Tere kõik aia sõbrad. Vihmane suvi jättis oma jälje ka kartulisaagile. Kuidas tänavu talvekartulit hoida ja säilitada, küsime Eesti kõige tuntuma kartuliteadlase Viive Rosenbergi käest. Jah, tänavu on tõesti palju teistsugusem aasta, kui möödunud aastaga selliseid on Eestis ikka ette tulnud. Ilm on olnud erinev Eestis, paiguti on ta olnud päris normaalne, aga paiguti nagu eriti siin Tallinna ümbruses Harjumaal tänavu päris kartulivaod olid poolest suvest juba vee all. Ja kartul on selline taim, mis väga hästi sobib vanarahvas kusega, et vanarahvas ütleb, et põua lapsed naeravad ja vihmalapsed nutavad. Kartul võib poolteist kuud olla ilma vihmata ja, või pelk korraliku saagi anda. Aga kui kolm päeva on vee all vaod olnud, siis enam saaki ei tule ja see rikneb. Milliste riknemistunnustega kartulit tänavu Põhja-Eestis olete juhtunud nägema? Põhja-Eestis, ja muidugi mujal Eestis on just probleem, üks probleem on nende haiguste levik. Tänavu on ju väga hästi levinud seenhaigused ja bakterhaigused ja kahjuks ei saanud ka neid tõrjuda reaalselt eriti näiteks kartuli lehemädanik, mis võttis nii pealsed ära ja vihm uhtus ka need haigustekitajad mulda. Eriti kui vähe mulda oli mugulat seal peal ja siis nakatus ka mugulad ja vaatamata sellele, et mõni peremees väga hoolsasti üritas pritsida vihm pesi selle maha preparaadi lehtedelt ja ikkagi ei olnud kasu ja sellepärast on nüüd väga palju kartulid ja eriti õrnemad sordid. Nakatunud lehemädaniku tekitajaks ehk muul ajal on ta pruunmädanik. Ja samuti ka varrepõletik, mis on bakterhaigus ja veel on lihtsalt mädanemine, ütleme nii. Rahvakeeles koed, kärbod kuna ei ole mullas õhku, on liiga palju vett ja, ja tekib selline hirmus haisev mädanemine. Vagudes. Kuidas niisugust kartulisaaki siis säilitada, teame ju ka, et kartulimugulate kuivatamine võib olla igal pool ei õnnestunud siis ka sügis, on olnud vihmane. Jah, ega praegu veel inimestel on kartulid üles võtmata ja ootavad veel kuivamat aega ja tegelikult tõesti, kui juba päris vee all on olnud, ega sealt midagi enam ei tule. Aga praegu on just tänavu kartuli ka tuleb katsuda ära kuivatada. Nendel väikekasvatajatel aiapidajatel, nendel lihtsalt tuleb kuskile õhurikkasse ruumi laiali laotada. Muidugi ei tohi seal olla valgust, valgus teeb ju kartulit roheliseks. Siis noh, vähemalt kaks nädalat nad peaksid nagu olema, et katta neid kinni ei tohi, selles mõttes, et et kile või, või mingisuguse presendi peale visata, siis mädanevad kõik ära, aga siis tuleb, kui on juba olnud neil seal paar nädalat nädalat kuivanud, siis tuleb lihtsalt läbi sorteerida, võimalikult kõik mugulad siis välja võtta. Ja noh, praegu on juba aeg, kuna inimesed on varunud omale ka kartulid talveks. Ja noh, üldiselt tänavu on väga raske ja ei soovita kinni väga suuri koguseid, sest keegi ei tea täpselt, kuidas nad säilivad. Ega põllumees ei taha küll halba kartulit müüa, aga midagi teha ei ole. Ja nüüd siis veel vaadata üle. Ja kui on teil juba varem kartulisalve pandud, selleks ajaks ta normaalselt peaks olema. Siis, kui te lähete oma kartuli hoiuruumi, siis hoidke oma nina hästi avali, sellepärast et esimene asi, mida te kohe tunnete, kui on hoidlasse halba haisu, siis näitab, et teil on kuskil mädane, mis kolle sees, siis peate kindlasti need kartulid uuesti ära sorteerima, muidu kevadeks või talveks ei olnud veel midagi. Nii et suursorteerimise töö tuleb ette võtta, mis te arvate, et talve jooksul, kui mitu korda niisuguste läbi sorteerimist peaks ette võtma, kui hais reedab, et medalit? Koor sees nõeliga kordade arvu on raske ütelda, võib-olla aitab, kui nüüd veel oktoobri lõpus korra läbi sorteerida, kui on põhjust ja siis järgmine kord ikka, kui on põhjust, ega muidu ei ole mõtet ka neid seal veeretada, nii palju. Aga kui on tarvis, siis tuleb seda teha jälle. Mida öelda inimestele, kes hoiavad kartuleid kuhilatest? Niisugune vanamees? Ja te mõtlete nüüd väljas õues ja vot ei tea, kui palju neid on nüüd tänapäeval enam jäänud. Eks nendel on ka see probleem, et kui nad väga varakult ja vinni katavat mullaga juba ja ei ole mädakartulis välja sorteeritud, siis võib juhtuda ka, et ei säili. Aga ja muidugi üks oht on, et ärgu keegi lasku nendel kartulitele vihma sadada peale, ühesõnaga et vihm ei tohiks neid puhtaks pesta. Muidu poriseid, mullased mugulad, kui nad on terved, säilivad väga hästi ja kui vihm nad enne kuhja panemist puhtaks peseb, siis ei ole küll loota, et nad säilivad. Kui nüüd juhtub, et on kellelgi veel talvekartul niisugusesse maa alla ehitatud keldrisse või pealt niimoodi kaetud keldrisse panemata, millega soovitate kartulikeldrit desinfitseerida enne, kui uus saak sisse pannakse? No neid vahendeid on nüüd mitmesuguseid, aga ega neid kemikaale eriti ei soovita, aga noh, lubjapiim on vana, tuntud asi ja muidugi õhkida ja päike on need kõige paremad vahendid. Nii ütleme kui kevadel, kastides on kartulitoonus kevadel ikkagi tuua välja hoida suvi läbi vihma ja päikese käes on kõige parem ja ruumid ikka puhtaks kirjalikult pühkida vanadest jäänustest ja õhurikas nii hoida luugid lahti, ütleme suvi läbi, see on kõige parem, aga muidugi lubjapiimaga võib desinfitseerida. Mida öelda veel porgandi, kaalika, peedi ja peakapsa säilitamise kohta Snelli tahavad nendel säilida? Samuti nagu kartulil on olnud väga palju vett ja just seen ja bakterhaigusi on need põhjustanud ja ka nii et ma vaatasin ka porgandeid siin hiljuti, et porgand peaks nüüd ka juba üles olema võetud. Et kui neid nad on hästi vett täis ja kui jahedam mul ka neid kõvasti nii-öelda põrutada, siis lähevad lõhki või, või pooleks, et katsuda õrnalt käsitleda neid porgandeid, siis ei tekita neid pragusid ja lõhesid ja kapsad ka kõik just et on ekstra vaja ära kuivatada rohkem kui kunagi teisel aastal, muidu nii säilitamisel on ka oma niiskus tarvis, aga see on ikka liigniiske ja kapsastil katsuda ka võtta ära, sest need nisukesed mustaks läinud pehmed sellised lehed ikkagi. Et sealt edasi läheb Kadarik ja jälle ikkagi vaadata aeg-ajalt üle, kes neid säilitab, et neil ei oleks siis tekkinud mädanik. Ja muidugi noh, säilitushailika kasutatakse pritsitakse, aga kodukeldris ehk ei oleks seda mõtet teha. Kunagi propageeriti väga porgandi säilitamist liiva sees, mida sellest arvab? No see on üks võimalus selles mõttes, et seal säilib just selline niiske keskkond ja ühtlasema temperatuuriga keskkond. Kes viitsib seda teha, võiks teha ka sellises parasniiskes turbas võib ka säilitada. Lihtsalt kastide sees, salvedes vahel liivas ja no tavaliselt inimesed ikka huvitavad, et missugust sorti kartulite, eriti linnainimesed talveks varuda. Mis, On teil, kui tohib küsida uudishimulikult, millist sorti talvekartulid teie olete talveks varunud? Tänapäeval on väga suured võimalused, kui vaadata seda sordilehte, et meil on praegu ligi 40 sorti, mida võiks Eestis kasvatada ja nüüd Euroopa Liiduga liitumisel võimega neid sorte kasvatada rohkem. Tegelikult tänavune aasta näitas just seda, et ikkagi Eesti sordid on meie kliimale kohasemad. Nad on haiguskindlamad samuti ka temperatuuri suhtes. Need Lääne-Euroopa sordid olid siin üsna madalakasvulised veel veel yli suvelgi, sest lihtsalt nendele temperatuuri. Kui aga meil on kohalikud sordid ja need peavad vastu paremini ja noh, meil on väga häid sorte. Kahjuks Anto seemet on viimasel vähe saada, muidu rahvas väga armastab ja sagi anniga sort ja samuti kasti säilib. Aga uuemad sordid on. Nüüd anti Kuu, Piret ja üks sort Maret. Me oleme olnud seal kõige näitusel väljas nende sortidega ja oleme ka keetnute Maretid ja väga meeldis rahvale, nii et küsitakse aina meie käest, aga kuna see ei ole veel niipalju, siis ei ole ka teda nii tootmises palju. Ja panemaid sort eesti sorte. Ants, ütleme ei ole ka enam nii uus sort, tal on ka väga head omadused selles mõttes, et, et räägitakse, mõned söövad teda veel eelmise aasta saaki septembris, ta just säilib pikalt ja on ka nii, et need talvekartulisordid või hilised sordid, nagu me neid nimetame saavad just parema maitse pikema säilimise nagu ist õunadki kartul, taaka järelvalmimist. Et kui me näiteks seda väga kuulsad ja maitsesid Jõgeva kollastki ütlemised Novembris tahame süüa, siis ega ta ei ole hea, ta ei ole ilus, kollane isegi ja ja tahab järelvalmida, nii on ka näiteks osa sorte, siis praegu väga jaan praegu sügisel süüa varane kollane ehk rahvas tunneb Etti kollase nime all mure, selline hea kartul tänavastada, nii ei lagune kunagi. Vihmane ja, ja siis hiljem Pireti maitse oma tused tunduvalt paranevad. Kui ta paar-kolm kuud hoidlas on ja nii edasi, siis anti on muidugi väga populaarne, eriti just söögikohtade kartulid on hea kooritada, ei lagunegi etes, et häid sorte on küll. Kui juba kartulisortide peale jutt läks, siis mida soovitate pudrukartuliks, mida soovitate ahjukartuliks, missugune sort on hea keeta koorituna potti, sedda, ei murene, ei lagune. Ja see on väga tõsine küsimus, tavaliselt inimesed on harjunud, et kartul on kartul ja keedetakse ja küpsetatakse, tehakse salati taga. Tõesti, on väga suur vahe, muidugi see varajane kollane on praegu väga hea pudrukartuliks, aga eriti ütleks neile, kes salatid soovivad teha tärgu, sellest tehku salatud lihtsalt niuke pudrutaoline. Üks saksa. Ta on meil üsna vähe levinud, on Nikola spetsiaalne saati kartuli ja väga hästi sobib salatiks ja kodusteks Friideks näiteks sobib Piret suurepäraselt ja muidugi ahjukartuliks. Kui nüüd on nii moes küpsetega vooliumiks, sobib just see varane kollane ehk läti kollane, nagu rahvas teda tunneb ja ma ütleks nii, et kartul peaks olema niimoodi, et et omale süüa müüa ja ka pühapäeval sõbrale pakkuda. Pühapäeval pakuks mina sõbrale kas Jukut või, või siis neid vanu väike verevad, kui kellelgil veel on ja kartul peab siis olema niisugune mitte suured, lõikad pooleks ilusti kooritud ja keedetud ja ma pean seda ka ütlema, et meie perenaised oskavad kartulid hästi teha. Kui paljudes maades on niimoodi, et ei keetmise järel isegi vaata seda vett pealt ära, siis kartulid nagu klannid, aga meil tehakse ikka Kunnatakse vesi ära, siis lastakse natukene veel pärast nii, raputades seepeale siis noh, nagu kergelt kasuka tõmbab kartul selga ja see on väga hinnatud. Ma olin kuulnud. Turismitalu perenaised räägivad, et kui neil on väliskülalised, siis söövad kõhu täis, söövad magustoidu ja siis küsivad, tulid, noh, see on juba suur tunnustus kartulile ja valmistamisoskusele. Üks Harku valla kartulikasvataja pani mulle tänavu kaasa kotiga roosat kartulit ja ma mäletan, et minu vanatädi Virumaal kasvatas lillasid kartuleid. Kas inimeste armastus eripärasuse vastu tuleb sellest, et, et lihtsalt teistmoodi? Tundub, et natuke haruldasem. Nojah, mulle meeldiks veel rohkem, kui inimesed sooviksite näha erisusi ja ei lepiks ainult sellega, et mingi kartul on müügil ja on seest kollane. Tegelikult on väga erinevaid kartulisorte ja, ja on isegi selliseid, mis on seest päris helesinised või lillad. Ja sellest on, saab nii suurepäraseid salateid teha. Ja noh, ütleksid sõbrannade šokeerimiseks väga tore, kui panna kihiti seda koos porgandiga ja me oleme ikka sakus teinud ka, vahest propageerime neid, aga ma ei ole siiani veel leidnud sellist baaripidaja kätlemist, tahaks nagu ekstravagantset pakkuda. Et me oleme siin ka soome naistega koos rääkinud, et võtame selle asja käsile ja katsume ikka propageerida ja noh, mõned nisukesed Nissid leida nendele kasvatajatele ka. Aitäh heade nõuannete eest põllumajandusteadlane Viive Rosenberg. Järgmisel neljapäeval annab aiatark nõu, kuidas maasikaid ja vaarikaid talve vastu valmis panna.
