Kevad tuli sel aastal Peipsi järvel samuti nagu eelmistelgi. Kõikjale sulas lumi, vesi voolas mööda siledat jääd lõhedesse ja hakkas neid laiemaks suhtuma. Päike aitas omalt poolt kaasa. Ka soe lõunatuul jõudis kohale, ajas jäädike laiali. Juba tiirutasid vee kohal kajakad. Neile lisandusid pardid, kes sukeldusid, ujusid edasi-tagasi ja puhastasid oma sulgi. Korraga jäi kõik vaikseks. Kõrgelt taevast kostis luikede trompetihääl. Juba olidki nad madalamal, need suured valged linnud. Nad sirutasid tiivad laiali ja laskusid veele. Saabunute seas oli kaks väga ilusat luite. Nad olid sündinud siin eelmisel aastal ja tulid nüüd tagasi, et siia pesa ehitada ja pojad välja haududa. Isa luige nimi oli valge sulg, ema luigel kerge tiib. Valge sulg ujus enesekindlalt kõrkjaid täis kasvanud jõeharus. Ta teadis, et tiheda padriku sisse on peidetud väike saareke umbes ümmarguse söögilaua suurune, kuid sellest jätkus täiesti sinna pesa ehitada. Auk, auk ütles valge sulg ja kerge tiiv sai aru, et ta on siin sündinud ning tahab ka oma pojad samas välja haududa. Haum kaugvastas kerge tiib ja valge sulg taipas, et saar meeldib talle, sest siin ei pane keegi nende pesa tähele. Kerged ihakas kärmesti vanu kõrkja varsi ja tumenenud rootükke saarele kandma. Valge sulg läks luurele. Ta tahtis kogu ümbruskonna järele vaadata, et veenduda, et ükski hädaoht ei ähvarda nende kodu. Kõige tähtsamaks pidas ta, et läheduses poleks inimesi. Jõeharu üks ots ulatus Peipsi järve. Sealtpoolt olid ka valge sulg ja kerge tiib tulnud. Teisel pool oli suurlaht. Lahe kaugemal kaldal asus küla valge sulg teadis seda, kuid otsustas veel kord vaadata, kas küla on ikka küllalt kaugel ja ei ähvarda neid millegagi. Pesa oli suur ja avar. Põhi oli vooderdatud kuivade kõrkijatega. Kergedi pani pessa seitse suurt rohekat muna ja istus poegi välja hauduma. Valge sulg jäi pesa juurde valvama, et keegi kerge tiivale liiga ei saaks teha. Kerge tiival oli väga igav kogu aeg pesal istuda. Valge sulg püüdis teda igati lõbustada. Ta kukerpallitas vees, keerasin selili, raputas naljakalt jalgu. Mõnikord ujus valge sulg tema juurde, sirutas oma pika kaela välja ja laulistele vaikselt. Valge sulg laulis. Ma armastan sind väga. Varsti on meil väikesed pojad, siis läheme siit ära, lendame Peipsi järvele, see on väga suur järv. Niisama suur kui meri. Seal ei ähvarda meid ükski hädaoht, seal saame ujuda ja lainetel kiikuda. Meie pojad on koos meiega. Kerge sulg kuulas valge sulelaule, silitas teda oma kaelaga ja vastas lahkelt. Kuid väsinult. Ma tahaksin küll väga-väga ujuda. Ära on tüüdanud liikumatult istuda. Kuid pole viga, varsti on meil pojad. Ma millegipärast kardan kogu aeg, midagi. Pole vaja karta. Meil on siin hea pelgupaik, rahustas teda valgesulg. Pojad koorusid munast äike sellisel ööl üle kogu musta taevalaotuse sähvisid välgud müristas vesi tuiskas ümberringi kerge peetis pea tiiva alla, kuid isegi sealt nägi ta välgusähvatusi. Tuul tugevnes veelgi. Korraga tundis kerge sulg, kuidas tema allsulgede sees liigutas esimene poeg. Ütles ta enda kõrval istuvale valge Sulele. Üks on juba käes. Soo elus. Valge sulg nihkus kerge tiivale veelgi lähemale, et teda veidigi vihma eest varjata. Hommikuks, kui äike lakkas ja pilved hajusid ning päike välja ilmus, olid juba kõik seitse poega munast väljas, istusid oma ematiival. Kerge tiib tõusis ja sirutas ettevaatlikult jalgu, et mitte kogemata poegadele haiget teha. Siis astus ta pesast välja. Valge sulg, kes oli seda päeva kannatamatult oodanud, nägi nüüd esimest korda oma poegi. Nad olid nagu kohevad kerad ja igal keral oli kollane, suu pärani lahti. Päike paistis palavalt, luigepojad mõnulesid tema soojuses ja tõusid oma nõrkadele jalakestele püsti. Nad tähistasid tiibu ja nõudsid süüa. Kannatage veidi, rääkis neile valge sulg. Õrnalt kuivata käin siin päikese käes ja siis läheme kõik koos sööma. Mul on juba ammu hea koht välja vaadatud. Korraga ta tardus. Keegi tuli suurte sammudega otse nende pesa poole. Kerge tiibia, valge sulg oleksid võinud end kõrkjate vahel ära pihta, kuid nad ei saanud oma poegi üksi pessa jätta. Sammud lähenesid. Valge sulge kerge tiiv surusid end vastu vett, et võimalikult nähtamatuks jääda. Mõtlesid vaid järele, et keegi poegadele haiget ei teeks. Hirm oli küll suur, kuid valge sulg piilus siiski silmanurgast, nägi kõrgedes meest. Mõttes valge sulg. Ta tahtis juba inimese peale viskuda. Kuid õnneks läks mees pesast mööda. Mees vaatas teisele poole, jäi pannud linde üldse tähelegi. Sammud kaugeneside jäid järjest vaiksemaks, kuni kadusid hoopis. Hingas valge sulg kergendatult ja ehmus siis uuesti. Jälle tuli keegi otse nende suunas, kõrkijad lausa ragises itta ümber. See oli põder, põder läks rahulikult jõekese ühelt kaldalt teisele. Peipsi järvele said nad minna alles siis, kui pojad suuremaks kasvasid ja õppisid ise endale toitu otsima. Seni tuli aga kerge tiival neid oma seljale edasi kanda. Öö veetsid pojad tema tiival. Varsti sirgusid pojad, jõukesid ujuma. Kõige ees ujus isa, pojad sibasid oma väikeste jalgadega püüdlikult, tema järel. Taga ujus kerge tiib. Sealt oli tal hea kõike silmas pidada. Ühel udusel hommikul ujusid nad vaikselt jõeharust välja. Kui päike tõusis ja udu hajus, olid nad juba järvel. Noored luiged olid järvest ja selle vaiksest lainetusest vaimustatud. Nad ujusid võidu, pritsisid 11 veega, kihutasid nagu väikesed kaatrid, liikusid lainetel koos ema ja isaga. Sellest kõigest tuli valge sulg kogu aeg unistanud. Kaugel, kaugel. Seal, kus maa ja taevas kokku sulasid, sõitsid laevad. Laine laine järel kadus kaugusesse. Luiged ujusid üha kaugemale. Valge sulg suuris eta pojad, tunnetaksid avarust, hakkaksid armastama seda selget vett. Jalati lendaksid tagasi siia oma sünnimaale, haug, aug, Lägistaste nokaga ja pojad mõistitada. Eile hakkas veel rohkem meeldima see sinine päikesepaisteline avarus. Nad palusid isalt luba ujuda, kaugemale on, kus taevas ja maa kokku saavad. Sinna ei jõua isegi lennata, vastas neile valge sulg. Milleks on meil vaja sinna minna, kui siin on nii hea. Pealegi on aeg tagasi minna, süüa saame ainult kaldalt madalast veest koju koju. Sellest päevast peale ujusid natisti järvele. Pojad avastasid iga kord midagi uut. Nad said teada, et Peipsi pole sugugi alati lahke vaid mõnikord ka väga karm, kui valged laineharjad üksteise kannul kihutavad. Mõnel päeval ei saanudki järvele minna, märatses torm ja vuhises tuul. Pärast torm oli järv vaikne, siis oli nii tore ujuda, ujuda kaugele. Ühel varahommikul, kui päike oli alles tõusnud, ütles valge sulg oma poegadele. Lapsed, te olete suureks kasvanud, vaata lendama õppima. Peame hakkama suureks rännakuks ette valmistama. Õppige lendama. Te peate olema tugevad ja vastupidavad. Vaadake, kuidas isa lendab, ka teie peate nii lendama. Proovige. Ja kõik seitse poega juba suured ja ilusad valged luiged peksid tiibadega vett, Vladistasid jalgadega. Kiiremini. Kiiremini nad vehkisid tiibadega üha tugevamini, kiskusid end veepinnast lahti ja tõusid kõrgemale veel kõrgemale. Kuulsid nad isa häält. Valge sulg lendas üha kõrgemale ja pojad temaga koos. Kõrgusest avanes neile selline avarus, et kõik seitse karjusid suurest rõõmust. Tore, et me sündisime siin, kus on imeilus järv. Ta on nii suur ja üleni päikesepaisteline. Meie järv, meie kodukelk. Üha rõõmsamalt helisesid noorte luikede hääled. Valge sulge kerge tiib, kuulasid neid. Ja nad teadsid kindlalt kuhu nende pojad talveks ka ei lendaks. Kevadel tulevad. Tingimata tagasi siia, kus nad sündisid ja kasvasid
