Suvi on kohe-kohe käes. Juuni, juuli, august. Juuli märgiks on ikka jaani tuled sõnajalaõied  ja šašlõki vardad. Juuli märgiks on metsmaasikad vähemasti minu jaoks. Augustis mõteldes aga kangastub mulle öötaevas  ja langevad tähed, sest just siis on neid eriti rohkelt näha. Tavaks on langevat tähte nähes midagi soovida,  aga kõige mõistlikum soov oleks, et see täht meile pähe ei kukuks. Sest vahetevahel seda ikkagi juhtub. Enamus meteoroide põleb küll atmosfääris ära,  aga suuremad ei jõua ära põleda ja potsatavadki  taevakividena tulikuumade taevakividena maapinnale aastas. On välja arvutatud, et aastas langeb planeedile 37 kuni 78  tonni meteoriitset materjali. Enamus sellest küll kosmilise tolmuna tuleb  ka suuri kive. Kõik me oleme küllap kuulnud kaali meteoriidist  ja mõnigi lihtsam meil nii imestab, et kuidas meteoriit küll  sattus täpselt kaali järve, mis on Saaremaa üks olulisemaid vaatamisväärsusi. Hiidlased muigavad seepeale, et mis gali meteoriidi ära pole. Et meite saarele on potsatanud kunagi midagi hoopis vägevamat. Mida just, ja kuna seda lähemegi nüüd uurima. Praamiga Hiiumaale sõites ei oska keegi meist arvata,  et tegu võib olla tinglikult ühe maailma vanima saarega. Kujutage ette, et 455 miljonit aastat tagasi kukkus siia  Hiiumaa kohale merre tohutu suur meteoriit. Selle kokkupõrke tulemusena tekkis siia rõngassaar,  mida võib pidada tänapäevase Hiiumaa eellaseks. Muinasjutuna tunduv väide tuleb üle kontrollida. Meteoriidikraatri otsingud viivad meid kõigepealt Kärdla  lähedale paluküla vanasse paemurdu. Just siin asuvaid kallutatud paekihte nähes tekkis  geoloogidel juba 19. sajandi keskel kahtlus,  et midagi on korrast ära. Alles enam kui 150 aastat hiljem leiti selle segaduse põhjustaja. Me seisame praegu Kärdla meteoriidikraatri palli peal  ja siit tegelikult paluküla kabeli juurest sai see  avastamislugu alguse, eks ju? Jah, täpselt nii. 1967. aastal tulid siia ehitusmontaaživalitsuse puurijad  ja töökoda siin kõrval olles tahtis kaevu  ja nad hakkasid kaevu puurima ja oh ülatus 20 meetri peale  sattusid väga kõvale kivile. Sealt võeti proov. Proov toodi geoloogidele. Geoloogia ütlesid, et see on graniit. Kalle suuroja oli üks neist, kes tol ajal siin geoloogilist  kaardistamist tegi ja Paluküla mäelt killustiku  valmistamiseks sobiliku kivimit otsis. Uuringutel leiti kvartsis niinimetatud planaarseid elemente,  mis lubas väita, et tohutu surve ja soojuse ga purustatud  kivimid on läbi teinud kas tuumapommi või meteoriidiplahvatuse. Kuna tuumapommi Hiiumaal teadaolevalt mitte kunagi lõhatud pole,  saigi maa sees peituv iidne meteoriidikraater poolkogemata avastatud. Kuid milline nägi see paik välja siis, kui plahvatus toimus? Esiteks, siin oli hoopis meri. Ja teiseks, see merekoht ei asunud üldse  ka mitte siin mail, vaid kuskil, ütleme Uus-Meremaa kandis  selle ajaga me oleme sealt kuskilt kaugelt lõuna poolkeral  tulnud siia, kus me praegu oleme. See meteoriit oli ju tohutu suur, et me ei kujuta seda ettegi,  eks. Jah, kes suur oli, ta kindlasti. Tehakse nii väga rusikareegel et metoriit on 20 korda  väiksem läbimõõdul kui tema poolt tekitatud kraater. Geoloogid on teinud paluküla paemurdu Kärdla  meteoriidikraatri maketi mõõtkavas üksajale,  mis näitab suurepäraselt selle tohutu kraatri ulatust. Kraatri läbimõõt ise oli umbes neli kilomeetrit  ja plahvatusega aurustunud meteoriidi läbimõõt umbes  paarsada meetrit. Meteoriidi plahvatuse tekitatud kraater mattus järgmise  miljoni aasta jooksul setete alla. Just sellepärast on see väga hästi säilinud. Palja silmaga võib kraatri ringvalli praegu aimata vaid  palukülas ja tuba as. Kuid erinevatel gravitatsioonivälja ja lidari kaartidel on  kraatri ringikujuline kontuur selgemalt näha. On räägitud, et see löögijõud oli võrreldav 25000 hirosima plahvatusega. Kui see taevakivi praegu kukuks selline taevakivi meile maale,  mis see teeks? Ma arvan, et ta teeks samuti nelja kilomeetrise augu nagu  toogi kord. Aga noh, tüli oleks väga palju Öeldakse,  et selleks, et tekiks niisugune tuumatalve Taoline katastroof tähendab kui kõik maa tuumaarsan ühe korraga. Õhku lasta. Siis tekiks selline ökoloogiline katastroof  mis oleks võimeline ka elumaalt hävitama. Selleks on vaja umbes viieteistkilomeetri läbimõõduga kraatrit. Ja neid on majal üsna palju. Nii et Kärdla kraater oma nelja kilomeetriga päris maailma  lõppu veel esile ei kutsuks. Aga no Euroopa maa paneks ikka kõvasti põdema. Ja selliseid taevakivisid on ju kosmoses küllaga,  et see on ainult aja küsimus või? Ja nagu öeldakse, Kärdla. Suguse niisuguse paugu tõenäosus on üks,  ühe miljoni aasta kohta, nii et meie oleme oma esimesi  tuhandeid siin künnamehe, nii et meil on veel aega oodata küll,  millal tuleb. See on muidugi kogu maakera arvestuses. Ma olen Kärdla kraatri süvendis ja siin tehti geoloogilist süvakaardistamist. 1990. aastal rajati siia Eestimaa sügavaim puurauk. 815 meetrit 500 meetri sügavusel tuli vastu kraatri päris  põhi ja arvutused näitasid, et meteoriidi tohutu jõud  purustas graniiti ühe kilomeetri sügavuseni. Kraatri kesksüvikust võib saada mineraalvett,  mida mõnikümmend aastat tagasi isegi villitud. Ka Kärdla linna survelisel põhjaveel on meteoriidiplahvatuse mõju. Ringvallipealsetel aladel, kus lõhelisi lubjakive on katmas  vaid õhuke pinnakate neeldub sadevesi kergesti  ja voolab sealt kiiresti Kärdla linna madalamal asuvate  alade suunas. Paigas, kus madalamal asuv paelasund on kaetud viirsaviga,  satub põhjavesi surve alla. Kui viirsavi kaitsev kiht läbi puurida, siis purskab  põhjavesi fontäänina välja ning jääb voolama katkematu joana  Artes ja veena. No vahet ei ole, kas mineraalvesi või arteesia vesi,  igatahes tänu meteoriidile on siin Kärdlas veega kõik väga hästi. Jah, kindlasti on sellest metoriidi osa. Tema lõi selle kauni struktuuri Kuigi meteoriidi plahvatus on kivimikihte tugevalt ümber kujundanud,  avaldas kraatrile endale kõige tugevamat mõju siit üle  käinud jää. Tänapäevane Hiiumaa hakkas Läänemere t kerkima veidi enam  kui 10000 aastat tagasi ning hoopis teisel kujul. Jääaja tohututest jõududest annab tunnistust Ahvenamaalt  siia kandunud Lääne-Eesti saarte suurim Eestimaa üheksas  hiidrahn kukk kivi, mille ümbermõõt on lausa 42 meetrit. Läheme Hiiumaa kõrgeima kallaste ehk Vahtrepa panga juurde,  mis kerkis merest vaid mõne 1000 aasta eest. Siin paljanduvad siluri ajastu juurulademe,  lubjakivid. Millist elu siit pangast võib välja lugeda kui kivimitest  mitte midagi ei tea, kuidas seda vaadata. See on väga lihtne. Näete, me, see pank on niisugune sakiline. Tugevamad kivid on need, mis on välja pundunud,  nagu, eks ole, annavad siin selle ette uletava karniisi  ja auk. Kus on tagasi, seal on siis savikamad kivimid. Aga see, kui ajaliselt võtta, see on kõik üks juurulade  ja selle kivimid. Nii et siin vahelduvad, näete, allpool on savikas õõnes  välja ulatuv, tugev osa. Savikas osa ja jälle näete karniis, mis iga hetk  ka aeda ei kuku, on üleval. Aga miks see just niimoodi on, et nad täpselt on üks üle ühe. Üle ühe, sest loodus on nii, seal ilmselt kord oli rohkem  elustiku rikas, kus lubi nagu lubjakivi tekkis. Aga siis tuli rohkem nagu öeldakse seda terigeenset materjali,  savikat, materjali, sinna basseini, siis tekkisid need  savikad kihid. Kui tahta Hiiumaa geoloogiast täpsemalt teada saada,  tuleb minna palade loodushariduskeskusesse vast avatud  kivimite õppehoonesse. Kogu see kivimite õppemaja on niimoodi üles ehitatud,  et ta kajastab Hiiumaa kivimid ja geoloogiat. Nii et selles mõttes seesama sete kivimite sein on tõesti  Hiiumaal pärit kivimitest niimoodi kokku ehitatud  ja kujundatud. See on sarvkorall, näete, see sedasi on tema see sette  kivimi ees sõnaga kauppematerjali niimoodi pandud. Ja, ja siin on nüüd tema ristlõige pandud siia sisse. Ja, ja siin on ta juba kaltsiitidega täidetud ja,  ja, ja kui sa katsuda teda, on võimalik lihvida,  ta on väga kõva materjal ja siin on erinevad koralli tüübid. Et see annab tunnistust, et Eesti suples nii-öelda soojas  troopika Ja siis. Ta oli, ta oli ekvatoriaal meredes ja, ja siin vee sügavus  oli kuskil 50 kuni 200 meetrit ja, ja siin olid soojad mered ja,  ja korallid elasid ja kasvasid. Et see on kõik sellest perioodist ja mis Hiiumaal väga noh,  niisugune tavaline ja, ja välja tuleb, on stramatoporid. On sellised käsnad ja, ja, ja siin on see ühes romatupori,  näete, ta on selline ümmargune ja ja, ja teda nimetatakse  ka veel kiht poorseks. Mida selline kivimite vaatamine üldse tavainimesele näitab,  mida see annab? Ja kui me siin Valdur Mikitat mingil määral natukene  kasutame tema mõttekäike siis kui me seisame seal  selle tartkivi seinas, paneme käe sinna,  siis meil on 1,8 miljardit ühe käe all, siia paneme,  on 400, võtame lille kätte, on täna, nii et tegelikult see ajatelg,  mis inimene ühe korraga võime haarama on 200 tähendab kaks  miljardit aastat. Nii et see on, kui seda hakkad ette kujutama,  see on midagi väga erilist. Hiiumaa loodus on üllatusi täis, kuid kaibaldi liiviku  sarnast kohta teist Eestis kindlasti ei ole. Vaadake, nüüd ma olen praegu keset Hiiumaad  ja minu taga on ainult liiv. Ja kui ma vaatan ümberringi, siis ka siin ainult liiv,  360 kraadi, ainult liiv ja merd, vett ei kusagil. Kalle, no miks see nii on? Loodus on nii loonud kui mõni kolm-neli 1000 aastat tagasi  Hiiumaa ent ilmutas selle koha pealt. Siis oli siin mererannik ja nagu mererannikul ikka kipuvad  liivavalik kuhjuma. Pärast töötas nüüd natukene tuul, nii et tekkisid  ka luited. Nii ta tuli. Liiviku tekkimisel ja säilimisel on ka inimene kaasa aidanud. Nimelt oli siin pärast teist maailmasõda tankide  harjutusväljak ja hiljem lisasid oma osa metsapõlengud. See kokku tekitaski siia Eesti suurima kõrbe. Vaata ja imestada. Ja imesta. Need sõnad võivad juhtida meid läbi kogu meie elu. Oleks meil vaid ikka ja alati tahtmist vaadata  ja suutmist imestada, imetleda seda tõelist ime seda müsteeriumi,  mis meid ümbritseb. Hea teejuht kulub seejuures marjaks ja osooni  selle hooaja kõige viimases loos on meie teejuhiks Urmas Tartes. No siin niidu peal liikudes on ikka äraütlemata põnev see  elu vaatad ringi, vaatad lähemalt ja näed väikesed ussikesed,  mis on tegelikult siis ka ju putukate vastased. Kes see on? No jälle on tegemist meil ju lastetoaga siin  ja siin on meil siis see selline kiletiivalise vastne  ehk vaablase vastne, teda nimetatakse ka ebaröövikuks,  sest temal on rohkem jalgu ebajalgu, kui on Libikaröövikul  ja siin kõrval see teine roheline, mille me siin juba  ka siin kõrval kätte saime, on üks Libikaröövik,  kelle nimetus on vaksik. Ja tema on siis see klassikaline vaksoja. Et selline lasteaia vaatamine on kevadise putukavaatluse üks  kindel märksõna ja nende valmikuid näeme  siis jällegi juulikuu. Pahatihti jääb meil looduses käies mingi osa rikkalikust  elust nägemata. Hea tahtmise ja õnne korral avaneb meil siiski võimalus neid  loomi märgata. Põhiliselt otsime putukaid, siis siin on näha üks ämblik. Ja tema sööb Jah, see on nüüd üks selline hiidämblik,  kes võrku ei koo ja nii-öelda huntide kombel otsib endale  aktiivselt saaki ja ja siis noh, loomulikult sööb tema ära  ja muidugi, eks kui juba paigale jääda, siis kui hakkad  natukene juba vaatama, siis siin on meil see ärikäski päris  niimoodi mitmeid, kes sõnajalgade peal lendavad. Üks põhilisi nii-öelda võimalusi ja variante putukate  leidmiseks ongi nüüd see, et tuleb kõndida hästi rahulikult ja,  ja, ja lasta kõigepealt ennast nagu harjuda nagu tähelepanu pinnasele,  et läheb sellele väiksele maailmale. Kui nüüd looduses liikujal on soov putukamaailma  mitmekesisuse ga tutvuda, kus ta peaks valima  selle keskkonna, et võimalikult palju näha No kõige mõnusamad kohad on sellised piirialad,  kus ütleme, niidu, metsasermad, väikseid piiriala jah,  ikkagi koosluste piirialad ja. Seal siis tavaliselt me võime kohata nagu mõlemalt poolt  nii näiteks metsa kui niiduliike ja eks loomulikult  ka aastaajaline minek on oluline, sest ju  ka siin meie erinevad liigid tegutsevad erineval ajal. Näiteks praegune aeg, kevadine aeg on väga hea võimalus  vaadata näiteks meie augustikuu laulumeistrite  siis rohutritsude ja ritsikate vastseid,  kes meil siin on, siin ongi. Et praegu oli just selline hetk, kus me rääkisime,  sellest, me tahaks näha väikeseid tirtsusid  või ritsikaid siis õnnestus üks selline püüda,  et siin on meil siis selline klassikaline rahulik suvastne,  ta on juba päris mitmenda järgu oma me tunneme ta ära vastsena,  sellepärast et tal ei ole tiivad täis arenenud täiskasvanud  rahutritsul on pikad tiivad ja ta isegi suudab natuke lennata,  nii hüppehüppe järel küll, aga siis vastased ainult ronivad  rohus ja nendel veel tiibasid ei ole lennuvalmis,  mida tema näiteks sööb ikka rohtu selles mõttes,  et nendel ei ole vahet, nii vastsed kui valmikud söövad  neile ühtemoodi ühte toitu umbes nagu inimese maailm. No kaua nüüd veel läheb aega, et me nende ilusat heli kuulma hakkame? No tänasega arvates nii umbes poolteist,  kaks kuud ja siis on neil juba Valmikud, kes hakkavad istuma? Varjatud elu avastusretk kulgeb Põlvamaal Ahja jõe äärsel niidul. Tundub, et põneva miniatuurse elustiku nägemiseks oleme  leidnud õige koha. Tõsistele putukahuvilistele on see lausa paradiis. Siin lendab ringi aasta liblikas, haruldane mustlaik Apollo. Nendel on nagu vajalik mitu tingimust ja üks tingimus on  kõige põhiline on toidutaime. Olemasolu ja sellel liidul kasvab päris palju lõokannuseid. Ja need on siis tema rööviku toidutaimeks  ja talle endale loomulikult meeldivad päikesele avatud tuule  eest kaitstud niidud, nii et kui need kaks asja kokku satuvad,  ehk siis see leokandus kasvab nagu sobivas kohas. Kui mustlaikapollod röövikud on sõltuvad ühest kindlasti  söögitaimest siis on näha, et valmikud, ehk  siis liblikad ise söövad väga hea meelega just taimede  õienektarit ja siin näeme, kuidas toimetab üks. Mustlaikapollo võilille nektari kallal. Mustad kapollod on sellised väga vahvad päikeseliblikad. Ja nad lendavad ainult siis, kui päike paistab. Nüüd. Öö veedavad nad siin kusagil kulu sees. Sellise poidus, nii et kui siia hommikul tulla varahommikul tulla,  siis me ei näe mitte kedagi, siis on see nüüd täiesti tühi. Ja siis ühel hetkel see on nii, võib-olla pool tundi tund  pärast päikesetõusu siis äkki on koguni täis valgeid laike,  need on siis rahu peale päikesega jätta,  soojendama roninud liblikad ja nad peavad ennast soojendama sellepärast,  et nad saavad lennata alles siis, kui nende kehatemperatuur  on umbes sealsamas kandis, kus meil inimestelgi 36. Täpselt, et selles mõttes nad on ikkagi mõõdukalt  püsisoojased loomad oma tegevuse juures,  et jah, öösel langeb nendega temperatuur alla,  aga päeval peavad nad olema soojad. Päikesepaiste on mustlaik apollole eluliselt vajalik. Liblika elutsükkel valmikuna kestab ainult kaks nädalat. Halva ja pilvise ilmaga rohtu peitudes on iga tund kaduma  läinud elu. Siin rohukõrte vahel pikeerides on täiskasvanud  mustlaiapolodel ainult üks eesmärk. Neil tuleb oma lühikese eluaja jooksul leida paariline,  et nad saaksid jätkata oma sugu. Stunud emas ja me tunneme selle järgi, et tema tagakeha  otsas on selline selline hallikas sarjas moodustis,  mida noh, teaduse keeles nimetatakse fragise aga tema sisu  on olla voorusetöö ehk takistada emasel edasisi paaritumisi. Ja toimib ka, paistab, et toimib, sest see on nendel  niimoodi välja kujunenud ja paaritumis ajal isana  siis eritab sellise moodustise emase nii-öelda tagakeha otsa. Nii et see on isasele liblikale, selle jaoks,  veendumaks olemaks kindel, et ainult tema järglased  ja see, see on see looduse klassikaline tõlgendus,  et ikka iga isa tahab olla oma laste isa. Laste ema ehk emane must laik apollo muneb peagi munad,  mis talvituvad kuluheina all peidus. Järgmise aasta aprillis kooruvad munadest röövikud,  kes toituvad aktiivselt ning nukuvad niipea,  kui on kasvanud piisavalt suureks. Maikuu keskpaigast alates võime juba kohata värskelt nukust  välja roninud mustlaika pololiblikaid. Eks ja vedeliku tilgake on seal tiiva peale  ka see. Kestumisest ta on värske isend, täiesti,  et see on selline väike laiguke, et kui nad nukust välja poevad,  siis on nad kollaka vedelikuga kaetud kõik. Ja. Ja ja, ja siis noh, vahel mõni laiguke jääbki niimoodi tiiva peale,  siis kui just oran oranžika laiguke praegu. See on selline, siis tema. Elukorralduses tulnud üsna pea läheb ta meil lendu siin,  et, et juba tiibu veidikene väristab ja aga kui vana ta  siis on, sa ütlesid, et ta on üsna värske,  üsna no hindas, et võibolla siin päev kaks. Mustlaikapollode äratundmiseks on kolm lihtsat moodust,  mida endale meelde jätta. Esiteks see, et ta tundub kaugelt vaadates selline valge liblikas. Kui me tuleme talle lähemale, siis vaatame,  et tema tiivad paistavad just eriti siit serva osadest läbi. Teistel valgetel liblikatel seda nii väga pole võimalik tuvastada. Ja muidugi kõige tähtsam, mida ütleb ka tema nimi,  on see, et tema tiibade peal on mustad laigud. Ja siin on tõesti näha, et mõlemal tiival on kaks musta täppi. Kas lipikad või on nad siis? Herilase mesilased, õie tolm, lektor, see meeldib kõikidele  putukatele ja üks selline, teine hea lihtne võimalus  putukate vaatamiseks ongi just nimelt läbi käia kõik õied  ja soovitavad sellised, kus siis nektarit on? Kus peale tulevad alati väga erinevad putukad. Eestis looduses liikudes tahab võimalikult palju putukaid näha,  siis millal oleks õige hooaeg? Ise liig rikkam ja valmikute rohkem aeg ikkagi jääb meil  jaanipäeva järgsele ajale ja umbes kuu aega ta  siis kestab. Kui meid huvitab aga konkreetsete liikide leidmine,  siis peame muidugi arvestama fenoloogiaga,  ehk siis on liike, kes tegutsevad kevadel,  kes suvel, kes sügisel. Nii et neid me ei saa minna niimoodi, et läheme juulikuus  välja ja näeme kõik ära. Ja muidugi, kui me oleme eriti uudishimulikud,  siis on meil võimalik putukaid vaadelda ja leida terve aasta. Et järgmine kord, kui teie loodusesse lähete,  siis vaadake julgelt ringi ja otsige äkki märkate kedagi,  keda te varem pole silmanudki. Ja ongi osooni, 20 et kolmas hooaeg läbi saanud suvel  vaadake televiisori asemel loodust ennast  ja ärge üksnes vaadake, vaid ka nuusutage maitske,  katsuge käega. Meie teeme seda samuti, ja põnevamad asjad salvestame oma kõvaketastele,  et need sügisel jälle teie ette tuua. Okolm.
