Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Jaanikuu lõpetuseks läheb aiasaade jaamile külla. Mõni aasta tagasi jätsid Marja Jaan oma linnakodu maha ja asusid Maale eelmise sajandi alguses rajatud tallu, kus on suuri põlispuid, on vana viljapuuaed ja palju ruumi iluaia ja tarbeaia jaoks. Kõigepealt köitis silma istumiskoha ümber rajatud lehtla. See on mari nüüd sinu kätetöö, niisugune Bergola, mille sa oled, et ise välja mõelnud või oled kuskil näinud ka niisugust näinud ideed. Meil oli, selle kohaga oli see probleem, et siin on hästi tugevad need lääne ja loodetuuled. Ja siin ükski asi nagu ei seisnud ja siis ma juba ammu ma olen kodu ja aeda ja niukseid ajakirju loen ja seal oli üks Norra mees, kes paju saab väga edukalt ära kasutada ja mina siis mõtlesin, et ma siis katsetan, meil on niuke piisavalt märg maha, siin ja ja paju tuleb võtta kahe kolmeaastased, noored, sirged võsud ja kevadel kõige parem on aprillikuu ja lihtsalt torkida nad üks 40 senti maasse, kui muidu ei saa siis kangi kaugkütte ja ja aprillikuus pole vaja kasta ka ja lähevad nii, mis mühiseb ja pärast võib lahendada siis soovitud kuju lihtsalt oksad kokku punuda. Ja kui uued võrsed tulevad siis vastavalt sellele neid painutada ja meil on nüüd tehtud. Ma ei teagi, no see on nüüd üks, ütleme, üks aastane. Ühesõnaga, ta näeb välja nii nagu laululava kaala. Ja sa oled istutanud neid pajuvõsud tihedastima pakunite 20 30 sentimeetri Trise vahekaugusega niimoodi kaare kujuliselt ja nüüd on ta niisuguse laulukaare moodustanud istumiskoha üle ja ta on läinud lehte ja ta varjab tulest, varjab tuulest ja kes tahab täpsemalt ideed, siis? Kimmo pildil on väga hea raamat algajale aiapidajale ja seal on niuke skeem. Et ta pannakse tegelikult nagu diagonaalis. Et need pajuoksad hakkaks nagu tekib nagu kalavõrk. Ja ma olen seda kasutanud, tanud mujal aias ka kahes kohas tegime sauna juurde, et koerad ei läheks tiiki ei ajaks muda ja siis teine on meil nagu suitsuahju nihukene koht. Ja seal on samamoodi, olen kasutanud, see on, see on üks lemmikasi, ma ei tea, mis ma veel teeks seepärast, et see on nii lihtne ja ta näeb suht efekte välja, mina küll ei ole teinud. Loomulikult ma olen selline vabakäetegija, et mulle meeldib, kui ta jätab sellise veidi veidi lääbaki mulje. Aga teda võib teha ka noh, hästi-hästi täpselt hästi punutult ja vastavalt sellele, kuidas inimene soovib, võib ta siis nii-öelda selle võrgu osa võib paljaks lõigata ja tutid otsa jätta, et see on vaba valik. Täiesti ideena, väga hea. Mis siin aias on veel niisugust, mida sa oled ise välja mõelnud ja siis teostanud, mis on eriti vahva, ma näen seal männitüve juures maas ühte vana saunapada, selle maht võib olla üks 20. Tegelikult ta on lihtsalt üks vana, puugenud oli sees tühi ja juba kui me linnas elasime, siis meil oli seal väga kehv maa ja lihtsalt niisama mõtlesin, et ah, paneme ta ajutiselt siia kännu sisse. Ja nüüd on ta seal juba olnud. Jumal pea, ma ei tea, seitse-kaheksa aastat kindlasti, et ta oli juba juured, tulevad alt välja ja oleme temaga kolinud ja kestab seal ja kasvab ja, ja meeldib seal on siis mingi elupuuvorm, minu meelest on seal sees hoopistükkis. Okaspuid on hästi palju, väga erinevaid, mille järgi sa oled valinud? Ei olegi ise valinud, eelmine pere jättis päranduseks välja arvatud kaks otsa pealt, kaks on kingitud ja need me leidsime siis, kuna nende jõud ei käinud nagu põllust, ülese oligi kasvanud heina ja heina niites leidsime ja kuna ma lihtsalt ei, ei mõistnud midagi nagu disainida, siis ma mõtlesin, et ma koondanud selle Aia jupi äärde ja paningi nad siia ritta ja minu meelest Ongi nad toredad, kui nad seal niimoodi on. Tõstsin natukene maad ja tegin neile niukse pesa. Ja nüüd nad selle niukse vana poollagunenud aia taustal, teisel pool on roosid, sinna tekib nüüd niukene tore kooslus ja siis, et oleks veel ägedam, siis vana õunapuu ja sireli pügazymbonsaideks ei lasegi suuremaks kasvada. Siis on nagu iga hetk, kui hakkab õitsema puud seal oma erikujuga jäävad niimoodi nagu taustaks või siis ettepoole taustaks või, või nii. Ma olen tegelikult siin aiakujunduses, ma olen nagu ära kasutanud selle, mis eelmine pere on mulle nagu jätnud päranduseks. Ja siis ma olen lihtsalt endale aru andes, et kuidas oleks nagu lihtsam niita. Ja kuidas oleks lihtsam hooldada, siis ma olen koondanud niukseid. Meil tekivad sellised poolringid. Ja ringid ääristan laudadega, meil on niukene, märg, märg maa ja kohutavalt hästi kasvab rohi ja kivid on õudselt vaevanõudev, et siis ma kasutan lihtsalt vana lauda, teen aga maa sisse, aga vaod ja panen need lauad sinna ja siis üritan lõpuks vaadata siis, et ta ei jääks niukene labanevaid, et ta jääks kõne niuke mõnus või, või et ei torkaks silma. Kaks võimalust, et muutu mitte, aga jah, ma ei taha, disain aeda ma ei taha, et mul oleks siin niimoodi, et ta oleks niimoodi väga disainitud vaid ja samas ma ei taha, et ta väga metsik oleks, et ta oleks ikkagi lihtsalt hooldatav. Ja mulle meeldib natukene eksponeerida just neid. Eelmise perenaise jättis mulle 60 sordi roosi ja nüüd ma siis õpin ja üritan nendega hakkama saada ja praegu on õnneks läinud, mul ainult üks sort on välja läinud selle talvega, et jaa, tahan nagu eksponeerida, et kui nad siis hakkavad õitsema, siis enamik neist õitseb sügiseni ja lume nii välja, et see on nagu kõige armsam aeg. Ma vaatan, siin on üks roosipeenar keset muru ja ta on ääristatud pajuvits tega ja see on nagu tõstetud peenar muust maapinnast kõrgemale. See on ka saadud, see idee tegelikult teda kajastas ka meie ajakiri, aga ma olen juba oma oma 15 aastat juba linnas elades hakkasin lugema neid igasugu ajakiri, seda tõstetud peenra asja, mida praegu väga palju meil räägitakse, see on üks ütlemata hea nipp ja sellega on väga lihtne alustada. Kes ei taha eriti kaevata ega midagi, siis lihtsalt pange sügisel pulkadega kile maha ja torkiga augud sisse, et vesi läbi läheks. Vastavalt selle kile peale siis hea oleks ikka pool meetrit tõsta, et kui sinna mingeid roosid näiteks panna, et siis nad ikka talve üle elaks, et roostab läbi külmuma, aga, aga mitte mitte ära külmuma. See aed mul nüüd on niuke esimene katse, et minu sõbranna tegi endale ilusa tassikujulise kompos. Ja no see on lihtsalt võrratu, minu oma siin on natukene kannatada saanud, aga tuleb uus idee, istutan ümber. Aga see on iseenesest on väga hea, nii et mina olen näiteks terve aiamaa endal teinud tõstetud peenarde. Niimoodi lauad ja lihtsam hooldada, parem kata, kata riiete värki panna. Et inimesed, kes nüüd elavad, ütleme kortermajades või nendel on nagu väiksemad võimalused, samas ikkagi kuludele saab teha, tuleb lihtsalt minna ja kammida kevadel aprillis meie neid kraave, kust saab väga häid pajumit, siit võib ka talvel korjata ja kes tahab kestvamat, see peaks nagu selle vitsa ilusti sirgelt kuivama panema ja ma tean, et enne punumist oleks hea neid leotada. Mina poleks seda teinud, mina olen nii püsimatu nagu roigas käes, nii mode paika väänan. Aga seda tehnoloogiat. Ma kujutan ette, et see, kes on niuke netiinimene kui sinna sisse toksida mingi pajuvitspunumine, eks siis sealt saab ka näpunäiteid. Aga see niuke tore tore tegevus tegelikult. Sul on aias hästi palju kivisid, on suuri kohe näha, et tõeliselt vanu ja igijääst siia kantud ja, ja lihvitud kivisid ja siis on peenraääris, eks pannud natuke väiksemaid kivisid. Kuidas sa seda väldid, et kivid mulla sisse vajuvad, mida nad ju ajapikku armastavad teha? No vot just üks ajakiri oli ka, kus üks meesterahvas rääkis hirmus niuke kivide huviline. Kivid ei seisa paigal, kui kiri ikka väga on juba vajunud, et ega noh, rohi kasvatajast üle, siis tuleb lihtsalt ta kas välja puhastada vesist, talle teine koht, leida, teine võimalus on, et kui tahad niuke statsionaarset kohta, siis on targem ikkagi pinnasel osaliselt ära kaevata ja siis kile, mina kasutasin viis senti vanu ajalehte Macolatuurile ja kasutusliiv peale. Kui siis tõesti panna sinna mingi rohkem mulda tahab, siis peab see auk muidugi sügavam olema, aga mina panin liiva ja valisin taimed, mis tahavad niukses kehvemates tingimustes olla. Ja seal on multiarellid ja ja mingid mehed ikka on alanud ja ma ei teagi, mis mul seal veel on. Ja nende puhul on küll see õigustanud, näha on, et neile meeldib, nad on veel noored ja neid on vähe. Aga ega kiridega muud moodi ei saa. Kivi kasvatab rohu ümber ja siis tuleb lihtsalt sellega jännata, et kes nagu ei viitsi tööd tehase ärkan kivini väga, võtku või siis valigu tõesti selline noh, mul on maakive täis nii et mul tuleb siit neid igasuguseid, tõesti huvitavaid, mida isegi paigast ei kanguta, siis siis nad on nii, nagu nad on, lihtsalt puhastasin ümbruse ära ja liiva kasutan, võtan lihtsalt pinnas ära, don liiva asemele ja siis ta ikka kestab ennem, kui sinna mingi või Lil siis seal on juba tasku muld all ei ole siis nii väga mõru kasvama ei hakka ümber. Marile on Jaan hästi suureks toeks aiatööl, mida sina aiast leida? Mina liidan. Mina nüüd siis igasuguseid asju, kui on vaja mingit kuskilt kive teisaldada ja ühesõnaga sellised meeste tööd aga, aga, aga lõikan puid ja kuna Marian kergem, siis on ta nagu selle ülesande oma peale võtnud. Kuna meil on viljapuud, need õunapuud on väga välja veninud ja väga selliste WTO, sest ega teda valesti pügatud siin juba noh, ütleme paarkümmend aastat tagasi, siis siis enam sinna naljalt otsa ei roni. Aga siis mina hoian, reservist ronib need õunapuud, ma pakun ka üks pool sajandit vanad kindlasti jah, nad on siin, ma sain selle talu kohta, sain veel vanu pilte aastast 56. Ja siis olid need õunapuud juba olemas ja sama suured, nii et ma arvan jah, et üle viiekümneaastane raudselt olnud siin kui mitte rohkem. Kuidas saak on? Oleneb aastast, eelmine aasta see ei olnud, see aasta õitsesid hästi, aga kuidas nüüd need jubinad külge jäävad, seda ei tea, aga eks sügisel näha, mul on mahlapress ja muide väga hea, magus mahl tuleb siin, kuna siin on väga ütleme väga niiske, vabandasin Todon poolt metsikuks juba läinud ja nad on nii vanad, aga väga magusat mahla saab nendest. Ja mahlaajamine on minu töö. Mille poolest on hea, et on niisugune suur talukoht, kus talukoha piirid on kohe kaugel? No esiteks avarus, teiseks ma vaatan praegu mõistmatusega neid põllupealseid maju, mis on pooltühjad kus vaatad ikkagi aknast siis stsenaariumid. Me oleme mariga sellised inimesed, kes ei taha väga teiste lähedust, kui vaja privaatsust, siis on privaatne ja ja naaber ongi olemas, aga ta on kaugelt üle põllu. See, see ongi nagu see. Aga noh, kõik see, see rohelus pisin ümber, on see ju on super ja, ja ma isegi ei mõtle selle peale, et ma läheksin kunagi linna veel elama. Seal kõige tähtsam Ma vaatan, et mõlemal pool vana talumaja on kõrged kuused mõnikord sisse ka löönud. Me oleme siin, saab kolmas aasta ja meil on üks pikk, see asi kuskil siin olemas, aga pole küll kuulda olnud, et, et siin oleks piknen ilusasti möllanud. Loodame, et ei löö, noh muide seal värava härrased on üks suur kuuske seal eelmine aasta avastasime see aasta olid ka, oli kõrvu kräsupesa kõrvuk ratsa kuuline ja need olid hästi vahvad tegelased, sellepärast et meil on siin täitsa täitsa loomaaed. Ja ma vaatan, et teised vale aita on posti otsas kurepesa ja kurg on pesal ka Rudolf ja Irma ja Rudolfi Irma ja, ja siis on nad pesal ja ja ma arvan, et sealt tuleb kaks poega, vähemalt seepärast, et Irma pesal ja haudub, Rudolf käib ja siis hangib süüa, siis kui ma seal nende pesalt niidan, siis Ati Rudolf kõnnib mul taga ja umbes nelja-viie meetri peal, eks ta sealt midagi siis leiab siis nii nagu ma seisma jään, siis ta läheb kaugemale. Tegelikult liikuv objekt, selline naljakas, möliseb objekt ohtu nagu ei kujuta ka siis, kui see kahtlane objekt jääb seisma, siis on vist selline asi, et pigem hoian samal ajal. Aga seal seda mõtet ei ole, et kasvataks ise talvekartuli ja õlleodra ja ei, ma ei ole, mingi kodul on ja ma ei oska. Üldiselt ma jooga teda kui pakutaksegi. Kartuliasi on üks väga tore asi, sellepärast et mis on paremat oma maa peal kasvatatud värskest kartulist tilliga sinna paned hapukoort ja heeringat ja sibulat juurde, raadiokuulajatele hakkab suu vett jooksma ja seda me nüüd see aasta, kuna me naabri käest saime ühe pika vao tema kartulimaast, tema nii palju ei pannud sinna maha, siis mina paningi oma vao sinna ja oma väikeste kuldsete sõrmedega ja eile käisin vaatamas juba sellised noh, ütleme nelja viie sentimeetrised kartulivõsud on juba olemas, nii et see aasta saab värsket kartulit oma oma vaos. Lühike helipilt Jaani ja Mari suurest taluaiast paneb ehk teisigi aia sõpru oma aias selle pilguga ringi vaatama, mida seal saaks teisiti ja huvitavamalt seada ja sättida. Järgmine aiasaade järgmisel pühapäeval kuulmiseni.
