Tere kõigile aiasõpradele. Täna vaatame, kuidas roosid ennast sooja ja seni üldiselt kuivavõitu kevadega tunnevad. Läksin Tallinna botaanikaaia perenaiseeelse Liiventale jutule murega, et talvekate alt tervena välja tulnud ja ilusti lehte läinud roosi istikul hakkavad võrsed kuivama. Elus oks muutub pruuniks ja tuleb välja lõigata. Milles asi? Põhjuseks on enamasti üks väga ebameeldiv talvitumishaigus, see on roosivarrepõletik ehk vana nimega roosikoorepõletik ja selle tunneb ära sellise pildi järgi troosi. Koorel on siis selline pruun lilla randiga laik. Tavaliselt on ta siis kas lehesõlmekohast või või varre harunemis kohast või roosioga juurest pihta kanud, tähendab, kuskil on seal väike vigastus olnud, nakatumine toimub juba sügiskuudel. Sellise hea mõnusa sooja talvega oli tal seal hea areneda. Kui ta on siis selle roosikoore ümber kogu selle oksa enda võimusesse haaranud sissi on kaetud sellise lilla randiga laiguga ja uued võrsed, missid tulevad, nad ju mingil määral võivad esialgu natuke areneda isegi kuni 10 sentimeetri pikkuseks, aga siis ühel hetkel need võrsekesetteil hävivad. Enamasti on sisse roosikoorepõletikku toime sellepärast et kõik need sooned ja koed, mida pidi siis toitained ja vesi taimes liiguvad, need ei pääse edasi. Ja varuained sealt pungast on võrse jupikesel ära kasutatud ja nii ta siis ongi niinimetatult kuivale jäänud. Sõna otseses mõttes, nii et siin ei aita muud midagi, kui tuleb võtta jälle kätte käärid ja natuke lõigata Ta lõigata senimaani, kuni vastu tuleb ilus roheline kooreosa ja kooreosa all on puit ja säsikiht ka ilus roheline või selline valkjas, sealt liigub jälle vesi ja toit edasi, nii et midagi ei ole parata. Need laigud, me lihtsalt peame välja lõikama. Kui nüüd need laigud on pisikesed, siis taim ise parandab nagu välja, need Ta ei ole lõplikult kahjustatud ja need muutuvad siis selliseks pruunikaks ja krobeliseks. Aga haigus edasi enam ei arene. Enamasti on siis, kui nakkus on kevade poole toimunud, aga sügisese, kui see laigud need, siis on tavaliselt need kõige suuremad kahjustajad. Nii et sellel haigusel jah, põhiravim on siis käärid, aiakäärid. Ja see laik on ju ligi 10 sentimeetrit mööda vart edasi läinud, nii et see on üsna ulatuslik. Jah, sõltub sellest, kui suured on olnud tore lõhe, et kustkaudu on siis haigustekitaja siia koore alla pugenud. Tavaliselt sügisel nende esimeste öökülmadega, mis tuleb, tulevad need koore lõhet, kui ei ole taime kaitstud. Eriti hull on siis, kui see on kusagil seal juurekaela lähedal, sealt kui nakkus sisse läheb, siis on terve oks läbi ja ja järgmine aasta on meil nagu enam seda okse õieti ei ole. Mõnikord on need oksad väga kirju, lausa laike täis otsast otsani, aga ka selline võib ära paraneda, kui see like ei ole ümber selle oksa täielikult läinud. Kui ta on seal kusagil silma või oga ümber, ainult selline lõigukene ja tagakülg on roheline, siis ta võib ilusti veel ära paraneda. Talvitumishaigused on tavaliselt siis nende seesama varre või koorepõletikke fusarioosid. Aga üldiselt on niimoodi, et ega talvel erilisi rohkem erilisi haigusi siin kahjustamas ei ole, pigem on ikka kahjurid need, kes tulevad kevadel ja maia pilguga neid ilusaid pehmeid maitsvaid lehti vaatavad, nii et nendega on meil rohkem tegemist kui haigustega. Haigused hakkavad meil viima välja suvel enamasti siis jahukaste ja ka samuti Caroosid, illu, rooste, ebajahukaste ja muud sellised, mis roosi inetuks teevad, lehed ära rikuvad ja maha kukutavad ja 100 häda põhjustavad ühele põõsale. Ka enamasti jah, ikkagi on tegemist nende närivate ja imevate kahjustajatega lehetäi ja igasugused röövikud. Neid meil jätkub, varsti on need lehed kõik ilusasti auklikud ja rullis ja igasuguseid loomakesi täis. Vaatasin ka oma roosipõõsastel, et need ilusad lehed on muutunud just nagu walkiakset seal leherootsu juures just on valkjad laigud, keeran teistpidi selle roosilehe ja seal all ongi lehi täikson teda nüüd palju nimetada ka niisugused väiksed valged putukad kui need väiksed valged putukad on sellised liblikakujulised täiesti lumivalged, imepisikesed umbes paar-kolm millimeetrit pikad ja kui need on väga palju, siis on tegemist kasvuhoone karilasega, kes on üks paha elanik seal lehe alumisel küljel, enamasti kui lehti liigutada või põõsa oksa üldse liigutada, siis nad lendavad rabinal sealt välja. Ja neile meeldib just jah, selline soe keskkond talvel ka on olemas üks selline rass nendel, kes talvituvad avamaal, nii et enamasti oli ta siis ikkagi maasikate peal ja muude selliste aiataimede peal, aga eks ta soodsates oludes jalutab Caroosi peale üleni. Midagi ei ole teha, neid tuleb hakata päris hoolega tõrjuma. Tema tõrje on üsna raske. Tema tõrje on üsna raske, aga eks muidugi tuleks 10 päeva kuni kahe nädala vahega teha üks, kaks pritsimist mõne sellise puutemürgiga, mida parajasti saada on, et seda peab siis vaatama kasvastak kui miski muu vahend, mida parajasti on võtta, mis putukatõrjeks sobib. Ja siis üks kuu aega hiljem teha veel üks tõrje sellepärast et tema munadest kooruvad uued sööjad ja, ja siis need sööjad muidugi saavad valmis, on valmis lendama jälle, nii et umbes 25 päeva, siis on järgmine valmikute põlvkond käes ja sellega on meil tõesti kõvasti tegemist, kui tema avamaal toimetama hakkab, ega teda suurt aiast ära ei saa. Aiataimed tuleb ennem ära kolida ennem kui temast lahti saada. Ja peaks püüdma niimodi pritsida, et see putin, mürk satuks lehtede alumistele külgedele. Jah, lehtede alumistele, külgedele ja veel kindlasti ka nendele valmikutele. Aga see on üsna-üsna raske tegevus, kui seltskond lendab ringi lehe alumisel küljel väga kuuma ja kuivaga, võib näha sellist võrgutaolist moodustist ja kui luubiga vaadata, siis sinna alumisele küljele tuleb ka teinekord sihukene pisitillukene ämblikulaadne olevus, keda kutsutakse Cedric lestaks. Ja see on täpselt samamoodi väga kehva sööja või õigemini suur soov on saada hästi kuiva keskkonda ja ja väga kuuma ilma vaikset kuuma ilma, siis ta levib väga kiiresti, lehed muutuvat algul kahvatuks ja lõpuks on selline võrgugi ümber taimede ja vaat see on nüüd natukene halvem tõrjuda kui ütleme tavalist lehetäid. Ikkagi jälle tuleb teha mitu pritsimist ja tema puhul aitab ka see, kui lehti kasta märjaks. Tema ei taha vett. Nii et roosipõõsa võiks siis hommikupoolsel ajal ikkagi korralikult märjaks kasta. Keskpäeval ei maksa kasta, siis tulevad päikesepõletust tuse laigud peale, aga hommikupoole kast hoolega roosid märjaks, nii et lehed oleksid ka ikka alt ja pealt märjad. Taimele on siis põuaga hea, kui ta saab vett korralikult ja põhjalikult. Cedric lest ei taha niiskust saada, mis on veel raskemini tõrjutavad kahjureid, mis võivad tulla, kui nüüd ilmad soojemaks pööravad. Aeg põrnikas, juuni juunipõrnikas võib näha sellist isevärki lendlevad kihti murude kohal siis minnakse pulmalennule ja, ja siis nad on väga aplad, näljased käivad vahepeal roosipõõsast ka läbi, närivad need hästi pitsiliseks korjamine ei aita, Ta ikkagi tuleb käia ülemürgiga. Ja see tähendab seda, et siis tuleb ka käia üle murumürgiga, muidu ei ole tast kasu, aga pritsima peab sellisel juhul ikkagi sellisel ajal, kus lendlus parajasti on. Nii et ei saa seda teha soovitavalt õhtusel ajal, nagu ikka, pritsimisega on, vaid peab lausa lendluse ajal tegemast õhtuks. Need mutukad poevad jälle mulla sisse tagasi suure kiiruga või maanduvad kuhugi, nii et neid näha ei ole. Aga aplad, nad on nii, et pistavad nahka kõik. Ja selle tunneb ära tavaliselt juba sügisel, kus nad toimetavad need mardikad sellepärast et nad on munenud umbes 10 sentimeetri sügavusele mulda ja seal on siis nendel need tõugud ja suuremad linnud nagu varesed armastavad, väga murusid katkuda, et kui need murud on väga üles katkutud oti kaupa, need murutaimed sealt välja tiritud, et siis võib arvata, et järgmisel kevadel või suvel on suur lendlus ja kahjurite tulek teistele taimedele. Vana tõde, on see Te, kõik taimed, roosid, sealhulgas panevad kahjuritele ja haigustele paremini vastu siis kui nad on korralikult väetatud ja hästikastetud. Miks mitte, et kui inimesed on tublid ja tugevad, siis nad on ka tervemad, samamoodi on ka taimed. Nii et kui on põuaaeg, siis olge kenad, kastke neid südamest kord nädalas, aga ikkagi väga võimalikult nii et 30 40 liitrit taime kohta ei ole sugugi mitte palju, kui on põud, sest roosi juured võivad vanematel taimedel isegi kuni meetri sügavusele ulatuda. Eriti just need narmasjuured, mis tegusad on ja sinna ikkagi seda vett kulub, nii et kastke kord nädalas ja kohe põhjalikult. Ärge Sirtsutage pindmine, vesi aurustub kiiresti ja taime ei saa sellest mitte midagi. Ka toit peaks tal olema olemas. Roos on küllaltki suure toidutarbega taim. Kui nüüd kevadised väetised on käigus juba siis enne jaani või õigemini enne õitsemist või tegelikult veel natukene kasutada sellist väga lihtsat väetamise vahendit, nagu on kas sõnnikuleotis või virtsa Vess. Hästi lihtne valmistada, võtke üks nõu, pange sinna kaks osa vett ja üks osa siis seda sõnnikut või virtsa laske väärida umbes nädalapäevad ja siis tehke selline lahjendus üks osa, võtke siis seda sõnniku või virtsavett ja 10 osa, kes siis harilikku, puhast vett ja selle seguga võite kasta taimi ka lehtede peal, sest aitab tõrjuda jahukaste seeni ja ühtlasi toidab taime nii lehtede kui juurte kaudu, nii et sellega võite siis enne õitsemist kindlasti ühe sellise hea ja koduse väetamise teha ja nad on väga tänulikud teile väga tugevad, lopsakad, läikivate lehtedega ja õitsevad rikkalikult ja sügise poole, siis võiks juba anda fosfor kaaliumväetisi augustis, et taim saaks korralikult talveks ette valmistada. Selleks on kohe olemas BK sügisväetis, seal natukene lämmastikku ka sees, aga seda on just vaja, et kasvamas olevat võrsed välja kasvatada ja moodustada õiepungad ja lasta neil õitseda ja siis hakkavad nad pelga korralikult sügiseks varuaineid korjama. Ilusat roosi suve Kell sel inventar. Suur tänu ja ma loodan, et see kulub kõigile roosisõpradele ära.
