime selles suhtes keskkonnale sõbralikumalt ei saa seda kuidagi arendada. Ja see on hästi hea suund, kuhu sa osutad, et kui seda artiklit võib-olla natuke kriitilisest aspektist vaadata, siis võiks mõelda, et tegelikult kõigi nende mõõdetud asjade taga võiks olla selline noh, mingis mõttes mingit tüüpi mõtlemisoskused, et ka iseenda emotsioonide või ütleme, iseendast mõtlemine näiteks sellises raskes olukorras nagu mõtlemine, et mõned on paindlikumad kognitiivsed nendes olukordades, nad leiavad kohe, neil on nii-öelda laiem selline kognitiivne repertuaar koha leiavad, kuidas ennast nii-öelda korda teha ja nemad on ka selle väliskeskkonna suhtes siis tundlikumad ja nemad siis saavad aru, et tegelikult minu käitumisel on tagajärjed ja nad käituvad keskkonnasõbraliku vastu. Võib olla on nii, et nende kõigi omavahel korrelleeritud asjade taga on üks selline nii-öelda superfaktor, et seda võiks oletada. Ja tegelikult me teame, et selline kognitiivne ümberhindamine tõepoolest seda saab arendada, et nad ise siin pakuvad ka välja, tegelikult jõuavad ise ilusasti sinna välja, et et kuulge, et koolides me võiksime siis tegelikult teha seda, et suunata lapsi teatud viisidel mõtlema teatud viisidel, nii-öelda, kuidas öelda võib-olla siis väga üldistatult iseenda sise ja väliskeskkonna suhtes olema paindlikumad ja, ja kiiremini reageerima sel viisil, mis meid ennast säästab. Tegelikult saastab ka keskkonda, et, et jah, et selline ilus ja lootustandev järeldus võiks siis olla, et kui me näiliselt võib-olla kõrvalisele teemale keskenduksime koolide, sest emotsioonide reguleerimise sellisele mõistlikule viisile või mõttes reguleerimisele, siis äkki huul keskkonna suhtes kasvab. Ja ilmselt mitte siis ainult keskkonna suhtes, vaid vaid paljude teiste probleemide suhtes sama moodi, et sa nagu üsna universaalne meetod, kuidas olla nagu hoolivam ja parem inimene. Ma tahaks ise kani arvata, et, et need asjad võiks tõesti niimoodi laiemalt seotud olla, aga seda peaks mõni järgmine uuring siis näitama, et et tegelikult siin olekski tore teha selline sekkumisuuring järgmisena, et püüda mõjutada sekkuda, võtta Klawklast lapsi ja vaadata, kuidas nad käituma pärast hakkavad. Käitumine muutub. Nii et kõik tulevased psühholoogiatudengid kuulajate seas või juba tegutsevad psühholoogid, siis olid eile see uuringu idee jälle varastatakse ära. No see on see, kui sellest avalikult rääkida, aga see on kõik Meie üldise heaolu huvides teadet, nii et laske käia, uurige uurige, kuulame siia vahele taas pisut muusikat ja jätkame siis juttu psühholoogia uudistest. Puust ja punaseks. Meie psühholoogi uudistesaatega oleme nüüd jõudnud enam-vähem poole peale ja, ja järgmine teema, mille me ette võtame, ta nüüd seostub selle eelmise jutu ka selles suhtes, et nagu ma aru saan, siis emotsioonidele veerimisoskus on ka selle puhul väga oluline. Aga see on nüüd asi, mis on nüüd, ma arvan paljudele meist nagu väga väga tuttav, piinlikult tuttav ka mulle endale, see on siis see, mida me tunne võõrsõnaga prograstineerimine ehk siis kui sa pead midagi tegema, midagi olulist, midagi tähtsat seal, muide, tähtajad kuklas, kõik ootavad sinult mingisugust kirjatööd või kodutööd või asja. Siis ikka sa istud, arvuti, sa loed uudiseid või, või ma ei tea, kodus askeldate ringi, ühesõnaga sa teed midagi muud kui seda, mida sa peaksid tegema. Ja nüüd ongi küsimus, miks inimesed nii üldse teevad ja nagu ma aru saan, siis need lisavahendid, seda enam-vähem põhjalikumalt uuritud. Jah, tõsi ta on, et protvastineerimine või viivitamine või Jokutamine, kuidas seda nüüd ilusasti öeldud sõnade ladina keelest. Et see on üks saladus uurijate jaoks ja seda on püütud siit ja sealtpoolt uurida ja leida põhjuseid ja leida, et mis seal taga siis ikkagi on, et täpselt nagu sa ütlesid, see, see ei ole mitte lihtsalt laiskus, vanemad inimesed ütlevad sageli, et kuulge, see on ju laiskus, mis te siin räägite peente võõrsõnadega. Aga naljakas on see, et prograstineer tegelen väga efektiivsed ja virgad inimesed ka muuhulgas näiteks sa isegi kindlasti, et kuigi noh, ilmselt akadeemilistes akadeemilistes ametipostidest võib leida seda proterstineerimist võib-olla keskmisest sagedamini. Töö on selline, aga et see on just nimelt edasilükkamine või siis viivitamine olukorras, kus sa tegelikult ise tahad seda asja teha. Sa tahad seda teha, sa oled motiveeritud, sul ei ole nagu seda probleemi, et noh, miks ma üldse seda teen. Aga sa lihtsalt ei tee, lihtsalt ei hakka tegema koorist külmkappi, paned endale sokkeritega piss, oled sotsiaalmeedias, kas mida iganes muud, aga mitte seda, mida peaks. Või siis, kui hakkad tegema, siis on nutt ja hala, sest alustad liiga hilja. Ja tõepoolest, et neid võtmefaktoreid siis uuritud päris pikka aega. Ta on seostatud meelekindlusega madal meelekindlus, enesedistsipliin võiks olla seotud siis tugevalt impulsiivsus seostunud. Ehk siis eks tugevamaid seoseid siis impulsiivsus, ehk siis me ei saa võib-olla alati Öelda, ei soovile midagi teha, impulsele midagi teha, et see siis saan prograstineerimisega väidetavalt tihedalt lingitav ja isegi on pakutud, et on selgitatud, et äkki see on selline impulsiivsus. Evolutsiooniline kõrvalprodukt on see brutavastineerimine, et kui me prograstineerime, siis ühelt poolt tundub, et palun passiivselt meid õigetesse, aga tegelikult me teeme väga paljude muude asjade järele, samal ajal et. Jah, kas labasse ei kõla nagu mujal niimoodi alati väga loogiline. Oh, ja mulle tundub, et ma ei ole väga impulsiivne inimene, poodi satun, siis ei osta seda tühjaks, vaid ikkagi pigem nagu mõtlen, seitse korda seal, et kas, kas ma ikka tahan seda asja ja nii edasi ja samas nagu prograstineerimine on nagu üsna igapäevane ütleme, sage tegevus. Ja kusjuures see, et sa ütled, et see on keerukas, miks tahab, inimestel testib nagu pea sassi või nii-öelda segadusse ongi see, et ta mõnikord me saame aru, et me ju ei ole Brocklastineerijad arvuti olema, kusjuures see, et seal poes läheb kaua aega, et on ka üks selline Brucrazdineeriminitesse ala liigne, kuidas siseneb prograstination otsustega viivitamine, võib-olla sa seal poes brokrostineerid õige otsuse? Et noh, et ma leian Brocklastineerija üles terava silmaga selles olukorras. Aga et, et jah, et Need uurijad leidsid ka, et kuulge, et pilt ei ole täielik. Et kui me räägime, et see on impulsiivsus selline kaasnähe, siis väga paljud progressineerijad jäävad just kõik kaardistamata. Ja need uurijad siis hakkasite prograstineerijaid gruppidesse ootama, et see on tõesti üks mõte, mis on siis uurijatel viimasel ajal tulnud, et äkki seal on taga ikkagi erinevad tegurid, ataki prograstineerida rohkem kui ühte sorti ja nad Lasitsis vastajatel käite erinevaid hindamisvahendeid võttes siis aluseks selle, mis Brocklastideerimise kohta teada on, näiteks nad vaatasid kui motiveeritud, milline on inimeste motivatsioon selle mingisuguse edasi lükata tegevuse suhtes siis vaadati enesehinnangut, kuna on leitud ka seda, et prograskineeritakse selleks, et noh, kui ma mingit asja ära ei tee, seal keegi öelda, kas sa oskad või ei oska seda teha, jänese nägi puutumata, et võib-olla kui teil halvasti elas, on teada, et ei ole hea siis seesama emotsioonide reguleerimine, mida mõõdetakse natuke teistmoodi. Et kui edukad on inimesed oma emotsioonidega toimetulekul, et, et jällegi see skaala osutab selles suunas, et mõnikord selgitatakse prograstineerimist niimoodi, et meil on raskusi tagasi hoida vahetule soovile oma tuju parandada, et noh, et kuna see ülesanne, mida me edasi lükkame, natuke vastik, sageli see on näiteks mingisugune kodune töö, mille suhtes me täpselt ei tea, kuidas me peame seda tegema. Ja lisaks noh, kui ma hakkan seda tegema valesti ja kolmandaks hakkab aju valutama, sellepärast et senior raske panna lugema, äkki ma ei saa aru. Ma väsin ära, et parem haaran järgmise võileiva järele või järgmise Facebooki postituse järele, et ehk siis see vahetu nauding kaalub üles ja kui hea ma lähen reguleerimaks oma negatiivset tunnet, mis on seotud selle halva ülesandega pihta hakkamisega nagu roniks külma duši alla põhimõttel. Et kas ma ronin selle ülesande sisse või mitte. Et teha, siis seda mõõdeti ja siis mõõdeti veel enesekontrolli impulsiivsus skaalaga, kus vaadata siis impulsiivsus ja selliseid erinevaid aspekte. Et näiteks sellist nii-öelda kaalutlemistet palju inimene üldse mõtleb tagajärgede peale, et mis juhtub, kui ma midagi teen, versus ei tee püsivust jah, nii-öelda siis sölda pööratud alaskaalat, mitu rühma siis lõpuks kokku saadi, saadi neli rihma ja siit läheb huvitavaks, et nende järgi siis tekkisid sellised klastrikesed ja mis põnev on see, mis tegelikult see number siin mängida. Trolliga Mul torkas silma, et selline ütleme, lootusetud progressioneerida teedele nagu kõige vähem, et need, keda me klassikaliselt võiksime pidada sellisteks rasketeks juhtumiteks, kellel oli siis impulsiivsus kõrge, üsna viletsad viisid oma emotsioone reguleerida, ehk siis nad ei tule toimet kui halb tunne peale, sest ta pigem teeb midagi, mis ei ole talle kasulik. Ja samuti ei olnud neil väga kõrge selline seda tüüpi motivatsioon, mis ütleksin, et et ma teen mingit asja, sellepärast et see on mulle endale hea, et ma teen nii-öelda identifitseeritud motivatsioon või kuidas seda eesti keele see on, ma tunnen, tahad sa mulle kasulik? Et see grupp siis omas kõige kõrgemaid Jokutamises koore nii-öelda. Aga et need ei olnud tegelikult sellises selles valimas üldse mitte kõige rohkem. Ja teine grupp, kes ka Jokutasid olid nii-öelda emotsionaalselt, võib-olla ütleb võti sinu isiksuse avamiseks, et tundub, Need olid rohkem need tegelased, kes võib-olla natukene põgenesid selle negatiivse, vahetu ebameeldiva töö tegemise tunde eest, aga ega neil tegelikult leiti, see impulsiivsus ikkagi oli kõrgem ja emotsioonide reguleerimise strateegia ei olnudki kõige paremad ja enesehinnang ei olnud kõige paremini, et ma arvan, sa ikkagi sinu kohta vist ikkagi käigi oma rohkem vaatlen. Ja need samas nad olid natuke paremad ette mõtlemises ja püsivuseliga natukene parem. Ja motiveeritus ka, aga et, et jah, et just nimelt selline emotsionaalsus oli see, mis neid seda gruppi kirjeldas, et nad ei olnud nii kõrge Brocklastineeridega ikkagi ka kõrged, aga tundus, et neil oli pigem see, kuidas öelda positiivne impulsiivsus, haarad nagu positiivse, sellise kinnituse järele otsivad alati midagi head tahavad midagi mõnusat keha mõnusalt, et see ei ole tingimata võib olla halb omadus, eks ju, et natuke veel midagi mõnusalt aega, noh siis nii need, kuidas kuhjuvad ja ülejäänud grupid 12 gruppi olid siis nii-öelda mitte professioneerijad, osad olid täitsa ideaalinimesed, väga kahtlane, keegi pole neid kunagi näinud, aga siin uuringust välja. Ja siis üks grupp oli selline, kes huvitaval kombel ei olnud eriti motiveeritud sellest oma tegevuses, aga oli väga hea regulatsiooniga, nii et grupp, kes põhimõtteliselt, kelle kohta võiks öelda, et kas asi läheb mulle väga korda, samas ei ole mul eriti probleemi see ära teha, et see emotsionaalne pool ei olnud nii domineeriv nende puhul, mis mind nagu juhatas mõttele, et ma kui mõelda niimoodi anekdoote levidentsi mõttes noh, mida ma ei tohiks teha, aga ma hakkasin mõtlema, et kes mu ümber on need, kes teevad asju ära ja saavad hakkama, et nad ei ole nende asjadega on nii kohutavalt emotsionaalselt seotud. Siuksed, tublid, korralikud inimesed ja, ja tundub, et see uuring näitas ka, et niisugune grupp on on faktiline, võib olla olla selline, et mitte selline hirmus tormakas, emotsionaalne, aga et pigem selline rahulik suhtumine töösse. Jällegi küsimus, et kas noh, kui me liigitame nendesse rühmadesse, et kas me saame kuidagi nende gruppide vahel liikuda, saame endaga midagi ette võtta, et nagu pääseda sellest painest, et et ma ei saa teinekord asju tehtud. Jah, et tegelikult mul on endal ka tunne, et sellise grupeerimise kaugem mõte võikski olla see, et kui me teame, et prograstineerijaid selt eneseregulatsiooni häiret on siis nagu eri eri põhjustel vaid need brokastineerideni erinevaid, järelikult neid nii-öelda aidata või toetada saaks ka eri viisidel, et me ei toeta siis seda, mis inimesel juba hästi on, vaid ikkagi seda, mis on tema probleem. Ja et selles mõttes ilmselt saab ühelt poolt vaadata, et millega siis tulevad hästi toime, mis on nende inimeste omadused, kes ei prograstsineeri, et me saaks neilt tegelikult midagi. Ja, ja võib-olla see impulsiivsus ei ole selline asi, mida noh nii kergesti muuta saaksime, aga me saaksime näiteks panna inimesi rohkem mõtlema oma emotsioonide reguleerimise peale, et tuli välja, et mitte propostineerijat, siis oskasid väga hästi oma emotsioonidega toime tulla, Nad ei kasutanud neid valesid emotsiooni reguleerimise strateegiaid, mis võiks siis olla näiteks kas sa süüdistad ennast või siis selle probleemi üle niimoodi pidevalt mõtete ketramine. Et ehk siis jällegi me jõuame sinna, et seda saaks võib-olla ka koolides teha, et rääkida, suunata täpsemalt näiteks lapsi, et mis seal siis võiksid mõelda, mis on nagu see abiks mõte või kasulik mõte, mida mõelda siis, kui sa satud mingisse jamasse. Et ehk siis sellised mõtlemisharjutused võiks olla üks võti, kuidas aidata inimesi rohkem prograstineerimisest välja ja jällegi ei ole nii ilmne, et kui keegi tundub laisk, siis ei soovita talle oma emotsioonidega paremini toime tulla, kui ta nendega paremini toime tuleb, siis pole ka seda nii-öelda ei ole vaja põgeneda niivõrd sellesse naudingusse, et noh, et need emotsionaalsed professioneeribki haaravad tormakalt rahulduse järele. Et noh, see negatiivne emotsioon, äkki pole nende jaoks enam nii hull. Tähtajad ei ole enam nii hirmutavad, ei tule nii ruttu kätte. Et lootusekiir kõigile prograstrineerijatele, Jokutajatele, viilitajatele on meil tunneli lõpus siiski näidata teaduse poolt on olemas. Meid ootab veel üks uudis siin saates kuulame seda veel pisut muusikat. Unustan, kuidas. Seisan. Mäema. Kõiku. Algusesse alusta. Ma ikka olen ilma muude Ja viimaseks uudiseks täna siin psühholoogia-le pühendatud puust ja punaseks saates oleme leidnud ühe artikli ajakirjast Nature ehk siis seda ka väga hinnatud teadusajakirjast ja kui lühidalt kokku võtta see pealkiri või kuidas, nagu seda on siis nagu esitletud on see, et et inimesed petavad ja nad petavad, ongi see, kuidas nagu riigis on see üldine petmise tase ehk korruptsioonitase. See tegelikult peegeldub ka selles, et kuidas inimesed oma igapäevastes pisiasjades käituvad, toimivad ehk siis kui on selline korruptsioon kõrgem siis ka inimesed on üldiselt sellised altimad murdma väikeseid selliseid reegleid ja kokkuleppeid, et Grete, kas kokkuvõte kui selline kukus nüüd enam-vähem adekvaatne? Ja ma arvan küll, et kindlasti ka terasel kuulajal tekib kohe küsimus seose suuna kohta, et et noh, et kas see nii, et kui see, mis meil keskkonnast prevaleerib, kas see mõjutab meid või on midagi vastupidi, või et mis, mismoodi see värk on, aga tõepoolest selline päris nutikas katsedisain 23. riigis siis hinnatud nii-öelda sellist. Ma kirjutasin isegi püüdsin eestindada seda mõistet, reegli rikkumise privalentsi indeks. Et nad püüdsid nagu tekitada ühelt poolt sellise näitaja, mis ütleb, et kuivõrd domineerib see, et reegleid rikutakse mingil tasandil ja teiselt poolt võtsid siis hulka inimesi katses, kus nad lasid neil istuda kuubikus nii, et keegi neid ei näinud, visatud täringud siis visati kaks korda, kui nad pidid siis ütlema raporteerimalt esimese tulemuse ja nad said nii palju, kui silmi oli täringu peal, said nemad raha, ent kuue eest ei saanud midagi. No missa viskaksid, mis sa ütleksid? Oleksin päringud, sulanud äring, et sul ei ole aimugi, mis sa saaksid just, et, ja nad tegid siukse. Nii põhjalikult seda ei süüvinud, aga ma sain aru, et need hästi kaval viisil arvutasid välja, milline on tõenäosus, milliseid tulemusi saada, et kui, siis selles suures grupis ei ole väga juhuslik. Et esineb praegu rohkem neid numbreid, neid silmi, mis annab kõige rohkem, teisalt kui esineb kuuteni, nad teadsid, et kuuest ei saa midagi, et kui keegi ütleb, sai kuue, ütleb kuus on ju, mitte näiteks viis. Et siis see on see absoluutne ausus, eks ju, et et see, see disain niivõrd muhe tegelikult, et seal esines kaks sellist, noh tingimusteta ühelt poolt sa võid ju valetada, aga sa võid ka reeglik painutada. Et ehk siis mitte hääldes seda esimest, vaid noh, et ütleme, 52 korda pead, ütleme esimesena, esimene kli, kaks, teine telliviisna ikka tuli viiseni viis selles mõttes see oli nagu vahva, vahva disain, aga et tõepoolest ma saan aru, et seoses et see nii-öelda valetamine ja see, mis ühiskonnas laiemalt toimub Ehk siis nad võrdlesid oma tulemusi sellise rahvusluse korruptsioon. Ja täpselt ja kuidas seda selgitada võiks ja nemad siis pakuvad ka erinevaid nagu mehhanism, et mis seal taga on, aga tegelikult mul tekkis endale hoopis üks, üks mõte, mida siin otseselt välja toota, et nimelt nad ütlevadki, et individualistlikud kultuurid, et on aus noh, selles mõttes nagu ausamad. Et seda põhjust valetada ka siis, kui keegi ei näe ise kontrollida, tuntakse nagu vähem. Ja ma hakkasin mõtlema ühe sellise motivatsiooniteooria peale, millest viimasel ajal palju räägitakse. Isemääramisteooria, self determinism, Jüri Mõis ütleb, et kui inimene tunneb, et tema autonoomia on toetatud, ütlen ise oma käitumiste peremees, vähemalt tal on sihuke tunne, isegi kui ta päriselt ei ole, aga talle tundub, et ta on. Et siis ta püsib võib-olla paremini mingite tegevuste juures, mis võib-olla polegi alati kõige mõnusamad tegevuseta, allub paremini reeglitele, kui keegi ei näe systega reeglite rikkusest ta nagu reegli enda jaoks ära mõtestanud. Ja mul tekkis mõte, et kes võib-olla nii individualistlik ühiskondades, kus ja noh, siin ka on öeldud, et noh, et kas riigikontroll, et kas kontroll madalam üksikindiviidid üle ja võib-olla erinevad seadused ja, ja noh, see, kuidas riik inimesega suhtleb või siis ka madalamad institutsioonid, et see on vähem kontrolli keskne, paneb rohkem nagu sulle endale seda vastutust. Et nendes siis, et poolest hoopis selline psühholoogiline mehhanism võib mõjutada seda, et kuidas ma ennast tunnen, et milline nende valetamise hind, et valetamise hind on suurem, ma teen seda vähem. Versus siis väga kontrollitav ühiskonnas, et me teame ka ju ilmselt laste puhul on ju, et kui meil on väga suur kontroll laste üle, siis niipea kui see kontroll kaob, siis nad ei kaldu enam tingimata tegema nii nagu me eeldaksime, et nad teevad, aga niipea, kui me loome neile sellise isikliku vastutustunde ja nii, et katsume teha nii, et see norm muutub lapse enda nägu mõtteks või harjumuseks et siis me võime rahulikult teatada ka pilgu alt välja, me teame, et ta ei lähe paha peale. Et noh, et see mõtlesid tüli ja põnev oleks ka selles mõttes kontrollida sedalaadi uuringut tulemast. Kuidas sulle tundub, et kumba pidi see suund siis on, et kas ongi niimoodi, et kui nagu inimesed on sellised altimad reegleid painutama, et sisse kandubki üles nagu üle kõigis sfäärides, siis ametnikud teevad seda, ärimehed teevad seda siis nagu korruptsiooni ongi rohkem või on niimoodi, et kui pigem nagu inimesed vaatavad, et noh, et ametnikud, ärimehed, poliitikud, nad on kõik nii korrupeerunud, et mina võin ju ka. Näed, siin ise toovad ka selle põhjendused rollimudelid ja nii et see nagu võiks tulla ülevalt alla. Jah, et ilmselt siin on interaktsioon, et mingit pidi hoiavad üleval nii-öelda need mõlemad protsessid 11 ja mulle nagu ikkagi oletus, et äkki seal taga, et nad võib-olla on raske seda nii-öelda muna ja kana helistada, et kumb oli enne, et võib-olla seal taga on mingisugune muu tegur, mis mõjutab näiteks mõlemat jällegi siis võib-olla seesama individualismi individualistlikud või sellise noh, ma ei tea, protestantliku eetika või noh, mingi selline taust, mis kuidagi ütleb, et sina ise oled ikkagi, kes sinu enda eest vastutab, versus on mingisugune noh, kuidas öelda kollektiivsem vastutus. Et äkki seal on, jah, sime juba kaldume sellisele libedale pinnale nagu kultuuripsühholoogia, kus me oleme ka uisutamas käinud varem olla meeles. Et selles mõttes oleks jah, põnev vaadata, kuidas sellele artiklile reageeritakse vist päris uus, neljas märts. Et kas keegi pakub mingeid muid selgitusi siia veel, aga tõesti, ma arvan, et pigem seal võib-olla tõesti mingi kolmas faktor kusagil taga. Selline sai tänane saade puust ja punaseks, siin stuudios arutasid psühholoogia teemade üle saatejuht Arko Olesk ja Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Suur tänu sulle, suur tänu kuulamast puust ja punaseks on taas eetris nädala pärast, siis juba teisel teemal ja uute uudistega kuulmiseni.
