Minu tänast päeva ka väga positiivset, valgustas Tauno Kangro näitus Vabaduse väljakul. Käisime minagi seal jah, et mina läksin sinna kohe spetsiaalselt vaatama, sest et pandi eile üles ja tekitas väga palju tähelepanu. Ei ole ka kaua see, reedel võetakse maha ta Kajar Lember, kui ta nüüd vanglast välja sattudes saab ruttu, tule vaata, saab, ütleme, kuidas nad teisipäeval pandi kinniste neljapäeva hommikul. Selles, selles näeb ta välja selles mõttes Eesti kohtusüsteem on väga humaanne, et Kajar Lember siiski saab näha, Tauno Kangro. Mõni teine riik oleks selle võimalusel taravad, ta ei olekski näinud. Jõuab reedega, jõua Tallinnasse tulla. Et mina läksin seda näitust vaatama, võib sõita lounge'is naistemärki pärast seda vangla kõrgemast lounge'is sõitma. Miks, no sellest tal mujale valus istuda, kavalus, istuda, olla ka peale vangla. Randla lõhnab juurde. Väga tore oli, Tauno Kangro väitis, et ma lugesin terve Facebook oli täis esteetide esteetide karjatusi, küsimusi. Läksin sinna kohale, olin, olin võlutud, on, kes vähegi saab Tallinnas minna, vaatama on selline tilk, mida ümbritsevad. Eriti mulle meeldis kale jube kündmise kuju, aga ka üks armas siga oli seal ka ja seal oli palju sugulasi. Ja, ja need olid noh, imesid ta rindaja olid igal pool tema ümber ja siis oligi hästi suur buldog ja käis siis oli seal veel igast toredaid loomi, seal on ka Delfis on ka väike välja väljapanek, et asuka telki minna uudistama, et väga tore oli, et kunstnik ise oli ka kohal ja ta tegi juurde koga kujusid seal ja kes ütlemega Kajar Lember reedel tuleb siis kujusid poole rohkem ja juba õnnestus ka. Maestro vesteldes sain ka kingiks kauni fotoalbum, mina, sina, samamoodi sai paremat töö kodus ka seda just, et see rõõm on olemas ja mõtlesime lahkuda sealt ma mõtisklesin, selle mõtisklesin, särgitas mind mõte, mis on väga-väga harva juhtub, kui sa mõnda näitust külastades hakkad ütlema, sest enamasti on pandud mingid kõrred mingisugused mingisugust videot, mingisugune noh, mingisugune asi, mis, mis ei lähe sulle kordamis ütles, ei ole mitte midagi, aga seal ikkagi loomad, naljakad inimesed. Mõtlesin, et sa ikkagi selles mõttes päris kindlalt väga nagu huvitav kunst, sest mina selliseid asju teha ei oskaks. Mul ei tuleks isegi selliseid asju mitte pähe teha ja see oli, mind üllatas, lõbustas ja ma nägin ka, et rahvast oli hästi palju, inimesed tegid pilti, laste lapsed katsusid, käid ja kõigile väga meeldis. Mind üllatas on muidugi see, et ma algul läksin ikka täitsa sinisilmselt isegi isegi vaesuselt küsisin, et kuidas ta suutis kõik need kujud siia tuua, need kaaluvad tonne. Aga siis ühel hetkel lihtsalt Tauno Kangro võttis sülle ühe suure seapõrsad, mis minu silma järgi oleks pidanud, kaalub üks 500 kilo, vähemalt niimoodi viskas selle paar meest trid eemale, aga Tauno ongi väga tugev. Seda küll, aga tegelikult siiski valt pronksist vaimisid pronksist. Mõtlesin, et tõstan mina ühtegi testi, aga seda on väga tublid ja ei ole päris pronksist. Nendega natuke koopiana tantsis Nathan pronksist ja tal on väga tugev mees. Nädistajatel tõstis minu niimoodi ühe peopesad hästi kõrgele üles. Panin kõrva modelleeris ja ma olin kõrgemal kui Jaani kirikutorne, ma nägin Tallinnat hästi kõrgelt. Rauno paistis mulle, kui tema käsi oli nii pikk, et üle minu pea lendasid juba nagu lennukeid üsna lähedalt. Saliga natuke õudne hakkas peale, hoidsin Tauno sõrmedest niimoodi kysis, ma läksin alk minema temaga, mina mõtlesin, et need on tehtud õhku täispuhutud õhupallid, aga tegelikult siis lihtsalt on tegemist rammumehega nagu Pipi Pikksukk veel tugevam nagu Pipi isa on nõnda hästi vahva lina, mina ei üritanud midagi tõsta, ma erinevalt sinust, aga, aga sest ma teadsin, et noh, et igaks juhuks. Ma ei püüa, aga ei, ei, see oli võrratu. Ei saanud. See on tore ja see muidugi just nimelt, et keset Vabaduse väljakut on ja Kalevipoeg künnab otse linnavalitsuse suunas ja sinna Vabaduse väljaku tunneli poole ja see buldog jälle vaatab kurjalt Jaani kiriku poole ja näitas, et et jah, ei selline sead vaatavad Vabaduse samba poole. Donald kenasti paigutanud. Et mina oleks tegelikult muidugi loodud. Kujusid oleks võib-olla veel rohkem, terve väljak oleks neid täis, et tahaks jalutada nagu metsas erinevate kujude keskel, sest Tauno Kangrot kujusid on ju veel kindlasti ja need oleks võinud veel tuua sinna juubelinäitusel, sest et tal homme viiekümneaastane sünnipäev, palju õnne. Mina ütlesin ka, mina õnnitlesid nõnda ka juba täna. Nii et ma soovitan jah, kõik kõigil vaatama minna ja teha, teha pilt endast surna ütleme seda näituselt näituselt lahkudes hästi helgelt positiivses meeleolus, tegelikult oleks nii toreda tore elada Eesti riigis, kus ütleme näiteks kõik kõik suurtükid ja kirikukellad valatakse Tauno Kangro kujudeks. Kas oleks väga ilus mõte, Mart ja et mitte taome, mõõgad, atrade ahvenad, Tauno Kangro kujudeks ja tõesti, need loom on ju alati tore vaadata, et et ja ma vaatasin seda raamatut ka kodus. Ja seal on tal Tauno Kangro palju plaane juba, kuhu neid kujusid veel paigutada ja mulle väga meeldisid need näiteks Ühispanga ette panna kolm inimest, kes veeretavad mingit toodud ratast asja eest teist taga. Asi ongi selles, et, et need inimesed küsivad sageli, et, et kuidas see saab olla nii, et terve Tallinna Tauno kunsti täis ja tahab ka merre panna. Ta ongi väga tugev, et kui ikkagi on need kolm meest, need rattad, sestap siin Ühispanga ette ära, siis need pankurid on ju lödipüksid teie üritasite seda kujunenud, et ma ei saa küüni nagu taha. Tauno valimised, need kolmestel, põmm sinna maha, maa vappub korraks ühispangaga kontorites kohvimasinad, nüdi kolisevad, raja korraks hüppavad ja vajanud ei valaks, vibreerib ja siis meil kujud on seal ja nad võivad käia neid kujusid seal vaatamas. Ja võib-olla ta võtab mingi parkimisplatsi ära, tekitab liikluses, ütleme, need kujud on seal, sina teadsid neid liigutada, mitte keegi ei tõsta, ei jõua ja, ja see on väga ilusas Vabaduse väljakul on, et ma kujutan ette, mis seal öösiti toimub, et kas hilised boheemlaslik ronivad näiteks Kalevipoja hobuse selga ratsutama, seal natuke muidugi, sest ma arvan, et see on ju kunsti mõte ongi ju see, et sihuke steriilne punn kuskil näitusesaalis. Mina käisin koeraga seal, koer nuusutas kõik kujud üles oma koera ja palunud modelleerida, ma lootsin tegema selle tagamõttega, võtsin ta kaasa ja jalutasin mitu korda Tauno edasi-tagasi, et äkki ta paneb seda koera tähele, aga vaata, silusti sinu koerast saaks teha, samas ei kujune, kui tal on see Kalevipoeg kündmas küll. Ja originaal on hästi hea, et ühesõnaga suur tal on selline pilt, kus Kalevipoeg künnab, jobunen adra ees, lihtsalt isal võiks olla teine skulptuur Kivirähk koeraga ja mul on sihuksed hiiglaslikud käed ja jalalabad ja siis koer on ka siuke kuidagi abiline Robinud kombeid, armas armas. Kevad on kuidagi igast suunise r ja sina oled kuidagi välja venitades ja Robin on ka kuidagi nagu vahva vaadata ja siis te jalutate seal Vabaduse Vabaduse väljakul ja tuleksite kasti suured, sest noh, rabinud viisakad, niux väikest ei ole mõtet teha oma elu suurima vea ja, ja, ja siis oleks pahvaleks see hobune, kes küllap kalevipojaga seal muidugi ma vaatasin, tegelikult hobune lihtsalt kõnnib adra ees, et neile ka mingit seost omavahel seostuma. Tavaliselt noh, mina ka ei tunne, hobune vist on rakendatud kuidagi adra Etnedame rangidega. Kuidas seal seda ei ole, hobune lihtsalt näitab teed, oleme külla künname, seal on lihtsalt nii tugev, tallel hobust vaja, tal on vaja nimelt hobustele hobune istmeid, näiteks talle teed. Ta lükkab seda sahklisema kära, lükkab ise seda. Või on see siis tegelikult selline skulptuur, mis räägib inimese loomade võõrandumisest, et lihtsalt nagu nagu streinzer syndenait üksinda, et noh, et sattunud kündma juhuslikult tema teele sattus üks hobune ajab hobust taga. Kappa vees aga künnab talle järgi või noh, tegelikult Kalevipoeg võib olla hakkan mõtlema siis väga palju tänapäeval ka selliseid vanainimesi, kes käivad toetudes siuksele raamile mingis mõttes ka toetav daamile liigub hobuse kannul lihtsalt niimoodi, et ega me ei tea maa sisse meileegiasse, sahk on ulatus võib-olla sellest vastikust kalevi, valige haige ja ta käis, käis selle najal, eks ole, jalad olid juba viletsad ja võib-olla jalgu ei olnud karid, puujalad nagu, nagu Tallinna linna peal, et muidugi jälle noh, miks, miks, miks lähedust linnavalitsuse poole, et et see on ju selge, selge vihje jällegi. Aga jah, et ühesõnaga sihuke kunstisilmus otse keset Vabaduse väljakut ei ole vaja kuhugi galeriisse sisse pöörata, ei ole vaja minna Kadriorgu muuseumisse, lihtsalt on toodud keset platsi ja ja minge ja vaadake, inimesed väga vahva nälja ja.
