Aiatark. Tere kõik aia sõbrad. Märtsikuu on sealmaal, et on viimane aeg viljapuude, aga ka ilupuude kevadiseks tagasi lõikuseks. Nõu annavad aiandusagronoom Väino Eskla, Räpina aianduskooli õppejõud Andres Vaasa. Mida viljapuude kevadisel harvenduslõikusel silmas peaks pidama? Kõigepealt peaks tegema puule mitu tiiru peale ja vaatama, milline see puu välja näeb, sest ühe nurga alt vaadates ei paista kõik välja. Tuleks alustada kohe maapinnalt tüvest ja vaadata, kas tüvi on terve paljudel vanematel puudel, eriti on tüvekahjustused ka noorematel, kui on näiteks jänesed närinud või on mingid muud mehhaanilised vigastused või mõni juuksur murdunud, tuleks vaadata, tüvi kõigepealt järele ja siis edasi juba põhioksad kõrvaloksad. Ja kui puu tundub ikka täiesti terve olema, siis üks mure langeb ära, et ei ole ravima hakata. Ja edasi peaks vaatama, kui suur see eelmise aasta juurdekasv oli, kui palju oksi oli tekkinud, kui tihedaks võrra on kasvanud, sest viljapuueesmärgiks on ikkagi see, et sealt saaks korralikke suuri täiskasvanud vilju. Ja kui puu läheb aga tihedaks aastate jooksul siis need viljad kipuvad järjest väiksemaks jääma. Nii et iga-aastase korraliku hooldusega hoolduslõikusega on võimalik see puu panna ka ilusaid vilju kandma. Kui harvaks ja hõredaks üks keskmises kandeas õunapuu tuleks lõigata. Siin ei saa ühtset reeglit öelda, sellepärast et sortide puhul on erinevusi. USA on loomupäraselt tihedama võrrand, osa on hõredama võraga. Vastavalt sellele peabki jälgima siis aga põhiline on see, et oksad omavahel lausa risti kokku ei puutuks, et tuul neid seal omavahel hõõruks ja koorevigastusi tekitaks. Samuti võra sisse kasvavad oksad tuleks ära võtta, sest need jäävad suvel lehtede ajal täikeseta ei saa valgust õhku ja siis tuleks vaadata kahjustatud oksad need ära lõigata. Kõik. Kas on ka mingi uuemat sorti õpetus, missuguse nurga all peaks Loksarale? Uuemat ei ole, see on aastaid ja aastakümneid juba olnud, et uks peaks kasvama mitte rõhtsal ega mitte lausa püstiselt, vaid umbkaudu 45 kraadise nurga all väljapoole. Ja sellest tulekski ka lõikuse puhul lähtuda. Mis oleksid õiged aiakäärid? Aiakääride valik on viimasele aina suuremaks läinud. Ja millele pööratakse tähelepanu valmistamisel on see mugavus töökindlus ja tugevus, kuidas nad okste lõikamisel vastu peaksid? Nii et käe järgi sobivad lõikeriistad, tuleks valida, on erinevaid, on alasitüüpi, käärid olemas. Need on sellised, kus lõiketera läheb selle teise tera keskpaika. On vaheliti teradega käärid olemas. Soovitav on aiapidajal elusate okste lõikamiseks valida need vaheliti käivate teradega. Käärid, sest alasitüüpi käärid on rohkem mõeldud selliste kuivanud okste lõikamiseks, sest need muljuvad Koort ja tekitavad tervele uksele rohkem kahjustusi. Kas näite kohta tuleks pärast lõikust ka kuidagi desinfitseerida või, või konserveerida? Üldreegel on selline, et käärilõike ei ole vaja desinfitseerida ega, ega kata aiavahaga, aga kui on juba suurem saelõike no vot seda peaks siis katma. Aga siin on veel omad nüansid. Kui lõigata varakult, siis mahlavool ei ole alguses veel nii tugev, et ta seal ta haavast välja pressiks, siis ei ole see kiirus, katmise kiirus nii oluline veel kui jäädakse lõikamisega hiljaks juba aprilli teise poolde. Kui pungad hakkavad paisuma, lehed juba paistavad, vot siis peakse katmine võimalikult kiiresti toimuma, et mahlakuul takistada. Aga kas tänavu aastal, 10. märts on üks õige aeg hakata viljapojas lõikamaksi? See aeg, millal lõikumist või lõikamist alustada, kõigub aastati üsna palju. Mina olen esimest korda alustanud näiteks vabariigi aastapäeval ühel aastal. Kuid mõni aasta on see alguse tähtaeg võimalik, olles näiteks märtsi esimesel Pulvi märtsi keskpaigas. Kõik sõltub sellest, kui suured külmad väljas püsivad. Kui palju lund on? Nii et lõikamist tuleks alustada alles siis, kui temp tuur päeval nulli lähedal on? Mitte suurte miinuskraadidega. Ka siis mitte, kui see öine temperatuur lausa iga päev 15 20 kraadini langeb, ka siis ei maksaks veel lõikust ette võtta, vaid oodata, kuni see öine temperatuur covidi kõrgemale tõuseb. Nii et päeva ajal siis kindlasti plusskraadid ja öösel mitte üle 10 miinuskraadiga. Täpselt nii endal on ka mugavam töötada, kui päeval temperatuur juba natuke plussis on paar soojakraadi siis on see töö tegemine parem ja samas kui on suured lõikavad, siis aiavahaga katmine on ka mugavam, kui on juba plusskraadid, nuia vaha veidikene pehmem, üldjuhul. No meil on siin räägitud ja soovitatud väga palju mitmesuguseid kääbusõunapuudevorme ja lühikese tüvega kas nende lõikamisel nende hooldamisel on mingid erireeglid? Nende puhul on reeglid niipalju, et puu on ise väga madala kasvuga ja sõltuvalt sordist on jällegi see tihedus erinev. Kuna nad kasvavad üldse madalamaks, siis ei tohi seal nii palju lõigata kui tavalist suurt puud. Üldjuhul nende loomupärane kasvutugevus on lihtsalt väiksem. Kevadel vähemalt aastaid tagasi oli hästi aktuaalne ka puude tüvede lupja, mine kas seda tänapäeval ka veel tehakse? Tehakse küll, see on samadel eesmärkidel, nagu seda vanasti tehti. Varakevadel kevadtalvel põletavate päikesekiirte vastu ja praegu on saada ka selliseid pastasid, mis sisaldavad närilistele, ütleme jänestele peletavaid aineid ja kui nendega katta, siis ei kipu närilised hambaid sinna koordiniga lööma. Andres Vaasa, Räpina aianduskoolist, mis on siis need tööd, mida märtsi keskel ilmtingimata iluaias oleks tarvis teha? Iluaias võib-olla kõige vajalike tööde hulka kuulub siis ilupuude lõikamine, et sellega võiks alustada sellel ajal, kui lumi nagu hakkab ära kaduma ja põõsad on hästi nähtavad ja me saame sealt oksad hästi välja lõigata. Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, mis liigiga on tegu, et otsida siis plaani pealt, kui talvisel perioodil okste järgi põõsast ära ei tunne, et igal liigil siis on spetsiifiline lõikamisviis, et me ei teeks vale lõikamisega kahju näiteks õitsvatele põõsastele sageli siis lõigatakse teatud mõttes liiga palju või siis lõigatakse liiga vähe. Üldreegel selle kohta oleks siis nii, et need põõsad, mis õitsevad kevadel eelmise aasta puidul, neid oleks siis soovitatav lõigata pärast õitsemist ja need põõsad, mis õitsevad siis sama aasta võrsel sügise poole, need siis tuleks lõigata enne õitsemist ehk kevadel, nii et järelikult tuleks siis alustada nendest põõsastest. Millised õitsevad suve teisel poolel. Siia hulka kuuluvad näiteks jaapani enelas kaselehine enelas ja ka seal tõugla seenelasse, teised sügise poole õitsevad enela liigid, milledele oleks selline lõikus kevadel väga positiivselt mõjuv, sest selle tagajärjel areneb hästi palju noori võrseid, mille tippudesse tekivad siis õiepungad. Need põõsad, milledel siis õitsemine toimub eelmise aasta puidul varakevadel need siis võiks lõigata pärast õitsemist, oleneb, millal see õitsemisperiood lõpeb, ütleme siis mai lõpus, juuni alguses, kui on nad ära õitsenud ja lõigata siis selle kohani tagasi, kust on näha, et kasvab välja uus võrse ning moodustub sellest siis järgmiseks aastaks uus õitsev oks. Ja selliselt tuleks siis käituda näiteks tuhkur, enelaga, nõud teene elas sinna alla, näiteks kuulub ka nipponenelas kellelt ei oleks siis mõistlik kevadel raagus olekus oksi ära lõigata, sellega me lihtsalt vähendame õite arvu, las ta siis õitseb ära ja pärast õitsemist. Me lõikame need oksad välja, siis peaks kindlasti meelde tuletama seda forsüütia, milline õitseb siis kevadel enne lehtimist, kuskil aprilli lõpus, mai esimestel päevadel, kui talvekülmad ei ole talle liiga teinud. Forsüütia puhul on siis väga oluline see, et tema põõsas oleks palju mitmeaastasi oksi. Seda sellepärast, et ta õitseb teise aasta puidul. Ja kui me lõikame liiga palju vana oksi välja, siis me hävitame ka siis sellega palju õiepungi ja meil kevadel ei ole siis seda ilusat kullast põõsast aias palju näha, sest pungade puudumise tõttu nii-öelda üheaastased oksad ei õitse ja need lähevad õitsema järgmisel aastal. Kirjude lehtedega põõsad vajaksid siis tagasi kärpimist eelmise aasta oksa osa kuskil poole võrra. Et siis tagada nendele suvel intensiivne kasv ja sellega ka intensiivne lehe värvus, sest üldjuhul tugeval võrsel on suuremad ja värvikamad lehed, sest see kasvuhoog on suurem ja energia siis kulutatakse just sellele kasvule. Kindlasti tuleks meeles pidada seda ka, et kui põõsas on juba liiga vanaks saanud ja elujõud on kadunud sellelt põõsalt siis on soovitatav põõsast hästi tugevasti noorendada ja sellisel juhul tuleks siis kogu põõsas kuskil viie sentimeetri kõrguselt maapinnast tagasi lõigata. Et me lõikame kõik oksad maha ja kasvatame uutest arenevatest võrsetest uue põõsa, mis siis paari aasta jooksul taastab oma õitsemise, et esimesel aastal me muidugi õisi ei näe, aga see on lihtsalt põõsa elu ja seisukohalt väga vajalik. Et aeg-ajalt enelaid ja ka teisi siis õitsvaid põõsaid, ütleme seal kurdlehist roosi või nii edasi, oleks siis otstarbekas noorendada, lasta kasvada uued, kasvud missis õitsevad hästi intensiivselt selle lõikamise järgsel perioodil ja sellise tugeva tagasilõikuse või noorendamise intervall võiks olla siis kuskil viie kuue aasta tagant, olenevalt siis nüüd põõsaliigist, et osadel võib seda siis teha ka tihedamini näiteks mõned enela liigitatud, ütleme siin Douglase enelas või mensis Jänelas, neid võiks siis üle paaria osta, täiesti maha lõigata, kuna nad õitsevad sama aasta võrsed, sügiseks kasvatavad nad ilusa kasvu, mis siis lõpeb õiega isikuga ja sellisel kujul. Me saame põõsaid pikema perioodi vältel dekoratiivsed hoida ja nautida siis seda õieilu, sest üldjuhul mõjub lõikamine dekoratiivpõõsastele positiivselt. Iga aasta on kevaditi Eesti mul suureks nuhtluseks sõstra-pahklest see on mustal sõstral, paljud aiapidajad isegi ei oska seda arvata, et see nende põõsastel kallal on. Läheb mõni aasta mööda ja põõsad lihtsalt kuivavad ära, lähevad roogu. Pahklest avaldub selles, et pungad lihtsalt ei lähe lahti, vaid nad jäävad suurteks ümmarguseks nii-öelda marjadeks kuni kuni sügiseni, üks kord varisevad ära. Seal ühe punga sees on tuhandeid või kümneid tuhandeid väikeseid põhklesti kes seda punga hävitavad ja rändavad siis edasi teistele pungadele. Ja nii see põõsas kogu aeg edasi, härra kuivadki. Aga selleks tuleks nüüd lõikamise ajal Ta põõsas hoolikalt üle must just mustasõstrapõõsas. Ja kõik sellised suured paisunud ümmargused pungad ära noppida. Tavaline terve pung on, on üldjuhul väiksem ja ta on terava tipuga. Nii et see on iga-aastane igakevadine töö aias. Ja sellest pungade ärakorjamisest piisab, et pahklest peale piir panna. Kui õigel ajal jaole saada, kui esimesed pungad on tekkinud ja neid hakata kohe järjepidevalt noppima, siis on see põõsas lihtsalt ohjes ja rohklist ei lähe nii edasi. Aga kui ta juba avastatakse, siis, kui on üle poole põõsast nakatunud, vot siis enam suurt midagi teha ei anna. Rääkisid aiandusagronoom Väino Esklaya Räpina aianduskooli õppejõud Andres Vaasa. Kõiki aiatarga saateid saab kuulata vikerraadio koduleheküljelt lisaks vaata internetiportaali VVV punkt aianduspunkt.
