Aiatark. Tere kõigile aiasõpradele. Täna vastame kuulaja küsimustele esmalt aianduskeskuse stardišokiseemneid ostnud hobiaednikule, kes luges seemnepaki tagaküljelt, et need seemned idanevad temperatuuril null kuni pluss üks. Erialakirjandus soovitab idanemiseks siiski pluss 25 kraadist õhusoojust. Meil on võimalik Eesti maaülikooli aianduse osakonna lektorid Priit Põldmäelt küsida, kas tegu on trükiveaga või pakile kogemata mõne teise aiakultuurikleeps sattunud. Ma usun, et pigem on seal tõesti mingi teise kultuurikleeps peale sattunud või on üleüldine trükiviga selles mõttes, et et null ja ühe kraadi juures ei, ei kasvab praktiliselt mitte ükski kultuur pluss kolm pluss kaks kraadi on sellised minimaalsed idanemis temperatuurid Fredisel ja kapsa ja see on külmakindlad, kultuurid, aga artišoki on tõepoolest, et kuskil nii 18 25, selles vahemikus oleks idanemistemperatuur. Kas tal on pikk idanemisaeg? Jah, üldiselt küll, et kui artišoki kasvatamisest nagu rääkida, siis ta on selline, tegelikult on ta mitmeaastane kultuur, mida siis sealmail, kus teda siis rohkem kasvatatakse, kasvatatakse kolm-neli aastat, sellises istanduses meil ta valdavalt ei taha talvituda ja kasvatatakse üheaastase kultuurina. Külvata tuleks teda kuskil siin märtsi lõpp aprillikuus. Välja istutatakse juuni esimesel poolel, siis, kui öökülmade oht on möödas, nii et poolteist kuud vähemalt. Aga kui ta on nii soojamaa taim, kas teda võiks üldse siis välja istutada, võib-olla peaks kasvatama kasvuhoones nagu kurki ja kõrvitsat? Jah, ta on soojemattaim, aga ta on üsna suur taimed kusagil meetrise vahega, istutades. Võib-olla isegi natukene vahel võib rohkem kõrgemaks kasvada nagu hästi suur ohakas. Ja kasvuhoones võtab ta hirmsast ruumi. Panen kasvatanud teda ise nii avamaal kui kasvuhoones kasvuhoonest, nagu selles mõttes loobunud. Võtab jah, palju ruumi ja kui on soojem suvises päris hästi ka avamaal kasvatada. Missugused need artišokiviljad on, et neid kahtlemata siin poodides ka müüakse, mis on soojemates maades sisse toodud, aga, aga turgudel Eestis kasvatatud artišoki ei ole näiteks mitte kunagi näinud? Ja ma arvan, et ega Eestis mõned üksikud nii nimede hobiaednikud teda kasvatavad ja noh, seda siis nauditakse ise, et ei hakata teda müüma. Kauplustes on artišokiviljad, on näevad välja nagu suured käbid, rohelised valdavalt rohekat, on ka tegelikult olemas selliseid ja lets, värvusega õisikupõhi või õisikunupp, õigemini öelda nimetused suur korvõisik kaheksa kuni 16 sentimeetrit läbimõõdus, käbikujuline. Ja kui kaua siis läheb aega, et tsiviili tegelikult valmib. Põhimõtteliselt on niimoodi, et eks ju, kui juuni alguses meil maha istutada, kindlasti tuleb istutada ta siis sellisele tuulevaiksele hästi päikesepaistelisele kohale, kus on soojemad kohad, kus vähegi võimalik on, et külmad ei kahjustaks teda. Miinus üks kraad juba võib kahjustada ja noh, siis ta kuskil esimesel aastal võib-olla noh, augusti lõpp, septembri alguses võiks saada esimesed õisikud. Ja nagu ma ütlesin, et eks on, mitmeaastase taimega on tegemist, et siis teisel aastal võiks saada juba juulikuus. Ma ise olen ka paaril proovinud teda nagu ületalve hoida. Olen katnud noh, nii nagu roosi kaetakse, eks talveks külma eest kaitseks, aga kipub mädanema Misema seal katte all ja, ja mul ei ole õnnestunud. Aga ma olen ka lugenud tegelikult, et taimed võib hilissügisel siis välja kaevata, juurepalliga suurega keldrisse viia kevadel, siis uuesti kuskil maikuus Mai alguses või teised keskel kuskil välja istutada ja, ja põhimõtteliselt võiks nagu mitmeaastase kultuurina kasutada. Missugust mulda artišoki armastab? Arti sokile sobib selline toitaineterikas. Mulla reaktsioonilt nõrgalt happeline, kuni neutraalne, milline huumusrikas ja, ja parasniiske muld, et külmad mullad ei sobi väga liivased või kerged mullad. Noh, selles mõttes ka, et see saagivõime kasvuvõime väiksemaks, et kuna need on liiga kuivad tavaline aiamuld tegelikult. Ja teda ei pea kastma nii palju nagu kurki ja kõrvitsat, sest ta ei ole niisugune pudelias vili. Jah, tegelikult ma arvan küll, et nii, nii võiks väita küll, et, et ta on suhteliselt põuakindel, aga muidugi iga taim tahab piisavalt, et selles mõttes nagu väga oluline kogemus selles osas puudub. Aga soovitate, et kui kellelgi on niisugune hea käsi, et kõik, mis mulda paneb, see kõik kasvama, hakkab, et võiks kaarti šokiga proovida? Ja ei, kahtlemata, et, et ta on niisugune üsna dekoratiivne taim ka, ta näeb välja nagu hästi suur karuohakas, sellised pikad sulglehised lehed, natukene hallikasrohelised ja, ja siis sealt keskelt siis kasa sihuke jäme õisikuvars, mille otsas nuiad. Et ta on ilusa kujuga efektne taim ja maitseb delikatessköögivili õrna pähklimekiga. Kui teda valmis valmistada, siis pärast et proovida, tasub ikka seemneid. Minu teada on ka seemnepoodides päike aednikele või hobiaednikele müügil, nii et saab proovida, kusjuures kauplustes või seemnepoodides müügil. Lisaks artissokile veel ka tema lähisugulane Kardoon mis põhimõtteliselt on üsna sarnane taim natukene väiksem. Ja ka temal ei sööda mitte neid isikuid, vaid süüakse lihakaid lehevars. Et see on nagu erinevust nagu rabarberivarsselleri tüüpi, ütleme niimoodi tarbiv toiduks tarbimine, osa. Aga ta on valguse ja sooja suhtes niisama nõudlikku artišoki. Jah, jah, täpselt sama, täpselt samasugune taim, põhimõtteliselt. No igav igatahes ei hakka. Seda Kardoonia ka artišoki, et kui õitsema, aga ütleme nii, et, et see vili või õisik tuleb ära koristada enne, kui see õis nagu puhkema hakkab, siis, kui hiljaks olete jäänud õis puhkenud, siis on teda võimalik ka vaasis säilitada nagu lõike õiena. Et ma olen näinud küll lillepoodides müüakse selliseid ilusaid, nuiakesi lillele. Me oleme saanud elektronkirja Põlvamaalt Valgjärve vallast on meile kirjutanud Uudo Sõõru, kes sooviks teada, kas on võimalik kevadel midagi mitte võtta, et vältida sügisel valmivate õunte mädanema minekut puu otsas juba. Me oleme helistanud aiandus, agronoomile Harri Poomile. Mis nõuanded teil on, mida saaks kevadel ära teha? No esimene asi, mida kindlasti peaks vaatama, on see, et puu otsas ei oleks möödunud aastast jäänud selliseid kuivanud või mungifitseerunud vilju. Kõigepealt eks need ära korjata siis teine asi on, tuleks üle vaadata puualune, et kui nüüd puu alla on jäänud selliseid mädanema vilju sügisest ka need tuleks kokku korjata ja kõige õigem on ära põletada. Need viljad ja kolmas asi, millele võiks tähelepanu pöörata, on see, et ega võra liiga tihe ei ole. Tuleks harvendada, kui töö tegemata veel on, see takistab ka seenhaiguste levikut. Kas teie pritsiti õunamädaniku vastu? Ei, meie oma aedades ei ole pritsinud. Oleme katsunud keemiat nii vähe kasutada kui võimalik, kändu või vastu tõesti oleme pritsinud, aga muude vastumit. Aga midagi looduslikku vahendit ei ole. No need ongi valt kõige looduslikumad, kui ära korjata ja võra piisavalt hõre hoida. Aga muud ma ei oska küll soovitada hoolduslikest. Siin e-kirjas on veel sulgudesse pandud, et eriti Antonovka sort, aga ka Valge Klaar on need, mis kipuvad puu otsas mädanema minema hakkas need sordid, mis ongi niisugused selle tõve suhtes õrnad. Jah, tõepoolest need nii valge klaar Antonovka on selle puuviljamädaniku suhtes küllalt vastuvõtlikud ja kui juhtub olema niisugune vastikult vihmane ja märg suvi nagu möödunud aastal siis võib üsna kindel olla, et need sordid tabanduvad puuvilja mädanikust. Kas võiks olla lahenduseks ka see, et natuke varem ära korjata, kui õun ei ole veel väga valmis või üleküpsenud? Tarbimisküpsuse ta peab ikka saavutanud olema, muidu ei ole sellel ära korjamisel ka erilist mõtet, aga tõepoolest, kui liiga kauaks puusse jääb juba tarbimisküps õun, siis see soodustab ka omakorda veel ja loomulikult nüüd saagiajal, kui on juba esimesi vilju näha, mis on nakatunud, siis need tuleks kohe kohe ära korjata ja hävitada. Need on siis sügisesed nõuanded, aga loodame siis, et kevadel igaüks vaatab oma aia õunapuud üle mädanema läinud õunad eelmisest sügisest, kui need veel puu otsas kõlguvad, korjatakse ära puualused, riisutakse puhtaks ja ja kui vähegi võimalik, siis ka harvendatakse võra. Tänan teid nende nõuannete eest. Harri Poom. Trükiajakirjandusse on taas ilmunud kataloogi kaudu müüdava maasikasordi Mount Everest reklaamid. Mõnigi, kes neid eelmisel aastal ostis ja oma aias kasvatas, sai hea saagi ja jäi rahule. Et samad reklaamid on nüüd kevadel taas nähtaval, on põhjust küsida Eesti maaülikooli aiandusosakonna juhi professor Kadri karbi hinnangut. Kui mina neid reklaame nägin, siis ma olin ikkagi üsna pahane ja kirjutasin ka niisugustesse prestiižsed, ajalehed, kes võtsid sellised reklaamid ja kirjutasin neile, et, et ikkagi reklaamimajanduses võiks olla mingi kontroll, et ikka suisa kõike ei jõua lehtedesse. Eriti kui on veel niisugused aianduse suunaga ajakirjad, siis inimesed võtavadki seda tõena, et avaldatakse, ju see on siis õige. Siin oli nüüd esiteks probleem selles, et see tekk, kõik, mis sinna oli pandud seesama firma, müüb ka võlusõrmuseid ja ja selliselaadseid asju. Minul nüüd kui aianduses tegutseja ja õppejõuna oleks soov, et aiandus jääks sellistest asjadest puhtaks, et see oleks ikkagi selline. Ja mida inimesed saaks usaldada, see firma ja see nende müügistiil see ei sobi. Siis mis nüüd need vead olid? Muidugi need inimesed said maasikataimed ja ka keegi maasikast ilma. Aga kui nüüd vaadata neid reklaampilte, mis seal oli, kuidas laps seina pealt kõrgelt korjab maasikaid siis kes vähegi arvutit tunneb, seda pilti vaatab, siis ta saab aru, kuidas see pilt oli tehtud. Minu meelest juba see on siis tarbija petmine. Teiseks ka terminoloogia koopia, ikkagi, kui me aiandusest räägime, peaks jääma õigete sõnade juurde. Maasikas ei ole ronitaim ja selliselt mitme meetri kõrguselt seinalt. Me maasikaid ei korja. Maamajandusajakiri ja ajakirjanikud kogusid siis teadlaste arvamusi ja kaitseartikkel ilmus selle reklaami kohta ja, ja seal oli siis ka neid inimesi, kes siis need taimed istutasid ja oli toodud pilte, et kõik me teame, maasikal on võsundid ja kui meil on taasviljuvad sordid taimed, võsundi, taimed võivad maasikaid kanda, seal on midagi ka tõtt, nii et kui me need võsundid seome ülesse, siis me saame neid marju. Aga, ja me saame ikkagi neid marju, ütleme, paarikümne sentimeetri kõrguselt, mitte nii, et ma kahe meetri kõrguselt neid korjan. Kui me jätame need võrrele ülesse, siis need võsundid talvel ju hukkuvad, siis teine asi seal reklaamis oli, et nad kasvavad ükskõik kuskohas aias siis taasviljuvad sordid vajavad erilist väetamist, sest nad õitsevad ja viljuvad korraga ja neid sorte on meil müügil olnud. See ei ole tegelikult midagi uut koduaedadesse, oleme meiega enne soovitanud neid just sellepärast, et nad hakkavad andma koos teiste sortidega, aga tõesti see viljumine kestab kuni öökülmade, nii sügisel neid taas viljuvaid sorte, kui poes on näha aiandusmüügikohtades, siis kindlasti tasub osta. Aga iialgi ei tasu loota, et kahemeetrine sein on kaetud maasikatega. Professor Kadri Karp Eesti maaülikoolist andis nõu aiasaade jälle järgmisel pühapäeval.
