Pere kõik aiasõbrad. Tänase saate salvestasime aiandusagronoom Väino isclaya harrastusaedniku Mart viirusega esmaspäeval kui terve maa oli kaetud pehme lumevaibaga. Tänaseks on lumi sulanud, sajab vihma. Nädala lõpp toob uued külmakraadid. Kui halb on selline lume tulek-minek aiale. Väinaiskla. Lumi on ühtepidi hea ja teistpidi all pole need, millises seisus ja kui palju seda tuleb. Kui nüüd arvestada, et väga sageli on palju, aga tulnud suured külmad 10 15 kraadi peale varasematel aastatel, siis tänavune lumi oleks sel puhul hea, aga võta näpust, seda külma ja eriti palju pole olnud. Aga nüüd on jälle lund väga palju. Ja see lumi hakkab juba tegema. Kahju selles mõttes ta vajutab taimi, puid, põõsaid ja selles mõttes ta on teine äärmus, ei ole hea. No mida siis peaks tegema, kas igal suurema lumesaju järel käia aias ja raputada kõik puud-põõsad lumest vabaks, Mart veerus. No kui selleks võimalus leidub ja ütleme, elatakse samas kohas, kus asub ka aed, siis on see kõige parem lahendus asjale. Muidugi võib ka sügisel astuda vastavaid samme, 10, et ütleme, põõsad, mis on eelmisel talvel kannatada saanud liigse lume raskuse all tuleks nööriga siduda kitsastes koonusteks juba enne lume maha sadamist ja sellega vältida nende otsest murdumist käesoleval talvel, kui sellega on juba sellel aastal hiljaks jäädud, siis tuleb loota selle hetkelise lume sulamist ja oodata ilmasid, kus temperatuur on kolm kuni viis kraadi pluss poole peal. Kui taimede oksad on pehmed ja võib seda isegi veel praegu teha. No selge on, et niisugune lume ja külmaga ilm vaheldub eesti talvedel vihmase ja lörtsis ja sulailmaga on täiesti võimalik, et aed ühel hetkel keset talve sulab täiesti lagedaks. Kui halvasti see võib näiteks püsikutele mõjuda? Püsikutele otse see lume sulamine halvasti niivõrd ei mõju, kui, kui see, mis järgneda võib, nii et ütleme, lume sulamise järel tekib vesi ja kui sellel veel puudub äravool, siis siis tekivad niinimetatud ajutised järved. Ja, ja kui nüüd veele tuleb peale külm, siis toimub püsililledel täielik õhuhapnikust ära lõigatud ja, ja väga paljud taimed võivad selle tõttu hukkuda. Nii et ütleme, et kui täna sajab lund ja kolme päeva pärast kõik see sulab, siis väga oluline oleks luua sellele veele äravool. Nii et, et see on ka noh, ütleme võimalik, kui inimene elab samas kohas, kus on ka aed ja, ja loomulikult ei saa luua peenraid ja istutusi niisugustesse kohtadesse, kus lohuga autodesse ütleme, kus iga aasta koguneb vesi, nii et ütleme, et see, see tegelikult peaks meil ka aia planeerimist muutma meie meie mõtteid ja, ja soove selle kohaselt. Aga kui vesi on külmunud maa peale, et kui maapind on alt näiteks kolme sentimeetri sügavuselt külmunud, siis see vesi kipubki sinna jää peale jääma, kui seda sealt ära ei aita. Seda tähendabki see, et ütleme, et kui me kavatseme rajada peenra, siis see peaks asuma kerge kaldega koha peal. Minul on olnud võimalus kasvatada taimi kahel maatükil, üks oligi niisugune, mis korjas enda peale vett ja, ja edu ootasin seal, kui ma ehitasin kõrgendatud peenrad, niisugused paekivist laotud müüri peal 20 30 sentimeetrit tavapinnast kõrgemal ja niisugused müürid täitsin mullaga ja, ja seal seal kasvavad taimed. Talvekahjustusi peaaegu ei omanudki. Nüüd mul hetkel on väga hea drenaažiga aed ja, ja sellist kasvatusmeetodit kasutama ei ole pidanud, kuigi see tõstetud peenart, üks asi, see on väga nägus ja teistpidi peamine, on väga keerukas ja kulukas, ütleme nii. Aga soovitan kõigile, kellel on liigveega talvel probleeme. Läheme nüüd edasi nende küsimustega, mis inimesed on saatnud Internetileheküljele aiandus-e ja aiandusagronoom, Väino Eskla on nõus nendele vastama. Üks probleem, mis väikeaedade puhul väga sageli ette tuleb, on see, et viljapuud kasvavad suuremaks, kui neid istutades oleneb häirinud ja oksad ületavad üle aia piirinaabri aeda. Ja siin ongi küsitud, et niisugusel puhul teha naabri viljapuuoksad ulatuvad üle selle aiapiiri ja ja tahaks nendest segavatest okstest lahti saada. Viljad nii väga ei huvitagi, aga just selle puu vari langeb päikesega minu aeda ja, ja missugune seadus niisugust asja siis reguleerib Väinoiskle? No selle probleemiga puutuvad väga paljud väikeaednikud kokku ja see lahend on paika pandud asjaõigusseadusega. Kui vaatate selle seaduse läbi, siis leiate sealt vastuse ja ma loeksin lühidalt ette. Siin paragrahv 149 on sellise pealkirja all, et üle piiri ulatuvad juured, oksad ja viljad. Ja siin on veel öeldud lõigetena, et kinnisasja omanikul on õigus ära lõigata ja endale võtta naaberkinnisasjalt tema kinnisasjale ulatuvad puude ja põõsaste juured, oksad ja viljad, kui need kahjustavad tema kinnisasja ase, tähendab hoia kasutamist. Ja kui naaber ei ole hoiatusele või soovitusele vaatamata ise neid ära lõiganud, nii et sel juhul on täielik õigus need oksad ära lõigata ja naabril ei ole ka midagi öelda selle kohta. Nii edasi on siin lõige kaks niimoodi, et kui kinnisasja omanik lubab alles jätta tema kinnisasjale ulatuvaid oksi, on tal õigus need viljad sealt ära korjata, endale võtta. Ja lõige kolm ütleb nii, et selle kinnisasja omanikul on õigus ka nendele viljadele, mis on kukkunud sinna naaberkinnistult või naaberkinnisasjalt. Nii et sel juhul on võimalik jah, reguleerida need naabritevahelise esmase kokkuleppena ja kui sellest ei ole kasu, siis puhtalt selle seaduse järgi Aga loodame siis, et naabrid saavad ikka omavahel sedavõrd vähemalt hästi läbi, et et ei ole vaja käia kohtuteed. Siis on küsitud seda, et üksikploomipuuaias õitseb igal kevadel rikkalikult, aga vilja sügisel ei kanna. Ploomisort ei, ei ole võimalik kindlaks teha, puu on tugev ja kasvab jõudsalt. Ja küsitakse, mida peaks tegema, et puu hakkaks vilja kandma. No siin tundub olema selline probleem, et see, see puu lihtsalt ei viljast oma õietolmuga, ta on ise steriilne, nagu teaduskeeles öeldakse ja selleks oleks vaja kõrvale sobiv tolmuandja, kuid seda paraku seal aias ei ole ja kui sedasorti ei tea, siis tuleb muretseda hea õnne peale lihtsalt mingi teine sort. Kuid see on üsnagi tülikas ja aeganõudev. Lihtsam oleks teha üks väike katse järgmisel kevadel õitsema. Selleks peaks talvel juba uurima välja, millistes tuttavate või sugulaste metsades kasvavad samad ploomipuud ja siis, kui need õitsevad, siis voli ta samal ajal õitsev oks või ka mitu oksa, see oleks veel parem ja tuua sinna oma puu juurde ja panna pudelisse vette ja siduda puuvõrasse Need oksad. Põhiline on see, et need oksad on sama õitsemistasemega, et oma puu õitseb ja need oksad õitsevad ka. Ja siis juba hakkavad viljad moodustuma, siis on näha, et kas jääb midagi külge või ei jää ja kui on juba mõningad viljadki sellele puule külge jäänud, siis on edasi järgmine samm võimalik määrata, mis sordiga tegemist on. Nii et niisugune eksperiment aitab siis hädast välja. Küsitakse ka seda, kuidas ja millal hävitada kasvuhoonest igasuguseid haigusetekitajaid. Missuguseid haigusetekitajaid Väino Eskla üldse kasvuhoonetes leida võib? Haigustekitajaid on nii haigusi kui ka kahjureid. Haigustekitajad on mitmesugused seenhaigused, noh, see sõltub, milliseid taimi seal kasutatakse kurki või tomateid. Ja teiseks on kahjureid väga palju ja kahjurid talvituvad kasvalmikuna või nukuna või on ka munadena. Tavaliselt on need kõik peidus kas selle kasvualuse sees või kuskil seina ja selle mullaga vahel. Nii et hävitada saaks neid täielikult ehk vast siis, kui see kasvualus tähendab turvasmuld sealt välja lükata, täielikult ja kevadel uus asemele panna. Selleks tuleks vahepeal desinfitseerida kasvuhoonet ja selleks sobib näiteks väävliga põletamine väävlisuits. Kuid seda ei saa nüüd talvel ette võtta. Võitja ootama ära kevadel esimesed päikesekiired, kui kosmon soojaks läheb, seest ja siis väävliga töötlemine teha ja olles pärast seda uus kasvurus sisse viia. See kasvualuse vahetamine on oluline just sel juhul, kui on kasvatatud samal kasvupinnasel juba mitu aastat toimi. Nii et siis on see haigustekitajate oht suurem, seal. Kas teie muidu vahetate oma kasvuhoonetes igal sügisel või kevadel mulda? Igal aastal lihtsalt ei jõua seda teha, vaid oluline on siin viljavaheldus või külvikord. Kui ei kasuta samal substradil täpselt sama kultuuri mitu aastat järjest, siis see oht ei ole nii suur, sest et haigustekitajad ei ole kõikidel kultuuridel mitte ühesugused. Nii Mart viirus, teie käest on küsitud niisuguse õnnetuse kohta, et rododendroniokstest on üle sõidetud ja suuremaid harusid ei õnnestu küll päästa, aga üks jäi põõsa külge niimoodi poolde vinna. Kui suur on tõenäosus, et seda oksa saab päästa, mis veel on natuke nagu põõsa tüve küljes kinni ja ja mida teha nende okstega, mis on täielikult murdunud, jaan praegu toas vaasis. Sellele küsimusele vastamisel on kirjutanud vastuse Tartu Ülikooli botaanikaaiast Jaak Palumets ja seda küsimuse osa. Ma loeksin ette, mida tema soovitab teha selle oksaga, mis seisab toas vaasis, et vaasis ta juuri alla ei võta ja kui inimene väga soovib, siis ta võib teha eksperimendi lõigata see pikem haru viie, 10 15 sentimeetriteks juppideks jätta igale jupile paar lehte külge ning panna haputurba ja liiva niiskesse segusse, läbipaistvasse kohublima karpi 15 kuni 20 kraadise temperatuuri juurde ja võimalik, et sellisel režiimil see oks võib anda juured või ütleme, sellised pistikud võivad juurduda. Aga põhimõtteliselt rododendroni põõsas saatus selgub kevadel, kui alles jäänud osad ja, ja uinuvad pungad, mis, mis neil asetsevad ellu ärkavad ja põõsas kindlasti ellu ja kasvab kenaks. Selge on see, et rododendroni õitseb teise aasta võsudel ja kui on murdunud suured oksad ja alles ei ole ühtegi teise aasta võsu, millel oleksid säilinud õienupud, siis sel aastal lihtsalt ei õitse. Aga samas ei pruugi see õnnetus olla ka väga suur, kuna uinuvatest pungadest võib tekkida no selle hoopis õnnestunum kuju, et ta ei ole mitte üksik niisugune jändrik haru, vaid vaid, vaid ütleme, kolme-nelja-viie-kuueharuline kena põõsas, nii et võib ka nagu sellele õnnetusele teise pilguga vaadata. Ja kui rododendronid juurde juba jutt läks, et siis võiks paari sõnaga rääkida ka nende talvitumisest. Et rododendronid jagunevad kahte hästi suurde rühma, on heitlehised, rododendronid, mida talveks katma üldsegi ei pea. Nemad lumega alla ei vaju ja, ja isegi külma kannatavad nad tükk maad paremini kui mitte heitlehised rododendronid. Aga mitte heitlehised rododendronid. Neid peakski soojadel ilmadel enne lume saabumist, kui võrsed on veel pehmed siduma ütleme, posti külge niisuguseks kitsaks koonuseks kokku. Ja lume raskus neid siis ei murra ja, ja uuesti tuleks neid katta kuuse okstega või, või niisuguste hõredate praegult on müügil vis koosist kootud niisugused talvepäikese katted, et ütleme, sellisega, kui nad kokku mässida või siis kuuseoksad nööriga nööriga siduda lõunapoolsetesse külgedest, sellisele kinni seotud koonusele, sellepärast et mitte heitlehised rododendronid on, on väga hull. Niisugune veebruari lõpust tulev päike kui taime juured on veel jäätunud mina, sest nad ei suuda nii palju niiskust pumbata lehtedesse, mille kaudu pidev aurumine toimub. Et seda rododendronid on vaja varjata päikese eest hästi hõredad konstruktsioonidega, et, et ei tekiks niisugust, kumb see, et olukorda näiteks katteloor selleks mitte mingil juhul ei sobi tema hinga vastava kiirusega, nagu on vaja hästi hõredaid katteid on tarvis. Ka nädala pärast vastavad Väino iskla ja Mart viirus teie küsimustele.
