Unemaal kuidas me üritame äratada magavat karu ja kuidas Pipo tema mune haub? Lõunamaa oli nüüd juba nii ligidal, et tuul kandis pidevalt meieni kummalisi puu õisi ning värske mereõhk andis tunnistust sellest, et läheneme taas ookeanile. Sedapuhku soojale lõunamerele, mille ääres linnud suvitavad, võrkpalli mängivad, purilauaga sõidavad, liumägedest alla lasevad ning teisi suvemõnusid, naudivad Pipoli meile palju. Jutustanud sellest, missugune lõuna on. Ehkki ta ise polnud seal veel iialgi käinud ning teadis kõike vaid vanemate lindude jutu järgi. Ta oli veel nii väike, alles eelmisel kevadel munast välja tulnud ning igal õhtul enne magamaminekut olid suured linnud talle jutustanud muinasjutuliselt kaunist lõunamaast ja kõigi lindude vanaemast siin krunist, kes seal oma suvemajas elab. On päris selgeid, Pipo pea oli neid jutte pungil täis nagu koolipinal pliiatseid ja ta muutus tund-tunnilt närvilisemaks. Seda enam, mida lähemale me lõunamaale jõudsime. Lõpuks oli jäänud läbida veel vaid üks püksirihma pikkus. Kui kasutada onu Klausi väljendit, kes igal hommikul oma püksirihmaga maakaarti mõõtis ning läbitud kilomeetreid kokku arvutas. Ilm oli ilus, õhus lendasid apelsini ja sidrunipuudel roosad õied. Ning me olime äärmiselt üllatunud, kui jõudsime viimase majaka juurde, mis enne lõunamad meie teele ette jäi ning selles põles punane tuli, mis tähendas stopp. Edasi lendamine, ohtlik. Isa pidurdas lennukit ja Me jäime majaka ette õhku rippuma. Pole vist üldse rääkida, kuidas Pippa vihastas. Ta oli valmis lennukist välja hüppama ning üksinda edasi lõunamaa poole sööstma. Aga isa ütles, et punane tuli kehtib ka lindudele, mitte ainult lennukitele ja õhupallidele. Ning tõepoolest, majaka ette kogunes teisigi lendajaid, keda punane tuli paigale sundis. Seal oli linde, kes üritasid tiibadega ettevaatlikult vehkides ühe koha peal püsida. Oli õhupalle, mille all rippuvate skorvides reisivad loomad sikutasid meeleheitlikult igasuguseid nööre, et palli pidurdada. Nii nagu taltsutatakse mässaid hobuseid. Ühesõnaga meie ümber valitses suur segadus. Kõik olid pahased ja kirusid majakat, mis ei mõelnudki süüdata rohelist tuld. Ei, mina ei kavatse seda kauem välja kannatada. Hüüdis viimaks lippa. Ma lähen ja vaatan, mis majakas lahti on. Sul on õigus. Nõustu sõnu Claus. Võib-olla majakavahiga midagi juhtunud. Ma mäletan, kuidas ma kordama rünnakutel üksikutesse preeribudi sattusin ja tahtsin osta pudelit kaktuse mahla. Müüja läks tagumisest toast tooma, aga ei tulnudki tagasi. Ootasin, ootasin, kuni läksin lõpuks teda otsima. Kujutage ette, ta oli kogemata meepurgi ümber jäänud, põrandale voolanud mee sisse kukkunud. Kinni kleepunud ma küll tükk aega, enne, kui ta välja sain. Ütlesin, et tahan ka majakas asja uurima minna, sest asi oli põnev. Mis võis majakavahil viga olla, et ta rohelist tuld ei süüdanud? Isa tüüris lennuki majaka-le lähemale ning Me kargasime Pipo ja onu Klausiga tuletorni rõdule ja pugesime lahtisest aknast sisse. Majaka ülemisel korrusel oli kõik vaikne ning polnud näha ainsatki hingelist. Ronisime siis mööda nakisevat ja väga pikka treppi alla, ise samal ajal hõikudes majakavaht u, kus sa oled. Aga keegi ei vastanud. Lõpuks jõudsime päris alla esimesele korrusele, kus asus majakavahi töötuba ja tegime ukse lahti. Sealse majakavaht, siis oligi uhkes punases mundris paks karu Lõsutes käsi põsakil oma kirjutuslaual ning magas magus hästi. Hakkasime teda raputama ning hüüdsime, ärka, mis sa paned keset päeva. Aga täiesti võimatu oli karu üles ajada. Ta üksnes ümises läbi une, midagi segast ning Matsutas suurest magamise mõnust suud. Pippa istus talle pähe ja karjus otse kõrva sisse, et üles üles vana karu, aga seegi ei aidanud. Karu oli otsekui mingis nõidusunes. Ja kui me teda sakutasime, vajus ta küll toolilt põrandale aga magas sealt sama magusast edasi. See on raske juhus, ütles onu Klaus viimaks. Aga siiski mitte lootusetu. Olen oma pikkadel rännakutel varemgi selliseid magajaid näinud, keda isegi kõrva sisse pasundamine üles ei aja. Nüüd tuleb teha nii, nagu mulle õpetasid vanad indiaani koerad. Sina, Lotte ja sina, Pippa, tulge mulle sülle. Maiutan teid magama ja kui te olete juba kord unemaale jõudnud, siis otsige majakavaht üles ning öelge, et tal on vaja jalamaid. See oli küll üsna kummaline plaan ja justkui mingist muinasjutust pärit aga kuna onu Klaus kinnitas, et indiaani koerad teevad sageli niisiis ei hakanud Lepikuga vastu vaidlema kobisime onu Klausi sülle ja lasime endale unelaulu laulda. Ning mingil hetkel tundsime, kuidas minust saab jagu raske Rämmestus. Ja kohe seejärel avastasin ma end nagu mingist pikast tunnelist. Selle teisest otsast kumas kuldset valgust. Ja kui ma mööda tunnelit edasi hõllisin, kolingima järsku unemaal. Pipo oli minu kõrval ning hõõrus varbaga nokka ja üldse tundus kõik nii igapäevane. Sa poleks iialgi uskunud, et ma magan. Ainult loodus oli veider, rohu asemel kasvas maas roosa vatt. Ning puud koosnesid otsekui aurust, nii et kui nende peale puhuda, lendasid need väikese pilvena eemale ja harutasidentsel uues kohas jälle lahti. Mööda roosatavati jalutasid kummalised olendid, näiteks kaks teetassi, kellel oli kaasas trobikond pisikesi suhkrutükke, kõigil lutid suus. Siis nägime veel ühte õuna, kes ennast ära kooris ujumispüksid jalga tõmbas ning piimaga täidetud taldrikusse suplema läks. Ja ühte jänest, kellel kassas saba asemel roosipõõsas, mille otsas laulsid linnud. Ma imestasin väga kõigi nende imelike asjade üle, aga seal hüüdis Pipo tahta majakavaht. Ma vaatasin nägingi meile juba tuttavat karu ainult et siin unemaal ta ei maganud nagu kott vaid lendas hoopis liblikana taevas. Ta tegi õhus paar uhket kukerpalli ja maandus seejärel ühe puu otsa. Kükitama jäi. Jooksime mööda roosat vatti tema poole ning iga kord, kui me jala Patti vajutasime, kostis maa seest muusikat, otsekui oleksime kõndinud klaveril. Aga meil polnud aega neid unema imevigureid rohkem uurida. Meil oli kiire. Ronisime karule puu otsa järele, kusjuures see puu ei olnud tehtud aurust, vaid hoopis hõbepaberist. Ja kui kuskilt koor lahti tuli, oli näha, et hõbepaberi all on peidus šokolaad. Vaat kui isane oleks puukuuris riidest, sellise puuhalud siis oleks tore küll, aga hea küll, ma räägin parem majakavahist, me jõudsime tema juurde ja nägime ta istu puu otsas, mitte niisama, vaid et tal on seal pesa ja pesas neli muna. Ning majakavaht haub neid välja. Aga unemaal on muidugi kõik võimalik. Me rääkisime karule ära, milline segadus praegu tema majaka juures aset leiab ja palusime, et ta üles ärkaks ning punase tule ära kustutaks, nii et kõik linnud ja lennukid edasi lennata saaksid. Karu vangutas pead ja hädaldas. See on paha lugu küll, aga ma ei saa mitte kuidagi praguunemalt lahkuda. Mu väikesed munad jahtuvad ära, keegi peab neil hauduma. Milles asi, vastas Pippa, kas ma olen lind või ei? Ma olen koolis õppinud munade eest hoolt kandma ning neid soojendama. Mul oli haudumine pidevalt viis. Mina Krahus tull, mina munadega toimib. Tulen karu rõõmustas, lendas puu otsast alla ja kadus. Pipossetisent pesale ja oli ise nii tähtsa näoga, nagu oleks ta ise need munad munenud. Ma läksin isegi nagu natuke kadedaks ja küsisin, kas ma ka natuke aega haududa tohin. Oioi vastas tipa. Sa ei oska, see on suur kunst. Ma ei usu, et sinagi seda nii kohutavalt hästi oskaksid, ütlesin, mina, seal ju tegelikult munemisid liiga väike. Mis sellest, seletas Pippa. Aga mul on olnud palju munanukke. Kõik pisikesed linnud mängivad muna nukkudega, hauvad neid ja võtavad ööseks kaissu. Mul on kodus kaks imeilusat muna. Nuku ühe nimi on barbi. Selle peale polnud mul midagi öelda. Fännipamad kui lossis karu munadel ning hellitas Leida koskas. Tal oli isegi nagu kahju, kui karu tagasi tuli ning haudumise üle võttis. Mina küsisin, kas kõik on korras, roheline tuli, põleb. Majakavaht ütles, et kõik on tõepoolest korras. Pahanduses oli olnud süüdi mingi pisike ämblik, kes oli otsustanud just majaka tule hammasrataste vahel laagri üles lüüa. Ta oli torganud hammasratta vahele oma ränduri keppi, pannud üles telgi ja küpsetas parajasti tule kohal pihlakamarja, kui karu kohale jõudis. Ämblikule leiti teine laagripaik, kepp tõmmati hammasratta vahelt ära, masina hakkas jälle tööle ning majakas süttis. Roheline tuli. Me tänasime majakavahti ning valmistusi märkama. Aga enne hüüdis karu, pull munud kool, su väike linn, tuled nüüd väga hästi haudunud. Pisikesed karupojad tulevad, välju, poodoke, kujuaarmsad. See tähendab ka tõesti Halid ja me oleksime ehk isegi jäänud neid veidi kauemaks imetlema. Aga korraga käis meist nagu mingi värin läbi. Kogu unemaailm hajus. Nagu valgub vihma käes kokku vesivärvidega maanteele maalitud pilt. Ja järgmisel hetkel vaatas meile otsa. Onu Klaus raputas meid ja ütles. Ärgake ometi, mul jalad surevad ära. Meil on aeg, edasi leiate, majakas põleb, roheline tuli. Majakavaht, karu magas endiselt laua taga, naerul nägu ees. Nii see pidigi olema, ta nägi ju hästi ilusaid tund. Läksime tasakesi trepist üles, kõik õhupallid ja teised lennukid olid juba lahkunud, üksnes isa ootas meid, majakas põleva vägeva rohelise tule paistel, näost natuke samblavärvi. Ronige sisse ja sõidame, ütles ta. Lõunamaa on otse ees.
