Pionääriks majanduse 40. aastal, siis kui pioneeriorganisatsioon üldse üldse asutati ja see oli Silvastiline koolis. Tookord maalin kuuenda klassi õpilane algkoolis, sellest oli meil muidugi ülevaadet mingisuguste alguses veel ei olnud, oli kõik võõras, moodustati oma oma salgad, meil pioneerijuhti oma koolis ei olnud, oli üle valla, oli üks pioneerijuht, siis ta oli noormees ja viis meiega läbi siis väga mitmesuguseid maastikumänge ja sellest, mida tänapäevalgi pioneerid teevad, nii. No pioneeriks vastuvõtmine oli ka omaette, väga huvitav tseremoonia, meil seal siis lugesime selle pioneeritõotuse, et see oli juba varem meil õpitud ja siis pandi meile pioneerikaelaräti kaela ja märke anti, ja siis huvitav oli see, et meil olid eraldi siis poisterühma või poistes algati tüdrukute seal ka, nii et poisid tegelesid siis rohkem oma huvialadega, tüdrukud olid eraldi, aga need üldpidulikud koondused olid ühised poisid tegid seal oma mudellennukeid, valmistasid siis oli veel seal raamatuköitmise koondused ja selliseid praktilise küljega rohkem tüdrukutel olid siis jällegi oma huvialad seal igasugused õmblemised ja, ja koga kordused ja nii edasi. Ja meil ei ole üldse pioneer oli vähe tookord alguses noh, oli võõras kõigil lastel ja siis oli meie kooli peale varsti paarkümmend, pioneeri oli, aga muidu õpilasi oli 200 aasta jooksul aastus veel juure pioneere aga alguses võeti vastu meid umbes 15 või midagi selle õmbluses, kaks salka oligi üks poistesalk ja siis üks tüdrukute seal seal siis mitmetes klassides põhiliselt just ikka vanem noortest klassidest neljandas klassis peale, siis võeti pioneeridega vastu, kuidas suhtumine tookord oli Karalleeridesse tihti õpilaste poolt teiste õpilaste poolt oli suhtumine küllaltki võõrastav, alguses sellepärast et siin oli ümbruses küllaltki need noh, jõukate talumeeste lapsi ja kodanikuaegseid tegelasi ja eks nende vanemate mõju ulatus ka lastesse ja niimoodi oli siis teatud määral nagu väitlus käis kahe leeri vahel, aga meie töö läks ikkagi põhiliselt hästi ja just hingeks oli meil see õpetaja Kaljo Vedler, kes ikka 50 asja õiges suunas edasi pioneeriks astusite sügisel kevadel noh, kooli lõpetamine, kas oli laager, ka? Pioneeri laager oli meil kobial ja see oli üle vabariiklik laager ja meie koolist siis oli õigus sinna minna kolmel õpilasel. Aga kuna teised pioneerid, kes siin olid, olid noh, kodus ikka suvel karjas pidid käima, tookord olid need üksiktalud ja selle tõttu siis teistel Maalin käsitöölise laps ja karjas käibest ei olnud, nii et mul asutus siis võimalik sellest laagrist osa võtta. Ilmad olid väga ilusad ja soojad seal järve ääres, 41. aasta suvi oli üldiselt väga soe ja ja järve ääres pidevalt käisime suplemas. Väga huvitav oli see rivistus, meil seal olid järve ääres koha, selle endise puhkekodu ees oli selline suur kroon, oli silla rivistati, kõik siis ülest laagris oli umbes 200 pioneeri ümber, üle vabariigi, enamuses olid need trükitööliste kirjastustööliste lapsed, muide, see oli ka ainult poistelaager, iga rühm andis seal oma seinalehte veel välja, ise kujundasime selle seinalehe alusel Nendest puujuurtest, sellised kõverad tähed ja väga huvitavaid seinalehti oli. Siis mängisime seal Bellima, mängisin ka seda mandoliinid, tuli oma orkester, saad selle orkestri juht oli praegune Kreutzwaldi muuseumi direktor, siis põhiliselt selle Võru keskkooli õpetajad olid seal näiteks Mu pärastine keskkooli keemiaõpetaja olime seal looduselo riigijuht, siis oli seal oma tehnikaringid ja ehitasime sõjalise parve ja üks grupp tegi seal isegi ühe söösta väikese süsta valmis, sellega ei lubata tagasi sõitma, ta oli väga väike ja ükskord läks ümber. Toitlustamine oli väga hea neli korda päevas, kõige paremad söögid olid, saime olla siis kaks nädalat, siis algas sõda. No meie laagrielusse mingisuguseid muudatusi ei toonud, laager käis edasi, ainult õhurünnakud Võru raudteejaamale juba need andsid tunda, et on et on hoopis midagi muud, on, ei ole enam rahuaeg. Ja nädal aega olime veel sõja ajal laagris siis laager lõpetati ja lapsed saadeti siis igaüks kuju. Ja niimoodi siis lõppeski meie laagrit tehti lõke, lõkkeõhtu veel, lõpuks seda loomulikult väljas ei tehtud, tehti lõke kaminas, sest oli õhurünnakute oht, oli, saadeti meid ilusti raagi peale bussi peale ja saadeti ilusti koju. Vastseliinas läks seda üle võib-olla varem kui mujal nimelt siin kohalikud omakaitse lased ja vallutasid selle vallamaja juba kaheksandal juulil. See oli kolm päeva enne, kui sakslased siia sisse jõudsid oma kaitsesin, siis kasutasid oma võimu ja nii kohalikud täitevkomitee tegelased ja üldse keda keda süüdistati nii-ütelda kommunistidele kaasatundmises ja need ka võeti kinni, viidi kõik vallamaja ja hoiti seal siis kolm päeva ja 11. juuli õhtul tapeti kõik ära. Ma olin poisikene, tookord roomasin ringi ja nägin neid meetmeid. Meetmed tolleaegsed alevi vallutajad, isegi kirikuõpetaja tulistas püssist seda vallama peale. See oli see pastor plank praegu, mõnikord räägib Ameerika hääles veel seda pühapäeva jutlus ja plaanika tooli meie, meie, pastor, siis ja tema oli ka üks nendest nendest vallutajatest, kus praegu külanõukogu on, seal nägin siis laugude lipp oli pandud sinna ütelda jalamatiks, säetud demonstratiivselt sinna ja sirp ja vasar peale pandud nii kokku nagu Mõnistuseks sinna õhtul oli keelatud liikuda ja ma siis salajast läksin, öösel senna vaatasin, kui see vahipostid seal olevat ära kaugemale läinud vallamaja juures patrull neetud, teisele poole. Ja õega olime esimesed, kes juba vastasena tagasi tulid ja täitevkomiteed organiseeris siin siis Siilivask täitevkomitee juure lipu vaja ja ei olnud kuskilt võtta ja siis panime selle lipu sinna üles. Stahli luitunud lipp küll juba, aga pidas ikka paar kuud vastu, seni kuni seni, kuni tema pandi jälle teisega asendati. Ja niimoodi siis oligi esimeseks lipuks jällegi siin täitevkomitee juures esimeseks nõukogude võimu sümboliks Sis Vastseliinas 44. aastal.
