Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Kui eelmisel pühapäeval vaatasime, kuidas roosid ennast tänavu kevadel tunnevad, siis täna hommikul tuletame meelde, et vanade taluaedade tuntud püsililled pojengid on jälle moes. Mihkel Saar Hansa Plantist räägib, et nüüd on aiasõpradele pakkuda hoopis uut värvi ja uut tüüpi õitega pojeng. Jah, tõesti ta nii on, et pojengid on, on uuesti moodi tulnud ja võib öelda, et pojengid on tulnud uuesti aeda tagasi, et pojengid on ju tegelikult aedades väga-väga vanad lilled. Aga tavaliselt ringe teatakse ikka sellise noh, sellise suure tutimoodi isikuna. Ja sellise vanaemalillena siis nüüd on toonud pojengid tagasi ja tulnud uuesti ja uue uue näoga, ütleme sellised uuemad ja moodsamad pojengid on hoopis sellised pool lihtõielised või, või ses jaapani õietüüpijat näevad hoopis teistmoodi välja, kui me oleme harjunud harjunud nägema. See, millega me harjunud oleme, need on need täidisõielised, et tumepunased igas aias ühtemoodi lähevad natuke enne jaanipäeva õitsema on olnud 20. sajandi algupoolel niisugused leerilastele kingitavad lilled. Miks lihtõieline või pooltäidisõieline nüüd niisuguse väärsuse on saavutanud. Aga siin on mitu head põhjust. Esiteks sellised pool lihtne lihtõielised, tudengid ei vaja ajas nii palju toestamist kui tädi, sellised nendel on õis kergem, mida seetõttu ei lamanud nii kergesti aias ära. Teine põhjus, et lihtõielised ja poolid tõelised õitsevad rikkalikumalt kui täidisõielised pojengid. Sellepärast et sellise lihtõie moodustamiseks taimed vähem energiat kulutama. Ja siis sellised pojengid on võimelised rohkem õitsema. Ehk teisisõnu võib kasutada neid ka selliste lahjemate muldade ja pinnase peal, teatavasti Bueng on ju selline rammusa maa taim. Ja kolmas põhjus, et tegelikult need pool lihtne ja lihtõielised pojengid on märksa põnevamad kui täidisõielised sest et on ka seal õie sees on sageli teist värvi tolmukad või siis nad on mitmevärvilised ja see teeb ühe õie oluliselt põnevamaks, kui lihtsalt selline suur ja punane tutt. Lähme nüüd tee ütlesid juba kuulsime, et on vaja viljakat mulda. Missugust kasvu kohta tailisteks pojengi eelistab sellist päikselist kasvukohta. Tea viljakas muld ja päikseline kasvukoht. Need on peamised, mida pojeng aias vajab, millalgi aks väetama, ütleme, kui pojengi istutada, siis on ka soovitav sinna istutusauku komposti segada. Et selle üle on põleng väga tänulik, jaagu vaatamisest rääkida, siis võib kasutada varakevadel ka mineraale, väetiseid või siis ka komposti näiteks selline hea rammus pinnas, paingile meeldib. Kas see põnn armastab kastmist kastmisega nii et võib, peaasi, et on muldniiske, aga märja sees põng kasvada ei taha ka märge liigniiske pinnase, siis võivad tulla mõned hädad kallale näiteks mingi varrepõletik, mis võib-olla kõige levinum pojengi haigus lähemegi haiguste juurde. See varrepõletik näeb niimoodi välja, et been kasvatab hästi palju ilusaid kõrgeid oksi sinna oksa tippudele, võrse tipu tuleb ka juba õienupp ja siis enne õie puhkemist vajub longu, vajub maha ja sealt õit ei tule. Kas see on see varrepõletik? Jah, on küll, et selline see haiguspilt nagu välja näeb, et toetab kindlasti kasvukoha nagu valik, et, et vältida just täpselt nagu ütlesin liigniiskust ja teistpidi on see, et kui on juba sellised nähud siis või siis sellise mürgiga, siis aidata sellest haigusest jagu saada, näiteks previkkuriga võiks, võiks kasta siis. Aga kas võiks kastmisest täiesti loobuda, et niiskus ei tulekahjus tema? Tegelikult on hästi suure võimsa juurestikuga taimed. Püsililledest kõige pikemaajalisem taim ütles, et ta võib ka 100 aastat ühe koha peal kasvada. See tähendab seda, et pojengid on hästi suur ja võimas juurestik, mis Aja jooksul läheb hästi sügavale, ta tegelikult saab sealt sügavalt nagu ise piisavalt nagu niiskust kätte. Et kui on juba vanem taim, siis ta põhimõtteliselt ütleme, kastmist ei vaja. Ma arvan, et palites aedades on, on näha, et mööda pojengivarsi ja õienuppudel, kui need ei ole veel avanenud sibavad ringi sipelgad. Kas see on hea või halb, aga see on paratamatu, sellepärast, et poeegil on, kui ta õienupp hakkab, olen ma siis seal, tekib selline magus islami, mida siis sipelgad lähevad limpsima. Et see põhimõtteliselt tegelikult Buengile ega õiele kahjulik, et nad võivad seal käia küll? Ei, need ei pea eraldi tõrjuma, mis teha, kui mõni õis pojengi ei avane, et oleks nagu kroonleheservad ära söödud. No ega midagi teha ei olegi siis põis avanemata, siis on küsitud veel seda, et pojengi taimedel on, on tõepoolest midagi viga, võrseid tulevad maa seest välja, aga mullapiirilt lähevad mädanema. Ja see on see, mida me rääkisime, aga lihtsalt inimestele tundub, et äkki on mitu viga või mitu tõbe. Ja see on ikka seesama sama nagu vare põletike pojengi puhul on, on nagu kindel, et mida kauem see taim nagu ühe koha peal on kasvanud, seda, seda tugevamaks ja võimsamaks ta läheb, et et ütleme siin meiega vabaned istikuid, mida puukoolis on siin kasvatatud, nendel on küll istikuna siin valdavalt kõigil on õienupp või isegi paar nagu küljes, näitata sellel aastal seal õie ära. Aga kindlasti see õis esimesel aastal ei ole sugugi nii suur, kui ta pärast hiljem vanemal taimel ja õitsemine aasta-aastalt läheb, läheb nagu tugevamaks ja üks moment kamis, nagu pojengi puhul mõnikord inimesed eksivad, on istutussügavus, et sageli on jäänud kuskilt mingi selline meenutus inimestele, Buengi peab nagu kuidagi eriliselt sügavamale istutama. Ja kui nüüd istutada see Bueing niimodi sügavamale ütleme mingi 10 senti sügavamale, kus nad pungad on olnud, siis laseb, pojeng ei õitse neil aias. Et see istutus peaks niimoodi olema, need pungad jäävad sinna suhteliselt selle asja paar sentimeetrit mullapinnast madalamale, et see on õige õige nagu istutussügavused, mitte sügavamale panna. Mida ta väga palju küsitakse, on see, et ütleme, selliseid uuemate Need näevad harjumatult välja, et on siin meil sellist kahevärvilist õit sageli näha ja ja siis küsitakse, et kas pojeng on siis äkki annad siis talve õrnemad. Siis see nii ei ole, et kõik need pojengid, mis on praktilised pojengid hoolimata siis sellest, kas on mingi väga uue sordiga tegemist või vana sordiga tegemist, siis nende talvekindlus on täpselt nagu võrdne. Küll on nagu palve, õrnemat on siis puispojengid, mida meil Eestis väga harva kasutatakse või praktiliselt vaadatagi mõnes üksikus ajased puispojeng on see tõesti, mis on nagu talvern. Kuidas teie sügisel pojengi katate lõikab, teevad, ma arvan maha ja sinna peale võiks panna pojengi tegelikult kata ei olegi vaja, et põleng on talvekindel püsik. Küllalt, et kui ta nüüd sügisel pojengilehed lähevad koledaks, siis teed või varred peaks siis kokku korjama ja ära põletama mitu komposteem, et et nendel vanadel taimeosadel talvituvad igasugused seened ja haigused. Eriti halb on see variant, kui te näiteks lõikate need varred maha ja sedasama panudki sinna pojengipõõsa peale. See on nagu eriti halb variant kokku korjata, ära põletada, see on kõige parem. No räägitakse, et pojengi tohib paljundada või jagada ainult sügisel. Kuivõrd ta kevadel õitseb, siis sügisel õige aeg, kas see vastab tõele ja vastab küll tõele, et pojengi selline õige jagamisega Ongi sügis? Ega puukoolist tegelikult istutama jäingi sügisel potti ja nüüd, kui nad on juba sügisel potistatud, nüüd võimed kevadel ka endale aeda istutada. Aga kuna endal on nüüd vaja pojengi ütleme, ümber istutada või jagada, siis seda tööd peaks tegema jah, septembris mida pojengi kohta väga palju küsitakse, et, et noh, miks need pojengid on nii kallid taimed, et kahtlemata põnn kõige kallim püsilill üldse kui püsililledest ja üldse taimedest rääkida ja mis ainult kalliks teeb, ongi just paljundamine, et näiteks orhidee, see, mis veel ütleme, kümmekond aastat tagasi oli väga eksklusiivne taim ja orhideedest räägime ja väga kallis taim siis viimase 10 aasta jooksul on orhidee väga odavaks muutunud ja täiesti tavaline selline lill, mida panna endale tuppa sellepärast et orhidee paljundus on läinud tänapäeval verist teel paljuneda peale, see on nii hästi selgeks õpitud, et seal tuleb sadu ja sadu tuhandeid ja miljoneid orhideesid ja orhideehind on, on tänapäeval väga selline taskukohane. Aga pojendiga nüüd niimoodi, et pojengi paljundatakse ikka ja tänapäeval täpselt samamoodi nagu 300 aastat tagasi ehk pannakse juurikas, jagatakse ära, pannakse põldu maha ja siis rahastat kasvatatakse ja alles siis saab teda siis jagada mõneks tükiks, et näiteks kohast ilvega võrreldes isast ilve panete kevadel maha, siis sügisel võib juba võib-olla viieks kuueks jagada sellesama taime pojengi monita aastal maha läheb kaks aastat mööda ja siis saate ka jagada võib-olla kolmeks ja see kõik teeb selle paljundusprotsessi hästi pikaks ja aeganõudvaks. Ja seetõttu võimegi näha, et pojengi, ütleme, istikud on, on kallimad näiteks kui roosid. Ja, ja kui rääkida näiteks ei tohi Priididest, need on siis ohtuse puispojengivahelised hübriidid, mis käituvad nagu rohtne pojeng aga näevad välja hästi suure õiega ja sanga kollase õielist pojengi on seal olemas siis näiteks need ei tohi hübriidid, nende hind küündib sinna 1000 kroonini juurde ja siis on nagu väga soodsalt saadud taim. Et meilgi on siin müügil Yello kroom, mis maksab 975 krooni. Tundub, et see on NATO hind, selle taime kohta siis tegelikult on seal. Me ei tohi riided seal uuemate sortide hinnad küündivad seal 100 200 euro kanti. Paljundusprotsess on tõesti vaevarikas, pojengide puhul ei tule neid tagasi oma aia pojengide juurde, siis kuuldavasti ei tohigi pojengi väga sageli üles kaevata, teda paljundada, jagada. Pojeng pidigi armastava 10 20 aastat kasvada ühe koha peal ja tõsi ta on, et mida kauem ta ühe koha peale kasvab, seda parem sellele taimele, et kui nüüd aias nagu poengile seda kohta valida, siis tasub ka seitse korda mõelda ja ja nii-öelda ükskord istutada. Et kui siin teiste taimedega võid istutada ja järgmine aasta ümber istutada ja ülejärgmine aasta vaadata, teie ei saanud ikka päris hästi, et siis veelkord ümber istutada, siis Buendiga on see, et tuleb enne mitu korda mõelda, siis siis õigesse kohta maha panna. Mida kauem ühe koha peal kasvab, seda parem on. No lõpetuseks siis palun rääkige meile, mis seal praegu eriti moodsad, uhked, ilusad ja aiasõprade poolt armastatud pojengisordid meil on nüüd pojengid, müügil on siin märtsikuust alates siis meil on nii lihtujalisi pool lihtõielised sitta, helilisi õisi ütleme inimesed on ikka harjunud sellised rohkem nägema, et tegelikult on olemine ostetud just neid täidis. Et aga ütleme lihttõelistest, mis väga vahvad siinsamas meie juures on siin üks selline sort nagu Bucai belle mis on hästi suure poolt liteline, hästi punane. Keskelt tolmukad on sellised kollased, et vahva, selline kontrast ja siis jaapani õietüüpi sordid näiteks nagu neoon on väga vahva. Õie keskosas on selline naljakas Sabruline õis, et väga-väga tore sort ja ja nad need sorte on, on Belgiat ja nad ei tohi prill meil see aasta esimest korda müügil, need peaaegu 1000 kroonised, need on ka täiesti, on fänne, kes neid oskavad juba hinnata ja internetist lugenud ja uurinud ja ongi praegu vist veel viimased viimased taimed on veel müügil. Ja praegu ongi just see aeg, kus esimesed sordid juba alustavad nad õitsemist ka, et praegu siis nagu tõeline staar, laik, mis on selline valge ja keskelt kollane seen just õied on lahti läinud ja nüüd hakkavad nad järjest-järjest hakkavad oma õit näitama ja ei pea pilti vaatama, saadet päris olid ka näha. Kas inimesed on värvi järgi ka oma lemmikud välja valinud, mis on praegu lemmik pojengi värv, punane, roosa, valge, kollane no ilmselt ikka punane on see värv, mida nagu kõige rohkem endale ihaldatakse, aga ka roosa oli päris populaarne baarne, nii et et noh, värvieelistusi on raske öelda, kollastest on ainult see Jelo kruus on ainuke kollane, nii et seda küll paljud ihaldavad ja tahavad. Aga noh, igaüks ei, ei julge endale sellist aeda aeda võtta, et kindlasti kollane on pojengide puhul kõige ihaldatu värv. Ja ilmselt veel järgmised 100 aastat osani. Pojengi teist rääkis Mihkel Saar. Tuleval pühapäeval vaatame ühte unikaalset rododendroni kollektsiooni kuulmiseni.
