Alates 1980.-st aastast on Eestis kevadeti tähistatud looduskaitsekuud. Nii ka tänavu, just täna üheksandal mail läks see käima  juhtlause all. Eesti loodus, oma või võõras. Sellele võiks muidugi vastata, et kuidas kellelegi loodusest võõrdumine,  võõrandumine ei ole aga miski uus asi. Jaak Cruso püstitas juba 18. sajandil üleskutse tagasi loodusesse. Tõsi, Jean jak oli ühiskondlik heidik vaga pund,  kes tollase Prantsusmaale sugugi ei sobinud. Selliste isikute kohta üteldakse hiljem,  et nad olid oma ajast ees. Kaosoon on vahel oma ajast es seda kasvõi tehnilistel põhjustel. Nii läksimegi täna algavat looduskaitsekuud avama. Koos Saaremaa kuulinoortega Paukjärve matkarajale juba kahe  nädala eest. Retk ei juhiks, ei olnud meil aga mingi ühiskondlik heidik  ega vaga bund, vaid meie keskkonnaminister. Oos on siis selline hästi kõrge ja kitsas,  et siia, kui me autoga sisse tulime, siis ma arvan,  et siin kõrval oli selline oos, et ongi liustiku sees on olnud. Siis mandriliustiku sees on olnud sellised lõhed,  kus siis selline? Igasugused muud setted on ka saanud liikuda,  siis on liivakruusad välja settinud ja ja ta on ikka täitsa  järskude nõlvadega, võib-olla selline 30 meetrit kõrge. Geoloogiharidusega keskkonnaminister koos loodushuviliste  lastega matkal. See on looduskaitsekuu avamine osooni moodi Põhja-Kõrvemaal  Paukjärve matkarajal. Proovime täna selgusele jõuda, kas loodus on oma  või võõras. Esmalt jõuame samblike polügoonile ja vaatame,  kas saame ministri oma tavarollist välja  või tuleb törts poliitiku juttu. Kas samu. Mingit põdrasamblik. Mis teeb selle põdrasamblikuks? Ta on selline põrsas ja, ja siis hall. Siuke kohe jasamblikud, kõik on, onju. Ja siis siin on ka laanikut, palju on täis. Esambliku puu otsast. Puu on. Hariliku hallsambliku, ka puu on ikka samblike täis  ja see näitab, et siin on väga puhas õhk. Mis on müstika, on ju, et seda on raske rääkida,  võib-olla eriti kusagil Ida-Virumaal ja nii edasi,  et globaalses mõttes on Eesti üks maailma puhtama õhuga riik,  et. Aga mida teha, et Eestis jääks selline puhas õhk püsima et  meil ei ole varsti selline samamoodi sudu. Ma arvan, et me lihtsalt suudame tegelikult liikuda järjest  rohkem oma keskkonnanõuetega sinnapoole,  et olukord on kas sama hea või, või saabki olema veelgi parem. Nõuded ju karmistuvad seda ühelt poolt, teisest küljest  teadlikkus kasvab ja ettevõtted lihtsalt investeerivad  ka sellesse valdkonda, et üldse toota saada,  nii et ma küll sellist Eesti mõttes perspektiivi näen ikkagi. Positiivselt. Leitud tühja viinapudelit uurides saame mõtiskleda kahte  asja mis samblaliigid siin sees kasvavad  ja mis paneb inimesi loodusesse prügi viskama. Nüüd on aeg tutvuda ka loodusteadlike lastega,  kes kõik on tulnud Saaremaalt. Nende sügav loodushuvi pärineb nii juunior Renseri  laagritest loodusõpetuses tehtud uurimistöödest  ja olümpiaadidest kui ka isiklikest hobidest. Näiteks kolmeteistaastane Martin Vesberg on lähemalt uurinud  kaelusturteltuvi elu Kuressaares ja tutttiirusid Saaremaal. Martin käib looduses igal võimalusel. Eriti meeldib talle jälgida ja pildistada loomi  ja linde. Loomade ja lindude juures mulle meeldibki see,  et. Sa saad ise käia kuskil ja sul on. Sa saad tegelikult aru, kui võimsad ja ilusad need linnud  ja loomad on et metskitsele väga lähedale saada,  see on ikka võimas tunne ja põdrale samuti,  et. Oled saanud? Põdrale ma olen väga lähedale ei ole saanud,  aga metskitsele ma olen väga lähedale saanud,  mul on üks üks hüppepilt ka sellest, kus ta on niimoodi,  esialad on õhus ja tagajalad on õhus. Looduspiltnike on tänasel matkal kaks 17 aastase Karl Jakob  Toplaane üks kuulsamaid töid on läbi juhuse pildile saadud munavaras. Sellist pilti, kus metsnugisel on looduslik muna,  mitte kanalast võetud. Selliseid sellist hetki nagu ei ole nagu inimene väga näinud. Eelmisel suvel mul oli üsna palju võimalik rebase kutsikaid  pildistada sest ma leidsin kodu lähedalt,  ma leidsin pesakonna ja üks kutsikas oli hästi julge  ja lasi lähedale. Nädal aega tagasi saigi looduse aasta foto konkursil  tunnustuse nii tema rebase kutsika pilt maailma avastamist  kui ka jäädvustas edevast sarvikust. Foto sääseparvest tunnistati noorte loomafotode kategoorias parimaks. Et näha ja kogeda midagi huvitavat, tuleb vahel metsarajalt  maha astuda ning vaadata, kes või mis vastu tuleb. Kuulge, lapsed, kas te ööbinud ka metsas olete või? Aga kardaksite muidu metsas ööbida? On mets hirmus. Kui sa tunned loodust ja loomi, siis sa tead,  millal nad on artiklid ja millal ei ole. Üldiselt ei karda. Pole mõtet, kartuli ei ole nii, et karu ja hunt tuleb metsas kallale,  kui olete magada seal Tegelikult vist nii ei ole, Eestis. Kui sa talle just midagi halba ise ei tee,  siis pigem ta kardab sind. Natuke näitab ikka, et Eesti inimene Juba tänapäeval kardab metsa minna, mis see  nii on? Inimesed on harjunud võib-olla sellise steriilsema  keskkonnaga ja. Ei ees kõik ja et on nagu kee ee. See peaks olema ja seda on uuritud minu meelest isegi maaülikoolis,  et inimene tahab metsa, küll aga see mets. Peaks olema selline puhas Nõmme männik, hõredad männid,  ilus sambla peale, et saad unetuntud spordifirma heleda  spordijalatsiga sambliku peale astuda, aga selline padrik  nagu meie taga siin on, see tähendab seda,  et see mets tuleks korda teha ja ja see kindlasti ei ole  selline nagu mets peab olema. Aga eks inimesi ole ka igasuguseid ja seetõttu kõik need  matkaraja võimalused, ma arvan, on selline üsna ohutu  variant saada metsa ga sõbramaks, kui, kui võib-olla algselt  ollakse ja mine tea, äkki hakkab meeldimagi  ja endiselt ju on neid inimesi, kes seenel käivad,  kuigi Valdur Mikita oma viimases raamatus ütleb,  et neid inimesi maailmas on ilmselgelt rohkem,  kes on Pariisis Eifeli torni käinud vaatamas,  kui neid, kes on seenel käinud metsas, nii et eestlastel on  see veel õnneks vastupidi. Järve ääres satub Martin tõeliselt hasarti,  sest kauguses askeldav sõtkapaar tuleb pildile saada. Tegid just enne pulmamängu niimoodi pea kiikus isa seal  kuklasse ja selle ette ja tõenäoliselt neil on kuskil siin  siis pesa mingi puu sees. Nagu ikka, Eesti looduses hakkab meilgi ootamatult vihma  sadama mistõttu tuleb ronida varju paukjärve torni. Seal saan ülevaate neljateistaastase Sander terase uurimistööst,  mis käsitles Eesti praegu kõige Jutuma uustulnukat, hariliku šaakalit. Tõenäoliselt on ta tulnud Läti Leedu kaudu  või siis ida või Lääne-Venemaa kaudu. Praegu ei, tõesti ei tea, kui palju seal on,  sel aastal on maha lastud juba viis, et üks Saaremaal,  üks Vormsil ja kolm Matsalus. See, mis Saaremaal maha lasti, pihtla, see oli poeg. Seega tõenäoliselt on Saaremaal juba pesakond. Neid võib ikka olla siin mitu pesakond Eestis juba. Mis see põhjus võib olla? Kõige tõenäolise põhjuseks on toodud kliima soojenemine et  kuna meil läheb kliima soojemaks, siis nemad saavad  ka oma leviala laiendada. Keskkonnaministrist matkajuht on vahepeal lõkkeplatsil tule  üles saanud. Kui tee podiseb, hakkame hoopis tigusid otsima. Potentsiaalne tulevane malakoloog kuueteistaastase Elo Nõmm,  kes siiani uurinud tigusid Saaremaa rannaniitudel on juba  näppudega mullas. Me uurisime siis pisikesi tigusid ja meil oli piirmääraks  siis 10 millimeetrit, et sinna sisse lähevad  ka need täitsa pisikesed teod, kes on siis kõik looduskaitse  all ja Eestis on neid leitud 10 liiki. Meil õnnestus neist kolm leida ja siis üks hästi haruldane  vasakkeermene pisitigu. Teda me leidsime lausa. Mis ta nüüd siis oli, neli isendit ja siis kolmest kohast. Et jah, nende tigudega oli üsna raske oli neid siit ikka leida,  sest nad on tõesti väga pisikesed, näiteks see vasakkeermene pisitigu. Ta koja kõrgus annab vaevalt kaks millimeetrit välja. Mis kõige põnevam on siin oga tigu, ma vaatan. Aga digu, see on tõesti põnev ja me leidsime  ka ühe karusteo mu meelest see liiga hästi vahva,  ta oli karvane siin. Et siit väga ei paista välja, aga tegelikult olid ikkagi  karvad pealt. Need binokolaarmikroskoobiga paistab väga hästi välja. Vahepeal on tee ja vorstid valmis saanud  ning võtame matka kokku. Miks siis inimesed on tänapäeval aina enam loodusest  võõrandumas ja mida ette võtta? Inimesed muutuvadki muga aina mugavamaks  ja ja nagu ei olegi vaja linnast väljas käia,  et kõik. Spaas saab puhatud, siis saab ujuda mere äärde pole vaja minna. Tervisepargis jooksmas käia on raja peal. Nii palju on nagu teisi tegevusi ja et minna nagu metsa  ja linde linde kuulata ja õppida neid tundma,  selleks nagu ei jätku lihtsalt aega. Nii kui minnakse metsa, siis minnakse, minnakse grillima  või niisama olema. Kõige parem viis looduse tundma õppimiseks ongi käia  looduses ja olla looduses. Mitte siis niimoodi ühe korra siin aastas sünnipäeva ajal,  vaid ikka pidevalt rohkem. Kooli õppekavas võiks olla ette nähtud see,  et. Olekski kindel selline näiteks. Iga kahe nädala jooksul ühe korra toimub  siis mingi väljasõit kasvõi see ei pea alguses olema kuskile  kaugele metsa, vaid kas või kooli lähiümbruses õppida  selgeks linnalinnud. Kevade poole liblikad. Taimi saab kõike õppida, ehk siis oleks nagu rohkem sellist  praktilist õpet. See jätab inimesi, inimestel jääks rohkem asju meelde  ja seda kõike unustatakse ära ja tekiks ka huvi looduse  vastu ja selle hoidmise vastu. Looduses olles võib juhtuda, et kogeme seal midagi  sõnastamatut iselaadset, osadust, kõige olevaga  või isegi. Kergastumist. Ainult et loodusesse jõudmiseks peab meil olema mingi ajend motiiv. Selleks sobib marja või seene korjamine,  loodusteaduslik, huvi tigude, samblike puude  või lindude vastu aga samuti näiteks ka foto jaht,  himu saada saagiks mõni huvitav või lausa erakordne pilt. Veebruarikuus jagas meiega oma pildistamisoskusi  ja kogemusi loodusfotograaf Remo Savisaar  ja siis lubasime, et kevadel jätkame selle teemaga. Kevad on käes. Aga lähme vaikselt. Lähme vaikselt välja. Ja säti nüüd see põder niimoodi, et on kaadris paremal all. Et sul oleks kompositsioon olemas, seal? Ja vaata nüüd kontrolli seda pilti, mis sa tegid. Kas see säritus, toonid, kõik õiged. No nii No näed, täitsa ilusti olemas, siin kompositsioon paigas. Aga hea, mis sa võid siin teha, sa võid kontrollida,  kas see pilt on tõesti terav. Tundub, et see on terav, igati sinna kauaks jääda,  juba saab aru, et midagi on kahtlast. Tegi häält nii, Lähme ühise liinina. Tule täpselt minu selja taga. Selle tegi häält. See on noor ja ta on just omal ema on ta ära ajanud,  sest emal tulevad juba teised noored. Kana läheb. Kohe nii vara hommikul ja nii suur loto võit peaaegu võib öelda. Me teeme kevadist fotojahti. Vaat siin on üks linasti test pilti. Aga vaata, nii sa head pilti sellest linnust tegelikult ei saa. Et kui sa siit ülevalt pildistada, siis võttenurk jääb  väga-väga kõrge. Et sul tuleb, mis nüüd auto uks hästi vaikselt lahti teha  ja iilid auto ukse tagant, nii et sa lähed kohe maad ligi  ja pildistada nii, et kaamera on sul maas,  et saad võimalikult madala võttenurga, siis tuleb selline  ka intiimsem pilt hoopis teistsugune. Siis saab lausa võrrelda. Aga vaata nüüd seda esimest pilti, mis auto aknast tegid. Ja. Nii see on jah, nagu ülevalt täiesti keegi oleks pildistanud,  eks. No vot, siin ei ole ju pilti, tegelikult see on lihtsalt  selline dokumenteering ja kui sa nüüd vaatad neid pilte,  mis on madala võttenurgaga, tunned, näed,  see on palju parem kohe. Ja siin ongi just oluline see, et sa oled saanud madala  võttenurgas tänu sellele. On esiplaan udune, tausta nudune ja lind joonistub ilusti välja,  et see on selline intiimne keskkond ja ka siin kindlasti  tuleb jälgida kompositsiooni ja siin sa oled väga tubli olnud,  et siin on näha, et lind on ilusti vasakul all,  kolmandikul ei ole keset pilti, et väga-väga tubli tulemus. Kolmandiku reegel tähendab seda, et pilti jagatakse kolmeks  erinevaks osaks nii horisontaalselt kui vertikaalselt  ja nende lõikepunktides. Need on nüüd need punktid, kuhu tuleks see huviobjekt sättida. Kas siis lind, loom, taim. Kindlasti tasub jälgida kogu kaadri ulatust,  et kui seal on midagi huvitavat, siis kaasata  ka see kaadrisse. Sati, et ta oleks just vasakul kolmandikul. Ära Liivita tuleb, tuleb, tuleb. Jahtiv roo loorkull märkas meid ja tegi äkilise tagasipöörde. Mõned kaadrid õnnestus meil uhkest röövlinnust siiski püüda. Nii see tegelikult käib. Kui ma lähen kuhugi metsa vahele kõndima,  siis ega ma ei tea ju, mida see loodus pakub. Ja kui ta pakub, siis ma peangi olema kohe valmis reageerima  pildi kinni püüdma. Me proovime Remoga saada pilti ühest väga haruldasest linnust. Ta on luha sinirind. Luha sinirind on väga, väga eriline lind,  sellepärast et seda lindu väga tihti ei näe,  ta on ikka väga haruldane, et see oli minul üldse kolmas  vaatlus ja kõige esimest korda ma tegelikult nägingi seda  lindu Tartumaal see seitse, kaheksa aastat tagasi samas  kohas ja arvatavasti ma lähen veel tagasi  ja ma olen seal kusagil viis, kuus tundi  ja tahaks loota, et ma saan selle superpildi  ka kätte. Kukurtihane on selline hea liik, et ühtepidi ta nagu haruldane,  aga ta ei pelga väga inimeste, teda saab rahulikult jälgida  siit eemalt ja kuna meil vot nüüd tuligi pesa näha,  vot kohe läheb sisse. Pesa peale maandus praegu lind. Igal juhul seda pesa saab rahulikult siit häirimata jälgida  ja kuna teleobjektiiv on olemas, siis juba siit sellelt  kaugused saab pildi kätte. Aga see õige hetk on kindlasti näiteks see,  kui üks lindudest nüüd tuleb, siis ta enne maandub mõnele  puuoksale sellele kaseoksale ja siis on võimalik temast pilt  juba ära teha. Või teine asi, kui ta näiteks on selle pesa suudmel,  kui ta hakkab välja tulema, siis see on järgmine motiiv  ja miks mitte ka pesa ise ka seda näiteks jäädvustada. No näed, siin on juba näha, et siin on teised inimesed,  vaata siin tallutud, siin on passimas käidud teda juba. Ja pesade juures pildistamisega on muidugi see,  et oleneb väga liigist, keda pildistada. Et see liik talub väga hästi inimest, et tal ei ole mitte  mingit probleemi. Aga muidu pesade juures pildistamine pigem seda mitte teha. Et tuleb jälgida liiki, kui on näha, et see häirib teda,  kuid kui ta ei tule näiteks pesale, siis tuleb kohe  viivitatult ikkagi ära minna. No päris tükki endamist oli praegu, aga ikkagi ma sain umbes  tunni aja töö tulemusel ainult loetud kaadreid,  samal ajal kui Remo tulistas, ma arvan siin 10 erinevat  motiivi sellest kukurtihasest. Sellel ajal, kui siis tihane käis oma pesa  ja asukoha vahet, kus asub pesamaterjal. Nii et on päris raske leida seda lindu, kuna ta tegutseb  kiiresti ja siin see okste rägastik peidab teda natuke ära,  nii et fookusesse saamine ja eelkõige linnu üles leidmine on  päris hea tükk tööd. Võtaks käsile näiteks taimed, siin on näha ülased  ja prooviks neist korraliku pildi kätte saada,  siis korralik pilt tähendab kindlasti seda,  et me prooviks siin madalat võttenurka ja prooviks leida  sellised taimed, mis nagu eristuvad teistest,  mis on kõrgemad või otsiks näiteks mõne mõne üksiku  ja pildistasime, kuna valgus on veel selline üsna tugev,  pildistaksime vastu valgust. Võttenurk saab olema nii madal, et need taimed jäävad kohati ette. Ma vaatan, et sul on erinevad motiivid olemas küll,  et sa oled mõttest väga hästi aru saanud,  mis ma siin mõtlesin. Ja kui natukene seda pilti veel lõigata,  groppida, siis saab neist asja küll, et siin on erinevad  motiivid olemas küll. Just nimelt see piilus piilumise efekt on olemas,  raam korralik ja on näha, et taustaga oled tekitanud ilusti  sellise kahe kõne justkui erinevate objektide vahel,  et see on väga, väga hea. Et ja, ja kuidas sulle endale meeldis makroto,  see on tõsine nokitsemis töö ja ma arvan,  et see on tegelikult väga põnev ja ta ongi väga põnev  ja tegelikult, kui sa niimoodi vaikselt nokitse aeg lendab,  aga oluline, mis sul nüüd puudu oli, on nurk pildiotsija d see,  see lihtsustab tõesti väga seda pildistamist,  et sa ei pea igal pool lõug vastu mulda olema. Mida me siis tänasest kevadisest fotoretkest õppisime? Seda, et kindlasti madal võttenurk, mis tähendab,  et rind maha ja üleni mustaks, saad ise ka. Aga vähemalt pilt tuleb nii hea. Teiseks. Teiseks ole alati valmis ootamatuseks,  et kui tuleb äkki linnu peale läinud, sa oled valmis kohe pildistama,  saad selle hetke kätte ja kolmandaks. Kolmandaks kompositsiooni jälgi alati kaadris objekti paigutust,  et kompositsioon oleks paigas. Täna oli väga mõnus, me nägime palju ja me saime tegelikult  erinevat sorti. Ja päev oli ka üsna pikk ja kevad on selline tore aeg,  kus on liiga palju ja võimalusi palju. Kordame seda suvel ka. Teeme nii. Ja teie näete seda muidugi sügisel. Uuem rahvapärimus pajatab mehest, kes läinud riigiametisse,  et kuulge, mul on vaja nime vahetada, sest mu nimi on rästas Joosep. Ametnik imestanud, et mis teie pere nimel rästas  siis viga on? Ei no rästas on hea küll. Aga mis asja tema Joosep pahandanud mees. Ja tõepoolest must rästas maapinnal ei jookse,  vaid hüpleb erinevalt näiteks kuldnokast,  kes maapinda pidi jookseb. See, muide on üks võimalusi neil liikidel vahet teha. Sest mis seal salata, paljud meie hulgast peavadki must  rästaid kuldnokkadeks. Nüüd vaatamegi väheke pikemalt. Mismoodi kuldnokk tegelikult välja näeb? Kevade kuulutajatest kuldnokad saabuvad sageli märtsi lõpus. Esimesena jõuavad kohale isaslinnud, kes  ka pesakoha valivad. Kuldnoka pesitsevad puuõõnsustes ja hea meelega võtavad  omaks inimese poolt üles seatud pesakasti. Kinnisvara on hinnas ja kuldnokad kaitsevad oma pesapaika ägedalt. Pärast pesakoha valikut saabuvad tasapisi  ka emaslinnud territooriumi kinnitamiseks  ja emaste ligimeelitamiseks esitavad isaslinnud hoogsalt laule. Repertuaaris jäljendavad nad teisi linde,  muuhulgas näiteks karmiin, leevike hiireviusid  ja suurkoovitajaid. Isaslindude laul muutub eriti intensiivseks,  kui lähedale ilmuvad tähnilise sulerüüga emaslinnud. Sageli esitavad kuldnokad oma loomingut kusagil kõrgel oksad. Kuid sel aastal kohtasin isaslindu, kes lasi laulu lahti  lausa murul ning pärast hoogsat laulmist. Tulevikku investeeris. Olen märganud, et linnakeskkonnas on kuldnokad inimese  suhtes pisut taluvamad, kui näiteks siin maal. Minu filmimise ja pildistamise saadab pidevalt selline  kahtlustav pilk. Seega kõige parem oleks neid jälgida kas aknast  või siis panna püsti varje. Varje tuleks asetada sinna, kus kuldnakad kõige tihedamini  käivad või siis toitu otsivad näiteks siia põllulapi äärde. Ja nii ongi võimalik kuldnokkade tegemisi pisut lähemalt jälgida. Emaslinnud munevad aprilli lõpus ja pojad ruvad mai teises pooles. Poegadele otsivad putukaid ja vihmausse mõlemad vanemad. Pojad kasvavad kiiresti ja neid tuleb väga tihti toita. Kui pesakastis pistavad pea välja hallika sulestikuga  kuldnokkapõnnid ja ümbritsevad maailma uudistavad  siis võib kindel olla, et lahkumine pole enam kaugel. Kui Lääne-Euroopas on tavaline, et kuldnokkadel on  ka teine kurn siis Eestis lendavad kuldnokad metsadest  aedadest rannikualadele juba juuni teisel nädalal. Minu kodukandis kaovad kuldnokad üsna varakult  ja ma mäletan, et kui ma veel koolis käisin,  siis sageli ma ei näinudki kuldnokkade tulemist  ega ka minemist. Minu kodukülas öeldi, et kuldnokad käivad suve jooksul veel  kodusid ülevaata. Ja nii olengi tegelikult veel isegi septembris näinud,  kuldnakkasid pesakastide juures askeldamas. Tegelikult ei kao nad suvel mitte kusagile mujale kui  roostikesse ja põõsastikesse. Ikka selleks, et rändeks jõudu koguda. Toitudes nii marjadest, putukate kui ka lehetäidest. Eesti loodus, oma või võõras, see on täna alanud  looduskaitsekuu juhtlause. Kuidas minuga oma või võõras. Nii ja naa. Ei pea ju üksnes mina loodusesse mahtuma,  vaid loodus peab mahtuma ka minu sisse. Selleks tuleb aga endasse ruumi teha, tühjendada ennast  kõiksugusest tühjast tähjast ja pakkida ka parasjagu  väiksemaks omaenese ülisuur mina. Jõudu meile kõigile sedasorti kevadises korrastastöödes.
